Reede õhtul sööstis Kadriorus rattateel jalutanud jõmmide tagant välja üks rulluisutaja - otse mu lenksule. Nii täiuslik laupkokkuõrge, kui üldse olla saab, kumbki ei jõudnud kuhugi poole kõrvale põigata, nii et jäime mõlemad otse ja püsti. Kiirused polnud vist eriti suured kah, ega ma tolvanite vahel laveerides ju mingeid sportlikke temposid üles ei võta ja rulluisutajal olid kah needsamad jalutajad ju jalus. Need kaks molkust, kes rattarajal jalutades meile ette jäid ja õnnetuse põhjustasid, jalutasid rahulikult minema, aga üks suurt kasvu vene mees jäi paigale ja uuris murelikult vaheldumisi minu ja rulluisutüdruku käest, kas meil on kõik korras. Esialgu oli kõik väga korras. Siis tundis tüdruk, et tal läheb süda pahaks. Mees aitas ta murule istuma. Minu rattal oli esiporilaud liigesest välja hüpanud, selle aitas kah venelane lahkesti ära parandada, see oli õnneks lihtne liigutus. Siis ajas tüdruk ennas jälle jalule ja minagi sõitsin edasi eesmärgi poole. Natuke hiljem alles märkasin, et rattakell oli saanud niisuguse mataka, et ilmselt lõi kuskil mingi poldi viltu ja enam ei helise eriti. Veel veidi maad edasi sain aru, et pidurid enam peaaegu üldse ei pea, noh nende piduritega oligi mul plaanis varsti teenindusse minna, edasi tuli sõita lihtsalt veelgi ettevaatlikumalt. Mitte et mul oleks soovi olnud ettevaatamatumalt sõita. Tee peal sõimasin näo täis kahel rulluisutajal, kes sõitsid, kõrvaklapid kõrvas ja ei teinud kuulmagi, kui ma nende taga rattakella kõlistasin, et nad ennast minu möödasõidu ajaks koomale tõmbaks.
Meeles see jalgrattur, kes eelmine kord, kui ma sealt läbi sõitsin, verise peaga murul lebas ja kiirabi ootas.
Pirita rattatee on nii kuradima ohtlikuks muutunud. Muidu oleks ju kõik kena, merevaade ja ilus sile tee, sealtkaudu liigelda peaks ju olema puhas rõõm, aga kuna minu tee viib sealt läbi enamasti samal ajal kui töörahvas saab mahti end liigutamas käia, siis on mul nende lõbutsejate vahelt läbi sõites iga kord närvid krussis.
Ja need pagana rulluisutajad... Liikluseeskirja järgi on nad jalakäijad ja peaks liiklema kõnniteel, mitte rattateel, kui on olemas eraldi rattatee. Pirita tee ääres on rattatee ilus sile asfalt, ja eraldi, mururibast mere poole on vana plaatidest kõnnitee, kus annab jalutada küll, aga mitte rulluiskudega sõita. Ma muidu olen üks igavene oma õiguste eest võitleja ja arvan, et liikluseeskirjast tuleb täpselt kinni pidada, aga ma ei arva, et rulluisutajatele tuleks Pirita jalgrattateedel sõitmine ära keelata. See oleks lihtsalt nii ebaõiglane. Ja see on ju hea, et inimesed ennast liigutavad, seda tuleks igati soodustada, mitte ära keelata. Aga nad on nii ohtlikud selles komplektis jalutajad + jalgratturid + rulluisutajad. Aga kui nad on ohtlikud, ja kui nad rikuvad liikluseeskirja ja kui nad segavad jalgrattaliiklust spetsiaalsel rattateel – kas poleks siiski vaja midagi ette võtta, et olukorda parandada? Kesse meil ongi, kes peab liikluse korraldamise eest vastutama? Ega siis liiklus pole ainult autoliiklus, jalakäijate ja jalgratturite liiklus on kah liiklus ja sellele peaks kah veidike tähelepanu pöörama.
pühapäev, 29. juuni 2008
teisipäev, 24. juuni 2008
järgmine kord peame jaanipäeva mais
Vihmavari aitab vihma vastu, seda teavad vist kõik. See töötab Suurima Nöögi printsiibil, st kui välja minnes vihmavari kaasa võtta, siis sadama ei hakka nii et vihmavari osutub üleliigseks. Mida suurem ja ebamugavam vihmavari, seda kindlamini töötab.
Kui ma jaanilaupäeva hommikul maale hakkasin hääletama, siis võtsin kaasa oma kõige suurema vihmavarju, sellise mittekokkupandava. Lootsin, et aitab.
Aga ei läinud päris nii, nagu ma olin arvanud. Jätsin arvestamata, et antud juhul mõjusid korraga kaks erinevat Suurima Nöögi printsiipi: Vihmavarju oma põrkas Jaanilaupäevavihma oma vastu.
Nii et Peterburi tee otsas asusin hääletama tihedas lausvihmas, mis ei mõelnudki üle minna. Selge see, jaanilaupäeval PEAB ju vihma sadama.
Vihmavari päästis mu vihma käest ligunemisest seekord täiesti enneolematul moel: autojuht, kes mu esimese viie hääletamisminutiga peale korjas, otsustas, et ta ei sõida Tapale mitte suurt teed mööda, vaid viib mu ära sinna Võsu lähedale metsa, kuhu mul vaja oli. Ja viiski. Mis siis, et me kumbki teed ei tundnud. Ära eksisime sinult ühe korra, ja siis tuli kah välja, et me olime täitsa õigel teel, me lihtsalt ei teadnud seda. No me lihtsalt sõitsime veel edasi, ja siis tuligi välja , et jee!
Muuseas, ma arvan, et me peaksime jaanilaupäeva kuupäeva ära muutma. Kindlasti ei ole aastas ÜHTEGI teist sellist päeva, mil IGAL AASATAL vihma sajaks. Edaspidi võiks jaanipäeva pidada näiteks kunagi mais.
Tegelikult, nii hullu sadu kui sel aastal, pole vist varem olnudki. Igatahes ma ei mäleta, et ma varem oleks telekast võidupüha paraadi näinud.
Tuld tegime ja sašlõkki küpsetasime kaminas.
Aga sääski sel aastal ei olnud!
Kui ma jaanilaupäeva hommikul maale hakkasin hääletama, siis võtsin kaasa oma kõige suurema vihmavarju, sellise mittekokkupandava. Lootsin, et aitab.
Aga ei läinud päris nii, nagu ma olin arvanud. Jätsin arvestamata, et antud juhul mõjusid korraga kaks erinevat Suurima Nöögi printsiipi: Vihmavarju oma põrkas Jaanilaupäevavihma oma vastu.
Nii et Peterburi tee otsas asusin hääletama tihedas lausvihmas, mis ei mõelnudki üle minna. Selge see, jaanilaupäeval PEAB ju vihma sadama.
Vihmavari päästis mu vihma käest ligunemisest seekord täiesti enneolematul moel: autojuht, kes mu esimese viie hääletamisminutiga peale korjas, otsustas, et ta ei sõida Tapale mitte suurt teed mööda, vaid viib mu ära sinna Võsu lähedale metsa, kuhu mul vaja oli. Ja viiski. Mis siis, et me kumbki teed ei tundnud. Ära eksisime sinult ühe korra, ja siis tuli kah välja, et me olime täitsa õigel teel, me lihtsalt ei teadnud seda. No me lihtsalt sõitsime veel edasi, ja siis tuligi välja , et jee!
Muuseas, ma arvan, et me peaksime jaanilaupäeva kuupäeva ära muutma. Kindlasti ei ole aastas ÜHTEGI teist sellist päeva, mil IGAL AASATAL vihma sajaks. Edaspidi võiks jaanipäeva pidada näiteks kunagi mais.
Tegelikult, nii hullu sadu kui sel aastal, pole vist varem olnudki. Igatahes ma ei mäleta, et ma varem oleks telekast võidupüha paraadi näinud.
Tuld tegime ja sašlõkki küpsetasime kaminas.
Aga sääski sel aastal ei olnud!
neljapäev, 19. juuni 2008
lihtsalt teistsugune reaalsus
ma nägin unes, et Eesti ID-kaardi PIN-kood oli 8-kohaline. Keegi küsis mu käest, ja ma teadsin, et on 8-kohaline. Kontrollisin veel näppudel lugedes üle ka: 2-2-2-5 ja veel numbreid, mis mul parasjagu meelde ei tulnud, ta-ta-taa. Kolm näppu jäi püsti, kümnest kolm maha - on ju kaheksa.
Siis pidingi üles tõusma ja unise peaga mõtlesin alguses, et kuidas ma küll unes nii rumal olin, et arvasin, et see PIN-kood kaheksakohaline on, tegelikult on ju 4-kohaline.
Aga kui ma pisut ärksamaks jõudin saada, siis ma sain aru, et ma ei olnud unes rumal, unes lihtsalt ONGI asjad teistmoodi. ID-kaardi PIN-kood ongi kaheksakohaline ja kümnest kolm maha võrdubki kaheksa. Lihtsalt sedasorti uni.
Siis pidingi üles tõusma ja unise peaga mõtlesin alguses, et kuidas ma küll unes nii rumal olin, et arvasin, et see PIN-kood kaheksakohaline on, tegelikult on ju 4-kohaline.
Aga kui ma pisut ärksamaks jõudin saada, siis ma sain aru, et ma ei olnud unes rumal, unes lihtsalt ONGI asjad teistmoodi. ID-kaardi PIN-kood ongi kaheksakohaline ja kümnest kolm maha võrdubki kaheksa. Lihtsalt sedasorti uni.
esmaspäev, 2. juuni 2008
Tavaliselt on forell või lõhe,
vahel harva on roogitud räime.
Eile polnud mul plaanis kala osta, aga heitsin Pääsküla poes sildile siiski pilgu peale: mis kala täna on?
Allah oli.
Mõnda aega juurdlesin selle üle, kas see on mõni Atlandi kala ja et ega muslimid pahaks ei pane, kui uskmatud allahit praevad.
reede, 30. mai 2008
tänu teetöödele
Nõmme rändavad kanalisatsiooni- ja teetööd sulgevad iga päev mõne uue lõigu minu töö ja kodu vahelisest marsruudist. Olen sunnitud iga päev otsima uusi võimalusi, kuidas tööle või koju pääseda. Äärmiselt tänuväärt. See Glehni lossi-poolne kant seal mäe otsas on väga kaunis. Eriti nüüd sirelite õitsemise aegu. Ühel päeval leidsin kogemata vanale raudteetammile rajatud uue rattatee, ja sealt, kus see ära lõppes romantilise sirelitevahelise rajakese just sinna, kuhu mul vaja. Kes oleks võinud arvata! Nüüd saan vältida närvilise liiklusega teelõiku, kus ma sõiduteel hästi ei julgenud sõita ja kõnniteel jälle ei tohtinud (aga sõitsin ikka, mis sa teed ära, kui elu armas). Noh, enam ma ei pea seal ei eluga riskima ega liikluseeskrja rikkuma. Sõidan sirelite vahelt.
neljapäev, 22. mai 2008
ID-jama
Näh, tuleb välja - mingi kampaania, mingi rekord... ei tea, kas sellepärast ongi mul eilsest alates ID-kaardiga sisselogimise probleemid - ei saanud mina täna esimese katsega panka sisse, ei saanud mina eile tükk aega e-Maksuametis löögile - no ei loe mu ID-kaarti millegipärast. Ja selgelt mitte panga ega Maksuameti viga, vaid mingi ID-kaardi probleem, niipalju ma võhik ikka taipan. Alguses kahtlustasin ID-kaardi-lugeja rikkiminekut, siis mõtlesin, et äkki mu ID-kaart on suurest tarvitamisest ära kulunud, aga nüüd lisandub kolmanda võimaliku põhjusena Eesti ID-kaardi süsteemi ülekoormus seoses Guinessi rekordiga.
No ei tea, kas on ikka hea reklaam ID-kaardile: tekitada teavituskampaaniaga süsteemi ülekoormus ja probleemid igapäevastele kasutajatele. Ehk siis takistada juba toimivat kasutust selle nimel, et uusi kasutajaid juurde saada?
Sorry, paranoia. 318 Guinessi rekordi ihalejat ei suuda küll ühtegi süsteemi umbe ajada. Niisiis kas kaardilugeja või kaart ise? Kahtlustan, et neli aastat igapäevast kasutust on mu ID-kaardi kiibi lihtsalt läbi kulutanud. Mul on nagu meeles, et kunagi oli sellest juttu ka, et ega need kiibid küll kümme aastat vastu ei pea.
Ja pangad millegipärast vahetavad oma kiipidega pangakaarte iga aasta või paari tagant. Miks siis ID-kiip peaks/saaks 10 aastat vahetama vastu pidada?
Mõni teadja võiks mulle nüüd asja ära seletada.
No ei tea, kas on ikka hea reklaam ID-kaardile: tekitada teavituskampaaniaga süsteemi ülekoormus ja probleemid igapäevastele kasutajatele. Ehk siis takistada juba toimivat kasutust selle nimel, et uusi kasutajaid juurde saada?
Sorry, paranoia. 318 Guinessi rekordi ihalejat ei suuda küll ühtegi süsteemi umbe ajada. Niisiis kas kaardilugeja või kaart ise? Kahtlustan, et neli aastat igapäevast kasutust on mu ID-kaardi kiibi lihtsalt läbi kulutanud. Mul on nagu meeles, et kunagi oli sellest juttu ka, et ega need kiibid küll kümme aastat vastu ei pea.
Ja pangad millegipärast vahetavad oma kiipidega pangakaarte iga aasta või paari tagant. Miks siis ID-kiip peaks/saaks 10 aastat vahetama vastu pidada?
Mõni teadja võiks mulle nüüd asja ära seletada.
pühapäev, 18. mai 2008
süsihappegaasist ja puudest
Viimasel ajal on süsihappegaasist massitabes paäris palju juttu olnud. Nii viimase paari aasta jooksul, ma mõtlen. Kõik need lood Kyoto kokkuleppest, kasvuhoonegaasidest, CO₂ kvootidest jne räägivad ju põmtselt kõik sellest, et süsihappegaasi on on liiga palju saanud. Alles näitas ka Eesti Televisioon Al Gore’i “Ebamugavat tõde”. Nii et ma hästi ei usu, et leidub veel keegi, kellel on teadmata, et süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris on natuke katastroofiliselt suureks kasvanud ja kui me midagi kardinaalset ette ei võta, siis kasvab veelgi. Ja et see toob endaga kaasa globaalse kliimasoojenemise, mis põhjustab omakorda jääliustike sulamise, tormid, uputused, põuad, üleujutused ja neist tingitud toidu- ja veepuuduse ning taudid. Ühesõnaga, meil on oodata ebameeldivusi.
Süsihappegaasist räägiti meile kõigile juba koolis ka. Noh, et rohelised taimed tarvitavad süsihappegaasi, sidudes süsinikku ja eraldades hapnikku. Ja et inimesed tarvitavad hingates jälle hapnikku: hapnik sisse ja süsihappegaas välja. Ja et põlemisel tarvitatakse ära õhuhapnik ja tekkib süsihappegaas. Sedasorti värki.
Al Gore’i filmis muide räägiti sellest, et maakera atmosfääri süsihappegaasi hulk kõigub vastavalt aastaajale: sel ajal, kui põhjapoolkeral on talv, süsihappegaasi hulk suureneb ja kui põhjapoolkerale saabub suvi, siis hakkab süsihappegaasi hulk pisut vähenema. See on tingitud sellest, et põhjapoolkeral on rohkem maismaad kui lõunapoolkeral ja rohkem maismaad mahutab rohkem rohelist taimestikku. Aga talvel ei ole osa põhjapoolkera taimestikust teps mitte roheline, ja kui pole roheline, siis ei seo ka süsihappegaasi ega tooda hapnikku.
Meie männid-kuused on selles suhtes erilised, et nemad tegelevad süsihappegaasi sidumisega ja hapniku tootmisega ka talvel, kui lehtpuud on lehed langetanud ja niisama tühja lorutavad.
Vat mina aru ei saa, kas inimesed saavad ikka aru, et see süsihappegaas, millest räägitakse globaalse soojenemise loos, ja see süsihappegaas, mida nad koolis õppisid, millest rohelised taimed hapnikku valmistavad, et need on üks ja seesama süsihappegaas. Et puud aitavad meil selle tülika CO₂-ga hakkama saada. Iseäranis veel igihaljad puud, need meie kõige tavalisemad männid.
Ja ma saan aru, et oma tarbimisharjumusi tagasi tõmmata on muidugi valulik ja mõnda puhku ka võimatu: ei saa jätta hingamata; ei saa jätta isegi kütet põletamata, sest ilma kütteta külmaks me siin kliimas talvel surnuks. Ja meile ju tundub, et me ei saa mõjutada suuri globaalseid protsesse ja et meie käitumine ei saa panna kinni suuri tehaseid või midagi muud suurt, mis tõesti SUURELT reostab. Ühesõnaga, meil pole eriti sõna sekka rääkida, mis puutub süsihappegaasi tootmise vähendamist.
Aga kas see peab siis tähendama, et me üldse ei peaks kaasa mõtlema või vastutama?
Kas see peab siis tähendama et ah, läks trumm, mingu ka pulgad ja mis me sest ülearusest süsihappegaasist ikka nii suures mahus hapnikuks ümber töötleme, hävitame parem ära poole kogu sellest haljastusest, mis meie voli all on, ja laasime männid kiilaks, MEIL ON SIIS VALGEM!
Mina isiklikult arvan, et kui sulle ei meeldi, et akna taga on puud ja rohelus, siis oleks targem Nõmmelt ära Lasnamäele kolida. Müü korter maha ja osta Lasnakal sama suur, aga valge ja odav. Jääb veel raha üle kah, pensionär ei pea enam peost suhu elama, võib leiva peale vorsti osta. Leidub küllalt neid, kes on valmis just nendesamade akna all kasvavate puude eest suurt raha maksma. Et ei peaks naabri aknast sisse vahtima ja et oravad käiks akna taga pähklit nurumas. (Ei tea, kuhu me oravapere nüüd kolib? Neid oksi, kus nad hommikuti hullamas käisid, enam ei ole.)
Aga üldiselt – me elame Eestis. Siin ongi pime. Puude mahavõtmine ei tee valget aega juurde. Laasimine ei pane korterit ennast päikese järgi keerama. Meie majapoolele õhtupoolikul päike aknasse ei paista, lõika puud kasvõi juurelt maha. Ja teisel pool maja ei hakka päike aknast paistma enne kui pealelõunal, ükskõik, kas sandistate majaesised puud ära või ei. Ainus mida te kindlasti saavutasite, on see, et meie haljastus seob edaspidi poole vähem süsihappegaasi, kui enne laasimistööd.
Süsihappegaasist räägiti meile kõigile juba koolis ka. Noh, et rohelised taimed tarvitavad süsihappegaasi, sidudes süsinikku ja eraldades hapnikku. Ja et inimesed tarvitavad hingates jälle hapnikku: hapnik sisse ja süsihappegaas välja. Ja et põlemisel tarvitatakse ära õhuhapnik ja tekkib süsihappegaas. Sedasorti värki.
Al Gore’i filmis muide räägiti sellest, et maakera atmosfääri süsihappegaasi hulk kõigub vastavalt aastaajale: sel ajal, kui põhjapoolkeral on talv, süsihappegaasi hulk suureneb ja kui põhjapoolkerale saabub suvi, siis hakkab süsihappegaasi hulk pisut vähenema. See on tingitud sellest, et põhjapoolkeral on rohkem maismaad kui lõunapoolkeral ja rohkem maismaad mahutab rohkem rohelist taimestikku. Aga talvel ei ole osa põhjapoolkera taimestikust teps mitte roheline, ja kui pole roheline, siis ei seo ka süsihappegaasi ega tooda hapnikku.
Meie männid-kuused on selles suhtes erilised, et nemad tegelevad süsihappegaasi sidumisega ja hapniku tootmisega ka talvel, kui lehtpuud on lehed langetanud ja niisama tühja lorutavad.
Vat mina aru ei saa, kas inimesed saavad ikka aru, et see süsihappegaas, millest räägitakse globaalse soojenemise loos, ja see süsihappegaas, mida nad koolis õppisid, millest rohelised taimed hapnikku valmistavad, et need on üks ja seesama süsihappegaas. Et puud aitavad meil selle tülika CO₂-ga hakkama saada. Iseäranis veel igihaljad puud, need meie kõige tavalisemad männid.
Ja ma saan aru, et oma tarbimisharjumusi tagasi tõmmata on muidugi valulik ja mõnda puhku ka võimatu: ei saa jätta hingamata; ei saa jätta isegi kütet põletamata, sest ilma kütteta külmaks me siin kliimas talvel surnuks. Ja meile ju tundub, et me ei saa mõjutada suuri globaalseid protsesse ja et meie käitumine ei saa panna kinni suuri tehaseid või midagi muud suurt, mis tõesti SUURELT reostab. Ühesõnaga, meil pole eriti sõna sekka rääkida, mis puutub süsihappegaasi tootmise vähendamist.
Aga kas see peab siis tähendama, et me üldse ei peaks kaasa mõtlema või vastutama?
Kas see peab siis tähendama et ah, läks trumm, mingu ka pulgad ja mis me sest ülearusest süsihappegaasist ikka nii suures mahus hapnikuks ümber töötleme, hävitame parem ära poole kogu sellest haljastusest, mis meie voli all on, ja laasime männid kiilaks, MEIL ON SIIS VALGEM!
Mina isiklikult arvan, et kui sulle ei meeldi, et akna taga on puud ja rohelus, siis oleks targem Nõmmelt ära Lasnamäele kolida. Müü korter maha ja osta Lasnakal sama suur, aga valge ja odav. Jääb veel raha üle kah, pensionär ei pea enam peost suhu elama, võib leiva peale vorsti osta. Leidub küllalt neid, kes on valmis just nendesamade akna all kasvavate puude eest suurt raha maksma. Et ei peaks naabri aknast sisse vahtima ja et oravad käiks akna taga pähklit nurumas. (Ei tea, kuhu me oravapere nüüd kolib? Neid oksi, kus nad hommikuti hullamas käisid, enam ei ole.)
Aga üldiselt – me elame Eestis. Siin ongi pime. Puude mahavõtmine ei tee valget aega juurde. Laasimine ei pane korterit ennast päikese järgi keerama. Meie majapoolele õhtupoolikul päike aknasse ei paista, lõika puud kasvõi juurelt maha. Ja teisel pool maja ei hakka päike aknast paistma enne kui pealelõunal, ükskõik, kas sandistate majaesised puud ära või ei. Ainus mida te kindlasti saavutasite, on see, et meie haljastus seob edaspidi poole vähem süsihappegaasi, kui enne laasimistööd.
laupäev, 17. mai 2008
nutke koos minuga
Korteriühistu pidi "natuke haljastust piirama".
Tegelikult laasiti kõik majaümbruse puud kuni ladvatutini elujõulistest okstest puhtaks.
Minu meelest hävitati meil umbes pool kogu haljastusest.
Tõmbasin kodus kardinad ette ja nii nüüd istungi. Lihtsalt ei suuda seda vaadata, nii kurb ja häbi ja viha.
Korteriühistu esimees, kes kogu selle projekti algatas, ütles: mind polnud kohalgi. Kui mina tulin, olid töömehed juba töö lõpetanud. Ütlesid, et naised olid neile öelnud: võtke veel, võtke veel, siin on nii pime.
Tahaks kedagi peksta või ma ei tea, mis viisil kätte maksta, aga mis sest kasu?
Ühtegi oksa pole võimalik enam tagasi panna.
Inimesed on ikka nõmedad ja isekad ja parandamatud lollid.
Ökokatastroof on meile paras palk. Ongi õige, et inimesed peavad välja surema. Küll see planeet ja loodus saab pärast seda juba ilma meieta kenasti hakkama.
pühapäev, 4. mai 2008
ma ka tegin
Et kui on päevik, siis peaks ju ikka kroonika mõttes kirja panema, et mina ka tegin. Käisin kotiga metsas ja tassisin sealt prügi välja. Registreerimisega muidugi läks nagu mul ikka läheb – selleks ajaks, kui ma olin otsustanud, et ma ei sõida mai algul Eestist ära, oli registreerimine lõppenud. Aga noh, ega mul poleks ju meeskonda kah olnud. Ja transporti ammugi mitte – keda sa ikka oma jalgratta peale kutsud? Nii et vaatasin laupäeva hommikul Teeme Ära kardi pealt kodule lähemaid prügihunnikuid ja orienteerusin kohale. Leidsin metsast ühed kaubikuga tüübid, kes pidid sodi metsast välja sõidutama, nemad juhatasid mu lipujaama, kust sai kilekotte ja pärast hernesuppi. Prügi sai metsast piisavalt. Tõsi, neid prügimägesid, mis kaardil olid, ma üles ei leidnudki. Mulle kõige lähem ja suurem paistis platseeruvat kusagil Lauliku tänaval lausa keset elamukvartalit – seal, kus ta mu kaardil paistis, teda kindlasti ei olnud. Ilmselt töötas see kaart kuidagi teisti...
Aga tegelikult tahtsin ma teile rääkida, et ma lugesin ühte JUBE HEAD raamatut:
Kurt Vonneguti “Kodumaata meest”. Kui mees, kes on kirjutanud suurepäraseid raamatuid kaheksakümne kahe aastasena leiab, et ei suuda pidada lubadust enam mitte ühtegi raamatut kirjutada, siis, noh, mida muud sealt oodata, kui mitte üht eriti suurepärast raamatut. Proff teab, kuidas raamatuid teha. Vana mees ei raiska vaeva tühja-tähja peale, vaid kirjutab lühidalt ja ainult kõige tähtsamast. Lugege ka. Eriti mõnus on, kui “Tšempionide eine” ja “Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda” enne loetud on.
Aga tegelikult tahtsin ma teile rääkida, et ma lugesin ühte JUBE HEAD raamatut:
Kurt Vonneguti “Kodumaata meest”. Kui mees, kes on kirjutanud suurepäraseid raamatuid kaheksakümne kahe aastasena leiab, et ei suuda pidada lubadust enam mitte ühtegi raamatut kirjutada, siis, noh, mida muud sealt oodata, kui mitte üht eriti suurepärast raamatut. Proff teab, kuidas raamatuid teha. Vana mees ei raiska vaeva tühja-tähja peale, vaid kirjutab lühidalt ja ainult kõige tähtsamast. Lugege ka. Eriti mõnus on, kui “Tšempionide eine” ja “Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda” enne loetud on.
reede, 2. mai 2008
suve teine päev
Täna on väga vaikne. Nagu oleks pühapäev. Või veelgi vaiksem. Vahepäev 1. mai riigipüha ja laupäevase koristuspüha vahel.
Muudest uudistest: ma ei saa enam aru, kui mu telefon heliseb, sest kõik teised linnukesed laulavad ka kogu aeg. Võtab aega, enne kui ma ära taban - ööbik, aaa, praegu pole ju öö, see peab olema hoopis minu mobla.
Suvi tuli nii äkki. Alles see oli, kui märtsi lõpus tuli talv; alles see oli kui lumi ära sulas ja ma oma ratta välja tõin ja soojad rattariided välja otsisin; eile pidin loobuma nii jopest kui dressipluusist ja sõitma lühikeste varrukatega pluusi väel.
Muudest uudistest: ma ei saa enam aru, kui mu telefon heliseb, sest kõik teised linnukesed laulavad ka kogu aeg. Võtab aega, enne kui ma ära taban - ööbik, aaa, praegu pole ju öö, see peab olema hoopis minu mobla.
Suvi tuli nii äkki. Alles see oli, kui märtsi lõpus tuli talv; alles see oli kui lumi ära sulas ja ma oma ratta välja tõin ja soojad rattariided välja otsisin; eile pidin loobuma nii jopest kui dressipluusist ja sõitma lühikeste varrukatega pluusi väel.
reede, 18. aprill 2008
Navi
Oh mul on töö juures nii tore - mul on on uus võimas arvutimäng, selle nimi on Microsoft Dynamic Solutions - Navision, ja ma hakkan juba natuke aru saama, kuidas seda mängitakse. Paar päeva tagasi ilmnes, et on olemas ka mingid kasutusjuhendid, mida saab välja trükkida ja siis sealt näpuga järge ajada, et kus ja kuidas näiteks arveid sisestatakse. Mõtle, oleks ma seda teadnud, enne kui ma neid arveid hakkasin sisestama... hm, pool lõbu oleks siis vist olemata olnud. Teadagi ju õpitakse kõige efektiivsemalt ikka oma vigadest, onju.
Nagu igas korralikus mängus, on ka Navis omad draakonid ja lohed, kellest möödapääsemine suisa võimatu tundub - näiteks ei ole mulle mitme kuu jooksul suudetud luua arve blanketti, ja kuigi ma võin arveid eelvaatena näha, ei tule printerist mitte piuksugi. Arvutipoistelt tuleb lubadusi, aga mitte blanketti. Nüüd ongi nii, et kliendid ootavad asjatult oma selle kuu arveid, mis hiljemalt esmaspäeval oleks pidanud teele minema. Kust leida salarelv selle draakoni võitmiseks, seda ma veel ei tea.
Põnev!
Nagu igas korralikus mängus, on ka Navis omad draakonid ja lohed, kellest möödapääsemine suisa võimatu tundub - näiteks ei ole mulle mitme kuu jooksul suudetud luua arve blanketti, ja kuigi ma võin arveid eelvaatena näha, ei tule printerist mitte piuksugi. Arvutipoistelt tuleb lubadusi, aga mitte blanketti. Nüüd ongi nii, et kliendid ootavad asjatult oma selle kuu arveid, mis hiljemalt esmaspäeval oleks pidanud teele minema. Kust leida salarelv selle draakoni võitmiseks, seda ma veel ei tea.
Põnev!
pühapäev, 13. aprill 2008
tegevusaruanne
Hoiatus: nutt ja hala, teemaks raamatupidamine. (Tõenälilselt pole see teile üldse huvitav, aga midagi paremat pole mul teiel hetkel pakkuda):(
(EDIT: praktilisi nõuandeid vaata siit)
Tegevusaruanne. Nutt ja hala.
Ajab mind vihale.
“Tegevusaruanne” – see on sihuke väike vähetähtis osa ettevõtte aastaaruandest. Suur ja tähtis osa aastaaruandest on raamatupidamise aruanne: bilanss, kasumiaruanne, rahavoogde aruanne, omakapitali muutuste aruanne ja veel paarkümmend lehekülge lisasid.. Raamatupidamise aruande teeb raamatupidaja. Seal on arvud ja faktid, põhjalik ülevaade kõigest, mida on võimalik arvudes avaldada. Juhatus kirjutab ainult alla. Tegevusaruanne, see on see tühja plära ajamise koht, selle peab koostama juhatus, nii on seaduses kirjas. Tegevusaruanne pole üldse minu kui raamatupidaja asi. Olgu, nüüd ma olen juhatuse liige, nüüd on ühe viiendiku osas minu asi ka. No kui ma aus olen, siis pole ma veel kokku puutunud ühegi juhatusega, kes oleks olnud võimeline iseseisvalt ühel leheküljel kirjeldama, millega asutus tegeleb, mis olid tema aruande aasta põhilised saavutused ja mis tal edaspidi plaanis on. Ikka olen mina kui pearaamatupidaja pidanud tegevusaruande juhatuse jaoks valmis kirjutama. Aga no see ei ole ju eriti keeruline kirjatöö. Välja arvatud sel aastal.
Jant hakkas pihta juba varakult, kui Emaettevõte küsis meie kui tütarettevõtte käest andmeid oma konsolideeritud aastaaruande tegevusaruande jaoks. Saabus iimeil Uuelt Kõrgelt Ülemuselt, kes Vana Kõrge Ülemuse asemel Emaettevõtte esindajana meie juhatuse liikmeks sai: millal aruande mustandiga saab tutvuda?
Ma olin ausaltöeldes hämmingus: mis aruandega ta nüüd tutvuda tahab? Peatselt saabuval juhatuse koosolekul oli plaanis arutada meie esialgseid majandustulemusi, mis oleks eeldanud bilansi ja kasuamiarunde esitamist eelnevaks tutvumiseks, aga Uue Kõrge Ülemuse iimeil oli haagitud emaettevõtte tegevusaruande andmeid küsiva kirja sappa... miks?
Nii et ma saatsin talle ammendava vastuse:saadan tutvumiseks esialgse inventeerimata bilansi-kasumiaruande, aga kuna MINA tegelen raamatupidamise aruande kokkupanemisega, siis tegevusaruande võiks kirjutada ülejäänud juhatus. On ju õiglane: mina teen kahekümne lehekülje jagu numbreid ja fakte, teie ülejäänud neli kirjutage üks lehekülg üldist jura ise, seaduses nõutavad arvandmed ma teiele annan.
Pealegi on nende emaettevõttele minevate tegevusaruande-juradega ju veel palju aega. Me võiks ju seda tegevusaruannet läheneval juhatuse koosolekul arutada?
Juhatuse koosolekul ponud ühelgi jutatuse liikmel tegevusaruande kohta mingeid ettepanekuid.
Saabus tähtaeg, mil pidime esitama oma andmed Emaettevõtte tegevusaruande jaoks. Keegi polnud midagi kirjutanud. Minu juurde tuli paanikas Otsene Ülemus: kuule, kirjuta ikka sina see tegevusaruanne. Mina vastu, OK, aga sisesta sina siis need arved siin uude raamatupidamisprogrammi? Ma saan aru küll, et minul tuleb see tegevusaruanne kõige paremini välja (no ei ole me ülemus miski sõnasepp), aga MUL POLE AEGA!
Lõppes muidugi sellega, et ma kirjutasin neile tegevusaruande. Ma väga ei ponnistanud, lõppeks on see siin praegu ju vaid toormaterjal Emaettevõtte tegevusaruande jaoks, küll Emaettvõte viimistleb (ja vastutab). Meie tegevusaruanne ei lähe ju kuhugi enne kui ma raamatupidamise aruande täiesti valmis saan, ja kuna mul pole aega, siis see raamatupidamise aruanne veel niipea ei valmi. Jõuab seda oma tegevusaruannet veel viimistleda ju küll.
Natukese aja pärast saabub paanikas Otsene Ülemus: Uus Kõrge Ülemus ei jäänud me tegevusaruandega rahule. Et miks nii vähe numbreid ja tabeleid. Minus tõstis pead kerge kahtlus, kas Uus Kõrge Ülemus ikka teab, mis asi on tegevusaruanne ja ega ta seda raamatupidamise aruandega segi ei aja? Raamatupidamise aruanne on numbreid ja tabeleid otsast otsani täis, aga no kui ta tahab, tehku mõni tabel ja lisagu, ta on juhatuse liige koostagu muudkui seda tegevusaruannet, kes teda takistab?
Uuele Kõrgele Ülemusele olnud meeldinud see lause töötajate keskmise arvu kohta, mis need kaks kohta seal pärast koma teevad? No sorry, kutid, need kaks kohta peale koma on välja arvutatud kohaselt keerulise metoodika alusel Riigi Raamatupidamise saldoandmikus ettenähtud täpsusega ja kuna saldoandmike juhendis on öeldud, et need numbrid peavad vastama numbritele tegevusaruandes, siis pole see SEE koht tegevusaruandes, kus teie peaks oma loovust rakendama. No ja nii edasi.
Jääb kaugele selja taha tähtaeg, millal Emaettevõte meie käest andmeid tahtis, aruanne on neile ära saadetud nagu oli, seltpoolt pole keegi kobisenud... jookseb kohale paanikas Otsene Ülemus: Uus Kõrgem Ülemus käskis tegevusaruannet parandada, vaata neid viimaseid lõike, mul on tunne, et need ei saanud päris õigesti.
No ma hakkasin ikka algusest peale lugema ja ei suutnud oma jahmatust varjata: meie põhitegevus on... see ja teine ja siis veel meie ja meile usaldatud vara korras hoidmine ja oma tegevuse üle majandusarvestuse pidamine!!!
See on küll maailma kõige täpsem raamatupidamuslik vaste tuntud blogiväljendile “tõusin üles, sügasin kubet.”
Sellise lause kirjutamine aastaaruandesse on minu meelest seadusevastane: seadus õpetab, et nullridu ära ei tooda, ja majandusarvestuse pidamise fakt on täielik nullrida, mis ei sisalda bittigi informatsiooni: pole olemas ühtki asutust või ettevõtet, kes ei peaks majandusarvestust.
No ja siis ma jõudsin ka viimaste lõikudeni, ehk siis Otsese Ülemuse versioonini Raamatupidamise Seaduses nõutavast infost, mille ma ju ometigi olin kord juba õigesti ja täpselt formuleerinud... kuna Uuele Kõrgele Ülemusele sõnastus ei meeldinud, siis PIDI ta minu terminitest ja arvudest koosneva sõnastuse ikka ümber tegema! Lugesin mina seal siis “arvestatud tasude” asemel “väljamaksed töötasufondist”. No mis asi on töötasufond? Meil sellist looma küll pole. Ja tegevusaruandesse on vaja kirjutada just nimelt arvestatud tasud, mitte väljamaksed.
“Töötajate arvust aasta lõpus” oli saanud “keskmine töötajate arv arvestatuna 31.12.2007”. Appppiiiii! Ise tipi haridusega mees, tehnilise haridusega inimene peaks ju ikka vahet tegema keskmisel ja hetketulemusel. Või ta arvas tõsimeeli, et ma arvutasin välja kõigepealt terve aasta keskmise ja siis veel 31. detsembri keskmise (võttes arvesse hommikuse ja õhtuse töötajate arvu? Või lugesin suurema täpsuse nimel lõuna ajal ka töötajad üle)?
No ma sain vihaseks ja ei hakanud enam midagi parandama. Ma teen õigesti valmis ja te topskid parandate valeks ja siis tüütate mind, et paranda nüüd.
Trükkisin veelkord välja raamatupidamise seaduse tegevusaruannet käsitleva paragrahvi ja värvisin terminid ülemuse jaoks punaseks. Viisin ülemuse lauale ja läksin nädalavahetust pidama.
No aga mul on ju ikka kole palju tööd tegemata, ja aega vähe ja astusin ikka laupäevalgi töölt läbi, et pakilisemad asjad esmaspäevaks valmis saada. Ja helistab mulle sinna tööle Otsene Ülemus ikka sama vana paanikaga, vaata ikka neid viimaseid lõike, need vist ikka ei saanud õigesti.
Ei saanud jah, aga mis siis, mis häda teil kahel selle tegvusaruandega praegu õige on? Kui Uuele Kõrgele Ülemusele ei meeldi, arutame seda siis järgmisel nädalal juhatuse koosolekul, las Uus Suur Ülemus ütleb mulle näkku, et raamatupidamise seadusele vastav sõnastus talle ei sobi? No ei ole mul aega seda aruannet lõpmatuseni edasi-tagasi parandada. Ja üldse, selles esialgses tegevusarundes, mis ma teile kirjutasin, oli ju õigesti, vaata sealt järele, kuidas peab.
Ja nüüd ma olen juba täitsa tige ja ootan kannatamatult juhatuse koosolekut, et mõlemale tähtsale ülemusele korraga näkku öelda, et termineid ei saa vabalt üksteise vastu vahetada, et töötajate arv ja töötajate keskmine arv on kaks ise asja ja luge seadust topskid ja tehke endale selgeks, millest jutt käib, enne kui ümber hakkate tegema. Ja et millised organisatsiooni EI pea oma tegevuse kohta majanduarvestust, kas see misnisteerium vää kus Uus Kõrge Ülemus ennemalt Veel Kõrgema Ülemusena töötas?
Ja üleüldse, kirjutage ise oma tegevusaruannet. Ma pärast vaatan üle ja ütlen, mis valesti on. Rõhuga sõnal PÄRAST.
(EDIT: praktilisi nõuandeid vaata siit)
Tegevusaruanne. Nutt ja hala.
Ajab mind vihale.
“Tegevusaruanne” – see on sihuke väike vähetähtis osa ettevõtte aastaaruandest. Suur ja tähtis osa aastaaruandest on raamatupidamise aruanne: bilanss, kasumiaruanne, rahavoogde aruanne, omakapitali muutuste aruanne ja veel paarkümmend lehekülge lisasid.. Raamatupidamise aruande teeb raamatupidaja. Seal on arvud ja faktid, põhjalik ülevaade kõigest, mida on võimalik arvudes avaldada. Juhatus kirjutab ainult alla. Tegevusaruanne, see on see tühja plära ajamise koht, selle peab koostama juhatus, nii on seaduses kirjas. Tegevusaruanne pole üldse minu kui raamatupidaja asi. Olgu, nüüd ma olen juhatuse liige, nüüd on ühe viiendiku osas minu asi ka. No kui ma aus olen, siis pole ma veel kokku puutunud ühegi juhatusega, kes oleks olnud võimeline iseseisvalt ühel leheküljel kirjeldama, millega asutus tegeleb, mis olid tema aruande aasta põhilised saavutused ja mis tal edaspidi plaanis on. Ikka olen mina kui pearaamatupidaja pidanud tegevusaruande juhatuse jaoks valmis kirjutama. Aga no see ei ole ju eriti keeruline kirjatöö. Välja arvatud sel aastal.
Jant hakkas pihta juba varakult, kui Emaettevõte küsis meie kui tütarettevõtte käest andmeid oma konsolideeritud aastaaruande tegevusaruande jaoks. Saabus iimeil Uuelt Kõrgelt Ülemuselt, kes Vana Kõrge Ülemuse asemel Emaettevõtte esindajana meie juhatuse liikmeks sai: millal aruande mustandiga saab tutvuda?
Ma olin ausaltöeldes hämmingus: mis aruandega ta nüüd tutvuda tahab? Peatselt saabuval juhatuse koosolekul oli plaanis arutada meie esialgseid majandustulemusi, mis oleks eeldanud bilansi ja kasuamiarunde esitamist eelnevaks tutvumiseks, aga Uue Kõrge Ülemuse iimeil oli haagitud emaettevõtte tegevusaruande andmeid küsiva kirja sappa... miks?
Nii et ma saatsin talle ammendava vastuse:saadan tutvumiseks esialgse inventeerimata bilansi-kasumiaruande, aga kuna MINA tegelen raamatupidamise aruande kokkupanemisega, siis tegevusaruande võiks kirjutada ülejäänud juhatus. On ju õiglane: mina teen kahekümne lehekülje jagu numbreid ja fakte, teie ülejäänud neli kirjutage üks lehekülg üldist jura ise, seaduses nõutavad arvandmed ma teiele annan.
Pealegi on nende emaettevõttele minevate tegevusaruande-juradega ju veel palju aega. Me võiks ju seda tegevusaruannet läheneval juhatuse koosolekul arutada?
Juhatuse koosolekul ponud ühelgi jutatuse liikmel tegevusaruande kohta mingeid ettepanekuid.
Saabus tähtaeg, mil pidime esitama oma andmed Emaettevõtte tegevusaruande jaoks. Keegi polnud midagi kirjutanud. Minu juurde tuli paanikas Otsene Ülemus: kuule, kirjuta ikka sina see tegevusaruanne. Mina vastu, OK, aga sisesta sina siis need arved siin uude raamatupidamisprogrammi? Ma saan aru küll, et minul tuleb see tegevusaruanne kõige paremini välja (no ei ole me ülemus miski sõnasepp), aga MUL POLE AEGA!
Lõppes muidugi sellega, et ma kirjutasin neile tegevusaruande. Ma väga ei ponnistanud, lõppeks on see siin praegu ju vaid toormaterjal Emaettevõtte tegevusaruande jaoks, küll Emaettvõte viimistleb (ja vastutab). Meie tegevusaruanne ei lähe ju kuhugi enne kui ma raamatupidamise aruande täiesti valmis saan, ja kuna mul pole aega, siis see raamatupidamise aruanne veel niipea ei valmi. Jõuab seda oma tegevusaruannet veel viimistleda ju küll.
Natukese aja pärast saabub paanikas Otsene Ülemus: Uus Kõrge Ülemus ei jäänud me tegevusaruandega rahule. Et miks nii vähe numbreid ja tabeleid. Minus tõstis pead kerge kahtlus, kas Uus Kõrge Ülemus ikka teab, mis asi on tegevusaruanne ja ega ta seda raamatupidamise aruandega segi ei aja? Raamatupidamise aruanne on numbreid ja tabeleid otsast otsani täis, aga no kui ta tahab, tehku mõni tabel ja lisagu, ta on juhatuse liige koostagu muudkui seda tegevusaruannet, kes teda takistab?
Uuele Kõrgele Ülemusele olnud meeldinud see lause töötajate keskmise arvu kohta, mis need kaks kohta seal pärast koma teevad? No sorry, kutid, need kaks kohta peale koma on välja arvutatud kohaselt keerulise metoodika alusel Riigi Raamatupidamise saldoandmikus ettenähtud täpsusega ja kuna saldoandmike juhendis on öeldud, et need numbrid peavad vastama numbritele tegevusaruandes, siis pole see SEE koht tegevusaruandes, kus teie peaks oma loovust rakendama. No ja nii edasi.
Jääb kaugele selja taha tähtaeg, millal Emaettevõte meie käest andmeid tahtis, aruanne on neile ära saadetud nagu oli, seltpoolt pole keegi kobisenud... jookseb kohale paanikas Otsene Ülemus: Uus Kõrgem Ülemus käskis tegevusaruannet parandada, vaata neid viimaseid lõike, mul on tunne, et need ei saanud päris õigesti.
No ma hakkasin ikka algusest peale lugema ja ei suutnud oma jahmatust varjata: meie põhitegevus on... see ja teine ja siis veel meie ja meile usaldatud vara korras hoidmine ja oma tegevuse üle majandusarvestuse pidamine!!!
See on küll maailma kõige täpsem raamatupidamuslik vaste tuntud blogiväljendile “tõusin üles, sügasin kubet.”
Sellise lause kirjutamine aastaaruandesse on minu meelest seadusevastane: seadus õpetab, et nullridu ära ei tooda, ja majandusarvestuse pidamise fakt on täielik nullrida, mis ei sisalda bittigi informatsiooni: pole olemas ühtki asutust või ettevõtet, kes ei peaks majandusarvestust.
No ja siis ma jõudsin ka viimaste lõikudeni, ehk siis Otsese Ülemuse versioonini Raamatupidamise Seaduses nõutavast infost, mille ma ju ometigi olin kord juba õigesti ja täpselt formuleerinud... kuna Uuele Kõrgele Ülemusele sõnastus ei meeldinud, siis PIDI ta minu terminitest ja arvudest koosneva sõnastuse ikka ümber tegema! Lugesin mina seal siis “arvestatud tasude” asemel “väljamaksed töötasufondist”. No mis asi on töötasufond? Meil sellist looma küll pole. Ja tegevusaruandesse on vaja kirjutada just nimelt arvestatud tasud, mitte väljamaksed.
“Töötajate arvust aasta lõpus” oli saanud “keskmine töötajate arv arvestatuna 31.12.2007”. Appppiiiii! Ise tipi haridusega mees, tehnilise haridusega inimene peaks ju ikka vahet tegema keskmisel ja hetketulemusel. Või ta arvas tõsimeeli, et ma arvutasin välja kõigepealt terve aasta keskmise ja siis veel 31. detsembri keskmise (võttes arvesse hommikuse ja õhtuse töötajate arvu? Või lugesin suurema täpsuse nimel lõuna ajal ka töötajad üle)?
No ma sain vihaseks ja ei hakanud enam midagi parandama. Ma teen õigesti valmis ja te topskid parandate valeks ja siis tüütate mind, et paranda nüüd.
Trükkisin veelkord välja raamatupidamise seaduse tegevusaruannet käsitleva paragrahvi ja värvisin terminid ülemuse jaoks punaseks. Viisin ülemuse lauale ja läksin nädalavahetust pidama.
No aga mul on ju ikka kole palju tööd tegemata, ja aega vähe ja astusin ikka laupäevalgi töölt läbi, et pakilisemad asjad esmaspäevaks valmis saada. Ja helistab mulle sinna tööle Otsene Ülemus ikka sama vana paanikaga, vaata ikka neid viimaseid lõike, need vist ikka ei saanud õigesti.
Ei saanud jah, aga mis siis, mis häda teil kahel selle tegvusaruandega praegu õige on? Kui Uuele Kõrgele Ülemusele ei meeldi, arutame seda siis järgmisel nädalal juhatuse koosolekul, las Uus Suur Ülemus ütleb mulle näkku, et raamatupidamise seadusele vastav sõnastus talle ei sobi? No ei ole mul aega seda aruannet lõpmatuseni edasi-tagasi parandada. Ja üldse, selles esialgses tegevusarundes, mis ma teile kirjutasin, oli ju õigesti, vaata sealt järele, kuidas peab.
Ja nüüd ma olen juba täitsa tige ja ootan kannatamatult juhatuse koosolekut, et mõlemale tähtsale ülemusele korraga näkku öelda, et termineid ei saa vabalt üksteise vastu vahetada, et töötajate arv ja töötajate keskmine arv on kaks ise asja ja luge seadust topskid ja tehke endale selgeks, millest jutt käib, enne kui ümber hakkate tegema. Ja et millised organisatsiooni EI pea oma tegevuse kohta majanduarvestust, kas see misnisteerium vää kus Uus Kõrge Ülemus ennemalt Veel Kõrgema Ülemusena töötas?
Ja üleüldse, kirjutage ise oma tegevusaruannet. Ma pärast vaatan üle ja ütlen, mis valesti on. Rõhuga sõnal PÄRAST.
laupäev, 29. märts 2008
tasumata perekondlik teadaanne
Meil on Hiinas sugulasi.
Ma käisin täna matustel. Jube imelik on niimoodi öelda, aga oli väga tore. Sai sugulastega tutvuda ja puha. Mul on nii toredad sugulased!
Ja mu onutütar elab Pekingis.
Ma oleks vist tegelikult pidanud seda teadma, sest isa ikka aegajalt räägib sugulaste uudiseid, aga mul ei seisa need meeles - kuni järsku näed oma silmaga noort õblukest leinavat naist ja tema kaht toredat väikest last ja tema, ma ei tea, euroopaliku? olemisega abikaasat (ja üht erakordselt euroopaliku olemisega vanemat härrat, kes ühelt poolt meenutab oma hoiakult tugevasti Lennart Merd ja teiselt poolt oma välimuselt seda eelpoolmainitud abikaasat) ja siis hakkab tasapisi nagu kohale jõudma, et see naine, see on ju tegelikult mu onutütar, lähedane sugulane, kui nii võtta, mis sest, et meie vanaemad olid erinevad. Vanaisa oli meil ju ühine. Ja siis tuleb jutu sees välja, et elab Pekingis. Ja et ta mees on hollandlane. No sellest see euroopalikkus siis.
Vat nii. Lapsed, kuulake tähelepanelikult, kui vanaisa teile sugulastest räägib!
See, keda me matsime, oli mu onu. Minu vanaisa ja tema teise naise keskmine laps. Ma olin teda ükskord varem kah näinud, vanaisa matustel (st ammu). Ta meeldis mulle väga, nagu ka ta õde ja vend. Ja nüüd ma kohtasin veel sugalasi, kes mulle meeldisid (sugulasi oli ju vahepeal juurde siginenud)
Peaks kuidagi tegema nii, et matused ei oleks ainus koht, kus oma toredaid sugulasi kohtad.
Ma käisin täna matustel. Jube imelik on niimoodi öelda, aga oli väga tore. Sai sugulastega tutvuda ja puha. Mul on nii toredad sugulased!
Ja mu onutütar elab Pekingis.
Ma oleks vist tegelikult pidanud seda teadma, sest isa ikka aegajalt räägib sugulaste uudiseid, aga mul ei seisa need meeles - kuni järsku näed oma silmaga noort õblukest leinavat naist ja tema kaht toredat väikest last ja tema, ma ei tea, euroopaliku? olemisega abikaasat (ja üht erakordselt euroopaliku olemisega vanemat härrat, kes ühelt poolt meenutab oma hoiakult tugevasti Lennart Merd ja teiselt poolt oma välimuselt seda eelpoolmainitud abikaasat) ja siis hakkab tasapisi nagu kohale jõudma, et see naine, see on ju tegelikult mu onutütar, lähedane sugulane, kui nii võtta, mis sest, et meie vanaemad olid erinevad. Vanaisa oli meil ju ühine. Ja siis tuleb jutu sees välja, et elab Pekingis. Ja et ta mees on hollandlane. No sellest see euroopalikkus siis.
Vat nii. Lapsed, kuulake tähelepanelikult, kui vanaisa teile sugulastest räägib!
See, keda me matsime, oli mu onu. Minu vanaisa ja tema teise naise keskmine laps. Ma olin teda ükskord varem kah näinud, vanaisa matustel (st ammu). Ta meeldis mulle väga, nagu ka ta õde ja vend. Ja nüüd ma kohtasin veel sugalasi, kes mulle meeldisid (sugulasi oli ju vahepeal juurde siginenud)
Peaks kuidagi tegema nii, et matused ei oleks ainus koht, kus oma toredaid sugulasi kohtad.
kolmapäev, 26. märts 2008
Head uut talve kõigile!
Et sel aastal siis sedapidi. Kõigepealt kevad ja siis alles talv. Või oli enne kevadet veel sügis kah? Eks näis, mis järjekorras siis ülejäänud aastaajad ette antakse.
Aga üldiselt ma arvan, et õige kah. Mis sitasti, see uuesti. Talv, tähendab.
Vanarahvas ju räägib ikka, et ega tali taeva jää. Mina sealjuures arvasin, kui märtsi algul lund hakkas tibutama, et nad seal taevas parajasti pühivadki oma viimaseid talvejääke välja, aga ei, tuli välja, et kui hakati sügavkülmikut sulatamiseks välja lülitama, siis tuli koristamise käigus kõige tagant välja veel üks täitsa suur tükk korralikku talve!
Aga üldiselt ma arvan, et õige kah. Mis sitasti, see uuesti. Talv, tähendab.
Vanarahvas ju räägib ikka, et ega tali taeva jää. Mina sealjuures arvasin, kui märtsi algul lund hakkas tibutama, et nad seal taevas parajasti pühivadki oma viimaseid talvejääke välja, aga ei, tuli välja, et kui hakati sügavkülmikut sulatamiseks välja lülitama, siis tuli koristamise käigus kõige tagant välja veel üks täitsa suur tükk korralikku talve!
teisipäev, 25. märts 2008
Lihtsalt ei jaksa enam hästi
Olgu, ma töötan liiga palju:(
No aga mis teha? Ei saa ju jätta lihtsalt tegemata ja hakata järsku puhkama. Või saab?
No aga mis teha? Ei saa ju jätta lihtsalt tegemata ja hakata järsku puhkama. Või saab?
esmaspäev, 10. märts 2008
öökapiraamatumäng
Üks mäng käib ringi mööda blogosfääri... nagu neid mänge ja kettküsimustikke vähe oleks, aga see oli raamatutest ja seega mulle väga ahvatlev: öökapiraamatumäng. Kästi võtta käeulatuses kõige lähemal olev raamat ja kirjutada selle esimene, viimane ja näppupuutuv lause. Ahvatlev ahvatlev – aga siin on üks aga. Minu öökapil, ausõna, on Gabriel Garcia Marqueze “Patriarhi sügis”. Esimese lausega läheb lihtsalt:
“Nädalavahetusel tungisid raisakotkad presidendipalee rõdude kaudu sisse, lõhkusid nokalöökidega akende traatvõresilmad ja lõid tiibadega liikuma maja sisemuses seiskunud aja, ning esmaspäeval varavalges ärkas linn aastasadade tardumusest suure surnu ja roiskunud suursugususe õrnas leiges tuulevinus.”
Ainult 34 sõna (9 neist liitsõnad). Nii lühikesi lauseid selles raamatus rohkem pole. Viimase lause puhul oli lihtne üks asi: lause lõpu leidmine. See oli leheküljel 214. Sealt hakkasin tagasi lappama, et kus see lause algus siis on. Ei leidnud ega leidnud. Kümnete lehekülgede kaupa täiesti liigendamata teksti (mitte ühtegi taandrida), kõik suurtähed ainult nimede algust tähistamas... lause algas leheküljel 173. Te vabandage mind, aga selle 42 lehekülje pikkuse lause jätan ma ümber trükkimata.
Näppupuutuva lausega oli kõige keerulisem. Kui ma vastavalt juhendile raamatu suvalisest kohast avasin, siis sõrme alla jäänud lausel ei sttnud ma leida EI algust EGA lõppu.
Muidu on niisugune õhemapoolne raamat, ega seal vist üle nelja-viie lause ei olegi.
Mitmendat aastat juba loen, vahelduva eduga.
“Nädalavahetusel tungisid raisakotkad presidendipalee rõdude kaudu sisse, lõhkusid nokalöökidega akende traatvõresilmad ja lõid tiibadega liikuma maja sisemuses seiskunud aja, ning esmaspäeval varavalges ärkas linn aastasadade tardumusest suure surnu ja roiskunud suursugususe õrnas leiges tuulevinus.”
Ainult 34 sõna (9 neist liitsõnad). Nii lühikesi lauseid selles raamatus rohkem pole. Viimase lause puhul oli lihtne üks asi: lause lõpu leidmine. See oli leheküljel 214. Sealt hakkasin tagasi lappama, et kus see lause algus siis on. Ei leidnud ega leidnud. Kümnete lehekülgede kaupa täiesti liigendamata teksti (mitte ühtegi taandrida), kõik suurtähed ainult nimede algust tähistamas... lause algas leheküljel 173. Te vabandage mind, aga selle 42 lehekülje pikkuse lause jätan ma ümber trükkimata.
Näppupuutuva lausega oli kõige keerulisem. Kui ma vastavalt juhendile raamatu suvalisest kohast avasin, siis sõrme alla jäänud lausel ei sttnud ma leida EI algust EGA lõppu.
Muidu on niisugune õhemapoolne raamat, ega seal vist üle nelja-viie lause ei olegi.
Mitmendat aastat juba loen, vahelduva eduga.
teisipäev, 4. märts 2008
seda lugege
Teate, ma lugesin seda Mark Haddon raamatut "The Curious Incident of the Dog in the Night-time" (Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal). (See oli selles 106 kõige enam mitteloetud raamatu nimekirjas)
Lugege te ka.
Minu meelest oli see üks väga hea raamat.
Mulle juhtus ingliskeelne, aga paistab, et eesti keeles on kah juba olemas.
Tundus natuke nagu laste- või noorsooraamat olevat, aga mulle vanainimesele igati huvitav. Sain võimaluse maailma läbi autisti silmade vaadata... polnudki nii erinev minu igapäevasest inimpelgurimaailmast;)
Lugege te ka.
Minu meelest oli see üks väga hea raamat.
Mulle juhtus ingliskeelne, aga paistab, et eesti keeles on kah juba olemas.
Tundus natuke nagu laste- või noorsooraamat olevat, aga mulle vanainimesele igati huvitav. Sain võimaluse maailma läbi autisti silmade vaadata... polnudki nii erinev minu igapäevasest inimpelgurimaailmast;)
esmaspäev, 3. märts 2008
eriti tore töö
Üks asi minu rahuldustpakkuvas töös pakub mulle alati ERILIST rahuldust. Palga maksmine;)
oi mulle meeldib see tadmine, et mu palk on kontole laekunud. Ja töökaaslased muutuvad kah alati kuidagi väga rõõmsaks, kui ma neile teatan, et kandsin palgad üle.
oi mulle meeldib see tadmine, et mu palk on kontole laekunud. Ja töökaaslased muutuvad kah alati kuidagi väga rõõmsaks, kui ma neile teatan, et kandsin palgad üle.
neljapäev, 28. veebruar 2008
misasja te töötate nii palju?
Mul on palju tööd. Sellepärast ei jaksa ka blogida. Mitte et nüüd poleks nii palju aega, et paari rida kirjutada, lihtsalt pole nii palju aega, et mõelda muust peale töö ja tööst eriti ei blogi. Töö puhul on see värk, et töötamine on efektiivsem kui sellest blogimine.
Aga vat täna võttis üks Ekspressis pikalt sõna, et misasja te töötate nii palju.
