laulupidu 2009

Mina olin muide üks neist vähestest, kes esimese kontserdi lauluväljakul lõpuni kuulas ja ma võin teile kinnitada, et polnud sel repertuaaril viga midagi. Väga hea muusika oli. Ilm, jah oleks võnud kuivem või vähemalt soojem olla, aga ilm paraku repertuaarikomitee kompetentsi ei kuulu.
Kui rahvast vähemaks jäi, sain kah istekoha pika pingi peale. Peale minu istus sellel konkreetsel pingil ainult üks tütarlaps ja too lõdises kuni kontserdi lõpuni nii kõvasti, et mul endal ponud üldse vaja värisemisega vaeva näha, pink värises nii kõvasti, et väristas mindki täitsa ise. Võiduka lõpuni välja!
Aga pilt on tehtud siiski teise päeva päikesepaistes. Vihma ja pimedaga ei tule ju ilusid pilte:(

Loodusfotograaf Sofie. Minu päris oma karupildid!

Ma nägin metsas kahte karu!!!
Üks lahkus kohe vasakule ära, teisest sain paar pilti klõpsida.
Hommikul olin just Lahemaa matkaraja voldikust lugenud, et karuga kohtumist ei maksa karta (ega loota), et nad näevad küll kehvasti, aga see-eest on neil väga terav kuulmine ja haistmine ja nad lasevad jalga enne kui inimene neid märgata jõuab. Nägemise osas on mul muidugi karude ees eelis - prillid. Aga võibolla olid need kaks ka millegi huvitavaga hõivatud või saab jalgrattaga nii vaikselt liikuda et karu ka ei kuule? Õde igatahes ütles, et kui sel talvel jäävad karupojad sündimata, siis mina olen süüdi.
Pilt on tehtud zoomiga, ega nad nüüd NII lähedal kah ei olnud;)
Sellegipoolest lootsin väga, et karu otsustab minna MITTE sinnapoole, kus mina olin. Noh nii üldiselt läkski.

teema hakkab jälitama

Võtsin raamatukogust Gertrud Steini "Alice B Toklase autobiograafia". Mitte et see eriti põnev lugemine oleks, aga natuke huvitav ikka. No põhiliselt koosneb kogu raamat ju nimedest, et siis tuli see ja siis käis too; aga et nimed on prominentsed, siis tundub nagu hariv lugemine. Või siis hoiab huvi ülal lootus, et äkki see Picasso ütleb nüüd midagi huvitavat, või juhtub Heminwayga midagi? Ja aastaarve silmates mõtlesin millegipärast oma vanaemale. "See oli see aeg, kui minu vanaema noor oli. Ta elas samal ajal, kuigi teises kohas."
Vahepeal sattus näppu Mihkel Raua "Musta pori näkku". Põhimõtteliselt seesama raamat, ainult et koht ja aeg on lähemad; see sundis Steini mõneks ajaks kõrvale panema, et uurida, kas mõni Raua raamatu tegelane ka minu autobiograafiast läbi oleks võinud astuda. Noh, ikka, isegi klassijuhataja oli seesama kes minul;) Väike Tõnis oli meie külas omal ajal oluline sündmus: mäletan titevankrisse piilumist; Mihkel Raua elus oli ta kah olulise isikuna ära mainitud, ainult et Mihklile polnud Tõnis väike: hoopis suur oli - vanem koolivend ja juhendaja... hissand, KUI palju see Mihkel Raud siis minust õige noorem on???
Sain Raua raamatu läbi ja võtsin uuest Steini ette ja sain ka selle läbi ja viisin raamatukokku ära ja asemele leidsin Lidia Soosteri "Minu Soosteri". Hakkasin lugema ja - jälle sama raamat! Ainult et jah, neid Moskva kunstnikke ma ju ei tunne üldse, see-eest nõukogude olme tuli topelt tuttava ette (aeg lähemal kui Steinil, aga mitte nii lähedal kui Raual). Ja kui siis vahel abikaasaga Eestis käidi, siis nende kunstnike pildid, keda Tallinnas kohati ja kes käisid ja ütlesid - neid olin ma ju näitustel näinud. Mõnda mainitut olen ise kohanud. Mõnes tegevuskohas ise käinud. Põhiliselt seostus ajastu küll minu vanemate ajaga (ja tutvusringkonnaga, peab ütlema).
Sel õhtul ei raatsinud ma enne magama heita, kui Sooster läbi sai.
Ja nüüd on mul lugemiseks Dina Rubina "Päikeselisel tänavapoolel". Mind jälitab teema needus: raamat on jälle sellestsamast, mis eelmisedki. Jälle sõjajärgne nõukogude olme, ateljeed, värviplekid ja tärpentinilõhn.
Aga nüüd ma tunnen puudust paralleelsest vene tekstist: Lidia Soosteri autobiograafia oli kahes keeles ja mõnes kohas oli nii huvitav vaadata, kuidas autor seda originaalis oli väljendanud.
No ja siis mõnes kohas tabad ära, et autor võltsib. See ei juhtunud Vera, kusntnikuga, see juhtus autori, kirjanikuga.

Eesti rattarikkaks?

Et eestlased oma rattarikkust rumala peaga ära ei kulutaks, on Tallinna Linnavalitsuse liikluskorralduse osakond hakanud Tallinna rattateedele täieliku liikluskeelu märke panema. Õige kah! Kui ikka ratas ei sõida, siis ta ei kulu ju ka ja nii seisab rikkus kauem alles. Seega, keelame rattateedel sõitmise ära ja õnn tuleb ja jääb ja jääbki meie õuele. Rikkusest rääkimata.

