Kohtumine Älissiga, kes ütles, et töötab politseis

Diskleimer: Vastavalt Sofiele laekunud usaldusväärsele infole Älis politseis enam ei tööta ja ei töötanud ka allpoolkirjeldatud kohtumise ajal.
Sõitsin just rattaga kodu poole, Nõmme keskusest läbi, kui nägin üht autot parkimas selle ilusa Nõmme jaama taguse paekivimaja ette kõnniteele, täpselt majast sõiduteeni. Keerasin otsa ringi, astusin ligi, tutvustasin end kui abipolitseinik Sofie Maailma (no ma ütlesin oma õige nime ikka;) ja tsiteerisin liikluseeskirja: “Kõnniteel on lubatud parkida ainult seal, kus seda näitab vastav liikluskorraldusvahend ja nii, et jalakäijatele jääb vähemalt poolteist meetrit.” Autost väljuv naisterahvas rõõmustas, haaras mingi parkimispaberi ja teatas sellega lehvitades, väga rõõmustav, tema töötab politseis. “Mis siis, kas politsei tohib seadusi rikkuda?” – “Aga ma ELAN siin”. “No mis siis, et elate, see on kõnnitee ja siin ei tohi parkida,” – “Aga see on MINU maja, mille me ostsime ja korda tegime, kas olete kade või? See siin on MINU maa, ja siinsamas on liiklusmärk “parkimine ainult valdaja loal” mille MINA siia lasin panna ja ma olen siin kümme aastat parkinud ja pargin edasi.” – “Mina näen, et see on kõnnitee ja kõnniteel parkimiseks peab ka liiklusmärgi puhul jääma vähemalt poolteist meetrit jalakäijatele, nii et olge või omanik, parkida ikka ei tohi”. “No kutsume siis politsei”- “Kutsume pealegi.”
Seni kui politseid ootasime, arendasime seltskondlikku vestlust. Naisterahvas üritas mulle selgitada, et tegemist on tema krundiga ja ta võib oma krundil teha mis tahab. (Valetas. Vaatasin Nõmme detailplaneeringu kaardilt järele. Kõnnitee servast jäi tema krundi piirini, kaardilahenduse mõõtmisfunktsiooniga mõõtes, kaks meetrit.) Mina muidugi vaidlesin vastu, et isegi kui see on tema krunt, ei tohi ta ikkagi tänavat kuni sõiduteeni sulgeda. (No seda ma oletasin, kuidas juriidiliselt on, ma ei tea. Äkki saabki majaomanikule erastada maa majast kuni sõiduteeni ja keegi ei tohi omaniku loata enam kõnniteel käia?)
Ja üldse, kust ma näen, et see on tema maa, mitte kõnnitee? Mina küll otsustaks väliste märkide, äärekivi ja majani ulatuva sillutise järgi, et tegemist on avaliku kõnniteega. Sepeale teatas mu vestluskaaslane, et varsti nad teevadki sinna piirde ette. (Valetas. Kehtiv Nõmme keskuse detailplaneering ütleb selle muuinsuskaitsealuse maja (Jaama 14) kohta selge sõnaga: piirete rajamine keelatud.) Ja üldse, tema pole mul lubanud seal parkida, misasja ma pargin seal tema maal? Mina muidugi lahkelt seletasin, et ma ei pargi seal midagi, ma olen jalakäija kõnniteel, sest, nagu ta väga hästi teab, jalgrattur olen ma seni kui jalgtatta seljas sõidan, niipea kui ma sadulast maha tulen ja jalgratta käekõrvale võtan, muutun ma tavaliseks jalakäijaks kõigi jalakäija õigustega. (Ta noogutas ja ma sain aru, et ta tõepoolest teadis seda isegi väga hästi, järelikult üritas mind lihtsalt lollitada.)
Siis tuli daamile hea mõte, et tema hoopis esitab minu kohta kaebuse. See äratas minus tõsist huvi: mis alusel? Ahaa! Ma olevat saanud hakkama tõsise rikkumisega, kui esitlesin end abipolitseinikuna, aga endal polnud mundrit ega ametimärki! Ma ei olnud üldse ametikohuseid täitmas ja lehvitasin ometi oma abipolitseiniku tõendiga, “teadmata, kelle otsa sattusin”. (Tuletasin talle meelde, et esimene asi, mida ta mulle ütles, oli see, et ta töötab politseis.) Tõsine argument. Võibolla tõesti ei tohi abipolitseinik kellelegi hingatagi, et ta abipolitseinik on, kui ta just parajasti koos end juhendava politseinikuga ametikohuseid ei täida. Võimalik, et olen hakkama saanud tõsise rikkumisega. Mind lohutas tunne, et minuga vestlev kena naisterahvas otsib meeleheitlikult midagi, millega mind hirmutada. Niipea kui ma seda mõistsin, sain ka aru, et ta ise kardab. See andis mulle enesekindlust juurde.
Nõnda me siis meeldivalt keskustelime, kuni saabus politseipatrull. Õnneks ei võtnud patrulli saabumine väga palju aega (Älis kutsus.)
Politseinikud, kenad noored mehed, jäid aga kaasuse lahendamisega hätta. Mis parata. Või kuidas tõlgendada tõsiasja, et nad hakkasid minuga vaidlema teemal “kui palju peab jalakäijale kõnniteel ruumi jätma”: nemad olid surmkindlad, et 75 cm, mina jälle teadsin, et 1,5 m. (Minul on õigus, vaadake elektroonilisest Riigi Teatajast järele, kui ei usu. 75 sentimeetrit tuleb jalakäijale jätta, kui pargite teepervel. Kui on tegemist kõnniteega, siis on nõutav 1,5 m.) (Mitte et antud juhul oleks kõnniteest jalakäijatele jäetud üle 15 sentimeetri;)
Politseinikud ei suutnud samuti aru saada, kas antud kohas on tegemist kõnniteega või on see kõnniteel parkiva naisterahva maa. Äärmiselt asjakohatuks osutusid nende katsed õigustada kõnniteel parkimist sildiga “ainult valdaja loal”. Kui see kõnnitee pole kõnnitee vaid erakrunt, siis pole see tee ja seal liiklusmärgid ei kehti ja kui see on kõnnitee, siis kehtib seal liikluseeskiri, mis lubab parkida ainult jalakäijale pooltteist meetrit liikumisriuumi jättes ja sedagi vaid seal, kus seda näitab “vastav liikluskorraldusvahend”. “Vastava liikluskorraldusvahendi” all tuleb mõista liiklusmärki, mis näitab, et selles kohas tohib parkida osaliselt või täielikult kõnniteel, või kõnniteele joonitud parkimiskohti. Nii et minu ja politseitöötajate ühiste juriidiliste ponnistuste tulemusel jõudsime vaid järeldusele, et nüüd tuleb Nõmme linnaosavalitsusest välja uurida, kas Raudtee tänaval Nõmme jaama taga üldse on kõnniteed või ongi seal ainult sõidutee ja mis üle jääb, see on seal elava naise oma ja sinna pole jalakäijatel asja.
Eks ma homme võtan ka linnaosavalitsusega ühendust, aga seni uurisin internetist detailplaneeringut. Igasugu huvitavaid asju sai teada, sealhulgas muidugi seda, et naisterahvas valetas nii mulle ka kui patrullpolitseinikele otse silma sisse nii et suu suitses. Või oli ta loll ja tõesti lihtsalt ei teadnud?
Nõmme keskuse detailpaneeringust selgus ka, et Jaama 14 maja juures on ette nähtud 2 parkimiskohta oma krundil. Need parkimiskohad olid hoovil, mitte kõnniteel.

Mina muidugi tutvustasin ennast nii väärparkivale naisterahvale kui politseinikele, esitasin ID kaardi ja abipolitseiniku tõendi, kas ja mida kõnniteel parkiv naisterahvas esitas, seda ma ei näinud. Kuulsin vaid juhtumisi pealt: “Ja sina oled meil siis Äliss, jah”
Niisiis Äliss. Nimi ja kõik tegelased on mõistagi välja mõeldud ja kõik sarnasused tegelikult eksisteerivate inimestega on täiesti juhuslikud;) Seda enam, et kena lokkispäise Älisi dokumente ma ei näinud ja mul pole aimugi, kuidas tema nime õigesti kirjutada.