Liiklusvood 2011

Tallinna linn on Tehnikaülikoolil lasknud oma liiklusvoogusid uurida ja see uuring on nüüd netis kättesaadav.
Heitsin pilgu peale ja ausalt, liiklusvood pole üldse huvitavad. Ainus asi, mis huvitav oli, oli see, et Tallinna liiklusvoogudes ei esine ühtki jalgratturit. Mitte kordagi. Esinevad mõned üksikud mootorrattad (alates 2009. aastast. "Kuna mootorrataste osatähtsus hetkel ei ületa liiklusvoos veel 1%, siis võib väita, et selle liigi arvessevõtmisega, ei ole hilinenud.*")

(Huvitav, kuidas teile tundub, kumba liikleb Tallinnas rohkem, jalg- või mootorrattaid? Minu tagasihoidliku isikliku mulje järgi on jalgrattaid nii umbes 10 korda rohkem.)

Bussid ja trollid on üle loetud, trammid ja rongid mitte. Loomulikult, otse LOOMULIKULT pole isegi mitte mainitud sõna "jalakäija". Õige kah, mis meil liikluses nende jalakäijatega asja peaks olema, need on ju lihtsalt inimesed. (Ka sõna "inimene" ole mainit dokumendis kordagi kasutatud.)

Hää küll, tegemist on teadusliku uuringuga, mis just seda tähendabki, et vaadeldakse vaid asja üht või mõnda aspekti ja ülejäänud tegurid jäetakse lihtsalt kõrvale... aga millegipärast meenub mulle üks juhtimistõde: "mida mõõdad, seda saad".

Esteks, muidugi, saame teha järelduse, et meid ei peetud isegi mitte loendamisväärseks.

Ja teiseks, võib arvata, et kui nüüd selle uuringu alusel hakatakse otsuseid vastu võtma, siis meid lihtsalt ei arvestata ja kõik. No mille alusel nad peakski arvestama, kui uuringust nähtub, et meid pole?


*Täpselt nii oligi esimeses alapunktis kirjas.

maja maanteekurvis

Tegelikult polegi maantee, täitsa harilik tee, Tallinna linnas seejuures.
Meil on selline õnnetusterohke koht lihtsalt.
Sest teel on meie krundi kohal ootamatu kurv. Ükski autojuht ei suuda ju niisugust asja oodata, et et tee on sirge-sirge-sirge ja siis järsku teeb kurvi! Väga alatu temast, onju.

Räägitakse, et kunagi olla meil värav kah olnud ja uhked silikaattellistest väravapostid.
Need sõideti maha juba nii ammu, et nooremad pereliikmed neid ei mäletagi.
Postkastipuu kohe kurvi taga on saanud mitmeid matakaid. No need matakad on antud ikka meistersõitjate poolt, sest postkastipuule pihtasaamine tähendab, et kurv on PEAAEGU võetud, vaja oleks olnud vaid paarkümmend senti VEEL paremale.
Üks öine auto kasutas värava taha toodud liivahunnikut trampliinina ja maandus liivahunniku taga kasvanud noore tamme otsas. Käsivarrejämedune puu ei elanud seda üle ja kuivas.

Ühel öisel kihutajal õnnestus taluhoonete ja elumaja vahelt läbi kibuvitsahekki sõita, ja edasi piki hekki (heki peal) kuni keldrimäeni välja. See on seni kaugusrekord;) Uhked topeltkibuvitsad olid nii räsitud, et tuli kuni juureni maha lõigata, aga juurevõsudest kasvas paari aastaga uus hekk, nii et pole asigi.

Üks auto sõitis keset valget päeva kõigi nelja jalaga hoovil kõrgunud hiigelsuure küttepuude virna otsa. Perenaine kuulis pauku ja läks vaatama: seal ta siis kõhutas, puuhunniku otsas. Ise ta sealt küll alla ei saanud.

Ja nüüd siis eelmise pühapäeva öösel, noored vene poisid, juhilubadeta muidugi, ja vähimagi pidurdusjäljeta, tee ääres kasvavast suurest kuusest napilt mööda, kuurinurgast napilt-napilt mööda ja otse paekivist laudanurgale - pihta. Lauda ees seisnud kreissaag sai kah oma paugu, nii et maandus mitme meetri kaugusele.

Mis me nüüd tegema peame, küsivad majaelanikud, tankitõrjekraavi kaevama või? Isegi ime, et keegi veel elumajale pole pihta saanud.

nõrgem liikluses

Näh, Mihkel Raud on kah tänases Päevalehes sõna võtnud, et "täitke liikluseeskirju". Ühest küljest muidugi tore, et mõni arvamusliider kah nii arvab. Teisest küljest jälle, Mihkel Rauda ajendas ju kah sõna võtma see, et ta järsku liikluses selleks nõrgemaks pooleks osutus. Ega mootorrattur ikka ei saa autojuhi vastu, viimasel on ju ikkagi raud igast küljest ümber. Kui Mihkel Raud oleks olnud selle auto juht, mis ringristmikul vasakule hakkas vajuma, ja mootorrattal oleks olnud keski tundmatu tüüp turvariietuseta, siis oleks see sõnavõtt ehk olemata olnud.

Me pole üksteise peale valjuhäälselt röökivad, ent ometi kaaskodanikke väga arvestavad itaallased, et liikluses endale armsalt liberaalseid kokkuleppeid võimaldada.

Me oleme individualistid ja kolmeliitrise mootoriga autos ringi kihutades õnnestub meil ellu jääda üksnes siis, kui meilt inimõigused ära võetakse. Liikluses tähendab see eeskirjade absoluutset ülimust.

See on muidugi rängalt öeldud. Diagnoos: eestlane ei suuda teistega arvestada; ei saa ega saagi saama. Mulle tegelikult meeldib idee, mille järgi elavad need ärakoristatud liiklusmärkidega väikelinnad, millest meil siin viimasel ajal juttu on olnud. Aga jah, kindlasti tuleb meil valida: kas arvestada üksteisega senisest palju suuremal määral või siis rõhuda reeglite senisest täpsemale täitmisele. See praegune kuldne kesktee - et reeglid ei kehti ja teistega ei arvestata kah - see ei kõlba küll kuhugi.

Võib-olla peaks liiklusteooriaeksami iga viie aasta tagant kõigile kohustuslikuks muutma?

Hariduse õilistavasse mõjusse usun ka mina. Vähemalt neid juhte, kes liikluseeskirju rikuvad, tuleks küll eksamitele saata. Eriti veel, kui nad ennast õigustades seda lolli juttu räägivad, mida nad alatihti räägivad. No tõesti, nagu poleks liikluseeskirja eladeski lugenud.

jalgrattaga vihmas

Laupäeval oli kuidagi eriti tüüne rattaga läbi linna sõita. Mõned inimesed ütlevad: armastan sügist, kõik on siis nii selge ja rahulik, kevade ja suve rahutus ja hullus on üle läinud... Mina ei armasta sügist. Aga tõesti oli kuidagi mõnusalt rahulik. Vihma sadas, kavatsesin tagumise poole teest rongiga sõita, aga jõudsin jaamani varakult, ei viitsinud oodata, väntasin edasi.
Tehnika-Toompuiestee ristmikul ootasin lubavat foorituld. Liiklus oli hõre ja kaks noorukit, silma järgi venelased, tulid üle sebra punase tule all. Ootasin, kui nad lähemale jõudsid ja hõikasin siis, et "seda nimetatakse punaseks tuleks ja see tähendab, et parajasti ei tohi teed ületada." See poiss, kes eespool tuli, ütles "gavarite pažaalusta pa-russki" ja see, kes tagapool töllerdas, jäi hoopis seisma. Vöötrajani jõudis üks sõiduauto, juht tuli välja ja virutas sõiduteel seisnud nolgile paugu vastu vahtimist, nii et too sai sisse kõva hoo kuni kõnniteeni. Siis istus autosse tagasi ja jätkas oma teed.
Poiskesed olid muidugi suht vastutus- ja kontaktivõimetus seisundis, vist purjus, võibolla ka mingi muu laksu all. Aga noh, ma ei tea, nii ikka ei tohiks vist, et pikema jututa kätega kallale?
Või kes teab, kui MINA oleks see, kes liikluskonfliktis tugevamaks pooleks osutub, äkki teeks se kah nii? Äkki ma pole seda teinud sinult sellepärast, et autod ja autojuhid on minust reeglina suuremad ja tugevamad?
Ja võibolla meie seisukohtade erinevus just selles seisnebki: mina arvan, et "järgime kõik reegleid, et meil ühiselt hea oleks", sest mina olen nõrgem, aga nemad arvavad, "kel jõud, sel õigus, seega minul, kes ma autoga olen, pole vaja arvestada jalakäijate ja jalgratturitega, piisab kui ma veoautode ja trollide vastu viisakas olen."
Noh nii et tema võib oma auto parkida kõnniteele inimestele jalgu küll, aga kui mõni jalakäija TEMA teele jalgu jääb, noh eks siis või tollele ju virutada. Milleks meile reeglid!
See on nüüd muidugi kõik üks liialdatud üldistamine ju küll, aga ikkagi.
Muide, ärge töllerdage sõiduteel, jalakäijad!

Nõmme Sõnum: ega kõnniteed siis kõndimiseks pole!

Minu postkastile on kleebitud kaks kleepsu, mis peaksid spämmi eemal hoidma: üks on see roheliste oma, "ainult tellitud post, palun" ja teine on Eesti Posti ametlik kleeps, mille postiljon palus mul lisaks kleepida, et muidu tema ei tohi reklaami mitte panna. Hoiavad kahepeale tõesti postkasti rämpsust puhta, ainult Nõmme Sõnumid lipsavad regulaarselt läbi. Ma vaatan selle lehe tavaliselt läbi, enne kui vanapaberisse viskan, aga tavaliselt pole seal peale erakuulutuste midagi lugeda. Vat kuulutused on küll huvitavad: nigu päris elu kohe. "Restaureerin täispuidust antiikmööblit" - ei tea, kas peaks laskma oma suurt söögilauda parandada, lauaplaat on lõhki ja logiseb, või pole see piisavalt antiik? "Korstnapühkija iga päev" - ei tea, kas korteriühistu on sel aastal lasknud korstnaid puhastada? Meie majas on keskküte, aga ka ahjulõõrid: kelle oli vanniahi, kellel Pioneer-pliit, aga neid, kes ahju või pliiti kütavad, on nüüd vist väga väheks jäänud. Mis ei tähenda, et lõõrid puhtad ei peaks olema. "Müüa majaosa, otse omanikult, kasutuskord" oijah, kesse tahaks endale pahandusi kaela osta.
Seekord oli aga üks artikkel, mis huvi äratas ja aitab mul siin ka teemat arendada:
Kaalu Kirme, Tallinna ülikooli emeriitprofessor (Kas toimetus ei suutnud välja uurida, millise Tallinna ülikooli emeriitprofessor Kaalu Kirme on ja pani siis niimoodi üldiselt, et ah, on mingi Tallinna ülikooli oma?) kurdab Nõmme kõnniteede olukorra üle ja võrdleb seda ennesõjaaegse olukorraga, mil kõnniteed olid kasvõi mullast, aga korras ja kõnnitavad. Ja politseikordnikud valvasid, et kõnniteed korras oleks.
Nüüd on kõnniteed paljudes kohtades korrast ära ja läbipääsmatud. "On ju igaühe enda teha, kas ta tahab oma südame tuksi panna liigjoomise või jalakäimisest loobumisega." Kaalu Kirme arvab, et jalakäimise võimaluse peaks Nõmmel siiski säilitama.
Ja vastab Nõmme linnaosa arhitekt Ene Tomson: ega Nõmme kõnniteed pole mõeldud jalakäijatele kõndimiseks, need on ikka selleks, et vihma- ja lumevesi saaks sõiduteelt ära valguda, sest sadamevete kanalisatsiooni meil seal ju üldiselt ei ole ja lähemal ajal vist ei tulegi. Ainult sinna, kuhu Tallinna Vesi meile kanalistasiooni teeb, tulevad kõnniteed.
Kui mõni krundiomanik TAHAB kõnniteed ehitada, siis võiks ta kasutada murukivi, et vesi ikka pinnasesse saaks imbuda.
Murukivi? See on see aukudega kivi, kus aukudes kasvab rohi? Ilus vaadata ja sinna peale on ka mugav parkida, aga KÄIA seal peal küll ei saa, sest seal on need augud ja tervet jalga ei saa kunagi maha toetada. Ka igasugused rattad võtavad seal peal veeredes kõva vibra sisse, nii et ei sobi ka lapsevankri või ratastooliga läbimiseks.
Ühesõnaga, Nõmme Sõnum on seekord järgmine: autodele pole hea, kui Nõmmel on kõnniteed, järelikult ei kavatse me hakata neid ei korrastama ega ka valvama selle järele, et majaomanikud täidaks oma kohustust hoida kõnniteed korras ja aasta läbi kõnnitavad.
Jalakäimine? Milleks see? Normaalne inimene ei jaluta õhtuti tänavatel, vaid ostab spordisaalis trenniaja. Bussi või rongi peale? Normaalne inimene ei lähe bussi peale, vaid istub autosse, mis on pargitud sinnasamma värava kõrvale kõnniteele või teepervele (autot aeda sisse ajada oleks ju tülikas, ava aga iga kord seda väravat ja pärast pane kinni, te mõelge ise, mitu korda selleks autost välja peaks astuma, see on ju ebamugav!) ja sõidab mööda siledat sõiduteed, millelt sademevesi on kenasti valgunud sinna, kus vanasti kõnniteed olid. No on teil aru peas, tahate kõndida seal, kus meil on ometi vaja sademevett maasse immutada, võtke aru pähe, ostke auto ja sõitke trenni!
Kihutame aga täie auruga ja kõrvale vaatamata ameerikaliku paksudeühiskonna poole, kus autota elu on tehtud võimatuks, sest käimiseks pole tänavatel lihtsalt kohta ja igasuguse loomuliku füüsilise pingutuse võimalus on elimineeritud.
Nõmme Sõnumeid on võimalik lugeda ka Tallinna kodulehelt pdf-versioonis, aga kõnesolevat 19. oktoobri numbrit pole sinna veel üles riputatud.

Sofie the Mythbuster

Kust tulevad müüdid?
Võibolla sealtsamast kust lapsed? Lasteaiast. Kui ranitsaga, siis koolist?
Mõne müüdi kohta on mul hüpotees olemas. Näiteks see 0,75 meetrit, mis jalakäijale tulevat jätta. See on väga levinud müüt. Tihti, kui ma sattun kellegagi vestlema kõnniteel parkimise lubatavuse teemadel, ajab mu vestluskaaslane mingit jura, ja et vestlus uuesti loogika rööbastesse saada, tsiteerin ma liikluseekirja:

Asulas tohib (...) parkida ka: (...) osaliselt või täielikult kõnniteel, kus seda näitab vastav liikluskorraldusvahend, jättes jalakäijale seal vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba.

Ja pooltel kordadel parandab vestluskaaslane mind siis: mitte 1,5 vaid 0,75!
Nii mõnelgi korral on minu vestluskaaslaseks olnud politseinik või 110 telefonile vastav politseikorrapidaja. Peab ütlema, et kui NEMAD oma 0,75 m versiooniga välja tulevad, siis see teeb küll pahaseks. Olgu tavaliiklejaga kuidas on aga POLITSEILT ootaks nüüd küll, et nad seadust tunneks. Ja häda on see, et nad ise arvavad, et TUNNEVADKI ja vaidlevad mis kole ja lihtsalt ei usu mind.
Vat mul on hüpotees, kust nad selle 0,75 võtnud on. See on nimelt esimene number, mis liikluseeskirja peatumise ja parkimise peatükis esineb. Ma mõtlen, et need inimesed on võibolla liikluseeskirja oma silmaga näinud ja seda sirvinud, aga peatumise ja parkimise peatüki esimese paragrahvi läbilugemise järel on nad ära väsinud ja pooleli jätnud; ja nad pole tähele pannud, et selle 0,75 ees on kirjas "teepeenral".
Vara väsisite, mu kullakesed! Teepeenar pole kõnnitee! Kõnnitee koht on alles ees! Ei mina tea, kuidas jalakäija teepervel poole kitsamalt läbi saab, kui kõnniteel, aga kõnniteel käsib liikluseeskirja §143 igatahes jalakäijale poolteist meetrit vaba ruumi jätta.

Huvitav on see, et vaidlus kolmveerand meetri ja pooleteise meetri üle puhkeb tavaliselt kohas, kus autojuht pole jalakäijale ÜLDSE ruumi jätnud;) Ja KÕIK, kes minuga pooleteise meetri üle vaidlema hakkavad, unustavad täiesti ära seaduseparagrahvi esimese poole.
Müüdipurustamise korras tahaks veelkord seda kõnniteel parkimise asja seletada.
Kõigepealt, kõnniteel EI TOHI parkida. See on reegel. Selle reeglil on erand: kui kõnniteele on parkimiskohad maha märgitud või on üles pandud lisateatetahvel 86 "Parkimsviis", mis näitab, et parkida tuleb osaliselt või täielikult kõnniteel. SEALJUURES peb ikkagi jalakäijale jääma 1,5m vaba ruumi.
Ja teate, mis? MÕLEMAD tingimused peavad täidetud olema. Peab olema parkimist lubav liikluskorraldusvahend JA poolteist meetrit peab jalakäijale vabaks jääma.
Inimestele, keda segab, et mõnes kindlas kohas parkivad autod ühtelugu kõndimist segavad, tuleb vahel mõte, et sinna peaks parkimist keelava liiklusmärgi üles panema. Aga liikluskorraldajad ei tee seda. Ja ma saan nüüd aru, et õige kah. Ega me ei riputa ju ka linna täis märke "siin üle 50 km tunnis sõita ei tohi". Märgi paneme hoopis selle koha peale, kus juhtumisi tohib kiiremini sõita.
Parkimisega kõnniteel on sama lugu. Kui näete märki, et võib parkida, siis parkige. Muidu ei tohi.

kiida politseid!

