Minu päev. Kirjand kohustuslikul teemal.

Eile.
Tõusen voodist, käin pissil ja vaatan esikus kella. Kahe ringis. Joon natuke vett. Siis saan aru, et katse ilma valuvaigistita magada on jälle läbi kukkunud ja võtan oma kaks kanget ibuprofeeni sisse. Pikali heitmine sujub juba päris kenasti. Hirmsasti tahaks keerata vasakule küljele, ja nii on ka juba päris mugav ja puha, ei ole valus, aga ma tean, et kui ma nii magama jään, siis natukese aja pärast jääb õlg kangeks ja valusaks. Selili lebades aga on selg valus. Aga paremale küljele millegipärast ei taha keerata.
Telefon kireb kell seitse. Kümme minutit hiljem uuesti. Ja siis veel kümme minutit hiljem. Kui kogemata päris kinni ei vajuta muidugi. No mingil hetkel ajab mure mind siiski voodist välja. Voodi kõrvalt tuleb kööki kaasa võtta raamat, telefon ja juuksekumm.
Kõigepealt muidugi kohv hakkama. Pärast pikka kõhklemist otsustasin lõpuks ikkagi piimatooted oma menüüst välja jätta, prooviks. Nii et sel nädalal mul kohvi peale koort ei ole, aga kuna mulle ilma kooreta kohv ikka ei maitse (ilmselt on õige öelda, et mulle ei meeldi kohvi maitse;), siis munalatte. Pool läheb termosega tööle kaasa ja teise poole joon hommikokohviga kohe ära.
Kohvi tegemise ja joomise kõrvalt pesen puhtaks eileõhtused nõud, sõelun kassikastist välja junnid ja klombid (kilekott läheb ukseligile rippu, kui välja lähen, käin prügikasti juures ära) ja keeran külalisetoas radikad põhja - minia lubas õhtul ööbima tulla. Õhtul viimase lakikihi peale saanud restaureeritava tooli tõstan köögilaualt söögituppa ja pesen köögilaua puhtaks, tolmuimejaga imen kokku lihvimistolmu. Lõunasöögiks keedan tööle kaasa kaks muna. Ja kohvi kõrvale loen Chateaureynaud' Õnne põiku (LR 6-8/2014) Ei meeldi eriti. Vetsus loen hoopis Akadeemia artiklit Euroopa Liidu naabruspoliitikast. Seda artiklit ma hakkasin lugema umbes nädal tagasi ja eile hommikul pöörasin juba teise lehekülje. OK, nüüd ma saan aru, miks ma hammastepesu ja riietumiseni jõuan alles pool üheksa.
Jalalihaste venitamine hammastepesu ajal on mul viimaste aastate kõige innovaatilisem eluhäkk. Ilma selle venitamiseta ei viitsiks elusees hammastepesule viit minutit raisata.
Uksest välja lähen muidugi jälle nii hilja, et üheksaks tööle jõuda on lotusetu, aga hilinemine mahub siiski akadeemilise veerandtunni sisse. Buss tuleb õnneks kohe. Küll on hea kesklinnas elada! Nagu ikka, mahub ka istuma ja saan Kindle'i välja võtta. "Väikesed naised", veel veidi, ja saab järjekordse linnukese mingisse järjekordsesse maailmakirjanduse top 100 nimekirja ära teha. Ja oi see sõnaraamatu kasutamise värk on hea!
Kolme peatusevahega muidugi palju ei loe, neid Väikesi naisi loen ma juba mäletamatult kaua. Ainult bussis.
Tööl on sotsmaksude tähtaeg, ja kuna mind esmaspäeval tabas mingi kohutav palgastatistika aruanne, mille tegemine võttis terve päeva, siis on mul deklaratsioonid muidugi tegemata ja et deklaratsioonivorm on uus, siis pole mul aimugi, palju sellega aega võiks minna. Aga tuleb välja, et harjumatule uuele vormile vaatamata on tegemist siiski hea asjaga. Natuke kulub aega uue värava vahtimiseks, aga edasi kulgeb andmete sisestamine palju kiiremini kui vanasti. Põhiliselt sellepärast, et sisestama peab palju vähem numbreid - programm ise arvutab. Varem oli nii, et kõik numbrid tuli ise sisestada ja siis programm ütles, kui midagi valesti läks. Üht ja sama brutopalga numbrit tuli sisestada KOLM korda! Ja enter ei salvestanud andmeid, vaid kustutas kõik muudatused kuni eelmise salvestuseni!!!!  Ühesõnaga, hea uus vorm. Küllaltki intuitiivne ka. Ainult korra, kui oli vaja ka haigusraha deklareerida, ei saanud ma kohe pihta, kuidas seda tehakse ja kusagil selle koha peal jooksis miski justkui kinni ka, aga kui ma korra deklaratsiooni põhilehele läksin, siis kõik taastus ja edasi läks juba libedalt ja teise töötaja haigusraha deklareerimisega enam probleeme polnud. Sel ajal, kui ma deklaratsioone sisestasin, helistati Statistikaametist, et vastata mu eelmisel päeval saadetud küsimustele. Statistikaspetsialist lappas teises otsas ametite klassifikaatorit ja üritas kindlaks teha, mis koodi alla lähevad meie kliendihaldurid, meediaplaneerijad ja meediaanalüütik jne jne. Üldiselt ei olnud üldse need koodid, mida mina olin arvanud.
Siis jälle TSD kallale tagasi. Ja nii kõigi kolme firmaga. Natuke peale ühtteist olid maksud deklareeritud ja maksekorraldused ette valmistatud, raha oli vaja kanda ühest firmast teise, aga kokkuvõttes jätkus raha nii maksudeks kui ka kõigiks teisteks makseteks, mille tähtaeg kätte oli jõudnud. Väga rahuldustpakkuv.
Pool üks oleks juba natuke süüa tahtnud, aga ega ei olnud üldse raske lõunapausiga üheni venitada. Termosesse munalattele värsket masinakohvi juurde, ja kuuma vett ka niipalju kui mahtus, ja lõunasöögiks kaks keedumuna, tomat ja jupike suitsuvorsti.
Peale lõunat siis parandasin seda statistikaaruannet, kirjutasin õiged koodid. Statistikaaruanne ei olnud küll sama hea kui uus TSD ja üleüldse -lubati ju, et statistika ei küsi neid andmeid, mis riigil kusagil juba olemas on, aga näe küsis ju. Jube palju oleks saanud mie vanadelt TSD-delt üle kanda. Oleks palju kiiremini saanud, kui ma oleks lihtsalt pidanud aruande andmeid kontrollima ja juurde lisama selle, mida Maksuametil polnud.
Sel päeval nagu eriti rohkem tööd ei jõudnudki teha. mingid pisiaskeldused, pangakannete sisestamine ja muu säärane.
Peale tööd korraks poodi, vaja oli purustatud tomateid. Leidsin ka kookoslaaste, ja pärast tuli muidugi välja, et poeskäigule oli kuidagi terve tunnike kulunud. Kodus pidi juba mõtlema, mis järjekorras asju teha: kõigepealt tuli külalisetoa ahju. Selleks tuli keldrist puid tuua. Puude toomine on juba jube kergeks läinud. Ma võin juba puudekasti maha ka panna, et vahepeal keldriust sulgeda - pärast jaksan üles tõsta ka, ei sega ei õlg ega seljavalu.
Siis kana Murgh Makhani. Lillkapsas hauduma. Ahju segada. Kui söök oli valmis ja osa selles tõhtusöögiks nahka pistetud, poleerisin tooli veel viimast korda metallvillaga üle ja panin polsterdatud osad paika. Siis selguski (jälle, kui aus olla), et mu vahetatavate otsikutega kruvikeeraja ei fikseeru enam üldse ja kruvid jäidki lõpuni sisse keeramata. Prismas oli müügil üks hästi lühike kruvikeeraja, sellega olekski mahtunud paremini neid kruve keerama - miks ma seda viimati ära ei ostnud, kui vaatasin?
Siis jõudis minia "Savisaare" etenduselt koju. Natuke muljetasime, siis hakkas tema tööd tegema ja mina sättisin ennast varsti magama. Võtsin oma kaks kanget Ibuprofeeni kohe heaga juba enne magamaminekt sisse. Läksin raamatuga voodisse, aga siis sain aru, et ma ei viitsi seda raamatut üldse lugeda. Kustutasin tule ja mõtlesin parem Kitty päeva peale.
Kella kahe paiku öösel vahtisin jälle esikus seda kella.