re: kukepildid

Käisin vinoteegis Tigu Katu veine maitsmas. Veinid mulle meeldisid küll ja ma juba väga ootan, et neid Eestis osta saaks, aga ma pean ausalt üles tunnistama, et tegelikult ei tea ma veinidest nii palju, et söandaks sõna võtta. Veine ma ei mõista. Raamatuid, vat raamatuid ma mõistan. Seega on mul selle veiniõhtu kohta ütelda järgmist:

kui teie ka arvate, et Karlsson on poiste raamat ja Pipi tüdrukute raamat, siis on Lindgren teid lihtsalt alt tõmmanud. See ei loe, et mõnele poisile meeldis lapsepõlves Karlssoni raamat rohkem kui Pipi raamat (tüdrukutele ka meeldis Karlsson rohkem) ja see, et tüdrukud loevad poiste raamatuid küll, aga poisid tüdrukute raamatuid mitte, pole tegelikult asjakohane argument.

Oluline on see, et Pipi raamat oli täis äkšõnit, mereröövleid, kuldrahasid, laevu ja hobuseid, jõuga ärapanemist ja muud poiste värki, ilma igasuguse "liigse" tundlemisteta, samas kui Karlssoni raamat rääkis tegelikult suhetest ja tunnetest. Väikevend ootamas ja kurvastamas ja Karlsson, kes lendab kohale kui ise heaks arvab ja kõik etteheited oma väikese paksu käe hooletu liigutusega eemale heidab - kas see ei tule teile tuttav ette? Naistekatest?

Ühesõnaga, Pipi on tegelikult poistekas, ainult et kuna seal on peategeleseks tüdruk, siis poisid seda kahjuks ei taipa. Ja Karlsson on täitsa hea naistekas, ainult ärge seda poistele öelge, muidu nad arvavad, et neil ei kõlba seda lugeda.

eesriie

Mul on selle Milan Kunderaga mingi imelik värk. Kui Loomingu Raamatukogus ilmus ta "Romaanikunst", olin ma mingit tema romaani juba lugenud, tõenäliselt "Olemise talumatut kergust", ja see polnud mulle mingit erilist muljet avaldanud. Või noh, ütleme ausalt, ei meeldinud üldse.
Aga "Romaanikunstist" olin lausa lummatud. Kogu oma snobismi ja intellektuaalitsemise juures olin siiski pisut üllatunud, et mingi essee läheb mulle paremini peale kui romaanid ise.
Pärast "Romaanikunsti" lugemist võtsin Kundera romaanid uuesti ette, ja mõelda vaid! need olid vahepeal hämmastavalt heaks muutunud! Mõnda aega oli Kundera mu lemmikkirjanik.
Nüüd lugesin Kundera "Eesriiet". Jälle essee, seitsmes osas sedapuhku. Puhas ajumõnu. No päriselt ka, loed ja tunned, et iga lause on täeilik nauding. Iga natukese aja tagant tuli ette mõni selline koht, millest mõtled "voh, seda peaks pärast oma blogis tsiteerima." Selleks ajaks, kui raamat läbi sai, oli neid juba liiga palju kogunenud.
Tõlkija oli Martin Kala, toimetaja Kaia Sisask, aitäh neile, väga ilus eesti keel. Ja - no ei saa ma jätta kirjavigadest rääkimata! - trükivigu oli täpselt tükki üks, leheküljel 70 seisab sõna "prrovokatiivne";)
Kujutasin ette järgmist steeni trükokojas:
- Tere, tõime teile näe raamatu trükkida.
- Ahah, kohe vaatame. Ei, see ei lähe mitte. Seda raamatut me kahjuks ära trükkida ei saa.
- Miks mitte? See on väga hea raamat!
- Ei, ärge nüüd valesti aru saage, häid raamatuid me võime trükkida küll, see pole keelatud. Aga selles raamatus pole ühtegi kirjaviga.
- Ei ole jah, me kontrollisime ise ka üle.
- No vot, saate nüüd isegi aru. Ilma kirjavigadeta raamatuid meie ei trüki.
- Oi! Miks?
- Pole kästud teada anda. Lihtsalt ei trüki ja kõik. Juba aastakümneid pole ühestki Eesti trükikojast välja läinud ühtegi raamatut, kus mõnd viga sees poleks ja teile ei tehta kah erandit. Ärge kohe proovigegi kaubelda. Meil on selline korraldus ja kui me seda eirame, hakkavad pead lendama.
- No aga see on väga hea raamat, kole kahju oleks, kui eestlased seda lugeda ei saaks!
- Võibolla, aga niikaua kui siin ühtegi viga ei ole, niikaua nad seda ei loe ka ja punkt.
- No olgu, me siis paneme siia 70 leheküljele ühe ülearuse r-i. Vaadake, kirjutame siia "prrovokatiivne". Kas nii kõlbab?
- Ah nii? Ja see on viga?
- Jah, kindlasti viga. Trükiviga.
- No olgu siis. Trükime ära. Järgmine nädal võite järgi tulla.

vaat vanasti meie ajal...

oli rohi rohelisem ja taevas sinisem, laevad puust ja mehed rauast...
ja raamatuid tehti puhta käsitsi, trükkalid toppisid lihtsalt väikesed tinatähed õiges järjekorras raami sisse, enne kui trükkima sai hakata - ja näe, täitsa korralikud raamatud said. Ilma vigadeta ja puha. Kui viga sisse tuli, siis võeti kõik jälle lahti ja topiti uuesti - enne kui päris trükkimiseks läks.
Tänapäeval on teksti parandamine lihtne nagu lapsemäng. Aga ilma vigadeta raamatuid millegipärast enam ei tehta.

Ma just lugesin ühte väga toredat raamatut: Steven D.Levitti ja Stephen J.Dubneri "Freakonomics". See raamat oli ka 106 kõige enam lugemata raamatu nimekirjas ja kuna see on osutunud heaks soovitusnimekirjaks, siis ma juba ammu tahtsin seda lugeda. Ja tõesti oli hea raamat. Täpselt minu maitse järgi. Seal kirjutatakse sellest, kuidas maailm toimib, st seletatakse ära, kuidas mõned asjad omavahel seotud on. Näiteks kuidas abortide legaliseerimine põhjustab kuritegevuse vähenemist või kuidas testivastuste statistilise analüüsi abil aru saada, milline õpetaja on oma õpilaste testivastuseid paremaks võltsinud. Autorid ise väidavad, et nende raamatul pole läbivat teemat, aga nad valetavad. Ma saan aru küll, miks nad valetavad: kes ostaks või loeks raamatut statistilisest analüüsist? See, et tegemist on statistika ja selle analüüsimisega, tuleb tingimata maha vaikida, kui tahetakse, et raamat ikka müüks ka. Statistika on üks keeruline, segane ja igav värk. Ma tean, ma olen ülikoolis statistikat õppinud.

Mitte et ma sellest (statistikast) tollal eriti aru oleks saanud.

Noh, aga Freakonomicsist ma sain aru küll. Ja huvitav oli ka.
Kõigepealt ma muidugi vaatasin kohe, kes on selle raamatu tõlkinud (keegi Anu) ja toimetanud (keegi Margo). Nägin suure rõõmuga, et üks teine Anu oli koguni korrektuuri lugenud!

No ilmselt on tõlge ikka päris hea, sest lugeda oli ladus ja polnudki vaja vahepeal teksti mõttes inglise keelde tagasi tõlkida, et aru saada, mida autor öelda tahtis. Ma arvan, et see on tänapäeval igati hea kvaliteedi tunnus. Korrektuuri lugemine polnud aga andnud soovitud tulemust, või noh, ma vähemalt oletan, et korrektuuri lugemise eesmärgiks peaks olema vigade äraparandamine. Vigu oli sisse jäänud, mitu tükki, aga nad läksid mul kõik meelest, kui ma jõudsin politseinikke arvu suurendamiseni. Kas teie teate, mis asi on see nike, millel on oma arv nagu Avogadrol? Aga politsei-nike? Seda mainiti hästi mitu korda, aga lahti ei seletatud kusagil.

Just nagu ka S.D. Levittile meeldib ka mulle mõistatada, mis on asjade põhjuseks. Politsei-nikke sündroomi põhjuseks pean ma Wordi programmi! Millegipärast vahetas keegi kogu raamatus sõnavormi "politseinike" sõnavormiga "politseinikke". Kui poleks funktsiooni "find and replace" poleks seda õnnetust juhtunud.

Toimetajale on mul kah etteheiteid:

"Mõrvade arv kukkus 30,7 protsendilt 100 000 elaniku kohta 1990, aastal 8,4 protsendile 100 000 elaniku kohta 2000. aastal, mis teeb languseks 73,6 protsenti."

WTF? Teate, protsent on protsent, olgu siis 100 000 elaniku kohta või või mõne muu kogumi kohta. Ülaltoodud tsitaadis on juttu New Yorgi linnast. Sisuliselt väidetakse seal, et 1990. aastal mõrvati 30,7 protsenti New Yorgi elanikkonnast. Või valiti New Yorgi elanike hulgast ÜKS sadatuhat, kellest 30,7 protsenti mõrvati, ülejäänud sdatuhandetes mõrvati mingi teistsugune osa? No inimeste keeles on 30,7 protsenti ligi kolmandik. No kuule toimetaja! Mõtlesid ka vä? Või mõtlesid, et, päh, see on mingi statistika, kes seda lõiku ikka loeb või kes sellest aru saab? 30,7 protsenti 100 000 elaniku kohta teeb 30700 mõrvatud elanikku. 30,7 protsenti New Yorgi ca 18 miljoni elaniku kohta teeb viis ja pool miljonit mõrvatut 1990. aastal. No ma ei tea. Siin on üks tabel, mis väidab, et 1990. aastal mõrvati New Yorgis 2605 inimest (ja elanikke oli tsutt alla 18 miljoni). 2605 EI ole ligilähedaseltki sarnane arv 30700 või 5,5 miljoniga!

Tõenäoliselt oleks õige siiski

"Mõrvade arv kukkus 30,7-lt 100 000 elaniku kohta 1990, aastal 8,4-le 100 000 elaniku kohta 2000. aastal, mis teeb languseks 73,6 protsenti."

kuigi ülalmainitud tabeli andmetega see päris kokku ei lähe. Tabeli andmed on 14,5 1990. aastal ja 5,0 2000. aastal. Aga noh, lähemal ikka kui 30,7 protsendile vastav 30 700 mõrvatut iga saja tuhande elaniku kohta!

Ja - last but not least! - komad olid liiga väikeste sabadega!!! Nägid välja äravahetamiseni puktide moodi.

Aga muidu - imetore raamat! Lugege kõik!

ma ka tegin

Et kui on päevik, siis peaks ju ikka kroonika mõttes kirja panema, et mina ka tegin. Käisin kotiga metsas ja tassisin sealt prügi välja. Registreerimisega muidugi läks nagu mul ikka läheb – selleks ajaks, kui ma olin otsustanud, et ma ei sõida mai algul Eestist ära, oli registreerimine lõppenud. Aga noh, ega mul poleks ju meeskonda kah olnud. Ja transporti ammugi mitte – keda sa ikka oma jalgratta peale kutsud? Nii et vaatasin laupäeva hommikul Teeme Ära kardi pealt kodule lähemaid prügihunnikuid ja orienteerusin kohale. Leidsin metsast ühed kaubikuga tüübid, kes pidid sodi metsast välja sõidutama, nemad juhatasid mu lipujaama, kust sai kilekotte ja pärast hernesuppi. Prügi sai metsast piisavalt. Tõsi, neid prügimägesid, mis kaardil olid, ma üles ei leidnudki. Mulle kõige lähem ja suurem paistis platseeruvat kusagil Lauliku tänaval lausa keset elamukvartalit – seal, kus ta mu kaardil paistis, teda kindlasti ei olnud. Ilmselt töötas see kaart kuidagi teisti...

Aga tegelikult tahtsin ma teile rääkida, et ma lugesin ühte JUBE HEAD raamatut:
Kurt Vonneguti “Kodumaata meest”. Kui mees, kes on kirjutanud suurepäraseid raamatuid kaheksakümne kahe aastasena leiab, et ei suuda pidada lubadust enam mitte ühtegi raamatut kirjutada, siis, noh, mida muud sealt oodata, kui mitte üht eriti suurepärast raamatut. Proff teab, kuidas raamatuid teha. Vana mees ei raiska vaeva tühja-tähja peale, vaid kirjutab lühidalt ja ainult kõige tähtsamast. Lugege ka. Eriti mõnus on, kui “Tšempionide eine” ja “Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda” enne loetud on.

seda lugege

Teate, ma lugesin seda Mark Haddon raamatut "The Curious Incident of the Dog in the Night-time" (Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal). (See oli selles 106 kõige enam mitteloetud raamatu nimekirjas)
Lugege te ka.
Minu meelest oli see üks väga hea raamat.
Mulle juhtus ingliskeelne, aga paistab, et eesti keeles on kah juba olemas.
Tundus natuke nagu laste- või noorsooraamat olevat, aga mulle vanainimesele igati huvitav. Sain võimaluse maailma läbi autisti silmade vaadata... polnudki nii erinev minu igapäevasest inimpelgurimaailmast;)

kõiki raamatuid pole vajagi lugeda

Ei, kõige enam lugemata raamatute nimekirja ei saa siiski miski soovituskirjana kasutada. Kaks viimast raamatutut, mille ma sealt nimekirjast läbi lugesin, olid äraütlemata halvad tõesti. Vahel jätavad inimesed raamatud lugemata päris hea põhjusega, tuleb välja. Jonathan Strange & Mr Norrell oli lihtsalt äraütlemata tüütu ja igav. No mis mõtet on kirjutada raamatut võluritest, kes ei võlu ei otseses ega kaudses mõttes? Ayn Randi Allikas oli lisaks tüütusele, igavusele ja liigsele pikkusele ka veel ideoloogiliselt tõeline väärakas. Hää küll, kui kirjanik, kes maailma asjadest aru ei saa, kirjutab naisteka, siis pole sellest midagi, naistekas polegi mõeldud maailma asju seletama, ta peabki asjadest vale, kuid ilusa või muidu lohutava pildi looma. Aga kui kirjanik maailma asjadest valesti aru saab, ja siis kirjutab sellest raamatu, et kuidas maailma asjad käivad ja kuidas nad tegelikult peaks käima... oh vaesed lugejad. Ja mina veel viisin selle raamatu oma vaesele abitule kipsis jalaga õele ja soovitasin lugeda... see oli enne kui ma ise lugesin! Kergendavaks asjaoluks võib siinkohal lugeda isegi seda, et ma viisin talle ka tohutu virna Nora Robertsit, mida ta tegelikult tellis.

kuidas teadlased meelt muudavad

Ma mõtlesin eile, et Kuhniga on nüüd kõik - korras, loetud, viin täna raamatukokku ära ja rohkem pole selle peale vaja mõeldagi. Mul polnud mingit raamatuarvustust plaanis. Hissand! Võttis vaeva, et sellest raamatust paari lehekülje kaupa läbi närida (ja siis räägitakse veel Kuhni “kergestiloetavusest”. “Petlikust kergestiloetavusest”, siiski.), ma ei pidanud end pädevaks tema ideesid teistele vahendama. Aga siis ma surfasin natuke internetis ja sattusin Kivimäe kaudu “Põnevale artiklile sellest, kuidas teadlased vägagi olulistes asjades meelt võivad muuta.” No päriselt ka, kui oled just saanud läbi 300-leheküljelise raamatu sellest, kuidas teadlased (õigupoolest küll teadused) tegelikult meelt muudavad...

Kuhni raamat avaldati 1962. aastal, ja kuigi eesti keeles ilmus ta alles 2003. aastal, olid tema ideed siinmailgi teada ja tuntud. Või noh? Mulle igatahes ülikoolis õpetati. Meil oli neljandal või viiendal kursusel sihuke aine – ma vaatasin oma diplomi hinnetelehelt järele, selle nimi oli “teadusliku tegevuse alused”. Väikese mahuga aine, arvestuse sai ilmselt kohalkäimise eest, aga hinnetelehe 39 ainest üks väheseid, millest ma konkreetselt mäletan, mida seal räägiti. Üks asi, mida ma mäletan, oli katastroofiteooria ja teine siis see Kuhni teadusrevolutsioonide teooria. Mul on siiamaani silme ees see pilt, mille õppejõud tahvlile sirgeldas: üks lopergune nelinurk, mis pidi tähistama teatud tasandit, sellest natuke paremale ja üles teine lopergune nelinurk, uue tasandi tähistajana, ja neid ühendav sinka-vonka joon, mis kujutas üleminekut ühelt tasandilt teisele. Tasandeid hüüti paradigmadeks ja üleminek ühelt paradigmalt teisele oligi teadusrevolutsioon. Ahjaa, tahvli ülemisse serva oli kirjutatud KUHN.
Põhimõtteliselt oligi kõik, mis mul koolist meeles oli. Ja muide aasta oli siis... möödunud sajandi kaheksakümnendad;)

Samas, kui ma seda raamatut lugesin, siis ma mõnikord mõtlesin, et ei tea, kas ma olen nüüd midagi uut teada saanud, või mulle lihtsalt meenus, mis õppejõud rääkis ja ma sain nüüd sellele üksikasjalikuma seletuse. Pidi olema paganama hea õppejõud, et niimoodi ühe loenguga edasi anda terve mõttemaailm! Professor Kull vist... kahjuks pole hinnetelehel õppejõudude nimesid.

Ja kuna ma eriti ei usu, et väga paljud teist tormavad nüüd seda meeliülendavat raamatut tudeerima, siis ma katsun seletada, mida mina sealt teada sain:
Põhiliselt vaidleb Kuhn vastu levinud kujutluspildile teaduse ühtlasest ja pidevast arengust üha täpsema ja täiuslikuma tõe tunnetamise suunas. Tegelikult on nii, et suurema osa ajast on ühe ala teaduskogukonnal pilt üldiselt selge, nad teavad, milline maailm on, kuidas seda uurima peab, milliseid aparaate selleks vaja on ja mida nende aparatidega mõõta saab. Isegi seda nad umbes teavad, mida nad kavatsevad avastada. Noh siis nad uurivadki seda maailma, millest nad kõik ühtmoodi aru saavad. Üha täpsemalt uurivad. Ja avastavadki seda, mida vaja ja teaduslik teadmine muudkui kasvab mis mühiseb. Aga ühel hetkel avastab keegi midagi, mis sellesse pilti nagu enam hästi sobida ei taha. Vat siis hakkab jama. Kellelegi tuleb mõte, et äkki on PILT vale? See on see pilt, mida kutsutakse paradigmaks. No aga see pilt on ju iseenesega nii hästi kooskõlas ja me oleme kogu aeg uurinud asju, eeldades, et just SEE pilt on õige ja me oleme saavutanud häid teaduslikke saavutusi ja kuidas nüüd äkki tuleb välja, et me oleme ALGUSEST PEALE valesti mõelnud? Aga ikkagi pakub mõni (tavaliselt noor, st uus) tulipea välja, et äkki asjad ei ole nii, nagu teadlased kogu aeg on arvanud, vaid äkki on HOOPIS teisiti, sest see seletaks selle uue asja ära küll. Et flogistoni polegi olemas ja flogistonivaba õhk, see on hoopis hapnik. Ja tasapisi hakkab osa teadlasi looma hoopis uut pilti, maailmast täiesti teisiti aru saama, mõõtma midagi, mida enne justkui olemaski polnud, paigutama vanu asju (ja ka uusi) hoopis uude süsteemi. Mõnda aega valitseb teadlaskonnas segadus. Vana pildi mehed ei saa uue pidi meestest aru ja vastupidi. Kedagi ümber veenda on raske, kui mitte võimatu, sest uue pildi mehed on isegi vanadele teaduslikele terminitele andnud uue sisu, asjad seostuvad teistmoodi, uue ja vana paradigma keeled on erinevad, aga asjad oleks veel keerulisemad, siis sõnad on samad.

Paradigmavahetust aitab kui mitte seletada, siis vähemalt illustreerida see karika/profiilide trikk. No te olete ju näinud neid pilte, kus nagu oleks vastamisi kaks musta nägu valgel taustal, aga siis järsku vaatad teisiti ja on hoopis valge karikas mustal tagapõhjal. See, mida sa vaatad, on ju seesama, aga see, mida sa näed on hoopis midagi muud. Vat teadlastega on umbes sama lugu. PILT muutub täielikult, kuigi faktid on põhiosas samad mis ennegi.

Uue paradigma meeste pakutud seletused on millegipoolest siiski paremad kui vana paradigma meeste omad ja pärast mõningast segaduste ajajärku võtab enamik teadlaskonda omaks uue vaateviisi, uue mõtteviisi ja uus paradigma ongi võitnud. Seda nimetataksegi teadusrevolutsiooniks. Siis asuvad teadlased kõik hoolega maailma uurima selle uue paradigma valguses ja jälle on kõik ühel meelel ja saavad maailmast ühtmoodi aru. Kirjutatakse uued õpikud, kus maailma kirjeldatakse just nii, nagu uus paradigma seda näeb ja vanad õpikud visatakse minema ja vanu teooriaid uutele noortele teadlastele enam ei õpetata. Algab uus normaalteadse ajajärk, kui asjad on paigas ja neid ainult täpsustatakse kogu aeg.... kuni keegi uurib jälle välja midagi, mis väljakujunenud tervikpidiga kuidagi sobida ei taha.
Niisiis, kas teadlased muudavad meelt? KOGU AEG! Kõik teadlased võibolla ei suuda alati meelt muuta, ja mõni jääb flogistoni uurima surmani, samal ajal kui ülejäänud juba ammu hapnikku tarvitavad, aga teadlaskond on ajaloo jooksul loendamatutel kordadel PÕHJALIKULT meelt muutnud ja pole mingit alust arvata, et see tulevikus kuidagi teisiti saab olema. Niimoodi teadus töötabki.

Ja ärge nüüd jumalapärast arvake, et Kuhn sellist primitiivset teksti pani!
Ja muide, Kuhn pidas "teaduse" all silmas eelkõige siiski science-teadusi, loodusteadusi ja tõi selgelt välja, et kunstis ja kirjanduses käivad asjad teisiti.

lugema peab! siis saab targemaks

Raamatuid tuleb lugeda! Ma pean siinkohal sügava piinlikkusega tunnistama, et kuigi Naomi Kleini No Logo ilmus juba 2000. aastal ja eesti keeleski on ta juba 2003. aastast täiesti olemas, lugesin ma selle raamatu läbi alles nüüd.

Ma ei tea, miks meile majandusteaduskonnas ei öeldud, et ilma seda raamatut lugemata oled ikka pooleldi loll. Minu meelest küll ei tohiks kelelegi majanduse alal magistrikraadi anda, kui ta pole kursis moodsate majandustrendide globaalse mõjuga. Tegelikult, keegi ei tohiks end haritud inimeseks pidada, kui ta pole kursis moodsate majandustrendide globaalse mõjuga. No Logo natuke harib selles asjas.

Kui te pole lugenud, siis olete muidugi kuulnud, et tegemist on raske brändistamise kriitikaga. Mina olin. Ma natuke nagu arvasin, et brändistamise kriitika mind nii primaarselt ei huvita ja et noh see laps- ja orajatöö kasutamine Nike poolt - ma ei tea, võibolla ma kartsin, et see hakkab mind emotsionaalselt liiga palju häirima. Mõnda asja on mugavam mitte teada;) Mitte et ma tahaks selliseid asju ignoreerida, pigem nii, et - ma olen niikuinii selle vastu, pole vaja mulle mingeid õudusi rääkida, et veenda mind lapstöö kasutamise halbuses.

Aga nagu ikka, ühes heas raamatus on rohkem, kui sa teadsid oodata. Naomi Kleini raamatus oli Suur Pilt. See aitas mul mõista seoseid, millele ma polnud varem mõelnud ja aitas mul saada selgust probleemides, millele ma OLIN mõelnud, aga mida ma polnud osanud seostada - ma ei tea, maailmaga?

Ühesõnaga raamat, mis tekitas uusi seoseid ja uusi mõtteid ja uut mõistmist.
Kas te teadsite, et on olemas ülemaailmne liikumine Võtame Tänavad Tagasi?;)
Massimeeleavaldustesse (üks VTT tegutsemisviise) suhtun ma aprillisündmustest alates suure ettevaatusega, liiga kergesti lähevad need käest ära ja esile pääsevad massi halvimad omadused (ei olnud need ainult venelased, kes aprillis lõhkusid ja marodöörisid, küllap küllap oli nii mõnigi purjus eesti töll rõõmsalt kambas), aga idee - tänavad ja väljakud avaliku ruumina taas inimeste käsutusse anda - no seda asja ma ju siin ajangi, kui tahan autosid kõnniteelt minema peletada.

No ja tuleb välja, et liiklust SAAB inimsõbralikuks teha ja et saab hea. Lugege Maris Sanderi intervjuud liiklusinsener Hans Mondermaniga viimases Eesti Ekspressis. Lugege netist, trükiversioon oli lühendatud.
Parem lugege mõlemat!

Pagana hea lugu! Ja jälle: inimesed käituvad nii, nagu neid suunatakse käituma. Meil ei arvesta autojuhid jalakäijaga sellepärast, et meil on välja kujunenud selline linnamiljöö ja liiklusolukord, mis õrnalt tõukab neid jalakäijatele pähe istuma. Noh ja mitte ainult, et ON juba välja kujumenud, kujundatakse aga edasi üha - ma ei ütle autosõbralikumaks - ei, jalakäijavaenulukumaks. Ja jalgrattavaenulikumaks.
Aeg oleks märgata, et ainult liiklusjärelvalve ja politsei ja karmima karistamisega enam asja vaos ei hoia, süsteem tuleks kriitilise pilguga üle vaadata. Mina olen siin oma blogis jalakäijate ja jalgratturite seisukohta kajastanud - et autojuhid teevad liiga ja ei arvesta; aga ega siis autojuhidki praeguse liiklusolukorraga rahul pole. Parkimisest vist rääkimata? Eks autojuhtidel läheks kah elu paremaks, kui seataks sisse mingi süsteem, mis sisaldaks rohket vastastikust arvestamist ja sõbralikkust.

Jah, pagan, kuidas seda küll saavutada, kui tegelikult on inimesed ametis hoopis arutamisega, kes kellelt altkäemaksu võttis või kus viibis kommunistlik noor Ansip 1905. aastal. (Vastus: antileninlikul platvormil).

lugemislaual

Reedel murdsin ma suvise töögraafiku needuse ja jõudsin ometi kord raamatukokku. Seekord suundusin joonelt lastekirjanduse osakonda. Ma loen hoolikalt raamatuarvustusi, ka lasteraamatuarvustusi, ja seetõttu on mu lugemist vajavate raamatute nimekirjas juba hulk uuemat lastekirjandust, aga kuna uues raamatukogus on lastekirjandus alatult teisele korrusele paigutatud, siis ma enam ei satu seda laenutama. Seekord siiski. Leidsin Piret Raua "Ernesto küülikud". Tore. Harry Potter oli mul ka ammu nimekirjas. Silmitsesin pingsalt riiuleid ja püüdsin meenutada, mis tähega algas Harry Potteri autori nimi (kui nimesid VAJA on, siis lähevad nad ju alati meelest ära, või vähemalt ei tule meelde... mis ON teine asi). Sel hetkel tuli ligi üks täitsa võõras raamatukogutädi ja küsis, kas ma otsin midagi konkreetset, ehk ta saab aidata. Kuna Rowlingu nimi ei olnud mulle selleks hetkeks veel meelde tulnud, siis teatasin muidugi, et ei, mis te nüüd, ma niisama vaatan, ehk hakkab midagi silma. Ja raamatukogutädi siis lahkelt seletas: siin on esimene-teine klass, siin kolmas-neljas, siin viies-kuues... Vat sulle süstemaatikat. Ei, ei olnud õpikud, ilukirjandus oli.
Lõpuks leidsin ka Potteri raamatuselgade kujunduse järgi üles. Olid teised kõik ühte riiulisse pandud, mul jäi ähmiga vaatamata, mis klass neid lugeda võiks.
Ma ei suutnud ainult meenutada, millised osad mul juba loetud on. Võtsin siis igaks juhuks kolmanda ja tagavaraks neljanda. Kui ma kolmanda osa läbi sain, siis olin juba üsna veendunud, et ma olen seda juba kunagi lugenud. Neljas osa on mul praegu veel pooleli, nii et selle kohta ma veel kindlalt ei tea. Kui läbi saan, siis ütlen.
Milline õnnistusrikas lugemismälu mul ikka on! Iialgi ei ole karta, et pole enam häid raamatuid, mida lugeda. Alati võib võtta mõne juba loetud raamatu ja lugeda nagu esimest korda;)