Vihmavari aitab vihma vastu, seda teavad vist kõik. See töötab Suurima Nöögi printsiibil, st kui välja minnes vihmavari kaasa võtta, siis sadama ei hakka nii et vihmavari osutub üleliigseks. Mida suurem ja ebamugavam vihmavari, seda kindlamini töötab.
Kui ma jaanilaupäeva hommikul maale hakkasin hääletama, siis võtsin kaasa oma kõige suurema vihmavarju, sellise mittekokkupandava. Lootsin, et aitab.
Aga ei läinud päris nii, nagu ma olin arvanud. Jätsin arvestamata, et antud juhul mõjusid korraga kaks erinevat Suurima Nöögi printsiipi: Vihmavarju oma põrkas Jaanilaupäevavihma oma vastu.
Nii et Peterburi tee otsas asusin hääletama tihedas lausvihmas, mis ei mõelnudki üle minna. Selge see, jaanilaupäeval PEAB ju vihma sadama.
Vihmavari päästis mu vihma käest ligunemisest seekord täiesti enneolematul moel: autojuht, kes mu esimese viie hääletamisminutiga peale korjas, otsustas, et ta ei sõida Tapale mitte suurt teed mööda, vaid viib mu ära sinna Võsu lähedale metsa, kuhu mul vaja oli. Ja viiski. Mis siis, et me kumbki teed ei tundnud. Ära eksisime sinult ühe korra, ja siis tuli kah välja, et me olime täitsa õigel teel, me lihtsalt ei teadnud seda. No me lihtsalt sõitsime veel edasi, ja siis tuligi välja , et jee!
Muuseas, ma arvan, et me peaksime jaanilaupäeva kuupäeva ära muutma. Kindlasti ei ole aastas ÜHTEGI teist sellist päeva, mil IGAL AASATAL vihma sajaks. Edaspidi võiks jaanipäeva pidada näiteks kunagi mais.
Tegelikult, nii hullu sadu kui sel aastal, pole vist varem olnudki. Igatahes ma ei mäleta, et ma varem oleks telekast võidupüha paraadi näinud.
Tuld tegime ja sašlõkki küpsetasime kaminas.
Aga sääski sel aastal ei olnud!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar