Huvitav, kui paljud tänasest auditooriumist tulid kuulama Klaveripoega ja kui paljud Superstaari-Rannapit? Ja palju oli Ruja-Rannapi huvilisi? Need, kes ainult Superstaari-Taavi pärast tulid, mind eriti ei huvitagi. Mina käisin Klaveripoeg Rannapi pärast. Aga võibolla ma poleks ette võtnud, kui ta poleks just Superstaari-Taavit kampa võtnud. Rannapit Raimondoga ma poleks kuulama läinud. Isegi Rannapit Luisaga mitte. (Luisat omaette kuulaks küll.) Kui mõelda, need noored värsked lisandid, mingid Maarjad ja värgid, ongi mu huvi Rannapi kui pianisti vastu varasematel aastatel nii palju maha jahutanud, et mul pole jätkunud indu end nendesse toredatesse kättesaamatutesse Eestimaa paikadesse vedada, kus Rannapit tema kümne tuuri jooksul kuulda on saanud.
Taavi ise oli eriti nauditav nende laulude puhul, mis Alenderi esituses liiga omaseks pole saanud. Pole parata, kui valid Ruja repertuaari, võrreldakse sind paratamatult Alenderiga. Ja minu kõrva jaoks jäi Taavi alla. Aga oli laule, mida omal ajal raadios pole kedratud ja kui Alenderi hääl mu peas Taavist üle ei laulnud, oli Taavi väga hea.
Minu jaoks oli oluline siiski kontserdi esimene pool. Aga nüüd ma tahaks kuulata, kuidas Rannap Liszti mängib. Või Schubertit. Ühesõnaga, midagi pisut komplitseeritumat;)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar