Telekasse on ilmunud uus ülilahe reklaam. Tõsi, kui ma hakkasin mõtlema, et kuidas seda nimetada, siis mulle kohe mitte ei tulnud meelde, et mida reklaamiti, nii et kas see ka reklaamitellijale hea reklaam tundub, seda ma ei tea. Aijaa! Elioni kodulahendus või midagi. Õige jah, sellest oli ju reklaami viimases jupis juttu: telefonil pole juhet ja telekas on kõik filmid juba sees.
Aga väärtuslikuks teeb selle klipi muidugi stiilipuhas 70ndate paroodia. Need riided! Peapael! Vuntsid! Lihtsalt briljantne. Ja sekundite jooksul joonistub välja neli täiesti erisugust karakterit. Ma kohe iga kord vahin mõnuga, kuigi muidu on mul reklaamipausid muude oluliste tegevuste jaoks ette nähtud. (Kui kõht on täis ja pissil käidud, siis kunagi peab ju ka ajalehe saama läbi vaadatud, onju.)
Kui nüüd võrrelda põmtselt sama asja reklaamiva kelle-see-nüüd-oligi "miljon põhjust kodus olla" (Zoom-TV?) reklaamiga: mulle tundub, et zoom-tv klippi oli raskem teha (a kust ma tean, võibolla on näitlejate palkamine hoopis kallim kui tehniliste trikkide abil asju ilma inimesteta liikuma panna?), no aga raudselt on zoom-tv klipp igav. Miski ei pane mind sellele teist korda tähelepanu pöörama.
reede, 31. august 2007
neljapäev, 30. august 2007
rattaga või rattata
Kui ma hommikul köögis kohvi keedan, on väljas mingi imelik valgus: taevas vastasmaja taga – seal, kust peaks tulema hommikuvalgus – on tume ja pime, samas vastasmaja ise peegeldab oma aknaplekkidelt nii heledat valgust, et võtab silmi kissitama. Ma ei saa aru, kust tuleb see valgus, mis sealt peegeldub.
Kui ma olen jõudnud omadega niikaugele, et tuleb otsustada, mida selga panna, oleks nagu veel pimedamaks läinud. Pistan pea magamistoa aknast välja ja näen, et ladistab sadada paduvihma. Rattariided seega ei sobi, tuleb leida mingid bussiriided. Dääm, teksad jätsin eile tööle soojadeks tööriieteks, kontoris on muidu külm istuda, aga nüüd oleks ju minemiseks kah midagi sooja vaja!
Kui ma vanades teksades ja vihmakindla kummijopega välisuksest välja astun, tibutab veidi. Sellise ilmaga saab rattaga sõita küll, aga riideid vahetama minna on hilja.
Kui ma bussipeatusesse jõuan ja vihmavarju kinni panmen, pole see jõudnud õieti märjakski saada.
Kui ma oma peatuses bussi pealt maha tulen, ei tee keegi enam vihmavarju lahti. Taevas on vasakult hall ja pilves ja paremalt selge ja sinine.
Kui ma oma blogisse sisse login, paistab väljas päike.
Kui ma olen jõudnud omadega niikaugele, et tuleb otsustada, mida selga panna, oleks nagu veel pimedamaks läinud. Pistan pea magamistoa aknast välja ja näen, et ladistab sadada paduvihma. Rattariided seega ei sobi, tuleb leida mingid bussiriided. Dääm, teksad jätsin eile tööle soojadeks tööriieteks, kontoris on muidu külm istuda, aga nüüd oleks ju minemiseks kah midagi sooja vaja!
Kui ma vanades teksades ja vihmakindla kummijopega välisuksest välja astun, tibutab veidi. Sellise ilmaga saab rattaga sõita küll, aga riideid vahetama minna on hilja.
Kui ma bussipeatusesse jõuan ja vihmavarju kinni panmen, pole see jõudnud õieti märjakski saada.
Kui ma oma peatuses bussi pealt maha tulen, ei tee keegi enam vihmavarju lahti. Taevas on vasakult hall ja pilves ja paremalt selge ja sinine.
Kui ma oma blogisse sisse login, paistab väljas päike.
kolmapäev, 29. august 2007
kauplus on suletud
Pääsküla pood läks sel aastal remonti. Enne seda oli kaupluse uksel suur silt kah: "Pääsküla pood suletakse remondiks sellest ajast selle ajani." Loomulikult ei mäleta praegu enam keegi, mis kuupäevad seal sildil seisid.
Silt seisis remonditava kaupluse küljes hulk aega, aga kuna remont oli tõesti kapitaalne, maha kisti nii aknad-uksed kui seinadki, polnud sildil ühel hetkel enam kusagil rippuda no ja siis ta enam ei rippunud kah.
Nüüd on uued seinad üles laotud, uksed-aknad ees ja juba askeldatakse poodi sisustada vist. Pääsküla elanik käib aeg-ajalt poest mööda ja mõtleb, "Ei tea, kas varsti juba tehakse lahti?" Aga remondi eel üles riputatud silt on pääsmatult kadunud ja uut kah pole tehtud.
Või siiski! Täna hommikul oli poeuksele ilmunud mingi paber.
"Kauplus on suletud."
Väga informatiivne.
Silt seisis remonditava kaupluse küljes hulk aega, aga kuna remont oli tõesti kapitaalne, maha kisti nii aknad-uksed kui seinadki, polnud sildil ühel hetkel enam kusagil rippuda no ja siis ta enam ei rippunud kah.
Nüüd on uued seinad üles laotud, uksed-aknad ees ja juba askeldatakse poodi sisustada vist. Pääsküla elanik käib aeg-ajalt poest mööda ja mõtleb, "Ei tea, kas varsti juba tehakse lahti?" Aga remondi eel üles riputatud silt on pääsmatult kadunud ja uut kah pole tehtud.
Või siiski! Täna hommikul oli poeuksele ilmunud mingi paber.
"Kauplus on suletud."
Väga informatiivne.
teisipäev, 28. august 2007
rikun liikluseeskirja. aga ainult ohutuse huvides!
Mul on jumalast hea meel Indrek Sirgi artikli üle. Minu jaoks pole maanteejalgrattasport muide üldse oluline teema, mina leidsin enda jaoks olulise artikli viimastes lõikudes:
Üritasin just ükspäev postitada ausat ülestunnistust, et minagi vahel reegleid rikun, aga jutt kiskus nii põhjalikuks eneseõigustuseks, et võtsin veel mõtlemisaega selle teemaga tegelemiseks. No pärast asjatundliku mehe asjatundlikku sõnavõttu oskasin ka mina oma loo mõtte ühe lausega kokku võtta:
Ma rikun liikluseeskirja, kui nii on ohutum nii mulle kui teistele liiklejatele.
Konkreetselt, ma sõidan jagrattaga kõnniteel, kui sõiduteel on liiklus tihe ja ohtlik, aga kõnnitee on tühi või on seal jalakäijaid vähe. Kui mul pole eesõigust - ja kõnniteel pole mul üldse mingit õigust - siis ma ei aja ka oma õigust taga, sõidan väga ettevaatlikult, kui vaja siis teokiirusel, ja palun möödasõiduvõimalust kui erilist teenet. Ei nõua, nagu jalgrattateel. Kõnniteel on oht minu kontrolli all ja ma ausalt käitun väga ohutult. Kui ma sõidaks sõiduteel autode vahel, siis oleks oht
1) minu kontrolli alt väljas
2) tõenäosus ohuolukorra tekkeks mitu korda suurem
3) ohuolukorra realiseeumisel tekkida võiv kahju mitu korda suurem.
Ehk siis, kõnniteel ma tõenäoliselt ei tapa ega vigasta kedagi, aga sõiduteel võin surma saada ise ja minu osalusel tekkiv avarii võib tappa/vigastada ka teisi inimesi, sõidukitest rääkimata.