Ja mina tõsimeeli ei saa aru, kuidas niimoodi üldse arutleda saab. No misasja ma siis peaks oma ajaga pihta hakkama, kui töötada ei tohi? Minu järgmine lemmiktegevus on raamatute lugemine, aga praegu on mul tööd teha põnevam, kui lugeda. Miks ma ei tohi teha seda, mis põnev on? Kas sellepärast, et mulle selle eest makstakse? Mispoolest palmi all lesimine näiteks parem on, kui töö tegemine, nii põhimõtteliselt? Või telekavaatamine? Koristada ja süüa teha ju selle loogika järgi kah ei tohiks, tööd needki, mis sellest et raha ei maksta. Õllejoomine ilmselt oleks aktsepteeritav, aga raamatute kirjutamine jällegi mitte. "Mida sa, Kivirähk, kuramus, kirjutad nii palju? Tee vähem tööd!"
Mõned inimesed vist kohe üldse ei armasta oma tööd, kui neist niisugused artiklid välja tulevad. Minule mu töö meeldib. See, et ma selle eest korralikku palka saan, on muidugi kah tore, aga peale selle on see ka vaimne väljakutse ja põnev ajugümnastika ja ma lihtsalt eelistan oma ajude pingutamist mitmetele teistele tegevustele. Reisimine mulle näiteks eriti ei meeldi. Liiga vaevaline. Ja päevitamine on kah minu jaoks raske, kuigi hädavajalik ettevõtmine. Õllejoomine mulle ei istu, põis on nõrk. Konjak aga tekitab kohe pohmelli, muid joobeastmeid vahele jättes. No mida ma teha saan, mind kohe kisub tegevuste juurde, milles ma hea olen. Mulle pakub see rahuldust, et ma oskan ja teen ja jõuan, saan valmis, leian vea üles ja parandan ära, näen seoseid, olen kasulik.
Aga vat täna võttis üks Ekspressis pikalt sõna, et misasja te töötate nii palju.
Ja mina tõsimeeli ei saa aru, kuidas niimoodi üldse arutleda saab. No misasja ma siis peaks oma ajaga pihta hakkama, kui töötada ei tohi? Minu järgmine lemmiktegevus on raamatute lugemine, aga praegu on mul tööd teha põnevam, kui lugeda. Miks ma ei tohi teha seda, mis põnev on? Kas sellepärast, et mulle selle eest makstakse? Mispoolest palmi all lesimine näiteks parem on, kui töö tegemine, nii põhimõtteliselt? Või telekavaatamine? Koristada ja süüa teha ju selle loogika järgi kah ei tohiks, tööd needki, mis sellest et raha ei maksta. Õllejoomine ilmselt oleks aktsepteeritav, aga raamatute kirjutamine jällegi mitte. "Mida sa, Kivirähk, kuramus, kirjutad nii palju? Tee vähem tööd!"
Mõned inimesed vist kohe üldse ei armasta oma tööd, kui neist niisugused artiklid välja tulevad. Minule mu töö meeldib. See, et ma selle eest korralikku palka saan, on muidugi kah tore, aga peale selle on see ka vaimne väljakutse ja põnev ajugümnastika ja ma lihtsalt eelistan oma ajude pingutamist mitmetele teistele tegevustele. Reisimine mulle näiteks eriti ei meeldi. Liiga vaevaline. Ja päevitamine on kah minu jaoks raske, kuigi hädavajalik ettevõtmine. Õllejoomine mulle ei istu, põis on nõrk. Konjak aga tekitab kohe pohmelli, muid joobeastmeid vahele jättes. No mida ma teha saan, mind kohe kisub tegevuste juurde, milles ma hea olen. Mulle pakub see rahuldust, et ma oskan ja teen ja jõuan, saan valmis, leian vea üles ja parandan ära, näen seoseid, olen kasulik.
kolmapäev, 6. veebruar 2008
kõiki raamatuid pole vajagi lugeda
Ei, kõige enam lugemata raamatute nimekirja ei saa siiski miski soovituskirjana kasutada. Kaks viimast raamatutut, mille ma sealt nimekirjast läbi lugesin, olid äraütlemata halvad tõesti. Vahel jätavad inimesed raamatud lugemata päris hea põhjusega, tuleb välja. Jonathan Strange & Mr Norrell oli lihtsalt äraütlemata tüütu ja igav. No mis mõtet on kirjutada raamatut võluritest, kes ei võlu ei otseses ega kaudses mõttes? Ayn Randi Allikas oli lisaks tüütusele, igavusele ja liigsele pikkusele ka veel ideoloogiliselt tõeline väärakas. Hää küll, kui kirjanik, kes maailma asjadest aru ei saa, kirjutab naisteka, siis pole sellest midagi, naistekas polegi mõeldud maailma asju seletama, ta peabki asjadest vale, kuid ilusa või muidu lohutava pildi looma. Aga kui kirjanik maailma asjadest valesti aru saab, ja siis kirjutab sellest raamatu, et kuidas maailma asjad käivad ja kuidas nad tegelikult peaks käima... oh vaesed lugejad. Ja mina veel viisin selle raamatu oma vaesele abitule kipsis jalaga õele ja soovitasin lugeda... see oli enne kui ma ise lugesin! Kergendavaks asjaoluks võib siinkohal lugeda isegi seda, et ma viisin talle ka tohutu virna Nora Robertsit, mida ta tegelikult tellis.
laupäev, 2. veebruar 2008
Üllatus, üllatus!
Ennekõike üllatan ma muidugi iseennast, aga pole parata - tõepoolest, Eurovisiooni-teemaline postitus Sofielt. Sest täiesti ootamatult ja ette hoiatamata rabas tänane eurolaulu valimise saade mind päris muusikalise elamusega: kuulsin taas üht oma noorusaja lemmikut, kelle rokihäält pole juba paarkümmend aastat kuulda olnud: Erkki-Sven Tüüri. In Spe-aegsest tämbrist on midagi kaotsi läinud, aga uut ja huvitavat on asemele tulnud, nii et kokkuvõttes - ei, ma ei oska midagi kokku võtta. Lahe. Hämmastav. Lummav. Seksikas. Lugupeetud kaasealised, soovitan kõigile soojalt: rokkige! Mis siis, et te olete juba ammu professionaalid mõnel tõsisel ja ühiskondlikult tunnustatud alal, nagu kinnisvaravahendus või ortodontia või klassikaline muusika. Rokkimine tuleb ikka kasuks ja teeb hingele head.
Jah, ja selle teise asja, selle, mida ma eestlaste muusikalise maitse kohta tahtsin ütelda, selle ma jätan siis siinkohal ütlemata.
Jah, ja selle teise asja, selle, mida ma eestlaste muusikalise maitse kohta tahtsin ütelda, selle ma jätan siis siinkohal ütlemata.
teisipäev, 29. jaanuar 2008
tehnika ülesütlemise päev
Miks ükski horoskoop ei hoiatanud mind, et täna on see päev, kui igasugune tehnika alt veab? Tütrelt päranduseks saadud CD-mängija ei lasknud ühtäkki enam heli kõvemaks keerata ja pesumasina ukselukustusnupp tegi imeliku krõksu ja ei avanud enam midagi niipea kui ma oma uued ilusad mõnusad kõige paremad püksid pesumasinasse olin lukustanud. Kuidas oleks, kui teataks homme ülemusele: "ma ei saa tööle tulla, mu püksid on pesumasinas kinni."
Hea küll ärge muretsege, hommikul tuleb siia a) ema, kes laseb sisse b) pesumasinaparandaja, kes mu püksid välja päästab, sel ajal kui ma ise tööle lähen, ja kui ma vajutasin korraga kahele CD-mängija eri küljes asuvale nupule, hakkas helitugevuse nupp jälle funkama. (Mis ei tähenda, et mul seda kasutusjuhendit vaja poleks, kui mu tütar selle juhtumisi üles leiab.)
Ja kes oleks eales võinud arvata, et muusika kuulamine kaasaskantava CD-mängija pealt on nii äraütlemata old school! Kõigil teistel lastel hommikuses bussis on kõrvaklappide küljes palju moodsamad ja pisemad vidinad. Jajah, kes veel mäletab neid aegu, kui kaasaskantav kassettmakk oma imelises väiksuses oli kõva sõna!
Ära sa märgi! Tehnika võttis asja tõsiselt ja praegu said poole postituse pealt hiire akud tühjaks. Aga ma ei lasknud end murda ja seivisin klaviatuuri abil kirjapandu ära, enne kui akud ära vahetasin.
Hea küll ärge muretsege, hommikul tuleb siia a) ema, kes laseb sisse b) pesumasinaparandaja, kes mu püksid välja päästab, sel ajal kui ma ise tööle lähen, ja kui ma vajutasin korraga kahele CD-mängija eri küljes asuvale nupule, hakkas helitugevuse nupp jälle funkama. (Mis ei tähenda, et mul seda kasutusjuhendit vaja poleks, kui mu tütar selle juhtumisi üles leiab.)
Ja kes oleks eales võinud arvata, et muusika kuulamine kaasaskantava CD-mängija pealt on nii äraütlemata old school! Kõigil teistel lastel hommikuses bussis on kõrvaklappide küljes palju moodsamad ja pisemad vidinad. Jajah, kes veel mäletab neid aegu, kui kaasaskantav kassettmakk oma imelises väiksuses oli kõva sõna!
Ära sa märgi! Tehnika võttis asja tõsiselt ja praegu said poole postituse pealt hiire akud tühjaks. Aga ma ei lasknud end murda ja seivisin klaviatuuri abil kirjapandu ära, enne kui akud ära vahetasin.
pühapäev, 27. jaanuar 2008
haridus
... pidi olema see, mis jääb järele, kui kõik õpitu meelest ära on läinud.
No mulle sattus see ülikoolidiplomi hinneteleht näppu, kui ma üritasin meenutada, kas Kuhnist rääkis meile prof. Kull või kes. Seda polnud seal kahjuks kirjas, aga Kukupai õnneks kinnitas, et teadusliku tegevuse aluseid luges tõesti Kull, nii et see oli mul siis õigesti meeles. Kuna sellest loengust on mul veel meeles ka katastroofiteooria, siis ei saa ma kahjuks teadusliku tegevuse aluseid hariduse hulka veel lugeda. (liiga hästi meeles).
Viis esimest ainet hinnetelehel olid punased ained - parteiajaloost tedusliku ateismi alusteni. Võibolla on nüüd ka neist haridus saanud, demagoogia edasijõudnutele või midagi niisugust; aga kui ka on, siis pole sel haridusel enam erilist väärtust, nii et jätame need ained välja. Jätame välja ka nr 22, nõukogude õiguse, ja nr 23, kehalise kasvatuse. Kuuendast ainest, vene keelest, ei mäleta ma ausalt midagi, aga seitsmendast, inglise keelest mäletan seda, et õppejõuks oli üks vene tüdruk, kes minu, inglise keele erikooli tüdruku asjatundliku hinnangu kohaselt inglise keelt eriti ei osanud, nii et selles aines ma lihtsalt ei õppinud mitte kui midagi. Nii et jätame inglise keele välja, aga jätame õigluse nimel vene keele kah välja. Veerand ainetest on nüüd välja arvatud, ülejäänud kolmveerandi kohta võib siis ilmselt julgelt öelda, et need ongi mu haridus.
Näiteks matemaatiline analüüs: õppejõule meeldis keerulisemates ja pikemates valemites kasutada eriti kõveraid kreeka tähti: "Mis tähe me täna võtame? Võtame ksii. Niisiis, ksii koma ksii üks, ksii kaks, ksii kolm ja nii edasi...ksii n miinus üks, ksii n, ksii n pluss üks ja nii edasi..." Seda tuli ju konspekteerida! Mõnda aega ma tegin isegi ksiil ja dzeetal vahet, aga analüüs ise on vajunud hariduse hämarusse. Või füüsika: ausalt, ma pole füüsikast kunagi aru saanud, juba keskkoolis mitte, kus ma ju ometigi olin meie humanitaarkallakuga koolis oma klassi reaalgeenius. Ülikoolis tegin esimese sessi puhtalt viitele, aga teisel semestril oli meil kahjuks ka füüsika. Meie füüsika õppejõud olevat eksamiruumist väljudes oivikutetahvlil mu pilti märganud ja põlglikult küsinud - kas TEMA saab kõrgendatud stippi või? Erilise rahuldusega mäletan, kuidas ma viimase füüsika eksami ja füüsika lõpliku hinde viie sain. Eksam oli kirjalik ja sellega oli mingi värk, kas sai seda mitu korda teha, kui esimene kord ebaõnnestus, või tehti seda mitmes grupis ja oma ebaõnnestunud (või ka õnnestunud?) eksamitöö sai endaga kaasa, igatahes oli mul komplekt eksamiküsimusi, millele ma kusagilt vastused hankisin ja kõik pähe õppisin. Vedas - eksamil olidki täpselt needsamad küsimused. Panin kõik vastused kähku paberile ja lõpetasin ühena esimestest. Töö varase lõpetamise eest sai lisapunkte. Ma ei väida, et ma oleks neist vastustest aru saanud, aga igatahes olid need õiged. Ühesõnaga füüsika - puhas haridus. Ja ülejäänud ainetest sain ma ju oma arust isegi aru. Oma kahekümne aine jagu haridust, pole üldse paha. (Markovi ahelad??? Täielik, absoluutne haridus)
No mulle sattus see ülikoolidiplomi hinneteleht näppu, kui ma üritasin meenutada, kas Kuhnist rääkis meile prof. Kull või kes. Seda polnud seal kahjuks kirjas, aga Kukupai õnneks kinnitas, et teadusliku tegevuse aluseid luges tõesti Kull, nii et see oli mul siis õigesti meeles. Kuna sellest loengust on mul veel meeles ka katastroofiteooria, siis ei saa ma kahjuks teadusliku tegevuse aluseid hariduse hulka veel lugeda. (liiga hästi meeles).
Viis esimest ainet hinnetelehel olid punased ained - parteiajaloost tedusliku ateismi alusteni. Võibolla on nüüd ka neist haridus saanud, demagoogia edasijõudnutele või midagi niisugust; aga kui ka on, siis pole sel haridusel enam erilist väärtust, nii et jätame need ained välja. Jätame välja ka nr 22, nõukogude õiguse, ja nr 23, kehalise kasvatuse. Kuuendast ainest, vene keelest, ei mäleta ma ausalt midagi, aga seitsmendast, inglise keelest mäletan seda, et õppejõuks oli üks vene tüdruk, kes minu, inglise keele erikooli tüdruku asjatundliku hinnangu kohaselt inglise keelt eriti ei osanud, nii et selles aines ma lihtsalt ei õppinud mitte kui midagi. Nii et jätame inglise keele välja, aga jätame õigluse nimel vene keele kah välja. Veerand ainetest on nüüd välja arvatud, ülejäänud kolmveerandi kohta võib siis ilmselt julgelt öelda, et need ongi mu haridus.
Näiteks matemaatiline analüüs: õppejõule meeldis keerulisemates ja pikemates valemites kasutada eriti kõveraid kreeka tähti: "Mis tähe me täna võtame? Võtame ksii. Niisiis, ksii koma ksii üks, ksii kaks, ksii kolm ja nii edasi...ksii n miinus üks, ksii n, ksii n pluss üks ja nii edasi..." Seda tuli ju konspekteerida! Mõnda aega ma tegin isegi ksiil ja dzeetal vahet, aga analüüs ise on vajunud hariduse hämarusse. Või füüsika: ausalt, ma pole füüsikast kunagi aru saanud, juba keskkoolis mitte, kus ma ju ometigi olin meie humanitaarkallakuga koolis oma klassi reaalgeenius. Ülikoolis tegin esimese sessi puhtalt viitele, aga teisel semestril oli meil kahjuks ka füüsika. Meie füüsika õppejõud olevat eksamiruumist väljudes oivikutetahvlil mu pilti märganud ja põlglikult küsinud - kas TEMA saab kõrgendatud stippi või? Erilise rahuldusega mäletan, kuidas ma viimase füüsika eksami ja füüsika lõpliku hinde viie sain. Eksam oli kirjalik ja sellega oli mingi värk, kas sai seda mitu korda teha, kui esimene kord ebaõnnestus, või tehti seda mitmes grupis ja oma ebaõnnestunud (või ka õnnestunud?) eksamitöö sai endaga kaasa, igatahes oli mul komplekt eksamiküsimusi, millele ma kusagilt vastused hankisin ja kõik pähe õppisin. Vedas - eksamil olidki täpselt needsamad küsimused. Panin kõik vastused kähku paberile ja lõpetasin ühena esimestest. Töö varase lõpetamise eest sai lisapunkte. Ma ei väida, et ma oleks neist vastustest aru saanud, aga igatahes olid need õiged. Ühesõnaga füüsika - puhas haridus. Ja ülejäänud ainetest sain ma ju oma arust isegi aru. Oma kahekümne aine jagu haridust, pole üldse paha. (Markovi ahelad??? Täielik, absoluutne haridus)
laupäev, 26. jaanuar 2008
vata millise ilusa portree ma täna tegin!
Tegelikult, kui nüüd ausalt kõik ära rääkida nii, nagu tegelikult on, siis autorluse au tuleb mul jagada oma fotoka ja selle pilditöötlusprogrammiga... aga sai ju hea portree, onju? Kes tunnevad, need teavad;)
kuidas teadlased meelt muudavad
Ma mõtlesin eile, et Kuhniga on nüüd kõik - korras, loetud, viin täna raamatukokku ära ja rohkem pole selle peale vaja mõeldagi. Mul polnud mingit raamatuarvustust plaanis. Hissand! Võttis vaeva, et sellest raamatust paari lehekülje kaupa läbi närida (ja siis räägitakse veel Kuhni “kergestiloetavusest”. “Petlikust kergestiloetavusest”, siiski.), ma ei pidanud end pädevaks tema ideesid teistele vahendama. Aga siis ma surfasin natuke internetis ja sattusin Kivimäe kaudu “Põnevale artiklile sellest, kuidas teadlased vägagi olulistes asjades meelt võivad muuta.” No päriselt ka, kui oled just saanud läbi 300-leheküljelise raamatu sellest, kuidas teadlased (õigupoolest küll teadused) tegelikult meelt muudavad...
Kuhni raamat avaldati 1962. aastal, ja kuigi eesti keeles ilmus ta alles 2003. aastal, olid tema ideed siinmailgi teada ja tuntud. Või noh? Mulle igatahes ülikoolis õpetati. Meil oli neljandal või viiendal kursusel sihuke aine – ma vaatasin oma diplomi hinnetelehelt järele, selle nimi oli “teadusliku tegevuse alused”. Väikese mahuga aine, arvestuse sai ilmselt kohalkäimise eest, aga hinnetelehe 39 ainest üks väheseid, millest ma konkreetselt mäletan, mida seal räägiti. Üks asi, mida ma mäletan, oli katastroofiteooria ja teine siis see Kuhni teadusrevolutsioonide teooria. Mul on siiamaani silme ees see pilt, mille õppejõud tahvlile sirgeldas: üks lopergune nelinurk, mis pidi tähistama teatud tasandit, sellest natuke paremale ja üles teine lopergune nelinurk, uue tasandi tähistajana, ja neid ühendav sinka-vonka joon, mis kujutas üleminekut ühelt tasandilt teisele. Tasandeid hüüti paradigmadeks ja üleminek ühelt paradigmalt teisele oligi teadusrevolutsioon. Ahjaa, tahvli ülemisse serva oli kirjutatud KUHN.
Põhimõtteliselt oligi kõik, mis mul koolist meeles oli. Ja muide aasta oli siis... möödunud sajandi kaheksakümnendad;)
Samas, kui ma seda raamatut lugesin, siis ma mõnikord mõtlesin, et ei tea, kas ma olen nüüd midagi uut teada saanud, või mulle lihtsalt meenus, mis õppejõud rääkis ja ma sain nüüd sellele üksikasjalikuma seletuse. Pidi olema paganama hea õppejõud, et niimoodi ühe loenguga edasi anda terve mõttemaailm! Professor Kull vist... kahjuks pole hinnetelehel õppejõudude nimesid.
Ja kuna ma eriti ei usu, et väga paljud teist tormavad nüüd seda meeliülendavat raamatut tudeerima, siis ma katsun seletada, mida mina sealt teada sain:
Põhiliselt vaidleb Kuhn vastu levinud kujutluspildile teaduse ühtlasest ja pidevast arengust üha täpsema ja täiuslikuma tõe tunnetamise suunas. Tegelikult on nii, et suurema osa ajast on ühe ala teaduskogukonnal pilt üldiselt selge, nad teavad, milline maailm on, kuidas seda uurima peab, milliseid aparaate selleks vaja on ja mida nende aparatidega mõõta saab. Isegi seda nad umbes teavad, mida nad kavatsevad avastada. Noh siis nad uurivadki seda maailma, millest nad kõik ühtmoodi aru saavad. Üha täpsemalt uurivad. Ja avastavadki seda, mida vaja ja teaduslik teadmine muudkui kasvab mis mühiseb. Aga ühel hetkel avastab keegi midagi, mis sellesse pilti nagu enam hästi sobida ei taha. Vat siis hakkab jama. Kellelegi tuleb mõte, et äkki on PILT vale? See on see pilt, mida kutsutakse paradigmaks. No aga see pilt on ju iseenesega nii hästi kooskõlas ja me oleme kogu aeg uurinud asju, eeldades, et just SEE pilt on õige ja me oleme saavutanud häid teaduslikke saavutusi ja kuidas nüüd äkki tuleb välja, et me oleme ALGUSEST PEALE valesti mõelnud? Aga ikkagi pakub mõni (tavaliselt noor, st uus) tulipea välja, et äkki asjad ei ole nii, nagu teadlased kogu aeg on arvanud, vaid äkki on HOOPIS teisiti, sest see seletaks selle uue asja ära küll. Et flogistoni polegi olemas ja flogistonivaba õhk, see on hoopis hapnik. Ja tasapisi hakkab osa teadlasi looma hoopis uut pilti, maailmast täiesti teisiti aru saama, mõõtma midagi, mida enne justkui olemaski polnud, paigutama vanu asju (ja ka uusi) hoopis uude süsteemi. Mõnda aega valitseb teadlaskonnas segadus. Vana pildi mehed ei saa uue pidi meestest aru ja vastupidi. Kedagi ümber veenda on raske, kui mitte võimatu, sest uue pildi mehed on isegi vanadele teaduslikele terminitele andnud uue sisu, asjad seostuvad teistmoodi, uue ja vana paradigma keeled on erinevad, aga asjad oleks veel keerulisemad, siis sõnad on samad.
Paradigmavahetust aitab kui mitte seletada, siis vähemalt illustreerida see karika/profiilide trikk. No te olete ju näinud neid pilte, kus nagu oleks vastamisi kaks musta nägu valgel taustal, aga siis järsku vaatad teisiti ja on hoopis valge karikas mustal tagapõhjal. See, mida sa vaatad, on ju seesama, aga see, mida sa näed on hoopis midagi muud. Vat teadlastega on umbes sama lugu. PILT muutub täielikult, kuigi faktid on põhiosas samad mis ennegi.
Uue paradigma meeste pakutud seletused on millegipoolest siiski paremad kui vana paradigma meeste omad ja pärast mõningast segaduste ajajärku võtab enamik teadlaskonda omaks uue vaateviisi, uue mõtteviisi ja uus paradigma ongi võitnud. Seda nimetataksegi teadusrevolutsiooniks. Siis asuvad teadlased kõik hoolega maailma uurima selle uue paradigma valguses ja jälle on kõik ühel meelel ja saavad maailmast ühtmoodi aru. Kirjutatakse uued õpikud, kus maailma kirjeldatakse just nii, nagu uus paradigma seda näeb ja vanad õpikud visatakse minema ja vanu teooriaid uutele noortele teadlastele enam ei õpetata. Algab uus normaalteadse ajajärk, kui asjad on paigas ja neid ainult täpsustatakse kogu aeg.... kuni keegi uurib jälle välja midagi, mis väljakujunenud tervikpidiga kuidagi sobida ei taha.
Niisiis, kas teadlased muudavad meelt? KOGU AEG! Kõik teadlased võibolla ei suuda alati meelt muuta, ja mõni jääb flogistoni uurima surmani, samal ajal kui ülejäänud juba ammu hapnikku tarvitavad, aga teadlaskond on ajaloo jooksul loendamatutel kordadel PÕHJALIKULT meelt muutnud ja pole mingit alust arvata, et see tulevikus kuidagi teisiti saab olema. Niimoodi teadus töötabki.
Ja ärge nüüd jumalapärast arvake, et Kuhn sellist primitiivset teksti pani!
Ja muide, Kuhn pidas "teaduse" all silmas eelkõige siiski science-teadusi, loodusteadusi ja tõi selgelt välja, et kunstis ja kirjanduses käivad asjad teisiti.
Kuhni raamat avaldati 1962. aastal, ja kuigi eesti keeles ilmus ta alles 2003. aastal, olid tema ideed siinmailgi teada ja tuntud. Või noh? Mulle igatahes ülikoolis õpetati. Meil oli neljandal või viiendal kursusel sihuke aine – ma vaatasin oma diplomi hinnetelehelt järele, selle nimi oli “teadusliku tegevuse alused”. Väikese mahuga aine, arvestuse sai ilmselt kohalkäimise eest, aga hinnetelehe 39 ainest üks väheseid, millest ma konkreetselt mäletan, mida seal räägiti. Üks asi, mida ma mäletan, oli katastroofiteooria ja teine siis see Kuhni teadusrevolutsioonide teooria. Mul on siiamaani silme ees see pilt, mille õppejõud tahvlile sirgeldas: üks lopergune nelinurk, mis pidi tähistama teatud tasandit, sellest natuke paremale ja üles teine lopergune nelinurk, uue tasandi tähistajana, ja neid ühendav sinka-vonka joon, mis kujutas üleminekut ühelt tasandilt teisele. Tasandeid hüüti paradigmadeks ja üleminek ühelt paradigmalt teisele oligi teadusrevolutsioon. Ahjaa, tahvli ülemisse serva oli kirjutatud KUHN.
Põhimõtteliselt oligi kõik, mis mul koolist meeles oli. Ja muide aasta oli siis... möödunud sajandi kaheksakümnendad;)
Samas, kui ma seda raamatut lugesin, siis ma mõnikord mõtlesin, et ei tea, kas ma olen nüüd midagi uut teada saanud, või mulle lihtsalt meenus, mis õppejõud rääkis ja ma sain nüüd sellele üksikasjalikuma seletuse. Pidi olema paganama hea õppejõud, et niimoodi ühe loenguga edasi anda terve mõttemaailm! Professor Kull vist... kahjuks pole hinnetelehel õppejõudude nimesid.
Ja kuna ma eriti ei usu, et väga paljud teist tormavad nüüd seda meeliülendavat raamatut tudeerima, siis ma katsun seletada, mida mina sealt teada sain:
Põhiliselt vaidleb Kuhn vastu levinud kujutluspildile teaduse ühtlasest ja pidevast arengust üha täpsema ja täiuslikuma tõe tunnetamise suunas. Tegelikult on nii, et suurema osa ajast on ühe ala teaduskogukonnal pilt üldiselt selge, nad teavad, milline maailm on, kuidas seda uurima peab, milliseid aparaate selleks vaja on ja mida nende aparatidega mõõta saab. Isegi seda nad umbes teavad, mida nad kavatsevad avastada. Noh siis nad uurivadki seda maailma, millest nad kõik ühtmoodi aru saavad. Üha täpsemalt uurivad. Ja avastavadki seda, mida vaja ja teaduslik teadmine muudkui kasvab mis mühiseb. Aga ühel hetkel avastab keegi midagi, mis sellesse pilti nagu enam hästi sobida ei taha. Vat siis hakkab jama. Kellelegi tuleb mõte, et äkki on PILT vale? See on see pilt, mida kutsutakse paradigmaks. No aga see pilt on ju iseenesega nii hästi kooskõlas ja me oleme kogu aeg uurinud asju, eeldades, et just SEE pilt on õige ja me oleme saavutanud häid teaduslikke saavutusi ja kuidas nüüd äkki tuleb välja, et me oleme ALGUSEST PEALE valesti mõelnud? Aga ikkagi pakub mõni (tavaliselt noor, st uus) tulipea välja, et äkki asjad ei ole nii, nagu teadlased kogu aeg on arvanud, vaid äkki on HOOPIS teisiti, sest see seletaks selle uue asja ära küll. Et flogistoni polegi olemas ja flogistonivaba õhk, see on hoopis hapnik. Ja tasapisi hakkab osa teadlasi looma hoopis uut pilti, maailmast täiesti teisiti aru saama, mõõtma midagi, mida enne justkui olemaski polnud, paigutama vanu asju (ja ka uusi) hoopis uude süsteemi. Mõnda aega valitseb teadlaskonnas segadus. Vana pildi mehed ei saa uue pidi meestest aru ja vastupidi. Kedagi ümber veenda on raske, kui mitte võimatu, sest uue pildi mehed on isegi vanadele teaduslikele terminitele andnud uue sisu, asjad seostuvad teistmoodi, uue ja vana paradigma keeled on erinevad, aga asjad oleks veel keerulisemad, siis sõnad on samad.
Paradigmavahetust aitab kui mitte seletada, siis vähemalt illustreerida see karika/profiilide trikk. No te olete ju näinud neid pilte, kus nagu oleks vastamisi kaks musta nägu valgel taustal, aga siis järsku vaatad teisiti ja on hoopis valge karikas mustal tagapõhjal. See, mida sa vaatad, on ju seesama, aga see, mida sa näed on hoopis midagi muud. Vat teadlastega on umbes sama lugu. PILT muutub täielikult, kuigi faktid on põhiosas samad mis ennegi.
Uue paradigma meeste pakutud seletused on millegipoolest siiski paremad kui vana paradigma meeste omad ja pärast mõningast segaduste ajajärku võtab enamik teadlaskonda omaks uue vaateviisi, uue mõtteviisi ja uus paradigma ongi võitnud. Seda nimetataksegi teadusrevolutsiooniks. Siis asuvad teadlased kõik hoolega maailma uurima selle uue paradigma valguses ja jälle on kõik ühel meelel ja saavad maailmast ühtmoodi aru. Kirjutatakse uued õpikud, kus maailma kirjeldatakse just nii, nagu uus paradigma seda näeb ja vanad õpikud visatakse minema ja vanu teooriaid uutele noortele teadlastele enam ei õpetata. Algab uus normaalteadse ajajärk, kui asjad on paigas ja neid ainult täpsustatakse kogu aeg.... kuni keegi uurib jälle välja midagi, mis väljakujunenud tervikpidiga kuidagi sobida ei taha.
Niisiis, kas teadlased muudavad meelt? KOGU AEG! Kõik teadlased võibolla ei suuda alati meelt muuta, ja mõni jääb flogistoni uurima surmani, samal ajal kui ülejäänud juba ammu hapnikku tarvitavad, aga teadlaskond on ajaloo jooksul loendamatutel kordadel PÕHJALIKULT meelt muutnud ja pole mingit alust arvata, et see tulevikus kuidagi teisiti saab olema. Niimoodi teadus töötabki.
Ja ärge nüüd jumalapärast arvake, et Kuhn sellist primitiivset teksti pani!
Ja muide, Kuhn pidas "teaduse" all silmas eelkõige siiski science-teadusi, loodusteadusi ja tõi selgelt välja, et kunstis ja kirjanduses käivad asjad teisiti.
reede, 25. jaanuar 2008
ometigi üks saavutus
Tööl on tegemist nii palju, et mõtlemiseks ei jää aega, kirjutamisest rääkimata. Nagu ikka, toimuvad kõik asjad siis kui vaja või natuke pärast seda - meil oli plaan alustada uut aastat uute programmidega, nüüd on nii, et kliendihaldusprogrammi enne märtsi vist ei tule ja tarnija senist tempot ja tegutsemist arvestades pole kindlust ka selles, et kas märtsis tuleb. Ühele üksusele tuleb lihtsalt valida uus programm, aga praegu pole õieti, kes valiks. Noh ja pearaamatu programmist servake nagu juba paistab, aga kasutada ikka ei saa, ikka ja jälle tuleb välja, et enne peaks keegi teine veel natuke midagi tegema ja sättima.
Kõige selle sebimise seas rõõmustab mind, et lõpuks ometi õnnestus mul lõpuni lugeda Kuhni "Teadusrevolutsioonide struktuur". Õigupoolest ei saa raamatukogu raamatuid üldse nii kaua enda käes hoida, kui mul selle raamatu lugemiseks kulus. Kaks korda käisin raamatut tagasi viimas ja laenutasin ta siis kohe tagasi. Noh, ma ei usu, et keegi selle järele ületamatut vajadust tundis. Homme kukub järjekordne lõplik tähtaeg ja ometigi kord saan ma selle raamatu ka lõplikult tagastada. Palju õnne mulle!
Ega rohkem uudist ei olegi.
Kõige selle sebimise seas rõõmustab mind, et lõpuks ometi õnnestus mul lõpuni lugeda Kuhni "Teadusrevolutsioonide struktuur". Õigupoolest ei saa raamatukogu raamatuid üldse nii kaua enda käes hoida, kui mul selle raamatu lugemiseks kulus. Kaks korda käisin raamatut tagasi viimas ja laenutasin ta siis kohe tagasi. Noh, ma ei usu, et keegi selle järele ületamatut vajadust tundis. Homme kukub järjekordne lõplik tähtaeg ja ometigi kord saan ma selle raamatu ka lõplikult tagastada. Palju õnne mulle!
Ega rohkem uudist ei olegi.
reede, 18. jaanuar 2008
vat sulle säh
Pagan! Mul tuleb kuradima kaua elada kuradima vanana. Selles pole küll midagi toredat.
Teisest küljest - ma mäletan küll, et kui ma teismeline olin, siis ma mõtlesin, et elada tasub kõige rohkem neljakümneseks, siis oleks paras aeg ära (vanadusse?) surra. Praegu paistavad ka järgmised paarkümmend aastat päris elatavad, ma üldse ei tunneta pakilist vajadust kähku ära surra. Võibolla paarikümne aasta pärast olen ma valmis ka kaheksakümne üheksani kannatama? Või vähemalt kaheksakümneni?
teisipäev, 15. jaanuar 2008
habras
Ma mõtlesin, et mul on kõik hästi. Kõik on normaalne ja vahel on tore: eile sain ma oma telefoni siristama nagu linnuke... ei, ööbikuna laksutama. Mul oli hea meel. Siis tuli lõuna ajal kontorist läbi meie kena noor töökaaslane, väikese lapse ema, ja ütles, et ta läheb nüüd haiglasse ja homme ei tule: tal on vähk.
See heaolutunne on nii habras.
See heaolutunne on nii habras.
esmaspäev, 7. jaanuar 2008
lumerookimisvariandid
Esimene lumi tuli maha, nüüd siis näeb mitmesuguseid huvitavaid lumerookimisvariante. Vanasti kui ma Vabaduse puiesteele bussi peale läksin, oli seal bussipeatus hommikuti lumest puhtaks roogitud, aga seda kõnniteejuppi, mis ristmikult bussipeatusse viis, ei rookinud keegi kunagi. No sealt käis ju läbi sadu koolilapsi, eks need sumpavad ju raja niikuinii sisse, mist tast rookida! Bussipeatuste rookimise eest vastutab seal vist linn või linnaosa, aga kõnniteid peavad majaomanikud puhastama.
Nüüd ma käin teisele poole, Pärnu maantee bussipeatusesse ja seal oli täna puhtaks roogitud kõnnitee kuni bussipeatuseni, aga bussipeatuses ei olnud roogitud kogu kõnniteed, vaid ainult kitsas riba sõidutee servas; bussiootepaviljon ja pool meetrit ümber seda oli jäetud lumest puhastamata. Vat nüüd ma murrangi pead, et miks just nii.
Nüüd ma käin teisele poole, Pärnu maantee bussipeatusesse ja seal oli täna puhtaks roogitud kõnnitee kuni bussipeatuseni, aga bussipeatuses ei olnud roogitud kogu kõnniteed, vaid ainult kitsas riba sõidutee servas; bussiootepaviljon ja pool meetrit ümber seda oli jäetud lumest puhastamata. Vat nüüd ma murrangi pead, et miks just nii.
Tellimine:
Postitused (Atom)