ajakirjanduse tasemest veel

Helistas mulle ükspäev, peale meie tööpäeva ametlikku lõppu, ajakirjanik. "Tere, mina olen Postimehest, teeme siin lugu... kas saaks tulla teie juurde pildistama, noh niisugust, mitte väga euro?"
Ajakirjanikul, tähendab, oli lugu valmis, nüüd oli vaja veel ainult loo jurde sobivaid fakte hankida.
Ausalt öelda ei keeldunud ma sellega tegelemast mitte sellepärast. Ma olin kohal veel ainult sellepärast, et mul oli vaja midagi tähtajaks ära teha, kiire oli; ja ega ma ei teadnud kah, kuidas ma oleks asaanud teda meie tudengite juurde lasta, euro või mitte euro.
Pärast vaatan, näe ongi Postimehes artikkel. Polegi meie kohta midagi mitte-euro ütledud, jumal tänatud. See-eest on öeldud, et üks meie töötaja (nimepidi nimetatud) olevat väitnud, et me tegeleme praegu kahetoaliste bokside ümberehitamisega kolmetoalisteks. No ausalt, ma olen alles uus ja pole nende ehitusasjadega päris kursis ja jäin tõsiselt mõtlema, kuidas seda küll tehakse. Kas uus tuba tuleb duširuumi või koridori asemele?
Tegelikult, kuna me hakkame uut maja ehitama, siis tuleb üks vana enne eest ära lammutada ja sellevõrra on meil järgmisel õppeaastal terve maja võrra vähem ruumi: me paneme kaks inimest tuppa, kus varem oli üks ja kolm inimest tuppa, kus varem oli kaks. Me ei ehita kahetoalisi bokse kolmetoalisteks, me paneme kaheinimesetuppa kolm inimest. No mõni vahe, tõepoolest. Kuna sellest räägitakse artikli kolmandas lõigus, siis niikaugele ju niikuinii keegi ei loe, eksole. Mis mõtet on siis täpsust taga ajada.
Viga panevad tähele ainult asjaga seotud inimesed.
On veel üks väike grupp, kes loeb, sest teema neid isikliku huvi tõttu puudutab. Need ei pane ehk viga tähele. St. jäävadki uskuma, lollikesed. No need, kes loodavad kolida kahetoaliselt kolmetoaliseks muudetud boksi, aga sattuvad selleasemel kolmeinimsesetoaks muudetud kaheinimesetuppa. Ha-ha. Ajakirjanikul nalja nabani.
Noh, mina leian ajaleheartiklitest jämedaid faktitvigu, mil iganes ma kajastatava teemaga kursis olen. Neid vigu, mis on arhitektuuri või arstiteadust või kriminaalhooldust käsitlevates artiklites, neid ma ehk lihtsalt ei märka. Ja jäängi uskuma, mida leht kirjutab. Aga arhitektid, arstid ja kriminaalhooldajad kindlasti märkavad ja katkuvad karvu ja kiruvad omaette ja vannuvad endale, et nad edaspidi enam ühegi ajakirjanikuga tegemist ei tee, kui nende sõnu niimoodi omatahtsi pea peale pööratakse.
Arhitekt Ilmar Heinsoo märgib jumala õigesti, et tegelikult peaks ajakirjanike liit hakkama kontrollima ajakirjanike kutsekvalifikatsiooni. Mina ootan küll väga, et ajakirjanduse tase natukegi tõuseks.