Minu meelest on hea idee lubada jalgratturitel sõita ka kõnniteel, tingimusel, et nad ei sega sealjuures jalakäijaid. Olud tõesti on muutunud, rohkem on autosid, ka jalgrattureid tuleb muudkui juurde, jalakäijaid kõnniteel on aga jäänud üha vähemaks.
Mis ma veel teen liikluseeskirja kiuste: kõlistan jalgrattakella, kuigi liikluseekirja kohaselt tohib helisignaali anda vaid ohu tekkimisel või väljaspool asulat liikleja tähelepanu äratamiseks. Inimesele, kes on minu poole seljaga, olen ma jalgrattal ohtlik vaid siis, kui ta ei tea, et ma seal ta selja taga olen, aga ma ju ei tea, kas ta teab või ei tea. Ma igaks juhuks ikka kõlistan, sest jalakäijaid ei või iial teada. Sel hetkel, kui selgub, et ta polnud mind märganud ja ehmatab ja sellega ohuolukorra tekitab, on juba hilja kõlistama hakata. Ja valus. Üks aasta lonkasin ühe sihukese hajameelse jalakäija ehmunud käeviibutuse pärast pool suve.
Ja veel: ma sõidan ühesuunalisel tänaval vales suunas. Iga päev. Oma nelikümmend meetrit vähemalt. Lihtsalt, sel hetkel kui ma jõuan ühesuunalise liiklusega tänavajupile, muutub liiklus minu jaoks kohe mitu korda ohutumaks: keegi ei tule enam vasaku õla tagant minust mööda sõitma (ei tea ju iial, kas autojuht jätab mulle sõitmiseks meetrilaiuse tänavariba või surub mu äärekivist/teravast asfaldiservast kolme sentimeetri kaugusele. Nii et on täielik kergendus, kui järsku kõik kaasliiklejad silma all on ja kaugelt näha, kes neist kavatseb sulle otsa sõita ja kes on otsustanud viisakas olla ja su täna ellu jätta. Eks mul on tulnud ka mõne nahhaali või ehk õiglusjanuse juhi eest seal teepervele põigata, aga ainult paar korda. Ja loomulikult sõidangi ma seal teepervele nii lähedal, kui vähegi ohutult annab. Kui seal tee joonitud oleks, siis ma võibolla osutuksingi hoopis teepervel sõitjaks, kes teab.
Alternatiiv vastuvoolu sõitmisele oleks enne telliskivi paremale pöörata ja siis sooritada kolm vasakpööret tänavatel, kus liiklus on juba tunduvalt tihedam ja närvilisem. Tänan, ei.
Ja vahel ma ei tule sebral tänavat ületades jalgratta seljast maha, vaid sõidan üle. Aga ma just otsisin nii liikluseeskirjast kui liiklusseadusest, ja jälle ei leidnud üles seda kohta, mis keelab nii teha, nii et võibolla ma ikka ei riku liikluseeskirja sel viimasel puhul?
Eesti liikluses on tavapärane, et jalgrattur liigub kõnniteel või ületab sõiduteed ülekäigurajal. Nii on tavaks, hoolimata õigusnormist. Paljudel juhtudel ei ole see ka ohtlik.
Samuti on meie tänavatel palju rulluisutajaid, kes õiguslikult on jalakäijad, kuid oma liikumiskiirusega annavad silmad ette ka jalgratturitele. Käes on aeg hinnata ümber aastakümneid kehtinud liiklusnõuded ning kehtestada tänapäevase kiire ja närvilise liikluse jaoks reeglid, mis aitavad säästa inimelusid.
Üritasin just ükspäev postitada ausat ülestunnistust, et minagi vahel reegleid rikun, aga jutt kiskus nii põhjalikuks eneseõigustuseks, et võtsin veel mõtlemisaega selle teemaga tegelemiseks. No pärast asjatundliku mehe asjatundlikku sõnavõttu oskasin ka mina oma loo mõtte ühe lausega kokku võtta:
Ma rikun liikluseeskirja, kui nii on ohutum nii mulle kui teistele liiklejatele.
Konkreetselt, ma sõidan jagrattaga kõnniteel, kui sõiduteel on liiklus tihe ja ohtlik, aga kõnnitee on tühi või on seal jalakäijaid vähe. Kui mul pole eesõigust - ja kõnniteel pole mul üldse mingit õigust - siis ma ei aja ka oma õigust taga, sõidan väga ettevaatlikult, kui vaja siis teokiirusel, ja palun möödasõiduvõimalust kui erilist teenet. Ei nõua, nagu jalgrattateel. Kõnniteel on oht minu kontrolli all ja ma ausalt käitun väga ohutult. Kui ma sõidaks sõiduteel autode vahel, siis oleks oht
1) minu kontrolli alt väljas
2) tõenäosus ohuolukorra tekkeks mitu korda suurem
3) ohuolukorra realiseeumisel tekkida võiv kahju mitu korda suurem.
Ehk siis, kõnniteel ma tõenäoliselt ei tapa ega vigasta kedagi, aga sõiduteel võin surma saada ise ja minu osalusel tekkiv avarii võib tappa/vigastada ka teisi inimesi, sõidukitest rääkimata.
Minu meelest on hea idee lubada jalgratturitel sõita ka kõnniteel, tingimusel, et nad ei sega sealjuures jalakäijaid. Olud tõesti on muutunud, rohkem on autosid, ka jalgrattureid tuleb muudkui juurde, jalakäijaid kõnniteel on aga jäänud üha vähemaks.
Mis ma veel teen liikluseeskirja kiuste: kõlistan jalgrattakella, kuigi liikluseekirja kohaselt tohib helisignaali anda vaid ohu tekkimisel või väljaspool asulat liikleja tähelepanu äratamiseks. Inimesele, kes on minu poole seljaga, olen ma jalgrattal ohtlik vaid siis, kui ta ei tea, et ma seal ta selja taga olen, aga ma ju ei tea, kas ta teab või ei tea. Ma igaks juhuks ikka kõlistan, sest jalakäijaid ei või iial teada. Sel hetkel, kui selgub, et ta polnud mind märganud ja ehmatab ja sellega ohuolukorra tekitab, on juba hilja kõlistama hakata. Ja valus. Üks aasta lonkasin ühe sihukese hajameelse jalakäija ehmunud käeviibutuse pärast pool suve.
Ja veel: ma sõidan ühesuunalisel tänaval vales suunas. Iga päev. Oma nelikümmend meetrit vähemalt. Lihtsalt, sel hetkel kui ma jõuan ühesuunalise liiklusega tänavajupile, muutub liiklus minu jaoks kohe mitu korda ohutumaks: keegi ei tule enam vasaku õla tagant minust mööda sõitma (ei tea ju iial, kas autojuht jätab mulle sõitmiseks meetrilaiuse tänavariba või surub mu äärekivist/teravast asfaldiservast kolme sentimeetri kaugusele. Nii et on täielik kergendus, kui järsku kõik kaasliiklejad silma all on ja kaugelt näha, kes neist kavatseb sulle otsa sõita ja kes on otsustanud viisakas olla ja su täna ellu jätta. Eks mul on tulnud ka mõne nahhaali või ehk õiglusjanuse juhi eest seal teepervele põigata, aga ainult paar korda. Ja loomulikult sõidangi ma seal teepervele nii lähedal, kui vähegi ohutult annab. Kui seal tee joonitud oleks, siis ma võibolla osutuksingi hoopis teepervel sõitjaks, kes teab.
Alternatiiv vastuvoolu sõitmisele oleks enne telliskivi paremale pöörata ja siis sooritada kolm vasakpööret tänavatel, kus liiklus on juba tunduvalt tihedam ja närvilisem. Tänan, ei.
Ja vahel ma ei tule sebral tänavat ületades jalgratta seljast maha, vaid sõidan üle. Aga ma just otsisin nii liikluseeskirjast kui liiklusseadusest, ja jälle ei leidnud üles seda kohta, mis keelab nii teha, nii et võibolla ma ikka ei riku liikluseeskirja sel viimasel puhul?
esmaspäev, 27. august 2007
jalgrattakell
Täna, kallid lapsed, tahaksin ma teile rääkida jalgrattakellast.
Nagu te võibolla teate, peavad meie teedel ja tänavatel liikuvad autod vastama tervele hulgale nõudmistele. Näiteks peab neil olema tehtud tehniline ülevaatus, peale selle peavad neil olema tõkiskingad, autoapteek, tulekustuti ja veel tuhat asja, et üldse sõita tohiks.
Jalgrattal peavad olema ainult korras pidurid, hekur kummagi ratta kodarate küljes ja jalgrattakell.
Ahhaa! See oli teile üllatuseks, onju! Te poleks eales tulnud selle peale, et peab olema jalgrattakell. Vähemalt, ma arvan, et enamik jalgrattureid seda ei tea, nii visuaalse vaatluse tulemuste põhjal otsustades. Ja audioaalse kuutluse tulemuste põhjal samuti mitte. (Kuidas seda õigesti ütelda?)
No pidurid on elementaarne, rikkis piduritega jalgrattur on surnud jalgrattur. Helkuritest, ma kahtlustan, pole valgel ajal tolku tühjagi, seda enam, et oht läheneb tavaliselt otse selja tagant. Aga vat jalgrattakell, see oli ainus, mis kohe ostes jalgrattaga kaasa ei tulnud ja ega ma teda algul ei tahtnud ka, aga praegu ma mõtlen, et kõigist jubinatest, mis ma oma jalgratta jaoks ostnud olen, on jalgrattakell kõige kasulikumaks osutunud. Kasulikkuse ja hinna suhe on aga lausa taevas.
Autode vastu aitab jalgrattakell harva, aga teiste jalgratturite ja jalakäijatega suhtlemisel on temast mitut moodi abi. Sõidad näiteks jalgratta- ja jalakäijateteel, ja eespool uimerdavad kaks vanamutti rõõmsalt keset teed "Kirgede tormi" arutades, suutmata kuidagi otsustada, kas nad käivad vasakul teeserval, paremal teeserval või otse keset teed. Neil pole aimugi, et selja tagant on lähenemas kiire ja massiivne objekt tüsedapoolse jalgratturi, tema toidukottide ja kõvast metallist jalgratta näol. Kui sa nüüd omapäi otsustad, et mutid oleks nagu rohkem paremal teeserval ja kõige rohkem ruumi on neist möödumiseks vasakult, siis võib jalgratta möödumise vuhin mutte ehmatada nii väga, et nad lausa õhku kargavad ja maanduvad... loomulkult sinu jalgratta ees. Tegelikult pole jalgrattaõnnetuseks rohkem vajagi kui ootamatut laia käeviibet, millega üks muttidest rõhutab teisele Juan Manueli ennekuulmatut käitumist Gabriela suhtes ja mis juhtumisi tabab mööduvat jalgratturit otse rindu.
Nii et kui ma näen enda ees jalakäijaid, kes ilmselt ei anna endale aru, et nendega ühel teel võivad liikuda neist suuremad, raskemad ja kiiremad objektid, siis tilistan ma juba kaugelt kella: "Trill. Siin jalgratas. Otsustage palun varakult ära, kummal pool teed te parasjagu käite. Mina mahun teist mööda ükskõik kummalt poolt, kust te aga tahate mind lasta."
Kui ma sõidan jalgrattateel, kuhu jalakäijatel õigupoolest asja ei peaks olema (sest nende kõnnitee on kusagil lähedal sealsamas kõrval), siis ma eestöllerdavatele jalakäijatele nii sõbralikult ei tilista. Siis ms tilsitan nii: "Trill-trill! Siin tuleb jalgratas, kellel on siin eesõigus! Palun lahkuge jagrattateelt ja käige oma kõnniteel!"
Aga kui jalakäijate kamp on süvenenud Rosa Margarita ja Carlos Fuentese suhete sasipuntrasse ja ei märka mu tilistamist kuulda võtta, siis läheb jutt muidugi palju kurjemaks: "Trilltrilltrilltrilltrilltrill! kuulete vä! Töllerdavad siin ka igasugused, travaivõi!"
Selleks, et jalgrattateel rulluisutajast mööda pääseda, on jalgrattakell muidugi täiesti asendamatu, kuigi mitte alati piisav. Uisutajate sõidukiirus on küllalt suur, millest tingitult on ka möödasõidu aeg pikem kui jalakäija puhul. Teiseks, uisutajad vehivad käte ja jalgadega vasakule ja paremale, mistõttu nad võtavad enda alla laiema teeosa kui jalakäijad või teised jalgratturid, aga kolmas ja kõige hullem asi on see, et uisutajad on endale tropid kõrva toppinud ja kuulavad ümbritsevate ohumärkide asemel oma lemmikmuusikat. Õnneks mitte kõik. Neist, kes ilma kõrvaklappidega sõidavad, saab ikka mööda kah.
Tehniliselt võttes on rulluisutajad jalakäijad ja nad ei tohiks üldse rattateel sõita, aga ega neil vaesekestel POLE ju mujal kusagil sõita ja lõppude lõpuks ohustavad nad rattateel teisi liiklejaid vähem kui kõnniteel, nii et ma olen nendega leppinud. Kuigi muidu ma küll liikluseeskirja rikkumisega leppida ei taha. Aga! Kui on rattatee, siis on rattatee ja arvestagu siis vähemalt jalgratturitega ja ärgu jäägu jalgu, ärgu sõitku kitsal teel kahekesi kõrvuti ja tõmmaku koomale, kui jagratturil on vaja mööduda.
Kui jalgrattatee pole keskjoonega kaheks sõidusuunaks jagatud, siis unustavad mõned jalgratturid vahel ära, et meil siin Eestis parempoolne liiklus on. Olen isegi mõnusalt laial jalgrattateel vahel uimerdanud jumal teab kus servas (näiteks siledamat sõidukohta otsides). Siis muidugi ehmatan, kui teine jalgrattur minust paremalt mööda tuhiseb. Tagant läheneva defineerimata müra puhul sunnib instinkt ju paremale hoidma. Mis siis, kui ma taganttulijale ette oleks keeranud! Nii et ma palun vabandust, et ma ette jäin, aga sa oleks ju võinud hoiatada! Tilistand siis rattakella, ma oleks ilusti paremale teeserva tõmmanud ja sa oleks minust õigelt poolt mööda saanud. Ainult et jah, sul ju kella polnudki.
Uimerdajatele jalgratturitele ma tilistan ka igaks juhuks sõbralikult. "Trill! teine jalgrattur teel, märkasid ikka vä?"
Liikluseeskiri ütleb küll, et helisignaali võib kasutada ainult ohu eest hoiatamiseks, aga ma kahtlustan, et seda kirjutades mõeldi ainult autodele ja unustati jalgrattad jälle täitsa ära. Jalgratas lihtsalt ON liiga vaikne sõiduriist ja vahel tuleb kella anda lihtsalt selleks, et teised teaksid, et sa oled olemas. Autode puhul teeb selle töö ära ju töötav mootor. Jalgrattur peaks sõites valjult laulujoru ajama või siis aegajalt kellukest kõlistama, et keegi kogemata end petlikust vaikusest eksitada ei laseks.
Nagu te võibolla teate, peavad meie teedel ja tänavatel liikuvad autod vastama tervele hulgale nõudmistele. Näiteks peab neil olema tehtud tehniline ülevaatus, peale selle peavad neil olema tõkiskingad, autoapteek, tulekustuti ja veel tuhat asja, et üldse sõita tohiks.
Jalgrattal peavad olema ainult korras pidurid, hekur kummagi ratta kodarate küljes ja jalgrattakell.
Ahhaa! See oli teile üllatuseks, onju! Te poleks eales tulnud selle peale, et peab olema jalgrattakell. Vähemalt, ma arvan, et enamik jalgrattureid seda ei tea, nii visuaalse vaatluse tulemuste põhjal otsustades. Ja audioaalse kuutluse tulemuste põhjal samuti mitte. (Kuidas seda õigesti ütelda?)
No pidurid on elementaarne, rikkis piduritega jalgrattur on surnud jalgrattur. Helkuritest, ma kahtlustan, pole valgel ajal tolku tühjagi, seda enam, et oht läheneb tavaliselt otse selja tagant. Aga vat jalgrattakell, see oli ainus, mis kohe ostes jalgrattaga kaasa ei tulnud ja ega ma teda algul ei tahtnud ka, aga praegu ma mõtlen, et kõigist jubinatest, mis ma oma jalgratta jaoks ostnud olen, on jalgrattakell kõige kasulikumaks osutunud. Kasulikkuse ja hinna suhe on aga lausa taevas.
Autode vastu aitab jalgrattakell harva, aga teiste jalgratturite ja jalakäijatega suhtlemisel on temast mitut moodi abi. Sõidad näiteks jalgratta- ja jalakäijateteel, ja eespool uimerdavad kaks vanamutti rõõmsalt keset teed "Kirgede tormi" arutades, suutmata kuidagi otsustada, kas nad käivad vasakul teeserval, paremal teeserval või otse keset teed. Neil pole aimugi, et selja tagant on lähenemas kiire ja massiivne objekt tüsedapoolse jalgratturi, tema toidukottide ja kõvast metallist jalgratta näol. Kui sa nüüd omapäi otsustad, et mutid oleks nagu rohkem paremal teeserval ja kõige rohkem ruumi on neist möödumiseks vasakult, siis võib jalgratta möödumise vuhin mutte ehmatada nii väga, et nad lausa õhku kargavad ja maanduvad... loomulkult sinu jalgratta ees. Tegelikult pole jalgrattaõnnetuseks rohkem vajagi kui ootamatut laia käeviibet, millega üks muttidest rõhutab teisele Juan Manueli ennekuulmatut käitumist Gabriela suhtes ja mis juhtumisi tabab mööduvat jalgratturit otse rindu.
Nii et kui ma näen enda ees jalakäijaid, kes ilmselt ei anna endale aru, et nendega ühel teel võivad liikuda neist suuremad, raskemad ja kiiremad objektid, siis tilistan ma juba kaugelt kella: "Trill. Siin jalgratas. Otsustage palun varakult ära, kummal pool teed te parasjagu käite. Mina mahun teist mööda ükskõik kummalt poolt, kust te aga tahate mind lasta."
Kui ma sõidan jalgrattateel, kuhu jalakäijatel õigupoolest asja ei peaks olema (sest nende kõnnitee on kusagil lähedal sealsamas kõrval), siis ma eestöllerdavatele jalakäijatele nii sõbralikult ei tilista. Siis ms tilsitan nii: "Trill-trill! Siin tuleb jalgratas, kellel on siin eesõigus! Palun lahkuge jagrattateelt ja käige oma kõnniteel!"
Aga kui jalakäijate kamp on süvenenud Rosa Margarita ja Carlos Fuentese suhete sasipuntrasse ja ei märka mu tilistamist kuulda võtta, siis läheb jutt muidugi palju kurjemaks: "Trilltrilltrilltrilltrilltrill! kuulete vä! Töllerdavad siin ka igasugused, travaivõi!"
Selleks, et jalgrattateel rulluisutajast mööda pääseda, on jalgrattakell muidugi täiesti asendamatu, kuigi mitte alati piisav. Uisutajate sõidukiirus on küllalt suur, millest tingitult on ka möödasõidu aeg pikem kui jalakäija puhul. Teiseks, uisutajad vehivad käte ja jalgadega vasakule ja paremale, mistõttu nad võtavad enda alla laiema teeosa kui jalakäijad või teised jalgratturid, aga kolmas ja kõige hullem asi on see, et uisutajad on endale tropid kõrva toppinud ja kuulavad ümbritsevate ohumärkide asemel oma lemmikmuusikat. Õnneks mitte kõik. Neist, kes ilma kõrvaklappidega sõidavad, saab ikka mööda kah.
Tehniliselt võttes on rulluisutajad jalakäijad ja nad ei tohiks üldse rattateel sõita, aga ega neil vaesekestel POLE ju mujal kusagil sõita ja lõppude lõpuks ohustavad nad rattateel teisi liiklejaid vähem kui kõnniteel, nii et ma olen nendega leppinud. Kuigi muidu ma küll liikluseeskirja rikkumisega leppida ei taha. Aga! Kui on rattatee, siis on rattatee ja arvestagu siis vähemalt jalgratturitega ja ärgu jäägu jalgu, ärgu sõitku kitsal teel kahekesi kõrvuti ja tõmmaku koomale, kui jagratturil on vaja mööduda.
Kui jalgrattatee pole keskjoonega kaheks sõidusuunaks jagatud, siis unustavad mõned jalgratturid vahel ära, et meil siin Eestis parempoolne liiklus on. Olen isegi mõnusalt laial jalgrattateel vahel uimerdanud jumal teab kus servas (näiteks siledamat sõidukohta otsides). Siis muidugi ehmatan, kui teine jalgrattur minust paremalt mööda tuhiseb. Tagant läheneva defineerimata müra puhul sunnib instinkt ju paremale hoidma. Mis siis, kui ma taganttulijale ette oleks keeranud! Nii et ma palun vabandust, et ma ette jäin, aga sa oleks ju võinud hoiatada! Tilistand siis rattakella, ma oleks ilusti paremale teeserva tõmmanud ja sa oleks minust õigelt poolt mööda saanud. Ainult et jah, sul ju kella polnudki.
Uimerdajatele jalgratturitele ma tilistan ka igaks juhuks sõbralikult. "Trill! teine jalgrattur teel, märkasid ikka vä?"
Liikluseeskiri ütleb küll, et helisignaali võib kasutada ainult ohu eest hoiatamiseks, aga ma kahtlustan, et seda kirjutades mõeldi ainult autodele ja unustati jalgrattad jälle täitsa ära. Jalgratas lihtsalt ON liiga vaikne sõiduriist ja vahel tuleb kella anda lihtsalt selleks, et teised teaksid, et sa oled olemas. Autode puhul teeb selle töö ära ju töötav mootor. Jalgrattur peaks sõites valjult laulujoru ajama või siis aegajalt kellukest kõlistama, et keegi kogemata end petlikust vaikusest eksitada ei laseks.
pühapäev, 26. august 2007
Maailma kõige hämmastavam uudis liikluseeskirjast
Kas teate, mida ma täna politseilt teada sain?
Jalgrattateel tohtivat autod parkida küll, kui see jalgrattatee on maha joonistatud sõidutee serva ja parkimist keelavat liiklusmärki ei ole.
Millegi nii nõmeda peale poleks ma ise küll tulnud.
Et siis sõiduteele maha märgitud jalgtattateed on mõeldud jalgratastele sõitmiseks juhul kui seal ükski auto parasjagu parkida ei taha?
Et jalgrattateel võiks autode parkimine keelatud olla põhjusel, et see segab jalgrattaliiklust, oli politsei arvates välistatud. "Jalgrattaga saab autodest ju mööda sõita."
Kui seda hirmsat uudist poleks olnud, oleks täna olnud väga hea jalgrattaliikluspäev.
Tehnika tänava jalgrattateel parkivad autod nimelt olid välja juuritud. Ei olnud ühtegi autot jalgrattateel, polnud ühtki ka kõnniteel. Kahtlustan Eesti Politsei head tööd. Niisugune pilt teeb kohe meele rõõmsaks.
Aitäh politseile jalgratturite poolt. Nüüd võiks meie, jalgratturid, vastutasuks kah natuke korralikumalt hakata liikluseeskirjadest kinni pidama.
Näiteks võiks ära õppida selle, et jalakäijate ülekäigukohal (sebral) on jalakäijal eesõigus, mis tähendab seda, et sellisele ülekäigukohale lähenedes tuleb kiirust vähendada või lausa peatuda, et läbi lasta teed ületav või ületamise võimalust ootav jalakäija. Ka jalgratturil. Ka jalgrattateel, kui see sebra on üle jalgrattatee.
Nii, see tegi nüüd küll ühe postituse kohta tervelt kaks liikluseeskirjauudist.
Mul on veelgi uudiseid, mida ma kibelen teiega jagama, aga praegu ma lõpetan, et teid mitte üle koormata.
Jalgrattateel tohtivat autod parkida küll, kui see jalgrattatee on maha joonistatud sõidutee serva ja parkimist keelavat liiklusmärki ei ole.
Millegi nii nõmeda peale poleks ma ise küll tulnud.
Et siis sõiduteele maha märgitud jalgtattateed on mõeldud jalgratastele sõitmiseks juhul kui seal ükski auto parasjagu parkida ei taha?
Et jalgrattateel võiks autode parkimine keelatud olla põhjusel, et see segab jalgrattaliiklust, oli politsei arvates välistatud. "Jalgrattaga saab autodest ju mööda sõita."
Kui seda hirmsat uudist poleks olnud, oleks täna olnud väga hea jalgrattaliikluspäev.
Tehnika tänava jalgrattateel parkivad autod nimelt olid välja juuritud. Ei olnud ühtegi autot jalgrattateel, polnud ühtki ka kõnniteel. Kahtlustan Eesti Politsei head tööd. Niisugune pilt teeb kohe meele rõõmsaks.
Aitäh politseile jalgratturite poolt. Nüüd võiks meie, jalgratturid, vastutasuks kah natuke korralikumalt hakata liikluseeskirjadest kinni pidama.
Näiteks võiks ära õppida selle, et jalakäijate ülekäigukohal (sebral) on jalakäijal eesõigus, mis tähendab seda, et sellisele ülekäigukohale lähenedes tuleb kiirust vähendada või lausa peatuda, et läbi lasta teed ületav või ületamise võimalust ootav jalakäija. Ka jalgratturil. Ka jalgrattateel, kui see sebra on üle jalgrattatee.
Nii, see tegi nüüd küll ühe postituse kohta tervelt kaks liikluseeskirjauudist.
Mul on veelgi uudiseid, mida ma kibelen teiega jagama, aga praegu ma lõpetan, et teid mitte üle koormata.
reede, 24. august 2007
välimäärajas
Värskes Eesti Ekspressis oli jalgrattateeliste välimääraja. Jah, kõiki neid tegelasi olen minagi Tallinna jalgrattateedel kohanud. Ainult mind ennast ei olnud. Ärge laske end eksitada mõningast välisest sarnasusest pildil kujutatud tsikk/tibiga. Sarnasus piirdub rangelt ainult paljaste paksude kintsudega.
Aga jah, kuhu on kadunud inimesed, kes sõidavad ASJA PÄRAST? Olen ma siis viimane kaduvast liigist, kes pole mitte tulnud, et sõita, vaid sõidab, et tulla/minna; jõuda koju/tööle/kooli/poodi? Kellel on eesmärk, sõidusiht ja vajadus õigeks ajaks kohale jõuda? Keda ei oota rattatee alguses auto, kuhu pärast sõitmas käimist pakkida rulluisud ja/või jalgratas, et siis normaalselt koju tagasi saada?
Aga jah, kuhu on kadunud inimesed, kes sõidavad ASJA PÄRAST? Olen ma siis viimane kaduvast liigist, kes pole mitte tulnud, et sõita, vaid sõidab, et tulla/minna; jõuda koju/tööle/kooli/poodi? Kellel on eesmärk, sõidusiht ja vajadus õigeks ajaks kohale jõuda? Keda ei oota rattatee alguses auto, kuhu pärast sõitmas käimist pakkida rulluisud ja/või jalgratas, et siis normaalselt koju tagasi saada?
neljapäev, 23. august 2007
suve pole enam kauaks
Sõidan soojal pärastlõunal tasakesi kodu poole ja millegipärast tabab mind järsku mõte: suvi saab varsti otsa. Selle mõttega tuleb äng. Ma tean, et nüüd lähevad päevad aina lühemaks, pimedamaks ja külmemaks, saabuvad vihma- ja siis lumesajud, rattaga enam liikuma ei pääse... miks ma ei rõõmusta selle üle, et praegu on veel soe, miks muretsen ette, et läheb külmaks? Miks ma ei rõõmusta, et on valge nii hommikul kui õhtul, miks lasen end ängistada mõttel, et varsti tuleb tööle minna pimedas?
Sügis on vastik ja talv veel vastikum. Aga pole ju veel sügis. Miks ma lasen sügisekartusel oma suverõõme tumestada?
Sügis on vastik ja talv veel vastikum. Aga pole ju veel sügis. Miks ma lasen sügisekartusel oma suverõõme tumestada?
liiklusuudiseid
Ahaa! Vähemalt üks kommentaator teab, et rattateel parkida ei tohi. Koos minuga teeb see juba kaks, kes teavad. Üks politsei liiklustalituse juhtivkonstaabel kah teadis. Juba kolm!
Kes veel ei tea: autode 714AIU, 070TFU ja 931ATG juhid ja Eesti politsei patrullpolitseinikud.
Auto 714AIU omanik mitte ainult et pargib tehnika tänava rattateel, ta müüb seal oma autot!
Politseil pole viimase kolme kuu jooksul selle vastu midagi olnud.
kolmapäev, 22. august 2007
neljapäev, 16. august 2007
rõõmus päev
Täna tuli üks teine jalgrattur minu juurde, “Ma tulen ka siia seisma.” Ma olin Hiiul Trepi tänava jalgrattateel seisma jäänud, jalgratta põigiti teele keeranud ja otsisin parajasti paaniliselt kotist oma abipolitseiniku tõendit. Ülevalt mäe pealt sõitsid meie poole kaks sõiduautot. Noh, eks ma sellepärast kinni ju pidasingi, et ma nägin neid seal keelatud kohas sõitmas. Mõtlesin, et alustuseks tutvustan ennast nagu kord ja kohus.
Noormees pakkus, et võiks politsei kutsuda, aga tagumine auto oli juba minema tagurdanud ja ka meie ees pidama jäänud mersu hakkas ka telefoni väljavõtmise peale taganema, nii et me leidsime, et kui ta siit poole mäe pealt tagurpidi üles tagasi läheb, siis sellest vist piisab kah. Ja ta läks. Vandus, aga läks. Üleval tänavaotsas jäi veel passima ja sõimama, aga selleks ajaks kui mina üles olin vänderdanud, oli sinna jõudnud üks teine turske jalgratturipoiss, kes kah minu kõrval seisis ja liiklusteemalises diskussioonis osales. Lahkelt pakkudes, et kui autojuhul märgi kehtivuse suhtes kahtlusi on, siis võiks ju politsei poole pöörduda.
Mersu sõitis ära, aga keeras sajakonna meetri kaugusel otsa uuesti ümber ja kui ma talle järele jõudsin, jätkas sõimlemist. Märk olevat üle soditud ja selle kehtivus on vaieldav! No mis mulle talle öelda oli? “Sa TEAD, et sealt ei tohi sõita.” Kuna ta keeras otsa jälle Trepi tänava poole, võtsin talle sappa ja valvasin, et ta uuesti jalgrattateele ei hiili. Kuhugi ta keeras, kui nägi mind mäest alla kimamas, nii et ma loodan, et ta kaotas lootuse ja sõitis sealt, kus iganes ringiga alla saab, sõiduteed mööda.
