pühapäev, 27. jaanuar 2008

haridus

... pidi olema see, mis jääb järele, kui kõik õpitu meelest ära on läinud.
No mulle sattus see ülikoolidiplomi hinneteleht näppu, kui ma üritasin meenutada, kas Kuhnist rääkis meile prof. Kull või kes. Seda polnud seal kahjuks kirjas, aga Kukupai õnneks kinnitas, et teadusliku tegevuse aluseid luges tõesti Kull, nii et see oli mul siis õigesti meeles. Kuna sellest loengust on mul veel meeles ka katastroofiteooria, siis ei saa ma kahjuks teadusliku tegevuse aluseid hariduse hulka veel lugeda. (liiga hästi meeles).
Viis esimest ainet hinnetelehel olid punased ained - parteiajaloost tedusliku ateismi alusteni. Võibolla on nüüd ka neist haridus saanud, demagoogia edasijõudnutele või midagi niisugust; aga kui ka on, siis pole sel haridusel enam erilist väärtust, nii et jätame need ained välja. Jätame välja ka nr 22, nõukogude õiguse, ja nr 23, kehalise kasvatuse. Kuuendast ainest, vene keelest, ei mäleta ma ausalt midagi, aga seitsmendast, inglise keelest mäletan seda, et õppejõuks oli üks vene tüdruk, kes minu, inglise keele erikooli tüdruku asjatundliku hinnangu kohaselt inglise keelt eriti ei osanud, nii et selles aines ma lihtsalt ei õppinud mitte kui midagi. Nii et jätame inglise keele välja, aga jätame õigluse nimel vene keele kah välja. Veerand ainetest on nüüd välja arvatud, ülejäänud kolmveerandi kohta võib siis ilmselt julgelt öelda, et need ongi mu haridus.
Näiteks matemaatiline analüüs: õppejõule meeldis keerulisemates ja pikemates valemites kasutada eriti kõveraid kreeka tähti: "Mis tähe me täna võtame? Võtame ksii. Niisiis, ksii koma ksii üks, ksii kaks, ksii kolm ja nii edasi...ksii n miinus üks, ksii n, ksii n pluss üks ja nii edasi..." Seda tuli ju konspekteerida! Mõnda aega ma tegin isegi ksiil ja dzeetal vahet, aga analüüs ise on vajunud hariduse hämarusse. Või füüsika: ausalt, ma pole füüsikast kunagi aru saanud, juba keskkoolis mitte, kus ma ju ometigi olin meie humanitaarkallakuga koolis oma klassi reaalgeenius. Ülikoolis tegin esimese sessi puhtalt viitele, aga teisel semestril oli meil kahjuks ka füüsika. Meie füüsika õppejõud olevat eksamiruumist väljudes oivikutetahvlil mu pilti märganud ja põlglikult küsinud - kas TEMA saab kõrgendatud stippi või? Erilise rahuldusega mäletan, kuidas ma viimase füüsika eksami ja füüsika lõpliku hinde viie sain. Eksam oli kirjalik ja sellega oli mingi värk, kas sai seda mitu korda teha, kui esimene kord ebaõnnestus, või tehti seda mitmes grupis ja oma ebaõnnestunud (või ka õnnestunud?) eksamitöö sai endaga kaasa, igatahes oli mul komplekt eksamiküsimusi, millele ma kusagilt vastused hankisin ja kõik pähe õppisin. Vedas - eksamil olidki täpselt needsamad küsimused. Panin kõik vastused kähku paberile ja lõpetasin ühena esimestest. Töö varase lõpetamise eest sai lisapunkte. Ma ei väida, et ma oleks neist vastustest aru saanud, aga igatahes olid need õiged. Ühesõnaga füüsika - puhas haridus. Ja ülejäänud ainetest sain ma ju oma arust isegi aru. Oma kahekümne aine jagu haridust, pole üldse paha. (Markovi ahelad??? Täielik, absoluutne haridus)

Kommentaare ei ole: