ärge olge nii abivalmid

Mõned aastad kooselu jalgrattaga on mulle selgeks õpetanud, kuidas saab jalgratta topelt-välisuste vahelt läbi ja teisele korrusele või tagasi. Aga et see protsess kulgeks valutult, on vaja soodsaid tingimusi. Kõik on karvapealt välja rihitud: välimine välisuks tuleb osava jalahoobiga lahti paisata, ja kui hoop on tulle suuna suhtes õige tugevusega, jääb välisuks uksestopperi taha kinni ja siis saab jalgratta selle vastu toetada, seniks kui ise võtmed välja otsid ja sisemise väiskukse lukust lahti keerad. Kui uks liiga tugeva hooga üle stopperi läheb, siis vajutab ukse najale toetatud jalgratas selle tahapoole vajuma, jalgratas kaotab tasakaalu ja hakkab veerema ja muidugi kukub. Kui uks liiga nõrga hooge lahti virutada, siis läheb ta vastu stopperit, aga ei jää sinna kinni, vaid hakkab tagasi kinni vajuma ja siis pole jalgratast ju kuhugi toetada. Ühesõnaga, see on üks peen värk. Ja kui mõni abivalmis naaber juhtub läheduses olema, siis tahab ta tingimata ust lahti hoida või midagi, ja sätib end seisma sinna, kuhu mul on vaja jalgratast toetada, või jääb uste vahel täpselt ette, või avab lahkelt sisemise ukse, nii et ma selle tagant enam oma postkastini ei pääse... ühesõnaga, ärge olge nii abivalmid! Segab jubedalt.
Täna hommikul pidi naabrinaine välisuksega peaaegu vastu pead saama, kui ma selle osava jalahoobiga lahti paiskasin. Ja siis ta seisis seal ja hoidis uksest kinni, aga mina ei pääsenud eest minema, sest ma ei saanud jalgrattast lahti lasta, sest ta ei lasknud mul ratast ukse vastu toetada ja nii läks meil mõlemil ilgelt aega, aga see-eest olime me väga viisakad ja vestlesime teemal, et ei tea, kas pesu ikka kuivab selle ilmaga. Mul oli ebamugav, et ma segasin tal sisenemast ja veel ebamugavam, et ta segas mul oma abivalmidusega väljumast.