120 kilomeetrit, 179 600 sammu, 2020 aasta 11. nädal

New York. Hetk enne seda, kui maailm lukku pandi. Nüüd võib vist juba öelda - hea, et ikka läksin? Üle kahe nädala on möödas, me Evega mõlemad terved, jäelikult koroonat kaasa ei toonud. Aga no meil ikka vedas hullusti - saime sinna, ja saime tagasi ka. Päeval kolasime linna peal, õhtul lugesime netist koroonauudiseid. Pesime käsi, nii et nahk katki ja tasapisi loobusime palja käega liftinuppude puudutamisest. Ilmselt see, mida meie nägime, ei olnud päris igapäevane tavaline New York - rahvast oli tänaval suhteliselt vähe, liiklus oli päris hõre, rahulik niikuinii. Paanikat küll ei paistnud olevat ja maske oli näha aruharva, peamiselt aasialike näojoontega inimestel.

Otsisme majutuseks odavamat varianti ja leidsimegi - midagi mida jaksas vähemalt kahe peale maksta. Teadsime, et meil on broneeritud tuba kahe voodiga. Kui sisse astusime, puhkesime mõlemad naerma. See polnud tuba, see oli saal! Kummaski saali otsas oli hiigelsuur voodi. Laes olid lühtrid, ja peegliraam oli kullautd;) Sellega luksus piirduski. Ei, ma olen rahul, väga rahul, me otsisime odavat ja saime odava, aga no oli kummalisi iseärasusi. See pruun vaipkate põrandal. Sellega oli kaetud ka vannitoa eesruum-riietustuba, ja see oli seal vannitoa ees märg ja haises hallituse järele. Aknad olid nii mustad, et ma ei teinud ühtegi pilti aknast avanevale vaatele Madison Square Gardenile ja selle ees seisvale kollaste taksode merele. Aga voodilinu ja käterätte vahetati iga päev (täitsa kindel, et vahetati, ma ühekorra vaatasin, et voodilina jalutsis oli rebend, aga järgmiesel päeval oli terve lina). Ja esialgu oli me vannituba varustatud nelja tuubi body washiga, aga kui Eve ühega neist pead pesi, siis ilmus asemele ka šampoon:) Toal oli neli ust, üks neist avanes koridori, üks ei avanenud koridori ja veel kaks ei avanenud naabertubadesse. Selle üle olen ma kohe tõsiselt pead murdnud. Oli telekas (me ei teinud seda lahtigi) ja olid mahukad sisseehitatud riidekapid ja oli nii triikimislaud kui triikraud ja ka föön ja veel mingeid mudinaid, aga vaat veekeedukannu nagu igas Briti majutuskohas - seda mitte. A me saime hakkama. Mina ostsin endale igal õhtul hotelli lobbys asuvast kohvibaarist suure topsi piimaga teed - oli täitsa olemas selline variant!

Majutus oli koos hommikusöögiga, aga ausalt öeldes oli see hommikusöök päris õudne. Valida oli süsivesikute ja süsivesikute vahel. Puder või puuviljad, miski saialine (valida oli 3 esineva vahel, sh suur croissant) ja kohv või vesi või mahl, vahel oli peale kohvi ainult vesi või ainult mahl. Alguses andsin oma saia Evele, aga peatselt murdusin ja sõin oma croissanti kohvi kõrvale ära. Järgneva päeva keskmiselt 25 tuhat sammu kulutasid saiakese kenasti ära:)

Ma arvan, et The High Line oli minu kõige lemmikum asi New Yorgis. Aga mulle meeldis ka niisama ringi kolada. Mulle meeldis, kui ma hakkasin kohapeal orienteeruma, sain aru, mis kus on, kuhupoole minna, kustkaudu saab. Ma võiks Manhattanile tagasi minna küll. East Village's jäi söömas käimata ja Central Parkis ei jõudnud me poole pealegi ja no ükskord tehakse need muuseumid ju ka jälle lahti.