lugemislaual

Reedel murdsin ma suvise töögraafiku needuse ja jõudsin ometi kord raamatukokku. Seekord suundusin joonelt lastekirjanduse osakonda. Ma loen hoolikalt raamatuarvustusi, ka lasteraamatuarvustusi, ja seetõttu on mu lugemist vajavate raamatute nimekirjas juba hulk uuemat lastekirjandust, aga kuna uues raamatukogus on lastekirjandus alatult teisele korrusele paigutatud, siis ma enam ei satu seda laenutama. Seekord siiski. Leidsin Piret Raua "Ernesto küülikud". Tore. Harry Potter oli mul ka ammu nimekirjas. Silmitsesin pingsalt riiuleid ja püüdsin meenutada, mis tähega algas Harry Potteri autori nimi (kui nimesid VAJA on, siis lähevad nad ju alati meelest ära, või vähemalt ei tule meelde... mis ON teine asi). Sel hetkel tuli ligi üks täitsa võõras raamatukogutädi ja küsis, kas ma otsin midagi konkreetset, ehk ta saab aidata. Kuna Rowlingu nimi ei olnud mulle selleks hetkeks veel meelde tulnud, siis teatasin muidugi, et ei, mis te nüüd, ma niisama vaatan, ehk hakkab midagi silma. Ja raamatukogutädi siis lahkelt seletas: siin on esimene-teine klass, siin kolmas-neljas, siin viies-kuues... Vat sulle süstemaatikat. Ei, ei olnud õpikud, ilukirjandus oli.
Lõpuks leidsin ka Potteri raamatuselgade kujunduse järgi üles. Olid teised kõik ühte riiulisse pandud, mul jäi ähmiga vaatamata, mis klass neid lugeda võiks.
Ma ei suutnud ainult meenutada, millised osad mul juba loetud on. Võtsin siis igaks juhuks kolmanda ja tagavaraks neljanda. Kui ma kolmanda osa läbi sain, siis olin juba üsna veendunud, et ma olen seda juba kunagi lugenud. Neljas osa on mul praegu veel pooleli, nii et selle kohta ma veel kindlalt ei tea. Kui läbi saan, siis ütlen.
Milline õnnistusrikas lugemismälu mul ikka on! Iialgi ei ole karta, et pole enam häid raamatuid, mida lugeda. Alati võib võtta mõne juba loetud raamatu ja lugeda nagu esimest korda;)