teisipäev, 9. oktoober 2007

Kohtumine Älissiga, kes ütles, et töötab politseis


Diskleimer: Vastavalt Sofiele laekunud usaldusväärsele infole Älis politseis enam ei tööta ja ei töötanud ka allpoolkirjeldatud kohtumise ajal.
Sõitsin just rattaga kodu poole, Nõmme keskusest läbi, kui nägin üht autot parkimas selle ilusa Nõmme jaama taguse paekivimaja ette kõnniteele, täpselt majast sõiduteeni. Keerasin otsa ringi, astusin ligi, tutvustasin end kui abipolitseinik Sofie Maailma (no ma ütlesin oma õige nime ikka;) ja tsiteerisin liikluseeskirja: “Kõnniteel on lubatud parkida ainult seal, kus seda näitab vastav liikluskorraldusvahend ja nii, et jalakäijatele jääb vähemalt poolteist meetrit.” Autost väljuv naisterahvas rõõmustas, haaras mingi parkimispaberi ja teatas sellega lehvitades, väga rõõmustav, tema töötab politseis. “Mis siis, kas politsei tohib seadusi rikkuda?” – “Aga ma ELAN siin”. “No mis siis, et elate, see on kõnnitee ja siin ei tohi parkida,” – “Aga see on MINU maja, mille me ostsime ja korda tegime, kas olete kade või? See siin on MINU maa, ja siinsamas on liiklusmärk “parkimine ainult valdaja loal” mille MINA siia lasin panna ja ma olen siin kümme aastat parkinud ja pargin edasi.” – “Mina näen, et see on kõnnitee ja kõnniteel parkimiseks peab ka liiklusmärgi puhul jääma vähemalt poolteist meetrit jalakäijatele, nii et olge või omanik, parkida ikka ei tohi”. “No kutsume siis politsei”- “Kutsume pealegi.”
Seni kui politseid ootasime, arendasime seltskondlikku vestlust. Naisterahvas üritas mulle selgitada, et tegemist on tema krundiga ja ta võib oma krundil teha mis tahab. (Valetas. Vaatasin Nõmme detailplaneeringu kaardilt järele. Kõnnitee servast jäi tema krundi piirini, kaardilahenduse mõõtmisfunktsiooniga mõõtes, kaks meetrit.) Mina muidugi vaidlesin vastu, et isegi kui see on tema krunt, ei tohi ta ikkagi tänavat kuni sõiduteeni sulgeda. (No seda ma oletasin, kuidas juriidiliselt on, ma ei tea. Äkki saabki majaomanikule erastada maa majast kuni sõiduteeni ja keegi ei tohi omaniku loata enam kõnniteel käia?)
Ja üldse, kust ma näen, et see on tema maa, mitte kõnnitee? Mina küll otsustaks väliste märkide, äärekivi ja majani ulatuva sillutise järgi, et tegemist on avaliku kõnniteega. Sepeale teatas mu vestluskaaslane, et varsti nad teevadki sinna piirde ette. (Valetas. Kehtiv Nõmme keskuse detailplaneering ütleb selle muuinsuskaitsealuse maja (Jaama 14) kohta selge sõnaga: piirete rajamine keelatud.) Ja üldse, tema pole mul lubanud seal parkida, misasja ma pargin seal tema maal? Mina muidugi lahkelt seletasin, et ma ei pargi seal midagi, ma olen jalakäija kõnniteel, sest, nagu ta väga hästi teab, jalgrattur olen ma seni kui jalgtatta seljas sõidan, niipea kui ma sadulast maha tulen ja jalgratta käekõrvale võtan, muutun ma tavaliseks jalakäijaks kõigi jalakäija õigustega. (Ta noogutas ja ma sain aru, et ta tõepoolest teadis seda isegi väga hästi, järelikult üritas mind lihtsalt lollitada.)
Siis tuli daamile hea mõte, et tema hoopis esitab minu kohta kaebuse. See äratas minus tõsist huvi: mis alusel? Ahaa! Ma olevat saanud hakkama tõsise rikkumisega, kui esitlesin end abipolitseinikuna, aga endal polnud mundrit ega ametimärki! Ma ei olnud üldse ametikohuseid täitmas ja lehvitasin ometi oma abipolitseiniku tõendiga, “teadmata, kelle otsa sattusin”. (Tuletasin talle meelde, et esimene asi, mida ta mulle ütles, oli see, et ta töötab politseis.) Tõsine argument. Võibolla tõesti ei tohi abipolitseinik kellelegi hingatagi, et ta abipolitseinik on, kui ta just parajasti koos end juhendava politseinikuga ametikohuseid ei täida. Võimalik, et olen hakkama saanud tõsise rikkumisega. Mind lohutas tunne, et minuga vestlev kena naisterahvas otsib meeleheitlikult midagi, millega mind hirmutada. Niipea kui ma seda mõistsin, sain ka aru, et ta ise kardab. See andis mulle enesekindlust juurde.
Nõnda me siis meeldivalt keskustelime, kuni saabus politseipatrull. Õnneks ei võtnud patrulli saabumine väga palju aega (Älis kutsus.)
Politseinikud, kenad noored mehed, jäid aga kaasuse lahendamisega hätta. Mis parata. Või kuidas tõlgendada tõsiasja, et nad hakkasid minuga vaidlema teemal “kui palju peab jalakäijale kõnniteel ruumi jätma”: nemad olid surmkindlad, et 75 cm, mina jälle teadsin, et 1,5 m. (Minul on õigus, vaadake elektroonilisest Riigi Teatajast järele, kui ei usu. 75 sentimeetrit tuleb jalakäijale jätta, kui pargite teepervel. Kui on tegemist kõnniteega, siis on nõutav 1,5 m.) (Mitte et antud juhul oleks kõnniteest jalakäijatele jäetud üle 15 sentimeetri;)
Politseinikud ei suutnud samuti aru saada, kas antud kohas on tegemist kõnniteega või on see kõnniteel parkiva naisterahva maa. Äärmiselt asjakohatuks osutusid nende katsed õigustada kõnniteel parkimist sildiga “ainult valdaja loal”. Kui see kõnnitee pole kõnnitee vaid erakrunt, siis pole see tee ja seal liiklusmärgid ei kehti ja kui see on kõnnitee, siis kehtib seal liikluseeskiri, mis lubab parkida ainult jalakäijale pooltteist meetrit liikumisriuumi jättes ja sedagi vaid seal, kus seda näitab “vastav liikluskorraldusvahend”. “Vastava liikluskorraldusvahendi” all tuleb mõista liiklusmärki, mis näitab, et selles kohas tohib parkida osaliselt või täielikult kõnniteel, või kõnniteele joonitud parkimiskohti. Nii et minu ja politseitöötajate ühiste juriidiliste ponnistuste tulemusel jõudsime vaid järeldusele, et nüüd tuleb Nõmme linnaosavalitsusest välja uurida, kas Raudtee tänaval Nõmme jaama taga üldse on kõnniteed või ongi seal ainult sõidutee ja mis üle jääb, see on seal elava naise oma ja sinna pole jalakäijatel asja.
Eks ma homme võtan ka linnaosavalitsusega ühendust, aga seni uurisin internetist detailplaneeringut. Igasugu huvitavaid asju sai teada, sealhulgas muidugi seda, et naisterahvas valetas nii mulle ka kui patrullpolitseinikele otse silma sisse nii et suu suitses. Või oli ta loll ja tõesti lihtsalt ei teadnud?
Nõmme keskuse detailpaneeringust selgus ka, et Jaama 14 maja juures on ette nähtud 2 parkimiskohta oma krundil. Need parkimiskohad olid hoovil, mitte kõnniteel.

Mina muidugi tutvustasin ennast nii väärparkivale naisterahvale kui politseinikele, esitasin ID kaardi ja abipolitseiniku tõendi, kas ja mida kõnniteel parkiv naisterahvas esitas, seda ma ei näinud. Kuulsin vaid juhtumisi pealt: “Ja sina oled meil siis Äliss, jah”
Niisiis Äliss. Nimi ja kõik tegelased on mõistagi välja mõeldud ja kõik sarnasused tegelikult eksisteerivate inimestega on täiesti juhuslikud;) Seda enam, et kena lokkispäise Älisi dokumente ma ei näinud ja mul pole aimugi, kuidas tema nime õigesti kirjutada.

9 kommentaari:

kukupai ütles ...

Tere kaasnõmmekas! Kas see ilus paekivimaja on tõesti erakätesse müüdud? Siis ma ei saagi varsti sellest mööda postkontorisse minna? Mine tea, millega see Äliss veel välja tuleb....

sofie ütles ...

Nii see Äliss väitis: "Meie ostsime selle maja ära ja tegime ta korda."
Aga et Mõmme linnaosavalistus lubaks Älissil majale plangu ümber teha või kõnnitee ära kaaperdada - seda minu kodanikusüda siiski tõrgub uskumast, mis sest, et Äliss politseis töötab.
Noh ja kas Äliss ikka rääkis tõtt või pani pada??
Maja on kaitse all, isegi omanik ei tohi sellega õnneks teha, mis tahab.
Ja kõnnitee EI ole Älissi oma, see on kaardi pealt ilusti näha. Nii et nõua sinagi julgesti oma õigust sellest ilusast majast mööda käia!

Tatsutahime ütles ...

Eratànavad on eestis vist lubatud kyll, aga siis peab silt vàljas olema, et eravaldus ja sisenemine keelatud... Kuskil Kloostrimetsa kandis ma yhte olken nàinud, aga làbi udu meenub nagu seegi poleks pàris nii yhene, et paneme naabritega koos tànava kinni....

aabram ütles ...

Mida Nõmme LoV sulle kogu selle asja peale kostis?

Annu ütles ...

sa oled nii tubli, mulle kodanikujulgus meeldib (pole siin varem lugenud, aabram linkis:)

imeloom ütles ...

Las' Äliss võtab lapsevankri ja proovib seda 75 cm pilust läbi lükata ;(

marfa ütles ...

Anna ometi teada, kas lool ka volume 2 on. Ootan ponevusega. Maha Aliss!!!

Morgie ütles ...

tead ka Sofie, et sa oled õudselt tubli. Vapustavalt. Sügav kummardus minu ja kõigi teiste lapsevankrit kärutavate jalakäijate poolt Sulle! ja ma suudleksin ka Sind, kui ma julgeksin.
Päikest sulle päevadesse, etc.

Ja nael kummi kõigile ülburparkijatele.

margus ütles ...

Väga huvitav lugu ning loodan, et sellel ka järg tuleb ja Äliss siiski aru saab oma vigadest. Kuid lihtsalt tahtsin natuke nuriseda analoosel teemal, et alati ei ole maailm 100% must-valge ning konkreetseid olukordi tuleb vaadelda siiski situatsioonist lähtuvalt, mitte tuimalt seadust järgides.
Ise olen ka Nõmme elanik ning näiteks on minu tänaval päris mitmed majad sellised, kus kõnnitee kui selline peaaegu et puudub. Või noh, ta on olemas, kuid rohkem selline teepeenra moodi, kui reaalselt kõnnitav kõnnitee. Kuid ma ei oskagi öelda, et kas siis seaduse järgi on see nüüd kõnnitee või teepeenar. Osadel majal on ta valatud, osadel aga rohkem liiva-mulla segu, kus vahel midagi murulaadset kasvab.
Kui ma nüüd oma aia ette auto pargin, siis on seal võimatu jätta 75cm ruumi jalakäijatele, rääkimata siis veel pooleteisest meetrist vabast ruumist (kogu see "kõnnitee" pole nii laigi). Lisaks kui näiteks pargib ületänava naaber oma autot, siis see tähendab seda, et me paneme kahekesi tänava kinni. Seda aga ei tohi LE järgi teha, sest teiste takistamine on karistatav. Eluaeg on aga jalakäijad meie tänaval käinud sõiduteel, missest et too "kõnnitee" nagu ikkagi oleks. Kui aga politsei seal tänaval viibiks, siis võiks nii mulle kui kõikidele teistele parkijatele seal rahulikult trahvi teha, sest seadust täpselt jälgides oleme me kõik rikkujad. Lisaks kui ise pargin oma maja ette, siis sõidan meelega auto võimalikult lähedale oma aiale, sest sellisel juhul jääb sõiduteel (kus kõik liiklejad tegelikult käivad) ruumi nii jalakäijatele kui ka autodele.
Mis ma aga öelda tahan, on see, et alati tasub ennast panna mõlema poole kingadesse ning mõelda, et kuidas ise konkreetses olukorras käituksid.