Pildil siis (plaani järgi) RAHVUSVAHELINE rattatee läbi Tallinna reisisadama. Tegemist on omalaadse rattateede nõelasilmaga, jalgrataste jaoks ainsa ühendusteega Pirita tee ja muude linnaosade vahel. Hea koht, kus alustada rattateedel rattasõidu täielikku ärakeelamist.

Ahjaa, lisatahvel lubab sõita erilubadega. Ei tea, kust jalgratturid saavad erilube läbi sadama sõitmiseks? Kui nad just Tulika taksod pole, need kah võivad.

vunk sees

Remont võttis täna ootamatult üles enneolematud tuurid. Korraga tulid kohale köögimööbli paigaldajad ja elektrik. Askeldasid vaikselt omaette nohisedes ja nüüd on mul:
köögis mööbli raamistik
tööpind
pliit paigas

vannitoas soe vesi
põrandaküte ühendatud

EI ole: köögis vett, kraanikaussi ega segistit
WC-d
vannitoa põrandat plaaditud
vannitoa põrandakütet sisse lülitatud
õhupuhastit, köögimööbli sahtleid ega uksi.

Lisaks saabus täna meil, kust selgus, et minu austraalia tütar jõuab tagasi ja kolib minu juurde pühapäeva õhtul. Palju õnne!

Praegu murran pead, kuhu siin käiguruumiks ahenenud korteris oleks võimalik tekitada nii palju vaba pinda, et kohvri maha saaks panna. Kohvri lahtipakkimine oleks ilmselt mission impossible.

No küll me midagi välja mõtleme:)

sarjast pealtkuuldud kõnelusi

Direktor: muru on seal juba ilus roheline.
Haldusjuht: roheline küll, aga alla vajunud!
Direktor: no kui on vajunud, siis peavad ehitajad uuesti täitma!
Haldusjuht: peavad täitma jah!
Direktor: ja seal viienda maja pool peavad kah täitma! Seal on selline auk, vihmaga koguneb seal selline poritiik et püüa või kalu!
Pearaamatupidaja: No aga teemegi sinna siis hoopis tiigi,
Direktor ja pearaamatupidaja kooris: paneme sinna kogred sisse!
Haldusjuht: a paneme forellid! Paneme lõhed!
Direktor: nonoh! sa angerjaid ei taha või?
Pearaamatupidaja: mudas elavad ju kogred, forell ja lõhe mudas ei ela.
Direktor: ei tea kas neid kokri süüakse ka või? neil pidi mudamaik juures olema?
Pearaamatupidaja: no süüakse ikka
Direktor: võibolla nendega tehakse midagi, et mudamaiku ei oleks?
Pearaamatupidaja: Võib küll olla.
Haldusjuht: Kui kogred juba on, siis lükkame sumbergi ka sisse!

Sain Su kirja kätte...

Austraaliast tulevad nüüd postkaardid suurtel kiirustel ja hulgakaupa.

Möödunud nädalal sain ühel päeval kolm postkaarti ja järgmisel päeval veel ühe, see oli ümbrikus.

Eile sain korraga viis postkaarti.

Tallinna olid näiteks viimase satsi kaardid templite järgi saabunud kahel erineval päeval, aga Austraalia post on ikka täielikku haltuurat teinud ja mõned postkaardid üldse tembeldamata jätnud; neid, kust kuupäeva välja saab lugeda on kogu hulga peale vaid paar. Nii et ma pole veel täpselt aru saanud, mis järjekorras mu tütar neis looduskaunites Austraalia paikades on viibinud; peaks vist kaardid ja vanaema atlase kokku viima ja mingi marsruudi visandama, ehk saaks selgust.

Igatahes on nüüd selge, et viimases meilis mainitud atsmaania tähendas Tasmaaniat nagu ma arvasingi;) (Vanaema otsis tõsimeeldi atlasest atsmaaniat taga; vähe sellest, peaaegu et leidis ka;)

moi adres sovetski sojuz

Täna hommikul kruviti meie majale uus majanumber. Tuleb välja, et mu aadress on muutunud. Nii tänava nimi kui majade numeratsioon: uus number on vanast peaaegu saja võrra väiksem.
Ma olen sügavas hämmelduses. Kuidas nii: miks minule keegi midagi ei teatanud?
On olemas mingid linnavalistuse otsused; iga natukese aja tagant käib mu postkasti Nõmme leht, aga seda, et mu aadress muutunud on, on suudetud minu eest sügavas saladuses hoida. Ei saadetud mulle kirja ega kirjutatud sellest lehes. Või ikkagi saadeti kiri, aga see ei jõudnud kohale, sest aadress on muutunud????
Olen nördinud.
P.S. Remondimehel on kärss kärnas ja maa külmand.

Elektrikuks!

"Ma teen vale tööd" kurdab remondimees. "See segudega mässamine on üks igavene jama. Ja materjale on niipalju vaja ja neid segukotte tassida ja... Tööriistu on nii palju vaja. Selleks et relakat siia tuua toon ma terve tööriistakasti, haamri ja meisli ja kruvikeerajad ja. Ma kadestan seda elektrikut. Tuleb siia, kirjutab üles, et vaja on seda ja seda... siis tuleb, ainult natuke juhet ja paar tööriista kaasas ja ongi kõik. Ma peaks kah kitsamalt spetsialiseeruma. See on nii vale et ma kõik enda peale võtan. Peaks ainult ühte konkreetset asja tegema ja kõik.
Kui ma ei saa uuesti tööõpetuse õpetajaks hakata, siis hakkan kah elektrikuks."
Eks ta ole. Remondimehe valatud betoonpõrandat sai pärast kuivamist palja käega üles kraapida; tuli uuesti valada. Niiskustõkke kandis ta niiskele põrandale: "Ahsoo?. No vähemalt sain prügi kinni."
Eks ma selle elektriku kutsusingi ikka pigem sellepärast, et remondimees kavatses hakata boileri ja pesumaisina jaoks juhet vedama, põrandakütet ühendama ja... Mitte ainult oma vara pärast ei kartnud, ikka remondimehe enda pärast ka.
Tõin raamatukogust raamatu plaatimise kohta. Lugemist oli seal vast poole tunni jagu; mina lugesin. Remondimees leidis, et näe, huvitav raamat, kahju et pole aega lugeda. Ei mingeid mõõtelatte, ei ningit plaadijaotuse seinale märkimist ega seina tasapinnalisuse kontrollimist. Pidasin temaga täna väikese võitluse maha, et sundida teda plaadipinna keskjoont seinale joonima. Minu nõudmine, et vuugivahed peavad ühejämedused olema, tundus talle väga ülekohtune. Sein on ju nii kõver! (Kes valmistas seina plaatimiseks ette?)
Elektrikuks!!!
Torumehed olid toredad vene mehed, tegid korralikult ja pika päeva, kõik tööriistad ja materjalid olid neil kohe kaasas. Vene kingsepp Järve keskuses lõi mu kingadele uued kontsaplekid alla seni kui ma poes käisin; olin kontsad natuke liiga ära trööbanud, aga kui kingad kätte sain, olid need nii kenaks tehtud et lausa lust! Vot mulle meeldib kui mees teab mis mees teeb ja ma ei pea ise torumeheks ega kingsepaks õppima kui mõnda asja natuke parandada on vaja. Mul on oma töö, mulle piisab sellest et ma seda oskan ja pidevalt juurde õpin. Ma ootaks remondimehelt kah, et ta oma tööd ise oskaks. No ei kuku see plaatimine meil kahe peale hästi välja niimoodi et mina oskan ja tema teeb:(

remont

Mu vannituba on üles kaevatud. Evakueerunud vannitoakraam muudab suurema osa korterist ligipääsmatuks. Ligipääsmadud osad korterist on kaetud ehitustolmuga. Remondimehed tunduvad kahtlased. Aga torumehed mulle meeldisid! Ja tööl on mõistagi aruandeperiood ja tegemist üle pea. Ühesõnaga, mul on võrratult huvitav elu.
Kui teate soovitada head vannitoaremontijat, kirjutage mulle!
Muidu läheb mul hästi.

on see mingi nali vä?

Kuulge... mis toimub? Viimasel ajal on hakanud veidraid meile tulema. Ükspäev sain oma isiklikule g-maili aadressile Eesti Politseilt sõnumi: “Proov. Palun kirjutage vastu, kui olete meili kätte saanud.”

Alla oli kirjutatud tuttav nimi, puutusin selle mehega abipolitsei asjus natuke kokku. Mõtlesin, no ON imelik, aga jumal seda politseinike värki teab, äkki tõepoolest katsetavad mingit süsteemi niimoodi? Mida halba see teeb, kui ma vastan? Lehvitasin siis neile.

Keset kibekiiret tööpäeva tuli ülemuselt meil. Teen lahti – naljakad kutsikapildid! Kurat, vana mees, aga varsa aru. Mõtlen juba pikemat aega, kuidas küll töökaaslastele viisakalt teada anda, et jätku mind oma spämmilistidest välja. Pole suutnud midagi välja mõelda. Ei jää vist muud üle, tuleb seda ebaviisakalt teha.

Täna õhtul hilja aga tuli taas isiklikule g-meilile sõnum Swedabankilt, endiselt Hansapangalt:

“Palun saata esimesel võimalusel aga mitte hiljem kui järgmise nädala lõpuks selle-ja selle asutuse finantsandmed meili teel või faksile...
/nimi/, assistent, kinnisvara osakond ”

Tükk aega uurisn seda meili nagu vasikas uut väravat. On see mingi vemp? Mingi uut sorti spämminali? Meil oleks muidu päris nagu ehtne. Saadetud küll 20 minutit peale pangapäeva lõppu – aga see ei tarvitse veel midagi tähendada. Aga mis asja on Swedbankil, endisel Hansapangal, selle asutuse finantsandmetega, mille pearaamatupidaja ma olen? No meil muidugi on nende pangas kontod, sinna laekub pidevalt päris märkimisväärsel hulgal raha, aga see ei anna pangale kuidagi õigust meie finantsandmeid nõuda. Vormis “saata esimesel võimalusel”.

Nojah, eks meil ole ju muidugi ka ammust ajast leping firmaga, mida lepingu sõlmimisel nimetati Hansa Liisinguks – ei tea, kuidas neid nüüd hüütakse? Liisingu- ja laenulepingutel võivad küll olla sees tingimused, mis kohustavad liisinguvõtjat oma finantsolukorrast regulaarselt aru andma ja pole ju välistatud, et Swedbank võib nüüd Hansa Liisingu kliente enda omadeks pidada. Vat ei mäleta ma muidugi õhtul kodus, kas meie igiammuses liisinglepingus ka sellised tingimused sees olid, et peab pangale bilanssi ja kasumiaruannet saatma, aga vanasti oli küll kombeks, et kui mingi lepingu asjus andmeid nõuti, siis viidati sellele konkreetsele lepingule kah.

