Et kui on päevik, siis peaks ju ikka kroonika mõttes kirja panema, et mina ka tegin. Käisin kotiga metsas ja tassisin sealt prügi välja. Registreerimisega muidugi läks nagu mul ikka läheb – selleks ajaks, kui ma olin otsustanud, et ma ei sõida mai algul Eestist ära, oli registreerimine lõppenud. Aga noh, ega mul poleks ju meeskonda kah olnud. Ja transporti ammugi mitte – keda sa ikka oma jalgratta peale kutsud? Nii et vaatasin laupäeva hommikul Teeme Ära kardi pealt kodule lähemaid prügihunnikuid ja orienteerusin kohale. Leidsin metsast ühed kaubikuga tüübid, kes pidid sodi metsast välja sõidutama, nemad juhatasid mu lipujaama, kust sai kilekotte ja pärast hernesuppi. Prügi sai metsast piisavalt. Tõsi, neid prügimägesid, mis kaardil olid, ma üles ei leidnudki. Mulle kõige lähem ja suurem paistis platseeruvat kusagil Lauliku tänaval lausa keset elamukvartalit – seal, kus ta mu kaardil paistis, teda kindlasti ei olnud. Ilmselt töötas see kaart kuidagi teisti...
Aga tegelikult tahtsin ma teile rääkida, et ma lugesin ühte JUBE HEAD raamatut:
Kurt Vonneguti “Kodumaata meest”. Kui mees, kes on kirjutanud suurepäraseid raamatuid kaheksakümne kahe aastasena leiab, et ei suuda pidada lubadust enam mitte ühtegi raamatut kirjutada, siis, noh, mida muud sealt oodata, kui mitte üht eriti suurepärast raamatut. Proff teab, kuidas raamatuid teha. Vana mees ei raiska vaeva tühja-tähja peale, vaid kirjutab lühidalt ja ainult kõige tähtsamast. Lugege ka. Eriti mõnus on, kui “Tšempionide eine” ja “Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda” enne loetud on.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Ma lugesin seda raamatut inglisekeelsena möödunud augustis Taiwanis. Lugesin ja nutsin ja naersin. Nüüd miskipärast on naer ära ununenud ja iga kord, kui seda raamatut näen, tuleb nutt peale. Võibolla on see seotud sellega, et ta kirjutab huumoriga kurbadest asjadest (nagu ta seal alguses räägib, et koledatest asjadest saab rääkida ainult naljaga). Aga hea raamat on küll...
Postita kommentaar