esmaspäev, 15. oktoober 2007

Kas teatada kuhugi?

Et mida teha, kui te näete kõnniteel parkivat autot, kas teatada kuhugi või liigitada paratamatuse alla.
Kes viitsis lugeda, juba teab, et autod ei tohi kõnniteel parkida, kui seal pole liiklusmärki, mis osutab parkimist osaliselt või täielikult kõnniteel (asfaldijooned loevad ka) JA IGATAHES peab jalakäijale jääma 1,5m vaba ruumi.
Seda liikluseeskirja punkti rikutakse meil muidugi massiliselt. Autojuhid on teiste autojuhtide suhtes väga hoolivad, nad ikka üritavad parkida nii, et jumala pärast sõiduteel võimalikult vähe teisi autosid segada, järelikult tuleb parkida kõnniteel. Ju nad vist arvavad, et küll see jalakäija kuidagi mööda saab. Ma arvan, et nad unustavad ära, et jalakäija on ka ema, kes lükkab lapsevankrit või kes kõnnib, väikelapsel või kahel käest kinni hoides, ratastooli kasutav invaliid, rulataja, jalgrattur, kes parajasti ratta seljas ei sõida, vaid jalgratast käekõrval lükkab (võibolla läks kumm katki), alla 10-aastane laps jalgrattal, ka abiraami kasutav vanur; et jalakäija võib käia kepi või karkudega... See osa jalakäijatest, kes tõesti vaid oma kaht jalga jala käimiseks kasutab, saab tõesti kuidagi hakkama. Astuvad siis sõiduteele või lähevad mururiba mööda ringi (mururiba on juba ammu muutunud poriribaks).
Aga kõik need, kellel jala käimiseks on vaja rattaid kasutada, on hädas. Lapsevankriga emad on kurtnud minu blogi kommentaarides, ja ka tänane Päevaleht on teema üles võtnud ja samasuguseid kommentaare kogunud: lapsevankriga on pea võimatu kõnniteid pidi läbi pääseda, autod pargivad ees.
Kahel jalal käies võib auto ja plangu vahelt ka küljetsi läbi pugeda, lapsevankriga selline trikk läbi ei lähe. Sõidutee kaudu möödumiseks tuleb aga lapsevanker kõigepealt kuidagi kõnniteelt alla saada, pärast jälle äärekivist üles... Sellepärast meil polegi tänavatel invaliide näha, et nad on ammu loobunud katsetest meie kõnniteede läbimisega iseseisvalt hakkama saada.
Mina soovitan kõigil, kes kõnniteel parkivat autot näevad, politseisse helistada ja liikluseeskirja rikkujast teatada. Aga ühtlasi hoiatan, et kiiret tulemust ei maksa loota ja üleüldse ei saa politseipoolset reageeringut ette ennustada. Kui keegi pargib tasulise parkimise alas ilma parkimispiletita, on väga lihtne talle tagaselja viivitasu otsus teha (rahvakeeles "parkimistrahv") ja see viivistasu varem või hiljem ka sisse nõuda. Kui aga pargitakse kohas, kus see liikluseeskirja järgi on keelatud, pole politseil õigust mingit trahvi teha, enne kui rikkuja, st autojuhi isik on kindlaks tehtud. Ja kuidas sa seda isikut kindlaks teed, kui auto on pargitud ja juht kuhugi ära läinud? Siililegi selge, et politseil pole võimalik jääda iga valesti pargitud auto juurde juhti ootama. Keegi peab ju vargaid ja mõrtsukaid ka püüdma, onju? Ainult siis, kui auto takistab liiklust, on MINGI võimalus: politsei võib tellida auto minemavedamise. Kui juba auto on kord tasulises parklas, küllap siis ka autojuht lõpuks välja ilmub ja eks siis saab ka vist trahvi teha.
Vat selle suhtes, et kas jalakäija takistamine on liikluse takistamine või ei ole, võib politsei olla teiega eriarvamusel. "Kas ÜLDSE ei pääse mööda?", on minu käest küsinud 110 korrapidaja või kes seal toru võtab.
Mis tähendab, kas üldse ei pääse? Kas siis, kui pääseb mööda, aga ainult sõiduteel autode vahel oma elu ohtu seades, tähendab, et siiski pääseb mööda? Kui mööda pääseb ka teiselt poolt, kõnniteel seisva auto ja plangu vahelisest praost, kas siis ikka pääseb mööda? Aga kui seal praos on porilomp ja sealt läbi minekuks peab kingad märjaks tegema? Aga kui pragu on nii kitsas, et sealt läbi pugedes määrib porine auto riided mustaks? Aga kui praost ei pääse, aga kui roniks üle plangu aeda ja pärast jälle üle plangu tänavale tagasi, siis pääseks? Mis siis, kui mina, oma kahel jalal, pääsen küljetsi mööda, aga lapsevanker ei mahuks, ainult et lapsevankriga jalakäijaid parajasti pole? Minu meelest pole korrapidaja asi otsustada, kas ma pääsen vaevu mööda või ei pääse üldse mööda. Kui mulle, jalakäijale pole jäetud nii laia kõnniteeriba, et sealt ka ratastooli või lapsevankriga läbi saaks, siis on liikluse takistamise fakt minu meelest tuvastatud ja politsei peaks laskma (egas ta ise vea) auto ära vedada, enne kui ratastoolis või lapsevankriga jalakäija kohale jõuab.
Politsei ei tarvitse arvata sedasama.
Vähemalt mitte iga politseinik.
Nagu te teate, kaotati meil ju liikluspolitsei kui omaette üksus aastaid tagasi ära, polevat vaja. Liiklusega tegelevad politseinikud arvavad siiani, et jalakäijaid segava auto võib ära vedada küll. Politseikorrapidaja või patrullpolitseinik võib teiega vabalt vaidlema minna teemal, et mis poolteist meetrit, ainult 0,75 meetrit tuleb jalakäijale jätta! Noh ja kui te siis ütlete, et pole ka kolmveerandit meetrit jäetud, siis võib teid oodata arutelu teemal "kas üldse ei pääse mööda". Ja võib ka olla, et teilt küsitakse pahaselt, et kus see auto siis teie meelest parkima peaks.
Kui mõni auto on parkinud hoovivärava ette ja hooviomanik hoovist välja ei pääse, siis selle ühe autojuhi takistamise pärast veetakse väravasse parkinud auto minema küll.
Kui kõnniteele parkinud auto tundide kaupa takistab kõiki sealtkaudu liikuvaid jalakäijaid, ei loeta liikluse takistamist nii oluliseks, et peaks ära vedama.
Seepärast, ma arvan, on lapsevankriga liikujatel teatav konkurentsieelis: nad võivad politseile selge sõnaga öelda: ei, üldse ei pääse läbi. Täiesti takistab. Liiklust. Sest lapsevankriga ema on jalakäijana täpselt sama palju liikleja kui suvaline autojuht.
Ma mõtlen, politsei peab ju saabunud teated registreerima? Ja reageerima? Kui nüüd politsei saaks hästi palju teateid kõnniteel (lapsevankrite) liikemist takistavatest autodest, ehk siis
a) märkab politsei probleemi ja hakkab sellega kuidagi süstemaatiliselt tegelema
b) autode äravedamisega tegelev firma Ühisteenused saab rohkem tellimusi ja kui ei jaksa neid täita, suurendab äravedamisvõimsust
c) autojuhid saavad signaali, et kõnniteel parkimine on karistatav ja karistus on tõenäoline
d) liiklejad saavad signaali, et seadused on täitmiseks ja ei saagi igaüks ise otsustada, milliseid liikluseeskirja sätteid ta tahab täita ja milliseid mitte.

Mulle väga meeldiks, kui me kõik teataksime telefonil 110 kõigist kõnniteele valesti pargitud autodest. No prooviks nädalakese? Vaatame mida politsei teeb. See on küll politsei kiusamine, aga täiesti seaduslik ja seaduskuulekas kiusamine;)

Coming soon: no ja kus need autod siis parkima peaksid ehk kes korraldab linnas parkimist ja kes otsustab, millist seadust ja kui palju peaks täitma ja kas mina kah võin endale valida mõned seadused, mida ma täitma ei pea, juhul kui mul on häid põhjendusi.

3 kommentaari:

Kaur ütles ...

tänuväärt. ma ise olen mõelnud, et lihtsam ja efektiivsem oleks viletsasti parkivad autod näiteks ära kriipida. ainus häda, et nii võib ka kakluseks minna. ja lapsevankriga kaklejal EI ole konkurentsieelist.

notsu ütles ...

Aga kriipides saab ju alati teha näo, et kogemata. Et mul on lihtsalt selline ogadega lapsevanker.
Kunagi soovitas Mati Unt samamoodi ahistada autosid, kes otsustavad seisma jääda peatunud trammi ja kõnnitee vahele: koperdada hästi aeglaselt ümber nende, toetudes oma räpaste jalakäijakätega kapotile, võib-olla toetades sinna mullast kartulivõrkugi.

Cougar ütles ...

Igasugune kriipimine on ikkagi võõra vara tahtlik rikkumine ja sellele teele ei soovitaks küll minna.

Isegi kummide tühjaks laskmine on natuke liiga ekstreemne kuid oleks kindlasti väga mõjus. Älissi-sugused, kes alati samas kohas jalus on, oma autot kindlasti peale korda-paari sinna enam nii ei jätaks.

Paljudel autodel on muide peeglid kokku klapitavad ja nende kokku lükkamine pole mingi kuritegu (saab isegi ruumi natuke juurde) aga autojuhile (eriti vihmase või muidu halva ilmaga) väga õpetlik. Lisaks võib veel kojamehed ka püsti tõsta. Las püherdab siis oma porise auto kapoti peal.

Ja kui finants lubab, siis võib alati teha mingeid "õpetlikke" kleepse ja neid kasutada. Näiteks selliseid. Musta auto peale need muidugi hästi ei jää..