Eesti liikluses on tavapärane, et jalgrattur liigub kõnniteel või ületab sõiduteed ülekäigurajal. Nii on tavaks, hoolimata õigusnormist. Paljudel juhtudel ei ole see ka ohtlik.
Samuti on meie tänavatel palju rulluisutajaid, kes õiguslikult on jalakäijad, kuid oma liikumiskiirusega annavad silmad ette ka jalgratturitele. Käes on aeg hinnata ümber aastakümneid kehtinud liiklusnõuded ning kehtestada tänapäevase kiire ja närvilise liikluse jaoks reeglid, mis aitavad säästa inimelusid.
Üritasin just ükspäev postitada ausat ülestunnistust, et minagi vahel reegleid rikun, aga jutt kiskus nii põhjalikuks eneseõigustuseks, et võtsin veel mõtlemisaega selle teemaga tegelemiseks. No pärast asjatundliku mehe asjatundlikku sõnavõttu oskasin ka mina oma loo mõtte ühe lausega kokku võtta:
Ma rikun liikluseeskirja, kui nii on ohutum nii mulle kui teistele liiklejatele.
Konkreetselt, ma sõidan jagrattaga kõnniteel, kui sõiduteel on liiklus tihe ja ohtlik, aga kõnnitee on tühi või on seal jalakäijaid vähe. Kui mul pole eesõigust - ja kõnniteel pole mul üldse mingit õigust - siis ma ei aja ka oma õigust taga, sõidan väga ettevaatlikult, kui vaja siis teokiirusel, ja palun möödasõiduvõimalust kui erilist teenet. Ei nõua, nagu jalgrattateel. Kõnniteel on oht minu kontrolli all ja ma ausalt käitun väga ohutult. Kui ma sõidaks sõiduteel autode vahel, siis oleks oht
1) minu kontrolli alt väljas
2) tõenäosus ohuolukorra tekkeks mitu korda suurem
3) ohuolukorra realiseeumisel tekkida võiv kahju mitu korda suurem.
Ehk siis, kõnniteel ma tõenäoliselt ei tapa ega vigasta kedagi, aga sõiduteel võin surma saada ise ja minu osalusel tekkiv avarii võib tappa/vigastada ka teisi inimesi, sõidukitest rääkimata.
Minu meelest on hea idee lubada jalgratturitel sõita ka kõnniteel, tingimusel, et nad ei sega sealjuures jalakäijaid. Olud tõesti on muutunud, rohkem on autosid, ka jalgrattureid tuleb muudkui juurde, jalakäijaid kõnniteel on aga jäänud üha vähemaks.
Mis ma veel teen liikluseeskirja kiuste: kõlistan jalgrattakella, kuigi liikluseekirja kohaselt tohib helisignaali anda vaid ohu tekkimisel või väljaspool asulat liikleja tähelepanu äratamiseks. Inimesele, kes on minu poole seljaga, olen ma jalgrattal ohtlik vaid siis, kui ta ei tea, et ma seal ta selja taga olen, aga ma ju ei tea, kas ta teab või ei tea. Ma igaks juhuks ikka kõlistan, sest jalakäijaid ei või iial teada. Sel hetkel, kui selgub, et ta polnud mind märganud ja ehmatab ja sellega ohuolukorra tekitab, on juba hilja kõlistama hakata. Ja valus. Üks aasta lonkasin ühe sihukese hajameelse jalakäija ehmunud käeviibutuse pärast pool suve.
Ja veel: ma sõidan ühesuunalisel tänaval vales suunas. Iga päev. Oma nelikümmend meetrit vähemalt. Lihtsalt, sel hetkel kui ma jõuan ühesuunalise liiklusega tänavajupile, muutub liiklus minu jaoks kohe mitu korda ohutumaks: keegi ei tule enam vasaku õla tagant minust mööda sõitma (ei tea ju iial, kas autojuht jätab mulle sõitmiseks meetrilaiuse tänavariba või surub mu äärekivist/teravast asfaldiservast kolme sentimeetri kaugusele. Nii et on täielik kergendus, kui järsku kõik kaasliiklejad silma all on ja kaugelt näha, kes neist kavatseb sulle otsa sõita ja kes on otsustanud viisakas olla ja su täna ellu jätta. Eks mul on tulnud ka mõne nahhaali või ehk õiglusjanuse juhi eest seal teepervele põigata, aga ainult paar korda. Ja loomulikult sõidangi ma seal teepervele nii lähedal, kui vähegi ohutult annab. Kui seal tee joonitud oleks, siis ma võibolla osutuksingi hoopis teepervel sõitjaks, kes teab.
Alternatiiv vastuvoolu sõitmisele oleks enne telliskivi paremale pöörata ja siis sooritada kolm vasakpööret tänavatel, kus liiklus on juba tunduvalt tihedam ja närvilisem. Tänan, ei.
Ja vahel ma ei tule sebral tänavat ületades jalgratta seljast maha, vaid sõidan üle. Aga ma just otsisin nii liikluseeskirjast kui liiklusseadusest, ja jälle ei leidnud üles seda kohta, mis keelab nii teha, nii et võibolla ma ikka ei riku liikluseeskirja sel viimasel puhul?
4 kommentaari:
Jalgrattast ja ülekäigurajast:
LE prg 2 lg 59. Ülekäigurada [---] on ette nähtud jalakäijale tee ületamiseks.
LE prg 2 lg 11. Jalakäija kasutab teed liiklemiseks jalgsi või ratastooliga [---], kasutab liiklemiseks rula, rulluiske, -suuski, tõukeratast, -kelku või muid nendesarnaseid abivahendeid.
Vanasti kunagi oli liikluseeskirjas kohe kirjas, et jalgrattur peab ülekäigurada ületama ratast käekõrval lükates. Aga sellist punkti juba ammu enam pole, seda ma teadsin.
Aga minu mäletamist mööda oli veel üks punkt, mis ütles, et "piki ülekäigurada ei tohi sõita" või midagi niisugust. No selles mõttes, et, ülekäigurada on küll ette nähtud jalakäijate tee ületamiseks, aga see ei tähenda, et sealt muu liiklusvahendiga üldse üle ei tohiks sõita, autod ju sõidavad ka üle, aga noh et triipude suunas tohiks nagu sõita, aga triipudega risti tohib ainult kõndida.
Vat seda punkti ma meeleheitlikult otsisingi, elektroonilisest Riigi Teatajast, kus peaks olema üleval hetkel kehtiv eeskiri, aga mida ei leidnud seda ei leidnud. Nii et kaks võimalust: kas nüüd juba tohib jalgrattur sadulast maha tulemata ka üle sebratriipude sõita, või siis, äkki ma siiski lihtsalt ei leidnud üles?
Viitsib keegi veel otsida;)?
Ülekäigurajal on jalakäija Jumal ja kogu LE-s sätestatu keerleb selle jumaldamise korra ümber. Muarust enam-vähem ainuke punkt, mis räägib ülekäigurajal ükskõik mis vahendiga sõitmisest, ütleb, et ülekäigurajal ei tohi sõiduk seisma jääda, vaid sellest tuleb ühekorraga üle sõita (LE prg 50). (No ja muidugi ei tohi ülekäigurajal peatuda ega parkida.)
Ülekäigurada on nagu riik riigis (jalakäijate riik sõidukite riigis). Sõidukijuht hoidku ülekäigurajast eemale ja kui muidu sõidetud ei saa, siis tuleb ülekäigurajast üle sõites see väga kähku vabastada. Kui parasjagu ülekäigurajale välja sõita üldse tohibki ;)
LE ei ütle otsesõnu, et jalgrattaga mööda ülekäigurada sõites sõiduteed ületada ei tohiks, kuid sõidukijuhile määratud LE korraldused räägivad ülekäiguraja kontekstis ainult kohustustest jalakäijate vastu. Sellest on varem meedias ka juttu olnud, et LE ei sea autojuhile kohustust anda teed jalgrattaga sõitvale ülekäiguraja ületajale, sest selline liikleja ei ole jalakäija.
No nüüd on küll selge pilt. Siis ma ikka ei riku liikluseeskirja, kui üle sebra sõidan. Kui mul on vaja, et autojuht mulle teed annaks, siis ma muidugi tulen ratta seljast maha ja lükkan ratta enda ees autoteele. Ratas on rauast, seda autojuhid ikka kardavad rohkem kui mingit pehmet jalakäijat - rauast asi võib ju auto ära lõhkuda! Annavad teed päris hästi.
Sebral sõitmine tuleb päevakorda ikka siis, kui autosid lähedal pole või siis on fooris mulle roheline ja autojuhile punane.
Postita kommentaar