Oi mul läks tuju heaks!
Mitte sellepärast, et ma selle ühe juhi sellel ühel korral jalgrattateelt minema peletasin, vaid sellepärast, et MA EI OLNUD ÜKSI. Esimest korda tundsin ma, et ma kaitsen ka teiste inimeste huve ja et need teised on minuga ühel nõul ja valmis sama asja ajama.
Eks seal Trepi tänaval ikka sõidavad vahel autod, kuigi ei tohi, ja kuigi on jube hirmus, kui sellise järsu tõusu peal pead veel vaatama, kuidas autost kitsal teel mööda pääsed. Jalgratas on ju stabiilne, kui teatud hoog on sees, aga järsult ülesmäge punnides on sellist stabiilsushoogu igavesti raske sisse saada. Minul vähemalt. Ja eks ole seal ennegi politseile helistatud, aga mida politsei teeb? Kirjutab autonumbri üles, aga mis edasi saab, see jääb minu eest igaveseks varjatuks. Ja politseikorrapidajatega on nagu on, mõni paistab olevat koostööaldis, aga mõni küsib, “ja mida mina tegema peaks?” nagu segaks ma teda sellega, et mingist liikluseeskirjade rikkujast teatan.
Ma olen kurvastusega tunnetanud, kuidas “eesti rahvas” laseb nahhaalidel endale pähe istuda ja istub ka ise alati pähe endast nõrgemale, kui see vähegi mingit tulu tõotab. Sekkumine pole kombeks ja oma huvide eest seismine kah mitte.
Täna mõtlesin, et äkki on mentaliteet hakanud muutuma. Peeter Oja tegi otsa lahti ja tänase Eesti Ekspressi persoon on Jaanus Purga lihtsalt sepärast, et too tahab jõmluse vastu võidelda.
Nii et ei tea, kas on kodanikud julgust saanud sellest, et avalik sõna kaldub olema liiklushuligaanide vastu ja liikluse taltsutamise ja seaduste järgimise poolt – või on avalik sõna ehk ära tabanud, et kodanikud ei kannata enam seda seadusetuse õhkkonda välja ja väljendab enamuse soovi, et liikluskutuur paraneks?
Nii ehk naa, mind rõõmustas lootus, et jää on hakanud liikuma.
Mind tõstis kõrvust kaasjalgratturi kiitus: “Julge inimene olete, et söandate neile niimoodi vastu astuda. Nad võivad peksa ka anda.”
Ma tean küll. Inimesed võivad olla hämmastavalt hoolimatud kõige muu, aga mitte oma auto suhtes. Noh, nendega on vist nii nagu ämmade ja koertega: ei tohi lasta neil aru saada, et hirm on nahas, muidu nad hammustavad.
Tänane jõmm ainult haukus.
Noormees pakkus, et võiks politsei kutsuda, aga tagumine auto oli juba minema tagurdanud ja ka meie ees pidama jäänud mersu hakkas ka telefoni väljavõtmise peale taganema, nii et me leidsime, et kui ta siit poole mäe pealt tagurpidi üles tagasi läheb, siis sellest vist piisab kah. Ja ta läks. Vandus, aga läks. Üleval tänavaotsas jäi veel passima ja sõimama, aga selleks ajaks kui mina üles olin vänderdanud, oli sinna jõudnud üks teine turske jalgratturipoiss, kes kah minu kõrval seisis ja liiklusteemalises diskussioonis osales. Lahkelt pakkudes, et kui autojuhul märgi kehtivuse suhtes kahtlusi on, siis võiks ju politsei poole pöörduda.
Mersu sõitis ära, aga keeras sajakonna meetri kaugusel otsa uuesti ümber ja kui ma talle järele jõudsin, jätkas sõimlemist. Märk olevat üle soditud ja selle kehtivus on vaieldav! No mis mulle talle öelda oli? “Sa TEAD, et sealt ei tohi sõita.” Kuna ta keeras otsa jälle Trepi tänava poole, võtsin talle sappa ja valvasin, et ta uuesti jalgrattateele ei hiili. Kuhugi ta keeras, kui nägi mind mäest alla kimamas, nii et ma loodan, et ta kaotas lootuse ja sõitis sealt, kus iganes ringiga alla saab, sõiduteed mööda.
Oi mul läks tuju heaks!
Mitte sellepärast, et ma selle ühe juhi sellel ühel korral jalgrattateelt minema peletasin, vaid sellepärast, et MA EI OLNUD ÜKSI. Esimest korda tundsin ma, et ma kaitsen ka teiste inimeste huve ja et need teised on minuga ühel nõul ja valmis sama asja ajama.
Eks seal Trepi tänaval ikka sõidavad vahel autod, kuigi ei tohi, ja kuigi on jube hirmus, kui sellise järsu tõusu peal pead veel vaatama, kuidas autost kitsal teel mööda pääsed. Jalgratas on ju stabiilne, kui teatud hoog on sees, aga järsult ülesmäge punnides on sellist stabiilsushoogu igavesti raske sisse saada. Minul vähemalt. Ja eks ole seal ennegi politseile helistatud, aga mida politsei teeb? Kirjutab autonumbri üles, aga mis edasi saab, see jääb minu eest igaveseks varjatuks. Ja politseikorrapidajatega on nagu on, mõni paistab olevat koostööaldis, aga mõni küsib, “ja mida mina tegema peaks?” nagu segaks ma teda sellega, et mingist liikluseeskirjade rikkujast teatan.
Ma olen kurvastusega tunnetanud, kuidas “eesti rahvas” laseb nahhaalidel endale pähe istuda ja istub ka ise alati pähe endast nõrgemale, kui see vähegi mingit tulu tõotab. Sekkumine pole kombeks ja oma huvide eest seismine kah mitte.
Täna mõtlesin, et äkki on mentaliteet hakanud muutuma. Peeter Oja tegi otsa lahti ja tänase Eesti Ekspressi persoon on Jaanus Purga lihtsalt sepärast, et too tahab jõmluse vastu võidelda.
Nii et ei tea, kas on kodanikud julgust saanud sellest, et avalik sõna kaldub olema liiklushuligaanide vastu ja liikluse taltsutamise ja seaduste järgimise poolt – või on avalik sõna ehk ära tabanud, et kodanikud ei kannata enam seda seadusetuse õhkkonda välja ja väljendab enamuse soovi, et liikluskutuur paraneks?
Nii ehk naa, mind rõõmustas lootus, et jää on hakanud liikuma.
Mind tõstis kõrvust kaasjalgratturi kiitus: “Julge inimene olete, et söandate neile niimoodi vastu astuda. Nad võivad peksa ka anda.”
Ma tean küll. Inimesed võivad olla hämmastavalt hoolimatud kõige muu, aga mitte oma auto suhtes. Noh, nendega on vist nii nagu ämmade ja koertega: ei tohi lasta neil aru saada, et hirm on nahas, muidu nad hammustavad.
Tänane jõmm ainult haukus.
kolmapäev, 15. august 2007
huvitavat psühholoogiast
Suvi on suurepärane ja meie suvine lühendatud tööaeg veelgi suurepärasem. Täitsa nigu puhkus, pealelõunal määrid end päikesekreemiga sisse ja suundud randa. Ma käisin terve eelmise nädala iga päev Paljassaares. Äge oli.
Aga nagu pärast päris puhkust koguneb tegemata tõid ja tähtajad hakkavad kaela kukkuma ja nagu pärast päris puhkust istun ma nüüd õhtuti kauem tööl ja üritan oma aruanded parlanksi saada.
Meie üldtelefon röögib nagu pöörane üle kogu kontori. Muidu on sekretäri töö seda võtta, aga sekretär läheb peale lühendatud tööpäeva lõppu ära koju - või randa - ja telefon jääb üksi karjuma. Minu närv ei kannata lasta sel heliseda, parem võtan toru oma tuppa ja vastan. Äkki on mõni kõne tõesti hädaline? Ja noh ma üldse arvan, et kliendi vastu peaks olema nii kena kui vähegi võimalik. Kui ta loodab, et ta peale tööaja lõppu veel siit infot saab, siis nii palju infot, kui mul on, ma talle ka annan. Enamasti seisneb see "nii palju infot kui mul on" küll selles, et "helistage homme tööajal ja keegi vastab teile asjatundlikult", aga eks ole seegi ju parem kui mitte midagi? Mulle küll meeldiks saada kutsuva tooni asemel teavet, millal oleks õigem aeg helistada.
Aga pagan neid helistajaid on peris palju. Ja mul on hetkel ka niisugune keskendumist vajav töö käsil, segab, kui kogu aeg mõttelõng katki kistakse. Nii ma siis üritan minu käsutuses oleav info helistajale kohe kiiresti edasi anda: "Meil on tööpäev läbi, kui te helistaksite homme vastuvõtuajal, siis leiaks kellegi, kes teile vastata oskab."
Mispeale KÕIK helistajad ütlevad aitäh, aga... ja seletavad oma probleemi mulle ära. Aga mina juba lootsin, et ma saan oma bilansi juurde tagasi pöörduda... ja nende probleemide lahendamisega tegelevad meil teised inimesed, keda siin parajasti pole ja kelle tööd mina teha ei oska. Nii et pärast probleemi ärakuulamist ei oska ma ikka paremat nõu anda, kui et helistage homme tööajal!
Aga kõige hullem on see, et iga helistaja helistab esimest korda, aga mina seletan juba kümnendat korda: meil on tööpäev läbi, laske mul tööd teha! ja närv hakkab üle viskama.
Kes täna veel helistab, saab sõimata!
Aga nagu pärast päris puhkust koguneb tegemata tõid ja tähtajad hakkavad kaela kukkuma ja nagu pärast päris puhkust istun ma nüüd õhtuti kauem tööl ja üritan oma aruanded parlanksi saada.
Meie üldtelefon röögib nagu pöörane üle kogu kontori. Muidu on sekretäri töö seda võtta, aga sekretär läheb peale lühendatud tööpäeva lõppu ära koju - või randa - ja telefon jääb üksi karjuma. Minu närv ei kannata lasta sel heliseda, parem võtan toru oma tuppa ja vastan. Äkki on mõni kõne tõesti hädaline? Ja noh ma üldse arvan, et kliendi vastu peaks olema nii kena kui vähegi võimalik. Kui ta loodab, et ta peale tööaja lõppu veel siit infot saab, siis nii palju infot, kui mul on, ma talle ka annan. Enamasti seisneb see "nii palju infot kui mul on" küll selles, et "helistage homme tööajal ja keegi vastab teile asjatundlikult", aga eks ole seegi ju parem kui mitte midagi? Mulle küll meeldiks saada kutsuva tooni asemel teavet, millal oleks õigem aeg helistada.
Aga pagan neid helistajaid on peris palju. Ja mul on hetkel ka niisugune keskendumist vajav töö käsil, segab, kui kogu aeg mõttelõng katki kistakse. Nii ma siis üritan minu käsutuses oleav info helistajale kohe kiiresti edasi anda: "Meil on tööpäev läbi, kui te helistaksite homme vastuvõtuajal, siis leiaks kellegi, kes teile vastata oskab."
Mispeale KÕIK helistajad ütlevad aitäh, aga... ja seletavad oma probleemi mulle ära. Aga mina juba lootsin, et ma saan oma bilansi juurde tagasi pöörduda... ja nende probleemide lahendamisega tegelevad meil teised inimesed, keda siin parajasti pole ja kelle tööd mina teha ei oska. Nii et pärast probleemi ärakuulamist ei oska ma ikka paremat nõu anda, kui et helistage homme tööajal!
Aga kõige hullem on see, et iga helistaja helistab esimest korda, aga mina seletan juba kümnendat korda: meil on tööpäev läbi, laske mul tööd teha! ja närv hakkab üle viskama.
Kes täna veel helistab, saab sõimata!
teisipäev, 14. august 2007
kas me siis toda Eestit tahtsime?
Kõik on niikuinii juba lugenud, nii et palun vabandust, aga Sepp kirjutab lihtsalt NII hästi ja õigesti, et pisar tuleb silma:
Teeb kohe kadedaks, et ise nii pole osanud öelda.
mida ma “Tolle Eesti” all silmas pidasin.
See on Eesti, kus puudujäägid ei ole niivõrd ainelist (erinevalt nn. Teisest Eestist), kuivõrd mõistuslikku laadi. Kus meedia on loobunud harija rollist ja langetab ennast mingi müütilise Keskmise Lugeja tasandile, et ots-kasumiga kokku tulla. Kus kõneisikuteks, arvamusliidriteks, on tehtud ilmatüdruk ja lembesüldilõõritaja. Sest nemad lähevad Sihtgrupile korda ja Sihtgrupp on kogum, mida on arvuliselt enim, mass. Kus Põhiseaduse Pilsner on “jummala normull” ja andekas asi. Loodud koostöös Justiitsministeeriumiga (sic!. Või noh, parem kui Haigekassaga). “Sõida end kaineks” võiks veel reklaamlauseks panna, oleks “täislaks”.
Muidugi on väike lootus, et Too Eesti ei olegi nii suur, kui paistab. Lihtsalt karjub kõvemini. Ja ropumalt. A miks tema järgi siis ennast seada?
Teeb kohe kadedaks, et ise nii pole osanud öelda.
pühapäev, 12. august 2007
Tallinn Pride
Pidistajaid oli küll rohkem kui laulupeol!
Muidu ei juhtunud midagi huvitavat. Peksa ei saanud. Kõik tuttavad osavõtjad olid muuseas jumala heterod. Nägin ainult kahte Pride'i särki (mida sel aastal olevat tellitud rekordarv) - üks oli minu seljas. Ja miks mina sina läksin? ma päris täpselt ei tea. Miski ei veennud mind, et geiparaad on just see asi, mis meil siin Eestis homode õigusi aitab edendada. Et geiparaad on meil siin Eestis üldse õige asi - Justin arvas päris teraselt, et siuke show ei käi eestlase iseloomuga hästi kokku. Aga see sallimatusevaht, mis siinseal üles kohus, ajas mu vist vihaseks. Viimane piisk oli koolidirektor Märt Sultsi sõnavõtt SLÕhtulehes (mäherdune labasus, häbi, koolidirektor!). Ja mul on natsa kahju ka, et polnud loosungit MTÜ Toetavad Heterod või midagi muud sellist, mis oleks rõhutanud, et see ei olnud ainult homode üritus, et sellel vähemusel on meie, enamuse seas, toetus olemas. Et kõik heteroseksuaalid ei vihka homosid, et me tõesti sallime. Ütleme välja, valju häälega, et sallime. Selleks läksingi ja marssisin, et oleks valju häälega välja õeldud. Sest muidu kõlab valju häälega ainult nende jobude arvamus, kes oma sallimatust väljendavad.
Ja natuke hirm oli ka:) Siis selleks kah läksin, et hirmust üle olla.
neljapäev, 9. august 2007
kolmapäev, 8. august 2007
uudiseid liikluseeskirjadest
Eile kohtusin kaubikujuhiga, kes polnud kuulnudki, et ülekäigurajal ei tohi autod seista. Nii ta vähemalt väitis. No kui täpne olla, siis liikluseeskiri ütleb selle kohta küll nii: Ülekäigurajale tohib sõita vaid siis, kui juht on kindel, et tal ei tule sellel seisma jääda. Ja kus ma temaga kohtusin? - loomulikult ülekäigurajal. Eespool oli raudteeülesõit suletud ja mõistagi seisid autod ja ootasid, kuni rong möödub. Tükk aega juba seisid. Kuidagi ei saa olla, et see kaubikujuht ei näinud, et ees on ummik ja et ta ei pääse kaugemale kui poole sebra peale.
