rõõmus päev

Täna tuli üks teine jalgrattur minu juurde, “Ma tulen ka siia seisma.” Ma olin Hiiul Trepi tänava jalgrattateel seisma jäänud, jalgratta põigiti teele keeranud ja otsisin parajasti paaniliselt kotist oma abipolitseiniku tõendit. Ülevalt mäe pealt sõitsid meie poole kaks sõiduautot. Noh, eks ma sellepärast kinni ju pidasingi, et ma nägin neid seal keelatud kohas sõitmas. Mõtlesin, et alustuseks tutvustan ennast nagu kord ja kohus.
Noormees pakkus, et võiks politsei kutsuda, aga tagumine auto oli juba minema tagurdanud ja ka meie ees pidama jäänud mersu hakkas ka telefoni väljavõtmise peale taganema, nii et me leidsime, et kui ta siit poole mäe pealt tagurpidi üles tagasi läheb, siis sellest vist piisab kah. Ja ta läks. Vandus, aga läks. Üleval tänavaotsas jäi veel passima ja sõimama, aga selleks ajaks kui mina üles olin vänderdanud, oli sinna jõudnud üks teine turske jalgratturipoiss, kes kah minu kõrval seisis ja liiklusteemalises diskussioonis osales. Lahkelt pakkudes, et kui autojuhul märgi kehtivuse suhtes kahtlusi on, siis võiks ju politsei poole pöörduda.
Mersu sõitis ära, aga keeras sajakonna meetri kaugusel otsa uuesti ümber ja kui ma talle järele jõudsin, jätkas sõimlemist. Märk olevat üle soditud ja selle kehtivus on vaieldav! No mis mulle talle öelda oli? “Sa TEAD, et sealt ei tohi sõita.” Kuna ta keeras otsa jälle Trepi tänava poole, võtsin talle sappa ja valvasin, et ta uuesti jalgrattateele ei hiili. Kuhugi ta keeras, kui nägi mind mäest alla kimamas, nii et ma loodan, et ta kaotas lootuse ja sõitis sealt, kus iganes ringiga alla saab, sõiduteed mööda.
Oi mul läks tuju heaks!
Mitte sellepärast, et ma selle ühe juhi sellel ühel korral jalgrattateelt minema peletasin, vaid sellepärast, et MA EI OLNUD ÜKSI. Esimest korda tundsin ma, et ma kaitsen ka teiste inimeste huve ja et need teised on minuga ühel nõul ja valmis sama asja ajama.
Eks seal Trepi tänaval ikka sõidavad vahel autod, kuigi ei tohi, ja kuigi on jube hirmus, kui sellise järsu tõusu peal pead veel vaatama, kuidas autost kitsal teel mööda pääsed. Jalgratas on ju stabiilne, kui teatud hoog on sees, aga järsult ülesmäge punnides on sellist stabiilsushoogu igavesti raske sisse saada. Minul vähemalt. Ja eks ole seal ennegi politseile helistatud, aga mida politsei teeb? Kirjutab autonumbri üles, aga mis edasi saab, see jääb minu eest igaveseks varjatuks. Ja politseikorrapidajatega on nagu on, mõni paistab olevat koostööaldis, aga mõni küsib, “ja mida mina tegema peaks?” nagu segaks ma teda sellega, et mingist liikluseeskirjade rikkujast teatan.

Ma olen kurvastusega tunnetanud, kuidas “eesti rahvas” laseb nahhaalidel endale pähe istuda ja istub ka ise alati pähe endast nõrgemale, kui see vähegi mingit tulu tõotab. Sekkumine pole kombeks ja oma huvide eest seismine kah mitte.
Täna mõtlesin, et äkki on mentaliteet hakanud muutuma. Peeter Oja tegi otsa lahti ja tänase Eesti Ekspressi persoon on Jaanus Purga lihtsalt sepärast, et too tahab jõmluse vastu võidelda.
Nii et ei tea, kas on kodanikud julgust saanud sellest, et avalik sõna kaldub olema liiklushuligaanide vastu ja liikluse taltsutamise ja seaduste järgimise poolt – või on avalik sõna ehk ära tabanud, et kodanikud ei kannata enam seda seadusetuse õhkkonda välja ja väljendab enamuse soovi, et liikluskutuur paraneks?
Nii ehk naa, mind rõõmustas lootus, et jää on hakanud liikuma.
Mind tõstis kõrvust kaasjalgratturi kiitus: “Julge inimene olete, et söandate neile niimoodi vastu astuda. Nad võivad peksa ka anda.”
Ma tean küll. Inimesed võivad olla hämmastavalt hoolimatud kõige muu, aga mitte oma auto suhtes. Noh, nendega on vist nii nagu ämmade ja koertega: ei tohi lasta neil aru saada, et hirm on nahas, muidu nad hammustavad.
Tänane jõmm ainult haukus.