Sõidan soojal pärastlõunal tasakesi kodu poole ja millegipärast tabab mind järsku mõte: suvi saab varsti otsa. Selle mõttega tuleb äng. Ma tean, et nüüd lähevad päevad aina lühemaks, pimedamaks ja külmemaks, saabuvad vihma- ja siis lumesajud, rattaga enam liikuma ei pääse... miks ma ei rõõmusta selle üle, et praegu on veel soe, miks muretsen ette, et läheb külmaks? Miks ma ei rõõmusta, et on valge nii hommikul kui õhtul, miks lasen end ängistada mõttel, et varsti tuleb tööle minna pimedas?
Sügis on vastik ja talv veel vastikum. Aga pole ju veel sügis. Miks ma lasen sügisekartusel oma suverõõme tumestada?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar