mida ma “Tolle Eesti” all silmas pidasin.
See on Eesti, kus puudujäägid ei ole niivõrd ainelist (erinevalt nn. Teisest Eestist), kuivõrd mõistuslikku laadi. Kus meedia on loobunud harija rollist ja langetab ennast mingi müütilise Keskmise Lugeja tasandile, et ots-kasumiga kokku tulla. Kus kõneisikuteks, arvamusliidriteks, on tehtud ilmatüdruk ja lembesüldilõõritaja. Sest nemad lähevad Sihtgrupile korda ja Sihtgrupp on kogum, mida on arvuliselt enim, mass. Kus Põhiseaduse Pilsner on “jummala normull” ja andekas asi. Loodud koostöös Justiitsministeeriumiga (sic!. Või noh, parem kui Haigekassaga). “Sõida end kaineks” võiks veel reklaamlauseks panna, oleks “täislaks”.
Muidugi on väike lootus, et Too Eesti ei olegi nii suur, kui paistab. Lihtsalt karjub kõvemini. Ja ropumalt. A miks tema järgi siis ennast seada?
Teeb kohe kadedaks, et ise nii pole osanud öelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar