täitsa ilmsi

Olin Tartus ja läksin raudteejaamast linna poole ja jõudsin selle käiguni, mida ma mitu korda unes olen näinud. See on unes olnud natuke hirmus koht, pime ja kitsas ja ma olen sinna nii ära eksinud kui ka peaaegu kinni jäänud, nii kitsas... nii et ma mõtlesin“oh kui tore, et ma selle koha nüüd lõpuks ilmsi ka ära näen. Ei ole ju üldse hirmus!“ See oli alguses nagu kangialune, võlvkaar oli lausa valgeks lubjatud ja kena helge, aga edasi viisid  mõned trepiastmed ülespoole ja sealt alates oli pimedavõitu kah, aga juba hakkaski teisest otsast päevavalgus paistma. Tõsi, käigu lõpp oli tõesti kitsas, seinad olid vastu õlgu lausa, ja selleks, et välja pääseda, pidi istuma künnise peale ja ennast välja tõukama... aga teisel pool oli päikesepaisteline päev ja teised inimesed ja noh, sai teekonda jätkata.

Hommikul tuli mulle see meelde ja ma hakkaisn mõtlema, et oot, millal ma seal Tartus siis nüüd käisin ja seda käiku ilmsi nägin? No täna öösel, unes.