Raamatuid tuleb lugeda! Ma pean siinkohal sügava piinlikkusega tunnistama, et kuigi Naomi Kleini No Logo ilmus juba 2000. aastal ja eesti keeleski on ta juba 2003. aastast täiesti olemas, lugesin ma selle raamatu läbi alles nüüd.
Ma ei tea, miks meile majandusteaduskonnas ei öeldud, et ilma seda raamatut lugemata oled ikka pooleldi loll. Minu meelest küll ei tohiks kelelegi majanduse alal magistrikraadi anda, kui ta pole kursis moodsate majandustrendide globaalse mõjuga. Tegelikult, keegi ei tohiks end haritud inimeseks pidada, kui ta pole kursis moodsate majandustrendide globaalse mõjuga. No Logo natuke harib selles asjas.
Kui te pole lugenud, siis olete muidugi kuulnud, et tegemist on raske brändistamise kriitikaga. Mina olin. Ma natuke nagu arvasin, et brändistamise kriitika mind nii primaarselt ei huvita ja et noh see laps- ja orajatöö kasutamine Nike poolt - ma ei tea, võibolla ma kartsin, et see hakkab mind emotsionaalselt liiga palju häirima. Mõnda asja on mugavam mitte teada;) Mitte et ma tahaks selliseid asju ignoreerida, pigem nii, et - ma olen niikuinii selle vastu, pole vaja mulle mingeid õudusi rääkida, et veenda mind lapstöö kasutamise halbuses.
Aga nagu ikka, ühes heas raamatus on rohkem, kui sa teadsid oodata. Naomi Kleini raamatus oli Suur Pilt. See aitas mul mõista seoseid, millele ma polnud varem mõelnud ja aitas mul saada selgust probleemides, millele ma OLIN mõelnud, aga mida ma polnud osanud seostada - ma ei tea, maailmaga?
Ühesõnaga raamat, mis tekitas uusi seoseid ja uusi mõtteid ja uut mõistmist.
Kas te teadsite, et on olemas ülemaailmne liikumine Võtame Tänavad Tagasi?;)
Massimeeleavaldustesse (üks VTT tegutsemisviise) suhtun ma aprillisündmustest alates suure ettevaatusega, liiga kergesti lähevad need käest ära ja esile pääsevad massi halvimad omadused (ei olnud need ainult venelased, kes aprillis lõhkusid ja marodöörisid, küllap küllap oli nii mõnigi purjus eesti töll rõõmsalt kambas), aga idee - tänavad ja väljakud avaliku ruumina taas inimeste käsutusse anda - no seda asja ma ju siin ajangi, kui tahan autosid kõnniteelt minema peletada.
No ja tuleb välja, et liiklust SAAB inimsõbralikuks teha ja et saab hea. Lugege Maris Sanderi intervjuud liiklusinsener Hans Mondermaniga viimases Eesti Ekspressis. Lugege netist, trükiversioon oli lühendatud.
Parem lugege mõlemat!
Pagana hea lugu! Ja jälle: inimesed käituvad nii, nagu neid suunatakse käituma. Meil ei arvesta autojuhid jalakäijaga sellepärast, et meil on välja kujunenud selline linnamiljöö ja liiklusolukord, mis õrnalt tõukab neid jalakäijatele pähe istuma. Noh ja mitte ainult, et ON juba välja kujumenud, kujundatakse aga edasi üha - ma ei ütle autosõbralikumaks - ei, jalakäijavaenulukumaks. Ja jalgrattavaenulikumaks.
Aeg oleks märgata, et ainult liiklusjärelvalve ja politsei ja karmima karistamisega enam asja vaos ei hoia, süsteem tuleks kriitilise pilguga üle vaadata. Mina olen siin oma blogis jalakäijate ja jalgratturite seisukohta kajastanud - et autojuhid teevad liiga ja ei arvesta; aga ega siis autojuhidki praeguse liiklusolukorraga rahul pole. Parkimisest vist rääkimata? Eks autojuhtidel läheks kah elu paremaks, kui seataks sisse mingi süsteem, mis sisaldaks rohket vastastikust arvestamist ja sõbralikkust.
Jah, pagan, kuidas seda küll saavutada, kui tegelikult on inimesed ametis hoopis arutamisega, kes kellelt altkäemaksu võttis või kus viibis kommunistlik noor Ansip 1905. aastal. (Vastus: antileninlikul platvormil).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar