laupäev, 17. mai 2008

nutke koos minuga


Korteriühistu pidi "natuke haljastust piirama".
Tegelikult laasiti kõik majaümbruse puud kuni ladvatutini elujõulistest okstest puhtaks.
Minu meelest hävitati meil umbes pool kogu haljastusest.

Tõmbasin kodus kardinad ette ja nii nüüd istungi. Lihtsalt ei suuda seda vaadata, nii kurb ja häbi ja viha.

Korteriühistu esimees, kes kogu selle projekti algatas, ütles: mind polnud kohalgi. Kui mina tulin, olid töömehed juba töö lõpetanud. Ütlesid, et naised olid neile öelnud: võtke veel, võtke veel, siin on nii pime.

Tahaks kedagi peksta või ma ei tea, mis viisil kätte maksta, aga mis sest kasu?
Ühtegi oksa pole võimalik enam tagasi panna.

Inimesed on ikka nõmedad ja isekad ja parandamatud lollid.
Ökokatastroof on meile paras palk. Ongi õige, et inimesed peavad välja surema. Küll see planeet ja loodus saab pärast seda juba ilma meieta kenasti hakkama.

5 kommentaari:

kukupai ütles ...

Praegu nutad Sina. Need naised hakkavad nutma siis, kui suvel palavaga päike aknast sisse lõõskab ja varju ei ole.

sofie ütles ...

Jah, siis tuleb see päev, kui me koos nutame. Sest minu aknast lõõskab see päike siis täpselt samamoodi. Ainult et tõenäliselt olen ma sel ajal hoopis tööl... milline ootamatu lohutus!

Tatsutahime ütles ...

Suvel palavaga saab ette panna kardinad või aknaklapid...

Kuigi mina ei pane, sest mina olen ka see maniakk, kes tahab, et toas oleks valge ja päike paistaks aknast sisse ja ei kannata kui akna ees kasvab puu ja kuhugi ei näe.

Aga rohelist võiks ümbruses olla küll ja põõsaid jne. Ma ju ei tea, mis olukord teil seal on ja kui õnnetud need puud välja näevad, aga ma mõistan täiesti inimesi, kes kannatavad kui puud võtavad toast valguse ära.

aabram ütles ...

Mina jälle ei salli tänav-aken silmsidet. Parem olgu puud kui mittepuud. Meil oli hoovi peal kunagi sirel, kus otsas suvehommikuti linnud laulsid. Kesklinnas hommikul enne kella kuute kostab aknast linnulaulu. Fantastiline. Siis juuriti see üles, asfalteeriti lapike ära ja nüüd on parkimiskoht. Paraku on hoovis aga ikkagi vaba ruumi rohkem kui sirelipõõsa jagu. Nüüd on roheluse asemel üleõuenaabritega vastastikune aknassevahtimine...

sofie ütles ...

Tatsutahime, mina olen ka tegelikult valgusehull, ma tahan nii tööl kui kodus, et ilmavalgus sisse paistaks ja kardinad kisun ma alati eest. Pitskardinaid ma üldse ei pea. Aknast peab välja nägema! Aga nagu Aabram ei salli ka mina vaadet vastasmaja akendesse. Oleks sealt mõni mere- või metsavaade avanemas, siis oleks uhke küll akanaluseid puid hõrendada. Aga mina olen siin mitukümmend aastat oodanud, et aknaalused männid kasvaks vastasmaja aknaid varjama, ja nüüd, ole lahke - minu ja naabrite vahel on ainult paar telefonipostisarnast tühja tüve!