lein

Et rääkda ka asjadest, mis tõesti hinge lähevad, siis üleeile suri minu lemmikkirjanik. Mitte the lemmikkirjanik, aga siiski a lemmikkirjanik. Ja erinevalt paljudest, mitte lemmikrežisöör. Ma ilmselt pole piisavalt filmi-inimene. Olen täitsa raamatu-inimene. Ma olen Bergmani filme vähe näinud (millest on kahju); mulle nad meeldisid küll, aga just sellepärast, et need seostusid alati sellega, mida Bergman kirjutanud on. Aga Bergmani raamatud on mind hingepõhjast puudutanud ja alati tekitanud tahtmise veel teda lugeda. Aitäh Ülev Aaloele, kes selle võimalikuks on teinud; rootsi keeles poleks ma end Bergmanist küll läbi närinud, aga Ülevi tõlked eesti keelde on suurepärased.
See lemmikkirjaniku määratlemine pani mind mõtlema, et kes siis veel mu lemmikkirjanikud on. Meelde tulid järgmised surnud rootsi kirjanikud: Selma Lagerlöf. Astrid Lindgren. Peale selle veel üks elav norra kirjanik: Jostein Gaarder;)
No ja rohkem esimese hooga ei meenunudki. (Ärge sundige mind pikemale hoole, sest siis ujutan ma teid kirjanduslooga lihtsalt üle.)
Ma ise ka ei saa aru, millest selline rootsilembus. Mul on küll rootsi perekonnanimi, aga selle ma anastasin abiellumise käigus ja niipalju kui mina tean, ei voola mu soontes tilkagi rootsi verd. Aga eesti kirjandust pole ma kunagi eriti fännanud. Nüüd ma pean õigluse mõttes lisama, et näitekirjanik Andrus Kivirähk on siiski ka üks mu lemmikkirjanikest.
Ma loodan, et ETV võtab nüüd ette ja näitab ka mõnd vana Bergmani filmi.