Teate, et politsei vastu õiglane olla, siis asi ON paranenud. Varem näiteks, sõitsin sealt Tehnika tänavalt hommikul läbi ja teatasin politseile jalgrattateel parkivatest autodest; sõitsin õhtul tagasi ja nägin neidsamu autosid sealsamas. Aga nüüd: sõidan hommikul läbi ja teatan jalgrattateel parkivatest autodest ja kui õhtul tagasi sõidan, siis on juba uued autod jalgrattateel parkimas.
Ja ükskord, ausõna! ei olnud Tehnika tänaval ühtki parkivat autot ei jalgratta- ega kõnniteel. No see oli pärast seda, kui ma suurema skandaali tegin: uurisin igasugustest instantsidest, kuidas minu teatele reageeriti ja saatsin neile meili, kus pikalt tõestasin, et jalgrattur on kah inimene, või seesamune et... liikleja.

Miks on vaja kõik liikluseeskirja kirja panna

Vastuseks Terje eilsele kommentaarile.
Helistan mina politseisse, et kuulge, siin kaks autot pargivad jalgrattateel, mis on maha joonitud Suve tänava algusesse. "Aga kui seal parkimist keelavat liiklusmärki ei ole, siis nad võivad seal parkida, sest see on sõiduteele joonistatud jalgrattatee." vastab korrapidaja, või kes ta seal on. "Aga nad ju segavad mul jalgrattateel liiklemist," - "Aga te võite ju neist mööda sõita," - "Ja ennast ohtu seada?" - "Mis ohtu, seal ju praktiliselt liiklust polegi."
Tõestisündinud lugu.
No tõepoolest liiklust on seal tõesti harva, aga mis siis, kui see liiklus juhtub siiski olema just sel momendil, kui mina maja nurga tagant ilmudes parasjagu otse keset sõiduteed uljaid kurve võtan? Ja kui "liiklus" on ehk ka arvestanud sellega, et ega seal ju kunagi keegi ei sõida, ühesuunaline tänav ju pealegi.
No kui ta ütleks mulle, et kuulge, meil on siin muude tähtsamate asjadega tegemist, me praegu ei saa siukste pisiasjadega tegelda. Aga ta kuram ütleb mulle, et mul pole õigus! Seda ma ei kannata kohe silmaotsaski.
Ja kuigi liikluseeskiri keelab autodele rattateel sõitmise, on sealsamas teisel pool rattateed ja kõnniteed ju hoovivärav, kust majaelanikel ju kahtlemata on õigus sisse sõita ja ega nad saa sealt sisse sõita, kui nad üle jalgrattatee ei SÕIDA. Nii et natuke nagu ikka tohiks sõita, nii loogiliselt võttes. Ja loogiliselt võttes parkida ikka nagu ei tohiks. Aga liikluseeskirjas on kirjas üheselt, et sõita ei tohi üldse. Ja parkimise kohta pole midagi kirjas. Loomulikult järeldab kesklinna auto- ja majaomanik, et kui pole keelatud, järelikult on lubatud. Pealegi on see ju tema maja!!! Ja no nii mugav on, kui ei pea hakkama hooviväravat iga kord lahti tegema ja hoovi ja pärast jälle välja manööverdama ja ega kõigi majaelanike autod ju ei mahugi pisikesse vanaaegsesse hoovi...
Ja nii pargivadki rahulikult ja süstemaatiliselt jalgrattateel. Aga politsei ei julge midagi ette võtta, sest äkki nad ikka tohivadki seal parkida? No sest politseinikust rikkam ja haritum majaomanik ise ütles politseile, et neil pole mingit alust, mingit keelumärki ju pole...
Edasi keerab see jalgrattatee Sügise tänavale, kus jalgrattatee ja kõnnitee vahel on veel võimalik märgata kollast joont, kui hoolega vaadata. Ka sealt leiab aeg-ajalt mõne jalgrattateel parkinud auto, aga kollase joone argumenti usub ka politsei, nii et sealt koristatakse parkivad autod ära, aga Suve tänaval kollast joont näha pole: seal tehti hiljaaegu asfalditöid.
Liikluseekirja tuleb KÕIK täpselt ja selgelt kirja panna selleks, et ka politseinikud aru saaks.
Tegelikult muidugi peaksid KÕIK seadused olema sellised, et need, kes neid täitma peavad, saaks seadusest aru ilma vandeadvokaadi abita.
Käibemaksuseadusele on mul kah pretensioone, võibolla kunagi pikemalt.

Üllatus!

Tasulise parkimise alal ei tohigi parkida kus iganes!
No ma kohtasin eile ühte daami, kes arvas, et kui on tasulise parkimise ala märk, siis võibki kohe parkida nii kõnniteel kui jalgrattateel. Sest ei ole ju ühtegi märki, mis seda keelaks!
Ausalt öeldes võttis selline seisukoht minugi hetkeks nõutuks. Kõhutunne ütleb ju küll, et jalgrattateel ei tohiks parkida mitte kusagil mitte kunagi, aga millises seaduses see kirjas on? Kuidas seda parkimisidiootidele tõestada, et ei tohi? Analoogia pole tõestus, muidu tõestaks sellega, et keset ristmikku ei jäeta ju autot seisma ja ei kõnnita minema? Isegi keset tavalist sõiduteed, ilma ristmikuta, ei söanda parkimisidioot parkida. Miks ta siis keset jalgrattateed söandab?
Liikluseeskiri ütleb küll, et jalgrattateel ei tohi mootorsõidukiga SÕITA,

(§117. Kõnniteel ja jalgrattateel tohib liikuda vaid tööülesandeid täitva mootorsõidukiga, kui ülesande täitmine sõiduteelt ei ole võimalik. )

aga kusagil pole selge sõnaga öeldud, et jalgrattateel ei tohi PEATUDA ja PARKIDA.
Kas sellest võib siis järeldada, et kui jalgrattateele pole pandud parkimist/peatumist keelavat märki, siis võib seal parkida küll? Jätame hetkeks kõrvale keerulise küsimuse, kuidas saab mootorsõiduk jalgrattateele, kui ta seal sõita ei tohi.
Vaatame parem, mida liikluseeskiri parkimise kohta ütleb: 13 peatükis on öeldud, kuidas peab parkima ja seal on üles loetud kõik kohad, kus parkida võib. Jalgrattateed nende kohtade loetelus ei ole. Kuna lubatud parkimispaikade loetelu on ammendav, siis tulebki välja, et jalgrattateel on parkimine keelatud.
Tasulise parkimise ala märk aga näitab ainult seda, et selle märgi mõjualas tuleb parkimise eest maksta, mitte seda, et seal võib parkida liikluseeskirja eirates.
No vähemalt mina arvan nii;)

abipolitseinik vaidleb politseinikuga

Äsja õnnestus mul vaidlema minna politseinikuga, kes reguleerimata jalakäijate ülekäigukohal korda valvas. Mina tulin jalgrattaga mööda jalgrattateed, aga kui ma ülekäigukohani jõudsin, siis inimesed parajasti ületasid teed ja autod seisid, niisiis ei hakanud ma ratta seljast maha tulema, vaid sõitsin üle sebra. Politseinik pidas mu kinni ja väitis, et nii ei tohi. Mina jälle küsisin, millise paragrahvi alusel ta nii väidab. Vaidlemata selle üle, kas ma olen teed ületades jalakäija või jalgrattur - kui olen ratta seljas, olen järelikult jalgrtattur, aga kus on öeldud, et jalgrattur ei tohi üle sebra sõita?
Ta helistas sõbrale ja palus järele uurida. Mina omakorda jätsin talle oma telefoninumbri, et ta tulemustest mulle teatada saaks. Kuna ma just paar päeva tagasi väga hoolikalt elektroonilisest Riigi Teatajast liikluseeskirja uurisin ja sellele küsimusele vastust ostsisin, siis olen tulemusest väga huvitatud. Ma nimelt ei leidnud (enam) liikluseeskirjas niisugust sätet, mis keelaks jalgrattasadulas jalakäijate ülekäigukohta ületada, aga no kes teab, äkki ma lihtsalt ei osanud otsida.
Loodetavasti saan teile varsti seda küsimust politsei kõrgema tedmuse valguses paremini selgitada:)
stay tuned

PS. Tund aega on möödas ja keegi pole helistanud; no kaua see liikluseeskirja uurimine siis vilund meeste käes aega võtab?

rikun liikluseeskirja. aga ainult ohutuse huvides!

Mul on jumalast hea meel Indrek Sirgi artikli üle. Minu jaoks pole maanteejalgrattasport muide üldse oluline teema, mina leidsin enda jaoks olulise artikli viimastes lõikudes:

Eesti liikluses on tavapärane, et jalgrattur liigub kõnniteel või ületab sõiduteed ülekäigurajal. Nii on tavaks, hoolimata õigusnormist. Paljudel juhtudel ei ole see ka ohtlik.

Samuti on meie tänavatel palju rulluisutajaid, kes õiguslikult on jalakäijad, kuid oma liikumiskiirusega annavad silmad ette ka jalgratturitele. Käes on aeg hinnata ümber aastakümneid kehtinud liiklusnõuded ning kehtestada tänapäevase kiire ja närvilise liikluse jaoks reeglid, mis aitavad säästa inimelusid.

Üritasin just ükspäev postitada ausat ülestunnistust, et minagi vahel reegleid rikun, aga jutt kiskus nii põhjalikuks eneseõigustuseks, et võtsin veel mõtlemisaega selle teemaga tegelemiseks. No pärast asjatundliku mehe asjatundlikku sõnavõttu oskasin ka mina oma loo mõtte ühe lausega kokku võtta:
Ma rikun liikluseeskirja, kui nii on ohutum nii mulle kui teistele liiklejatele.
Konkreetselt, ma sõidan jagrattaga kõnniteel, kui sõiduteel on liiklus tihe ja ohtlik, aga kõnnitee on tühi või on seal jalakäijaid vähe. Kui mul pole eesõigust - ja kõnniteel pole mul üldse mingit õigust - siis ma ei aja ka oma õigust taga, sõidan väga ettevaatlikult, kui vaja siis teokiirusel, ja palun möödasõiduvõimalust kui erilist teenet. Ei nõua, nagu jalgrattateel. Kõnniteel on oht minu kontrolli all ja ma ausalt käitun väga ohutult. Kui ma sõidaks sõiduteel autode vahel, siis oleks oht
1) minu kontrolli alt väljas
2) tõenäosus ohuolukorra tekkeks mitu korda suurem
3) ohuolukorra realiseeumisel tekkida võiv kahju mitu korda suurem.
Ehk siis, kõnniteel ma tõenäoliselt ei tapa ega vigasta kedagi, aga sõiduteel võin surma saada ise ja minu osalusel tekkiv avarii võib tappa/vigastada ka teisi inimesi, sõidukitest rääkimata.
Minu meelest on hea idee lubada jalgratturitel sõita ka kõnniteel, tingimusel, et nad ei sega sealjuures jalakäijaid. Olud tõesti on muutunud, rohkem on autosid, ka jalgrattureid tuleb muudkui juurde, jalakäijaid kõnniteel on aga jäänud üha vähemaks.
Mis ma veel teen liikluseeskirja kiuste: kõlistan jalgrattakella, kuigi liikluseekirja kohaselt tohib helisignaali anda vaid ohu tekkimisel või väljaspool asulat liikleja tähelepanu äratamiseks. Inimesele, kes on minu poole seljaga, olen ma jalgrattal ohtlik vaid siis, kui ta ei tea, et ma seal ta selja taga olen, aga ma ju ei tea, kas ta teab või ei tea. Ma igaks juhuks ikka kõlistan, sest jalakäijaid ei või iial teada. Sel hetkel, kui selgub, et ta polnud mind märganud ja ehmatab ja sellega ohuolukorra tekitab, on juba hilja kõlistama hakata. Ja valus. Üks aasta lonkasin ühe sihukese hajameelse jalakäija ehmunud käeviibutuse pärast pool suve.
Ja veel: ma sõidan ühesuunalisel tänaval vales suunas. Iga päev. Oma nelikümmend meetrit vähemalt. Lihtsalt, sel hetkel kui ma jõuan ühesuunalise liiklusega tänavajupile, muutub liiklus minu jaoks kohe mitu korda ohutumaks: keegi ei tule enam vasaku õla tagant minust mööda sõitma (ei tea ju iial, kas autojuht jätab mulle sõitmiseks meetrilaiuse tänavariba või surub mu äärekivist/teravast asfaldiservast kolme sentimeetri kaugusele. Nii et on täielik kergendus, kui järsku kõik kaasliiklejad silma all on ja kaugelt näha, kes neist kavatseb sulle otsa sõita ja kes on otsustanud viisakas olla ja su täna ellu jätta. Eks mul on tulnud ka mõne nahhaali või ehk õiglusjanuse juhi eest seal teepervele põigata, aga ainult paar korda. Ja loomulikult sõidangi ma seal teepervele nii lähedal, kui vähegi ohutult annab. Kui seal tee joonitud oleks, siis ma võibolla osutuksingi hoopis teepervel sõitjaks, kes teab.
Alternatiiv vastuvoolu sõitmisele oleks enne telliskivi paremale pöörata ja siis sooritada kolm vasakpööret tänavatel, kus liiklus on juba tunduvalt tihedam ja närvilisem. Tänan, ei.
Ja vahel ma ei tule sebral tänavat ületades jalgratta seljast maha, vaid sõidan üle. Aga ma just otsisin nii liikluseeskirjast kui liiklusseadusest, ja jälle ei leidnud üles seda kohta, mis keelab nii teha, nii et võibolla ma ikka ei riku liikluseeskirja sel viimasel puhul?

jalgrattakell

Täna, kallid lapsed, tahaksin ma teile rääkida jalgrattakellast.
Nagu te võibolla teate, peavad meie teedel ja tänavatel liikuvad autod vastama tervele hulgale nõudmistele. Näiteks peab neil olema tehtud tehniline ülevaatus, peale selle peavad neil olema tõkiskingad, autoapteek, tulekustuti ja veel tuhat asja, et üldse sõita tohiks.
Jalgrattal peavad olema ainult korras pidurid, hekur kummagi ratta kodarate küljes ja jalgrattakell.
Ahhaa! See oli teile üllatuseks, onju! Te poleks eales tulnud selle peale, et peab olema jalgrattakell. Vähemalt, ma arvan, et enamik jalgrattureid seda ei tea, nii visuaalse vaatluse tulemuste põhjal otsustades. Ja audioaalse kuutluse tulemuste põhjal samuti mitte. (Kuidas seda õigesti ütelda?)
No pidurid on elementaarne, rikkis piduritega jalgrattur on surnud jalgrattur. Helkuritest, ma kahtlustan, pole valgel ajal tolku tühjagi, seda enam, et oht läheneb tavaliselt otse selja tagant. Aga vat jalgrattakell, see oli ainus, mis kohe ostes jalgrattaga kaasa ei tulnud ja ega ma teda algul ei tahtnud ka, aga praegu ma mõtlen, et kõigist jubinatest, mis ma oma jalgratta jaoks ostnud olen, on jalgrattakell kõige kasulikumaks osutunud. Kasulikkuse ja hinna suhe on aga lausa taevas.
Autode vastu aitab jalgrattakell harva, aga teiste jalgratturite ja jalakäijatega suhtlemisel on temast mitut moodi abi. Sõidad näiteks jalgratta- ja jalakäijateteel, ja eespool uimerdavad kaks vanamutti rõõmsalt keset teed "Kirgede tormi" arutades, suutmata kuidagi otsustada, kas nad käivad vasakul teeserval, paremal teeserval või otse keset teed. Neil pole aimugi, et selja tagant on lähenemas kiire ja massiivne objekt tüsedapoolse jalgratturi, tema toidukottide ja kõvast metallist jalgratta näol. Kui sa nüüd omapäi otsustad, et mutid oleks nagu rohkem paremal teeserval ja kõige rohkem ruumi on neist möödumiseks vasakult, siis võib jalgratta möödumise vuhin mutte ehmatada nii väga, et nad lausa õhku kargavad ja maanduvad... loomulkult sinu jalgratta ees. Tegelikult pole jalgrattaõnnetuseks rohkem vajagi kui ootamatut laia käeviibet, millega üks muttidest rõhutab teisele Juan Manueli ennekuulmatut käitumist Gabriela suhtes ja mis juhtumisi tabab mööduvat jalgratturit otse rindu.
Nii et kui ma näen enda ees jalakäijaid, kes ilmselt ei anna endale aru, et nendega ühel teel võivad liikuda neist suuremad, raskemad ja kiiremad objektid, siis tilistan ma juba kaugelt kella: "Trill. Siin jalgratas. Otsustage palun varakult ära, kummal pool teed te parasjagu käite. Mina mahun teist mööda ükskõik kummalt poolt, kust te aga tahate mind lasta."
Kui ma sõidan jalgrattateel, kuhu jalakäijatel õigupoolest asja ei peaks olema (sest nende kõnnitee on kusagil lähedal sealsamas kõrval), siis ma eestöllerdavatele jalakäijatele nii sõbralikult ei tilista. Siis ms tilsitan nii: "Trill-trill! Siin tuleb jalgratas, kellel on siin eesõigus! Palun lahkuge jagrattateelt ja käige oma kõnniteel!"
Aga kui jalakäijate kamp on süvenenud Rosa Margarita ja Carlos Fuentese suhete sasipuntrasse ja ei märka mu tilistamist kuulda võtta, siis läheb jutt muidugi palju kurjemaks: "Trilltrilltrilltrilltrilltrill! kuulete vä! Töllerdavad siin ka igasugused, travaivõi!"
Selleks, et jalgrattateel rulluisutajast mööda pääseda, on jalgrattakell muidugi täiesti asendamatu, kuigi mitte alati piisav. Uisutajate sõidukiirus on küllalt suur, millest tingitult on ka möödasõidu aeg pikem kui jalakäija puhul. Teiseks, uisutajad vehivad käte ja jalgadega vasakule ja paremale, mistõttu nad võtavad enda alla laiema teeosa kui jalakäijad või teised jalgratturid, aga kolmas ja kõige hullem asi on see, et uisutajad on endale tropid kõrva toppinud ja kuulavad ümbritsevate ohumärkide asemel oma lemmikmuusikat. Õnneks mitte kõik. Neist, kes ilma kõrvaklappidega sõidavad, saab ikka mööda kah.
Tehniliselt võttes on rulluisutajad jalakäijad ja nad ei tohiks üldse rattateel sõita, aga ega neil vaesekestel POLE ju mujal kusagil sõita ja lõppude lõpuks ohustavad nad rattateel teisi liiklejaid vähem kui kõnniteel, nii et ma olen nendega leppinud. Kuigi muidu ma küll liikluseeskirja rikkumisega leppida ei taha. Aga! Kui on rattatee, siis on rattatee ja arvestagu siis vähemalt jalgratturitega ja ärgu jäägu jalgu, ärgu sõitku kitsal teel kahekesi kõrvuti ja tõmmaku koomale, kui jagratturil on vaja mööduda.
Kui jalgrattatee pole keskjoonega kaheks sõidusuunaks jagatud, siis unustavad mõned jalgratturid vahel ära, et meil siin Eestis parempoolne liiklus on. Olen isegi mõnusalt laial jalgrattateel vahel uimerdanud jumal teab kus servas (näiteks siledamat sõidukohta otsides). Siis muidugi ehmatan, kui teine jalgrattur minust paremalt mööda tuhiseb. Tagant läheneva defineerimata müra puhul sunnib instinkt ju paremale hoidma. Mis siis, kui ma taganttulijale ette oleks keeranud! Nii et ma palun vabandust, et ma ette jäin, aga sa oleks ju võinud hoiatada! Tilistand siis rattakella, ma oleks ilusti paremale teeserva tõmmanud ja sa oleks minust õigelt poolt mööda saanud. Ainult et jah, sul ju kella polnudki.
Uimerdajatele jalgratturitele ma tilistan ka igaks juhuks sõbralikult. "Trill! teine jalgrattur teel, märkasid ikka vä?"
Liikluseeskiri ütleb küll, et helisignaali võib kasutada ainult ohu eest hoiatamiseks, aga ma kahtlustan, et seda kirjutades mõeldi ainult autodele ja unustati jalgrattad jälle täitsa ära. Jalgratas lihtsalt ON liiga vaikne sõiduriist ja vahel tuleb kella anda lihtsalt selleks, et teised teaksid, et sa oled olemas. Autode puhul teeb selle töö ära ju töötav mootor. Jalgrattur peaks sõites valjult laulujoru ajama või siis aegajalt kellukest kõlistama, et keegi kogemata end petlikust vaikusest eksitada ei laseks.

Maailma kõige hämmastavam uudis liikluseeskirjast

Kas teate, mida ma täna politseilt teada sain?
Jalgrattateel tohtivat autod parkida küll, kui see jalgrattatee on maha joonistatud sõidutee serva ja parkimist keelavat liiklusmärki ei ole.
Millegi nii nõmeda peale poleks ma ise küll tulnud.
Et siis sõiduteele maha märgitud jalgtattateed on mõeldud jalgratastele sõitmiseks juhul kui seal ükski auto parasjagu parkida ei taha?
Et jalgrattateel võiks autode parkimine keelatud olla põhjusel, et see segab jalgrattaliiklust, oli politsei arvates välistatud. "Jalgrattaga saab autodest ju mööda sõita."
Kui seda hirmsat uudist poleks olnud, oleks täna olnud väga hea jalgrattaliikluspäev.
Tehnika tänava jalgrattateel parkivad autod nimelt olid välja juuritud. Ei olnud ühtegi autot jalgrattateel, polnud ühtki ka kõnniteel. Kahtlustan Eesti Politsei head tööd. Niisugune pilt teeb kohe meele rõõmsaks.
Aitäh politseile jalgratturite poolt. Nüüd võiks meie, jalgratturid, vastutasuks kah natuke korralikumalt hakata liikluseeskirjadest kinni pidama.
Näiteks võiks ära õppida selle, et jalakäijate ülekäigukohal (sebral) on jalakäijal eesõigus, mis tähendab seda, et sellisele ülekäigukohale lähenedes tuleb kiirust vähendada või lausa peatuda, et läbi lasta teed ületav või ületamise võimalust ootav jalakäija. Ka jalgratturil. Ka jalgrattateel, kui see sebra on üle jalgrattatee.
Nii, see tegi nüüd küll ühe postituse kohta tervelt kaks liikluseeskirjauudist.
Mul on veelgi uudiseid, mida ma kibelen teiega jagama, aga praegu ma lõpetan, et teid mitte üle koormata.

liiklusuudiseid

Ahaa! Vähemalt üks kommentaator teab, et rattateel parkida ei tohi. Koos minuga teeb see juba kaks, kes teavad. Üks politsei liiklustalituse juhtivkonstaabel kah teadis. Juba kolm!
Kes veel ei tea: autode 714AIU, 070TFU ja 931ATG juhid ja Eesti politsei patrullpolitseinikud.
Auto 714AIU omanik mitte ainult et pargib tehnika tänava rattateel, ta müüb seal oma autot!
Politseil pole viimase kolme kuu jooksul selle vastu midagi olnud.

jälle uudiseid liikluseeskirjadest

Jalgrattateel ei tohi autod parkida.
Kas te seda teadsite?

uudiseid liikluseeskirjadest

Eile kohtusin kaubikujuhiga, kes polnud kuulnudki, et ülekäigurajal ei tohi autod seista. Nii ta vähemalt väitis. No kui täpne olla, siis liikluseeskiri ütleb selle kohta küll nii: Ülekäigurajale tohib sõita vaid siis, kui juht on kindel, et tal ei tule sellel seisma jääda. Ja kus ma temaga kohtusin? - loomulikult ülekäigurajal. Eespool oli raudteeülesõit suletud ja mõistagi seisid autod ja ootasid, kuni rong möödub. Tükk aega juba seisid. Kuidagi ei saa olla, et see kaubikujuht ei näinud, et ees on ummik ja et ta ei pääse kaugemale kui poole sebra peale.
Et ummikus ootavad autod ülekäigurajale trügivad, pole üldse haruldane. Osad neist teevad vabandavat nägu, kui näevad jalakäijat, kes neist mööda ei pääse. Aga osad on nigu süüta lapsukesed ja ei taipa teps, mida nad valesti on teinud.
Äkki tõesti ei tunne liikluseeskirja?
Kui nüüd järele mõelda, liikluseeskirjas on veelgi kohti, mis keskmisele autojuhile on täitsa tume maa. Umbes vähemalt pooled autojuhid arvavad, et kõnniteel võib parkida küll, kui... ah, mis kui. Võib parkida küll, sest - "a kuhu ma siis pargin?"
Vat nõukogude ajal oli ikka hea, miilits võis patustajalt juhiloa ära võtta ja enne kätte ei saanud, kui olid eksami uuesti teinud. Miilits muidugi pruukis oma võimu kurjasti ja see HIRMUS karistus kaotati vist üldse ära. A zrja! Praegu on siginend kohe hulgem siukseid patsaane, kellele kuluks ära veel kord või paar liikluseeskirja tuupida. No mõnda kohta liikluseeskirjast teatakse üldiselt vist päris hästi, näiteks neid kiiruseületamise kohti, ma arvan, ja üldse see osa, mida SÕITMISEKS on vaja teada, et mis märgiga kuhu, aga eks seda kõike ongi ühe keskmise eesti mehe ajumahu jaoks üsna palju nii et igasugused jalakäijate õigused ja muu jura... no ei mahu ära, mis sa teed!
No mulle ka lapsena ei jäänud korrutustabel kohe pähe. Seitsmega korrutamine oli juba täitsa keeruline ja kaheksaga - päris peavalu. (aga üheksaga oli jälle kerge, imelik, eks!) No aga seda va korrutustabelit muudkui tuubiti ja kontrolliti, ja tuubiti ja kontrolliti, ja lõpuks jäi pähe! Kõigile jäi pähe! liikluseeskirjaga peaks ikka samamoodi tegema, kontollime, ja kes ei oska, tuubib veel ja siis me kontrollime uuesti, ja uuesti... niikaua kui selgeks saab.
Osa juhte muidugi teavad, et ei tohi ja ikka teevad, aga osa ikka tõesti ongi lollid. Kui me neile lollidele asjad selgeks õpetame, siis saaks ju kah natuke parem.
Lugege mu blogi! Ma kirjutan teile varsti jälle uudiseid liikuseeskirjadest!
Tänane õppetund oli siis selline: kui sa pole kindel, et saad sebrast peatumata üle sõita, siis peatu sebra ees, ära kohe üldse sõida ülekäigurajale, kui sa sealt kidlasti kohe üle ei saa.
Ah, kahju, et lollid mu blogi ei viitsi lugeda!
(Te mõelge, kui lollid ka loeks, kus siis oleks külastatavust!)

Liikluse taltsutamine

Postimehe poolt väljakuulutatud liiklusohutuse-arutelu, paistab, muudkui kestab ja kestab. Inimesesed, tähendab, hoolivad, mõtlevad sellele, soovivad asjade paranemist.
Minu meelest on oluline, et sellest ajast peale, kui meil liiklusseadus ja liikluseeskiri vastu võeti või neid oluliselt muudeti, on mõned väga OLULISED asjad põhjalikult muutunud. Liiklust üritatakse valvata ja ohjata ikka enam-vähem samamoodi, kui sel ajal, kui miilitsad augurauaga põõsas passisid ja auto hääle järgi kindlaks tegid, kas ületab kiirust või ei. (Augurauaga tehti väiksemate rikkumiste eest talongidesse auke, kes ei mäleta. Kes liiga palju auke sai, sel võeti load ära, saadeti uuesti eksamile jms. toredat.)
Praeguseks on tekkinud kaks eeldust liikluse üldrahvalikuks ja operatiivseks ohjamiseks, mida millegipärast justkui ignoreeritakse: esiteks, igal (kaas)liiklejal on taskus mobiiltelefon, millega saab liikkluseeskirja rikkujast koheselt politseile teada anda. Ja teiseks on meil elektroonilised andmebaasid, mis võimaldavad auto numbri järgi kindlaks teha auto omaniku ja muud isikud, kes seda autot juhtida võivad; nende mobiilinumbrid, varasemad rikkumised jms. Ühesõnaga, liiklusjärelvalvet on võimalik muuta VÄGA operatiivseks.
Oleks vaid vaja hakata fikseerima ka väiksemaid rikkumisi: nii selgitatakse välja regulaarsed liikluseeskirjade eirajad ja antakse märku, et liikluseeskiri EI ole vabatahtlik. Ja mõistagi peaks politsei tegelema kodanikelt saadud infoga. Võibolla polegi kõige efektiivsem tee liiklusohutuse parandamiseks mitte patrullide arvu suurendamine vaid ühe telefoni taga istuva tädi töökoha loomine, kes võtab vastu kaasliiklejate infot liikluseeskirjade rikkujate kohta, võtab rikkujaga telefoni teel ühendust ja ütleb sellele: "kuule, sa ületasid seal kiirust, me teame küll! Lõpeta kohe ära, kui me sinu kohta veel midagi niisugust kuuleme, hakkame seda menetlema ja lõpuks teeme veel trahvi ka, kui vaja." Samal ajal toksib andmebaasi kirja: 19. juulil teatati, et ületas kiirust.
Teaduse ja tehnika progressi võiks ju päris elus ka rakendada vahel.