Meil on Hiinas sugulasi.
Ma käisin täna matustel. Jube imelik on niimoodi öelda, aga oli väga tore. Sai sugulastega tutvuda ja puha. Mul on nii toredad sugulased!
Ja mu onutütar elab Pekingis.
Ma oleks vist tegelikult pidanud seda teadma, sest isa ikka aegajalt räägib sugulaste uudiseid, aga mul ei seisa need meeles - kuni järsku näed oma silmaga noort õblukest leinavat naist ja tema kaht toredat väikest last ja tema, ma ei tea, euroopaliku? olemisega abikaasat (ja üht erakordselt euroopaliku olemisega vanemat härrat, kes ühelt poolt meenutab oma hoiakult tugevasti Lennart Merd ja teiselt poolt oma välimuselt seda eelpoolmainitud abikaasat) ja siis hakkab tasapisi nagu kohale jõudma, et see naine, see on ju tegelikult mu onutütar, lähedane sugulane, kui nii võtta, mis sest, et meie vanaemad olid erinevad. Vanaisa oli meil ju ühine. Ja siis tuleb jutu sees välja, et elab Pekingis. Ja et ta mees on hollandlane. No sellest see euroopalikkus siis.
Vat nii. Lapsed, kuulake tähelepanelikult, kui vanaisa teile sugulastest räägib!
See, keda me matsime, oli mu onu. Minu vanaisa ja tema teise naise keskmine laps. Ma olin teda ükskord varem kah näinud, vanaisa matustel (st ammu). Ta meeldis mulle väga, nagu ka ta õde ja vend. Ja nüüd ma kohtasin veel sugalasi, kes mulle meeldisid (sugulasi oli ju vahepeal juurde siginenud)
Peaks kuidagi tegema nii, et matused ei oleks ainus koht, kus oma toredaid sugulasi kohtad.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar