Kui ma hommikul köögis kohvi keedan, on väljas mingi imelik valgus: taevas vastasmaja taga – seal, kust peaks tulema hommikuvalgus – on tume ja pime, samas vastasmaja ise peegeldab oma aknaplekkidelt nii heledat valgust, et võtab silmi kissitama. Ma ei saa aru, kust tuleb see valgus, mis sealt peegeldub.
Kui ma olen jõudnud omadega niikaugele, et tuleb otsustada, mida selga panna, oleks nagu veel pimedamaks läinud. Pistan pea magamistoa aknast välja ja näen, et ladistab sadada paduvihma. Rattariided seega ei sobi, tuleb leida mingid bussiriided. Dääm, teksad jätsin eile tööle soojadeks tööriieteks, kontoris on muidu külm istuda, aga nüüd oleks ju minemiseks kah midagi sooja vaja!
Kui ma vanades teksades ja vihmakindla kummijopega välisuksest välja astun, tibutab veidi. Sellise ilmaga saab rattaga sõita küll, aga riideid vahetama minna on hilja.
Kui ma bussipeatusesse jõuan ja vihmavarju kinni panmen, pole see jõudnud õieti märjakski saada.
Kui ma oma peatuses bussi pealt maha tulen, ei tee keegi enam vihmavarju lahti. Taevas on vasakult hall ja pilves ja paremalt selge ja sinine.
Kui ma oma blogisse sisse login, paistab väljas päike.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar