Mul on palju tööd. Sellepärast ei jaksa ka blogida. Mitte et nüüd poleks nii palju aega, et paari rida kirjutada, lihtsalt pole nii palju aega, et mõelda muust peale töö ja tööst eriti ei blogi. Töö puhul on see värk, et töötamine on efektiivsem kui sellest blogimine.
Aga vat täna võttis üks Ekspressis pikalt sõna, et misasja te töötate nii palju.
Ja mina tõsimeeli ei saa aru, kuidas niimoodi üldse arutleda saab. No misasja ma siis peaks oma ajaga pihta hakkama, kui töötada ei tohi? Minu järgmine lemmiktegevus on raamatute lugemine, aga praegu on mul tööd teha põnevam, kui lugeda. Miks ma ei tohi teha seda, mis põnev on? Kas sellepärast, et mulle selle eest makstakse? Mispoolest palmi all lesimine näiteks parem on, kui töö tegemine, nii põhimõtteliselt? Või telekavaatamine? Koristada ja süüa teha ju selle loogika järgi kah ei tohiks, tööd needki, mis sellest et raha ei maksta. Õllejoomine ilmselt oleks aktsepteeritav, aga raamatute kirjutamine jällegi mitte. "Mida sa, Kivirähk, kuramus, kirjutad nii palju? Tee vähem tööd!"
Mõned inimesed vist kohe üldse ei armasta oma tööd, kui neist niisugused artiklid välja tulevad. Minule mu töö meeldib. See, et ma selle eest korralikku palka saan, on muidugi kah tore, aga peale selle on see ka vaimne väljakutse ja põnev ajugümnastika ja ma lihtsalt eelistan oma ajude pingutamist mitmetele teistele tegevustele. Reisimine mulle näiteks eriti ei meeldi. Liiga vaevaline. Ja päevitamine on kah minu jaoks raske, kuigi hädavajalik ettevõtmine. Õllejoomine mulle ei istu, põis on nõrk. Konjak aga tekitab kohe pohmelli, muid joobeastmeid vahele jättes. No mida ma teha saan, mind kohe kisub tegevuste juurde, milles ma hea olen. Mulle pakub see rahuldust, et ma oskan ja teen ja jõuan, saan valmis, leian vea üles ja parandan ära, näen seoseid, olen kasulik.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Minule ka meeldib oma töö. Kuid ma leian, et kui ma leian vaimseid väljakutseid ainult ühes valdkonnas, siis ma jään ühekülgseks nind mitmekülgsust pean ma väärtuseks - hea saab olla mitmes asjas.
Kui ma parasjagu ei tee tööd, siis ma tegelen ühiskondlike asjadega, suhtlen sõprade ja perekonnaga, teen süüa, kraamin, loen, käin kinos, loen blogisid, luuserdan niisama :P ja nii edasi ja nii edasi. Ma naudin neid teisi asju ka.
Ma püüan hoolikalt jälgida, et ükski neist tegevustest ei muutuks kuidagi üleüldiselt esmatähtsaks ja teisivallutavaks (kuigi ajutiste pingeridade tegemises olen tugev). Töö ei tohiks minu arvates olla jumal, puhkus ka mitte. Asjade jumalustamisest sünnib minu arvates pigem kurja, sest see tekitab ükskõiksust ning lähtub eeldusest nagu universaalne väärtuste pingerida oleks olemas ja inimesele kättesaadav olukorrast sõrltumata.
Ühesõnaga, mispoolest töö tegemine parem on kui palmi all lesimine, nii põhimõtteliselt?
Eileen Caddy tänane päevasõnum annab vihje, mida veel on võimalik teha, kui tööd mitte teha.
Aeg-ajalt on igal hingel vaja välisest maailmast tagasi tõmbuda, et leida rahu, mis ületaks kogu mõistmist. Iga hing vajab tasakaalu, mida on võimalik leida ainult rahus ja vaikuses. Kui sisemine tasakaal on rajatud, siis võid minna ükskõik kuhu ja teha ükskõik mida, ilma et väline kaos ja segadus sind mingilgi viisil mõjutaks. Kas sa naudid peatunud olekut või tunned end selles ebamugavalt? Kas enese otsimine vaikuses paneb sind vingerdama ning müra ja tegutsemise järele igatsema? Kas sa tahad olla kogu aeg hõivatud mitmesuguste tegevustega ning leiad, et oma meele ja keha peatamine on võimatu? Maailmas on miljoneid hingi, kes ei talu vaikust, nende ümber peab olema pidev lärm ja tegevus. Nad on sisemiselt ja väliselt rahutud. Ma kinnitan sulle: rahu ja vaikuse hetked on mässavas maailmas väga hinnalised. Otsi neid, leia need, püsi neis.
blog.tr.ee ei lase praegu muud identiteeti läbi kui anon.
Postita kommentaar