Tänaõhtune meil näeb küll pigem välja nagu üks neist, millele vastamise eest on pangad meid rangelt hoiatanud: et ärge jumala eest vastake meilidele laadis “saatke meile kiiresti oma pangakoodid, et me saaksime need uuesti süsteemi sisestada" vms.

Nüüd ei jõua ma kuidagi hommikut ära oodata, et saaks panka helistada ja välja uurida, et kas nad tõepoolest saadavad selliseid meile nagu ma just sain VÕI on mingi netihuligaan algatanud suurejoonelise spämmikampaania eesti pankade ja politsei ja jumal teab veel kelle diskrediteerimiseks. Või teeb keegi lihtsalt nalja? Otsib lihtsameelseid, et siis nende üle itsitada?

Muide, ma olen pearaamatupidaja täiesti avalikus asutuses ja meie finantsandmed (sh jutuksolnud meilis nõutud andmed) on internetis kõigile soovijatele kättesaadavad. Kui teie asutus nii avalik ei ole, siis uurige tingimata kõigepealt välja, kas andmeküsijal ikka on õigust ja asja teilt neid andmeid nõuda, juhul kui ka teie saite mõne sellise imeliku meili.

pealtkuuldud kõnelusi

EMA: Kahju et mina enam lapsi ei saa.

TÜTAR: (punnitab vaikides silmi, püüab vist ette kujutada, mida teeks saadud lastega tema vana ja põdur südamehaige ema, kellel aeg-ajalt üle toa minnes pilt eest ära kipub minema. Kas mainida vanainimesele, et lapsetegemise asjus tuleb tal nüüd oma lapselastele loota või oleks parem seda teemat mitte puutuda – lapselapsed näivad arvavat, et neil on aega küll, kuigi neil ei tarvitse tingimata õigus olla.

TÜTAR: Täna kui ma sinu juurde sõitsin, tuli bussi üks noor ema väikese armsa roosas kombinesoonis lapsega. Ma veel vaatasin neid, kui nad bussi tulid, keskmise ukse juures oli palju rahvast ja ema suundus tagaukse juurde, lapsuke kenasti käekõrval. Niikui nad bussi said pistis lapsuke röökima, ma mõtlen, RÖÖKIMA, ja karjus kogu selle aja, mis nad bussis olid. Kogu hingest, nii kõvast kui kõrist tuli, lõpuks hakkas küll hääl natuke ära minema. Bussis kõik vaatasid ja elasid kaasa, tead, muidu ju eestlased ei sekku, ei söanda sinnapoole vaadatagi. Aga nii jube on kuulata lapse nuttu – tahaks nagu kellelegi appi minna, emale või lapsele.

EMA: Tuttav tunne. Sinu õde tegi samamoodi, kui ta väike oli, nii kahe-aastane. Kui me siit bussiga linna sõitsime, nuttis kogu tee. Kas sa ei mäleta, sa olid siis juba nii vana, et võiksid mäletada? Ja sina rääkisid talle: “Ei tohi karjuda. Bussis peab ilusti vaikselt olema.”

TÜTAR: Tema muidugi ei kuulanud mind...

EMA: Ei. Ja kui me linnast tagsi jõudsime, siis niipea kui me siin bussist maha saime, siis ta oli nii väsinud, et jäi kohe magama. Ühtegi sammu ise ei astunud ja oli magades nii raske, tassi siis teda...

TÜTAR: See röökiva lapsega ema, kui ta siis maha läks – ei tea, kas jõudis kohale või viskas närv üle – läks, laps süles, kiirel sammul üle parkimisplatsi. Vaatasin talle järele, et kuhu ta nüüd nii sihikindlalt? Kas mõni auto ootab teda või lähebki kodutee otse üle muruplatsi? Astus parkimisplatsi servast üle ja lasi lapse lume peale. “Viskas lapse maha!” ahhetas rahvas bussis.

EMA pöörab tähelepanu tagasi telekale, kus MEESHÄÄL saksakeelsele armastufilmile eestikeelset teksti peale loeb: “Ma olen rase!”

*

See on mul muide üks tuttav puu. Ikka väga ammune tuttav. Üks mu lapsepõlvekaaslasi.

eesriie

Mul on selle Milan Kunderaga mingi imelik värk. Kui Loomingu Raamatukogus ilmus ta "Romaanikunst", olin ma mingit tema romaani juba lugenud, tõenäliselt "Olemise talumatut kergust", ja see polnud mulle mingit erilist muljet avaldanud. Või noh, ütleme ausalt, ei meeldinud üldse.
Aga "Romaanikunstist" olin lausa lummatud. Kogu oma snobismi ja intellektuaalitsemise juures olin siiski pisut üllatunud, et mingi essee läheb mulle paremini peale kui romaanid ise.
Pärast "Romaanikunsti" lugemist võtsin Kundera romaanid uuesti ette, ja mõelda vaid! need olid vahepeal hämmastavalt heaks muutunud! Mõnda aega oli Kundera mu lemmikkirjanik.
Nüüd lugesin Kundera "Eesriiet". Jälle essee, seitsmes osas sedapuhku. Puhas ajumõnu. No päriselt ka, loed ja tunned, et iga lause on täeilik nauding. Iga natukese aja tagant tuli ette mõni selline koht, millest mõtled "voh, seda peaks pärast oma blogis tsiteerima." Selleks ajaks, kui raamat läbi sai, oli neid juba liiga palju kogunenud.
Tõlkija oli Martin Kala, toimetaja Kaia Sisask, aitäh neile, väga ilus eesti keel. Ja - no ei saa ma jätta kirjavigadest rääkimata! - trükivigu oli täpselt tükki üks, leheküljel 70 seisab sõna "prrovokatiivne";)
Kujutasin ette järgmist steeni trükokojas:
- Tere, tõime teile näe raamatu trükkida.
- Ahah, kohe vaatame. Ei, see ei lähe mitte. Seda raamatut me kahjuks ära trükkida ei saa.
- Miks mitte? See on väga hea raamat!
- Ei, ärge nüüd valesti aru saage, häid raamatuid me võime trükkida küll, see pole keelatud. Aga selles raamatus pole ühtegi kirjaviga.
- Ei ole jah, me kontrollisime ise ka üle.
- No vot, saate nüüd isegi aru. Ilma kirjavigadeta raamatuid meie ei trüki.
- Oi! Miks?
- Pole kästud teada anda. Lihtsalt ei trüki ja kõik. Juba aastakümneid pole ühestki Eesti trükikojast välja läinud ühtegi raamatut, kus mõnd viga sees poleks ja teile ei tehta kah erandit. Ärge kohe proovigegi kaubelda. Meil on selline korraldus ja kui me seda eirame, hakkavad pead lendama.
- No aga see on väga hea raamat, kole kahju oleks, kui eestlased seda lugeda ei saaks!
- Võibolla, aga niikaua kui siin ühtegi viga ei ole, niikaua nad seda ei loe ka ja punkt.
- No olgu, me siis paneme siia 70 leheküljele ühe ülearuse r-i. Vaadake, kirjutame siia "prrovokatiivne". Kas nii kõlbab?
- Ah nii? Ja see on viga?
- Jah, kindlasti viga. Trükiviga.
- No olgu siis. Trükime ära. Järgmine nädal võite järgi tulla.

viisakusest

Hommikuses bussis hakkas mõte hargnema tühisest pisiasjast: tütarlaps minu kõrvalistmelt teatas minu poole vaatamata: "ma tahan siin maha minna", ma tõusin ja lasin ta läbi ja ta väljus. Ma mõtlesin, et ta on vist keskkoolitüdruk, Nõmme Gümnaasium on ju seal lähedal. Siis mõtlesin, et mina ise püüan ikka kena ja viisakas olla, kui kellestki mööda on vaja; palun ja tänan ja naeratan ja vaatan... no kui mitte just otsa, siis vähemalt kaasinimese poole. Et kui mina laps olin, siis tädid ikka õpetasid lastele palun ja aitäh ütlema, vahel ka võõrad tädid. Mitte et sellest kasu oleks olnud - lapsena olin ütlemata arg ja häbelik laps ja ei julgenud võõrastele isegi aitäh ütleda, viisakus on tulnud viimasel ajal koos elukogemuse kasvu ja võõrastehirmu kadumisega. Tänapäeval tegelikult ei olegi inimesed nii hirmsad kui nõuka-ajal - siis olid ikka need võõrad, kellega lapsed tavaliselt kokku puutusid, väga jubedad. Poemüüjad näiteks. Väga ebasõbralikud ja suletud. Poemüüjad on tänapäeval palju lahkemad kui minu lapsepõlves.
Jah, vanasti õpetati viisakust lastele juba pisikesest peast. Kui neiu on gümnaasiumiikka jõudnud, siis ongi vist juba hilja viisakust õpetada. Kas tänapäeva noored on ebaviisakamad sellepärast et väiksena ei õpetatud neile "tere" ja "aitäh" ja "palun" ütlema?
Tänapäeva väikelapsed peavad vist omandama hoopis teistsuguseid ellujäämisoskusi: "ära räägi võõrastega" on tähtsam kui "aitäh" ja "tere". Mitte võõraste täiskasvanute vastu viisakas olemist ei õpetata neile vaid võõraste täiskasvanute kartmist.
Ma tahaks, et me ei oleks nii eestlased: nii kinnised, nii suhtlematud. Muidugi, oleks liiga palju nõuda, et bussis kõrvuti sattunud eestlased omavahel vestlust alustaks nagu mingitel imelikel ameeriklastel ja muudel ülitemperamentsetel rahvastel kombeks on, aga "aitäh" võiks vahel ikka öelda. Või oma soove sõnadega väljendada. Mis siis, et bussikaaslastega ka kehakeeles hakkama saab. No mis sellest, et ta saab aru, kui sa teda õlaga tõukad, et sa mööda tahad. Palju kenam oleks ju öelda "lubage mind mööda, palun." Ja kui kaaskodanikule naeratada ja "aitäh" öelda, on endal kah kena olla. Minul küll on.
Mingis mõttes paistab, et me liigume sõbralikuma ja avatuma ühiskondliku olemise poole. Pangatelleritele ja poemüüjatele õpetatakse kliendiga suhtlema. Aga teisest küljest - enne, siis kui nad veel lapsed on, õpetataks neile, et inimesed on kurjad ja neist tuleb ilmtingimata eemale hoida. Et võõrastega ei räägita.

udu on siis, kui taevas on väsinud lendamast

*pealkiri tuli minuni Oopi kaudu

osta ära!

Taaskasutus - hea, äraviskamine - paha.
Selline tõukekelk oli, omal ajal ja mõnel pool, täitsa asjalik liiklusvahend. Tänapäeval ja Tallinnas vast enam mitte. Ehk kõlbab niisama lusti sõita või tahab mõni vanavarakoguja? See, mis pildil, seisis eile Pääsküla poe ees ja ootas ostjat. Ma ei tea, kelle ta on, aga telefoninumber on küljes: helista 53795548 ja kauple omale! Tegelikult on neid pakkuda koguni kaks, nagu sildilt selgub.

külm ja selge

ja veel - seoses pikkade pühadega on unerežiim täiesti käest ära. Ma muidu unetuse all pole elu sees eriti kannatanud, aga viimasel ajal pole südaöö ja kella kolme vahel sugugi magada õnnestunud. Muudel aegadel küll;)

lugemispäevikust

Joanna Chmielewska
Lesio
Hämmastav raamat. Absoluutselt igav ja sealjuures väga naljakas. Ikka naermaajavalt naljakas kohe. Minu komplimendid tõlkijale Ruth Karemäele. Aga raamat ise rääkis eimillestki või millestki selletaolisest: elust sotsialistlikus Poolas. Jajah, kui järele mõelda, siis ennevanasti oligi elu by default palju naljakam kui tänapäeval, kui kõik segadused kohe mobiili teel ära selgitatakse. Kaasaegsed sidevahendid jätavad meid ülekohtuselt ilma nii paljudest naljakatest arusaamatustest!


Graham Greene
Vaikne ameeriklane

Loomingu Raamatukogus 1958. a ilmunud Edith Roksi tõlke ümbertrükk. Kõik vead ja anakronismid parandamata. Oleks mul mu kodusele raamatukogule mingigi ligipääs olemas, tormaksin praegu LR 58. aasta väljaandest järele vaatama, kas trükivead olid samad või oli ehk mõni viga juurde skännitud. (mul on kahtlus, et juurde skännitud). "Majanduslik atašee" ja "plastmassist pomm" olid kindlasti 58. aasta vaimusünnitised (jah, sõna "plastic" võib ka tänapäeval mõnel juhul tõlkida kui "plastmassi") Paraku kuhjub minu kodume raamatukogu kastdesse pakituna mööda toanurki, nii et võrdlev analüüs jääb ära.
Vat ma ei saa aru, miks niimoodi ilma parandamata uuesti trükiti? Midagi selle raamatuga ju tehti, no ma pakun, et kõigepealt skaneeriti 58. a. väljaanne sisse ja siis konverteeriti mingisse tekstitöötlusprogrammi (ei olnud ju faksiimile). Kas kogu selle protsessi vältel MITTE KEEGI ei lugenud teksti läbi? Häbilugu, raamat ise oli väga hea. Oleks väärinud küll trükkimisprotsessi ajal läbilugemist, seltsimehed Varrakust! Autoriõigused autoriõigusteks, trükivigu ju ikka võib parandada?

seda et...

... ja jõulu ja aastavahetust ja need teised sõnad.

vaat vanasti meie ajal...

oli rohi rohelisem ja taevas sinisem, laevad puust ja mehed rauast...
ja raamatuid tehti puhta käsitsi, trükkalid toppisid lihtsalt väikesed tinatähed õiges järjekorras raami sisse, enne kui trükkima sai hakata - ja näe, täitsa korralikud raamatud said. Ilma vigadeta ja puha. Kui viga sisse tuli, siis võeti kõik jälle lahti ja topiti uuesti - enne kui päris trükkimiseks läks.
Tänapäeval on teksti parandamine lihtne nagu lapsemäng. Aga ilma vigadeta raamatuid millegipärast enam ei tehta.

Ma just lugesin ühte väga toredat raamatut: Steven D.Levitti ja Stephen J.Dubneri "Freakonomics". See raamat oli ka 106 kõige enam lugemata raamatu nimekirjas ja kuna see on osutunud heaks soovitusnimekirjaks, siis ma juba ammu tahtsin seda lugeda. Ja tõesti oli hea raamat. Täpselt minu maitse järgi. Seal kirjutatakse sellest, kuidas maailm toimib, st seletatakse ära, kuidas mõned asjad omavahel seotud on. Näiteks kuidas abortide legaliseerimine põhjustab kuritegevuse vähenemist või kuidas testivastuste statistilise analüüsi abil aru saada, milline õpetaja on oma õpilaste testivastuseid paremaks võltsinud. Autorid ise väidavad, et nende raamatul pole läbivat teemat, aga nad valetavad. Ma saan aru küll, miks nad valetavad: kes ostaks või loeks raamatut statistilisest analüüsist? See, et tegemist on statistika ja selle analüüsimisega, tuleb tingimata maha vaikida, kui tahetakse, et raamat ikka müüks ka. Statistika on üks keeruline, segane ja igav värk. Ma tean, ma olen ülikoolis statistikat õppinud.

Mitte et ma sellest (statistikast) tollal eriti aru oleks saanud.

Noh, aga Freakonomicsist ma sain aru küll. Ja huvitav oli ka.
Kõigepealt ma muidugi vaatasin kohe, kes on selle raamatu tõlkinud (keegi Anu) ja toimetanud (keegi Margo). Nägin suure rõõmuga, et üks teine Anu oli koguni korrektuuri lugenud!

No ilmselt on tõlge ikka päris hea, sest lugeda oli ladus ja polnudki vaja vahepeal teksti mõttes inglise keelde tagasi tõlkida, et aru saada, mida autor öelda tahtis. Ma arvan, et see on tänapäeval igati hea kvaliteedi tunnus. Korrektuuri lugemine polnud aga andnud soovitud tulemust, või noh, ma vähemalt oletan, et korrektuuri lugemise eesmärgiks peaks olema vigade äraparandamine. Vigu oli sisse jäänud, mitu tükki, aga nad läksid mul kõik meelest, kui ma jõudsin politseinikke arvu suurendamiseni. Kas teie teate, mis asi on see nike, millel on oma arv nagu Avogadrol? Aga politsei-nike? Seda mainiti hästi mitu korda, aga lahti ei seletatud kusagil.

Just nagu ka S.D. Levittile meeldib ka mulle mõistatada, mis on asjade põhjuseks. Politsei-nikke sündroomi põhjuseks pean ma Wordi programmi! Millegipärast vahetas keegi kogu raamatus sõnavormi "politseinike" sõnavormiga "politseinikke". Kui poleks funktsiooni "find and replace" poleks seda õnnetust juhtunud.

Toimetajale on mul kah etteheiteid:

"Mõrvade arv kukkus 30,7 protsendilt 100 000 elaniku kohta 1990, aastal 8,4 protsendile 100 000 elaniku kohta 2000. aastal, mis teeb languseks 73,6 protsenti."

WTF? Teate, protsent on protsent, olgu siis 100 000 elaniku kohta või või mõne muu kogumi kohta. Ülaltoodud tsitaadis on juttu New Yorgi linnast. Sisuliselt väidetakse seal, et 1990. aastal mõrvati 30,7 protsenti New Yorgi elanikkonnast. Või valiti New Yorgi elanike hulgast ÜKS sadatuhat, kellest 30,7 protsenti mõrvati, ülejäänud sdatuhandetes mõrvati mingi teistsugune osa? No inimeste keeles on 30,7 protsenti ligi kolmandik. No kuule toimetaja! Mõtlesid ka vä? Või mõtlesid, et, päh, see on mingi statistika, kes seda lõiku ikka loeb või kes sellest aru saab? 30,7 protsenti 100 000 elaniku kohta teeb 30700 mõrvatud elanikku. 30,7 protsenti New Yorgi ca 18 miljoni elaniku kohta teeb viis ja pool miljonit mõrvatut 1990. aastal. No ma ei tea. Siin on üks tabel, mis väidab, et 1990. aastal mõrvati New Yorgis 2605 inimest (ja elanikke oli tsutt alla 18 miljoni). 2605 EI ole ligilähedaseltki sarnane arv 30700 või 5,5 miljoniga!

Tõenäoliselt oleks õige siiski

"Mõrvade arv kukkus 30,7-lt 100 000 elaniku kohta 1990, aastal 8,4-le 100 000 elaniku kohta 2000. aastal, mis teeb languseks 73,6 protsenti."

kuigi ülalmainitud tabeli andmetega see päris kokku ei lähe. Tabeli andmed on 14,5 1990. aastal ja 5,0 2000. aastal. Aga noh, lähemal ikka kui 30,7 protsendile vastav 30 700 mõrvatut iga saja tuhande elaniku kohta!

Ja - last but not least! - komad olid liiga väikeste sabadega!!! Nägid välja äravahetamiseni puktide moodi.

Aga muidu - imetore raamat! Lugege kõik!

Teede talihooldus Tallinna moodi

Nüüd, kui lumi on ära sulanud, on siis jõutud lõpuks ka n.ö. libedatõrjeni: bussipeatustesse on puistatud graniitsõelmeid. Mis libedat seal palja märja asfaldi peal tõrjutakse, sellest pole ma küll veel aru saanud.
Siin-seal on kõnniteele ladestatud suuremaid lumemägesid, mida mitmepäevane soe ja vihm pole jõudnud ära sulatada. Ilmselgelt ei kavatse keegi neid ära koristada: ehk jätkub veel sooja ilma ja sulavad ise enne kevadet? Kui enne ei sula, siis kevadel ikka! Küll need jalakäijad ikka kuidagi saavad: tallavad raja porisse või lähevad sõiduteelt ringi, eksole.

Ära tegin!

Labida laenas Pääsküla pood.
Võtsin südame rindu ja läksin lihtsalt küsisin laenuks. Antigi, nad vist arvasid algul, et ma olen autoga kinni jäänud. No kui ma siis ütlesin, et lähen roogin bussipeatuse puhtaks, vaatasid nad mind küll äärmise hämmastusega, aga labidas oli juba välja toodud ja taganeda hilja;)
"Before" jäi küll pildistamata. No tavaline rookimata bussipeatus oli, bussitaskust oli sahk läbi sõitnud ja kõnniteeservale põlvekõrguse lumesodivaalu ajanud, kõnniteel ja ootepaviljonis oli lumi igast labidast ja sahast puutumata, lihtsalt inimesed olid selle kinni tallanud. See sodi, mis vedeles lahtilükatud sõidutee ja kõnnitee vahel, oli veest raske, kõnniteelumi oli kergem ja tuli asfaldi küljest suurte lahmakatena lahti. Aega läks alla kahe tunni, Losti ajaks jõudsin parajasti koju telekat vaatama.
Tegelikult, pagana raske töö. Pragu enam käed ja jalad ei tudise, aga selg igastahes on valus ja pihkudesse kerkivad villid. Ma vist ikka ei tahagi endale päris oma labidat;)

labidat, andke mulle labidat!

Kui ma oleks Tallinna majaomanik, küllap siis kiruksin minagi Mupot selle eest, et kõniteid pean rookima. Samal ajal kui linnaviletsus tatatatata. Aga noh. Ma elan paraku korteris, ühistu palgatud majahoidja on majaümbruse teed ja rajad käidavaks rookinud, sahk näib olevat meiegi tänavalt läbi sõitnud ja rahvas on tallanud rajad ka sinna, kus keegi rookimise eest ei vastuta, aga käia vaja: raudteejaamani, poeni.

Nii et kuni bussipeatuseni saab kuidagi hakkama. Bussipeatusesse on sahk lükanud lumevalli ja kes iganes peatuse tagant kõnniteed puhastas - peatus pole ilmselgelt tema rida olnud. Osav bussijuht sihib bussi nii profilt peatusesse, et uks avaneb täpselt seal, kus lumevallis on kaks reiesügavust jalakujulist auku.

Oh oleks ma majaomanik! No oleks vähemalt autoomanikki! Majaomanikul oleks kuuris lumelabidas, auttoomanikul oleks labidas pagasnikus, ja saaks minna ja vähemalt ühe bussipeatuse siin suures linnas lumest puhtaks rookida. Kui palju inimesi saaks ma vaevast ja märgadest saabastest päästa, ja sellest õudsest lumesulamislägast, mis sinna peatusesse tekib kui see lumi kõik sulama hakkab, sellest ei julge mõeldagi.

No aga mul ei ole ju labidat, sest mul pole vaja talviti kõnniteid rookida ega autot lumest välja kaevata. Keegi pole veel kuulnud jalgratastest, mis lumme nii kõvasti kinni jääks, et peaks labidaga välja kaevama;) (Ei, juba reedest saadik ei sõida ma rattaga tööle, ärge üldse hakake. Need talvekummide naljad on mind juba ära tüüdanud.) Ei ole mul ei labidat ega reha ega isegi hekikääre mitte. Tühjade pihkudega seisan lummetuisanud bussipeatuses ja unistan riistast.

Ja kui mul oleks labidas, siis ma ilmselt ei roogiks mitte üht jumalast (aga mitte inimestest) hüljatud bussipeatust, vaid kiruks Mupot, et see käseb kõnnitee puhtaks rookida või ähvardab mu lumme kinnijäänud autole parkimistrahvi teha. Ehh, elu!

ilu oli asendunud näojoontega

Mõnda raamatut tahaks jagada täies tükis, nii hea on. No ei saa, ei jaksa ju kogu raamatut siia ümber trükkida. Päris kergendus kohe, kui leiad jagamisväärse olevat üheainsa fraasi tervest raamatust.
See oli nüüd siis Torgny Lindgreni "Batsebast". Vaatas vana kuningas Taavet oma naise Batseba näkku, eks ta oli juba päris kaua aega tema naine olnud selleks ajaks, Batseba pidi üle kolmekümne viie ikka juba olema - ja nägi järsku, kuidas see nägu oli muutunud, ilu oli asendunud näojoontega.
Jah, mõnele on lausa topelt antud. Algul ilu ja siis veel näojooned ka.

üks kask neil kasvab õues

uus suurepärane jalgrattaparkla Tehnikaülikooli juures

Tehnikaülikool ehitab ja renoveerib oma fassaadi. Muuseas on püstitatud ka kaunis ja funktsionaalne jalgrattparkla. Elagu insenerimõte, ma ütlen.

Ja vaadake kui hästi sobib see vormilt kokku jalgratastega!

Kõigile mõttetutele ja ebafunktsionaalsetele rattaparklatele

Täna leidsin, et Pirita teele mere äärde on paigaldatud uus mälestusmärk.
Graniidist ja puha. No tõsi, hõbelpaadikest pealkirjas mainitud kirjaga pole veel paigaldatud, aga küll see tuleb. Kaunis dekoratiivne objekt sobib hästi kokku ülejäänud mereäärse linnamööbliga.

Sest ei saa ju olla, et see värgindus oleks pandud sinna rataste parkimiseks, mitte paljalt ilu pärast? Proovisin: garaniiti lõigatud lõhesse mahub toetama parasjagu veerand esirattast, niipea kui ratas lahti lasta, vajub ta ohtlikult viltu, surudes kogu jalgratta pluss pakiraamitäie kraami massi jõuga esiratast väändesse.

Õnneks on ju sealsamas kilomeetrite kaupa sobiva ja mugava konstruktsiooniga rattapaklat, kuhu saab ratast nii ohutult toetada kui ka soovi korral turvaliselt raami pidi lukustada:

Slartibartfast...

...või midagi muud? Igatahes polnud see allkiri mitte Norra fjordidel vaid Paukjärvel. Väga võimalik, et Kõrvemaa maastiku autor on keegi muu. Kes loeb välja?

jalgrtattaparkla - Pääsküla raamatukogu

Siin üks päris haruldane nõmeparkla koos ühe teise haruldusega: jalgrattaparkimisidioodiga. Või noh, idioot ise pole pildil, küll aga on näha, kuidas saab jalgrtatta parkida nii, et rohkem ükski ratas ei mahuks.
Kui tänavale pole parajasti auku kaevatud, siis üldiselt ja heal juhul mahub sinna parkima ka kolm ratast. Kui konstruktsioon oleks vähe teisiti paigaldatud (murust ja põõsast eemale), mahuks ka neli, üks igasse külge. Mõeldud on ta, paistab nii, viiele või kümnele rattale. Kahjuks pole kusagil parkimisõpetust ja mina polegi aru saanud, kuidas need viis või kümme ratast peaks sinna mahtuma või lukustatama. Raamatukoguhoidja rääkis, et sinna peaks ratta kuidagi peale tõstma. Ma korra proovisin, minu ratas sinna peale küll ei käi. See vahe on kas liiga kitsas või liiga lai, ma ei tea. Ühesõnaga, müstika.
Aga raamatukogu arhitektuuriga sobib visuaalselt hästi kokku.
Muide, et raamatukogu teine korrus eendub tugevasti, siis on ümber raamatukogu kena vihmavarjuline ala, aga jalgrataste parkimine on ette nähtud siiski lageda taeva all, varjulisest seinaäärest parasjagu eemal.