Et ummikus ootavad autod ülekäigurajale trügivad, pole üldse haruldane. Osad neist teevad vabandavat nägu, kui näevad jalakäijat, kes neist mööda ei pääse. Aga osad on nigu süüta lapsukesed ja ei taipa teps, mida nad valesti on teinud.
Äkki tõesti ei tunne liikluseeskirja?
Kui nüüd järele mõelda, liikluseeskirjas on veelgi kohti, mis keskmisele autojuhile on täitsa tume maa. Umbes vähemalt pooled autojuhid arvavad, et kõnniteel võib parkida küll, kui... ah, mis kui. Võib parkida küll, sest - "a kuhu ma siis pargin?"
Vat nõukogude ajal oli ikka hea, miilits võis patustajalt juhiloa ära võtta ja enne kätte ei saanud, kui olid eksami uuesti teinud. Miilits muidugi pruukis oma võimu kurjasti ja see HIRMUS karistus kaotati vist üldse ära. A zrja! Praegu on siginend kohe hulgem siukseid patsaane, kellele kuluks ära veel kord või paar liikluseeskirja tuupida. No mõnda kohta liikluseeskirjast teatakse üldiselt vist päris hästi, näiteks neid kiiruseületamise kohti, ma arvan, ja üldse see osa, mida SÕITMISEKS on vaja teada, et mis märgiga kuhu, aga eks seda kõike ongi ühe keskmise eesti mehe ajumahu jaoks üsna palju nii et igasugused jalakäijate õigused ja muu jura... no ei mahu ära, mis sa teed!
No mulle ka lapsena ei jäänud korrutustabel kohe pähe. Seitsmega korrutamine oli juba täitsa keeruline ja kaheksaga - päris peavalu. (aga üheksaga oli jälle kerge, imelik, eks!) No aga seda va korrutustabelit muudkui tuubiti ja kontrolliti, ja tuubiti ja kontrolliti, ja lõpuks jäi pähe! Kõigile jäi pähe! liikluseeskirjaga peaks ikka samamoodi tegema, kontollime, ja kes ei oska, tuubib veel ja siis me kontrollime uuesti, ja uuesti... niikaua kui selgeks saab.
Osa juhte muidugi teavad, et ei tohi ja ikka teevad, aga osa ikka tõesti ongi lollid. Kui me neile lollidele asjad selgeks õpetame, siis saaks ju kah natuke parem.
Lugege mu blogi! Ma kirjutan teile varsti jälle uudiseid liikuseeskirjadest!
Tänane õppetund oli siis selline: kui sa pole kindel, et saad sebrast peatumata üle sõita, siis peatu sebra ees, ära kohe üldse sõida ülekäigurajale, kui sa sealt kidlasti kohe üle ei saa.
Ah, kahju, et lollid mu blogi ei viitsi lugeda!
(Te mõelge, kui lollid ka loeks, kus siis oleks külastatavust!)
Et ummikus ootavad autod ülekäigurajale trügivad, pole üldse haruldane. Osad neist teevad vabandavat nägu, kui näevad jalakäijat, kes neist mööda ei pääse. Aga osad on nigu süüta lapsukesed ja ei taipa teps, mida nad valesti on teinud.
Äkki tõesti ei tunne liikluseeskirja?
Kui nüüd järele mõelda, liikluseeskirjas on veelgi kohti, mis keskmisele autojuhile on täitsa tume maa. Umbes vähemalt pooled autojuhid arvavad, et kõnniteel võib parkida küll, kui... ah, mis kui. Võib parkida küll, sest - "a kuhu ma siis pargin?"
Vat nõukogude ajal oli ikka hea, miilits võis patustajalt juhiloa ära võtta ja enne kätte ei saanud, kui olid eksami uuesti teinud. Miilits muidugi pruukis oma võimu kurjasti ja see HIRMUS karistus kaotati vist üldse ära. A zrja! Praegu on siginend kohe hulgem siukseid patsaane, kellele kuluks ära veel kord või paar liikluseeskirja tuupida. No mõnda kohta liikluseeskirjast teatakse üldiselt vist päris hästi, näiteks neid kiiruseületamise kohti, ma arvan, ja üldse see osa, mida SÕITMISEKS on vaja teada, et mis märgiga kuhu, aga eks seda kõike ongi ühe keskmise eesti mehe ajumahu jaoks üsna palju nii et igasugused jalakäijate õigused ja muu jura... no ei mahu ära, mis sa teed!
No mulle ka lapsena ei jäänud korrutustabel kohe pähe. Seitsmega korrutamine oli juba täitsa keeruline ja kaheksaga - päris peavalu. (aga üheksaga oli jälle kerge, imelik, eks!) No aga seda va korrutustabelit muudkui tuubiti ja kontrolliti, ja tuubiti ja kontrolliti, ja lõpuks jäi pähe! Kõigile jäi pähe! liikluseeskirjaga peaks ikka samamoodi tegema, kontollime, ja kes ei oska, tuubib veel ja siis me kontrollime uuesti, ja uuesti... niikaua kui selgeks saab.
Osa juhte muidugi teavad, et ei tohi ja ikka teevad, aga osa ikka tõesti ongi lollid. Kui me neile lollidele asjad selgeks õpetame, siis saaks ju kah natuke parem.
Lugege mu blogi! Ma kirjutan teile varsti jälle uudiseid liikuseeskirjadest!
Tänane õppetund oli siis selline: kui sa pole kindel, et saad sebrast peatumata üle sõita, siis peatu sebra ees, ära kohe üldse sõida ülekäigurajale, kui sa sealt kidlasti kohe üle ei saa.
Ah, kahju, et lollid mu blogi ei viitsi lugeda!
(Te mõelge, kui lollid ka loeks, kus siis oleks külastatavust!)
pühapäev, 5. august 2007
lugemislaual
Reedel murdsin ma suvise töögraafiku needuse ja jõudsin ometi kord raamatukokku. Seekord suundusin joonelt lastekirjanduse osakonda. Ma loen hoolikalt raamatuarvustusi, ka lasteraamatuarvustusi, ja seetõttu on mu lugemist vajavate raamatute nimekirjas juba hulk uuemat lastekirjandust, aga kuna uues raamatukogus on lastekirjandus alatult teisele korrusele paigutatud, siis ma enam ei satu seda laenutama. Seekord siiski. Leidsin Piret Raua "Ernesto küülikud". Tore. Harry Potter oli mul ka ammu nimekirjas. Silmitsesin pingsalt riiuleid ja püüdsin meenutada, mis tähega algas Harry Potteri autori nimi (kui nimesid VAJA on, siis lähevad nad ju alati meelest ära, või vähemalt ei tule meelde... mis ON teine asi). Sel hetkel tuli ligi üks täitsa võõras raamatukogutädi ja küsis, kas ma otsin midagi konkreetset, ehk ta saab aidata. Kuna Rowlingu nimi ei olnud mulle selleks hetkeks veel meelde tulnud, siis teatasin muidugi, et ei, mis te nüüd, ma niisama vaatan, ehk hakkab midagi silma. Ja raamatukogutädi siis lahkelt seletas: siin on esimene-teine klass, siin kolmas-neljas, siin viies-kuues... Vat sulle süstemaatikat. Ei, ei olnud õpikud, ilukirjandus oli.
Lõpuks leidsin ka Potteri raamatuselgade kujunduse järgi üles. Olid teised kõik ühte riiulisse pandud, mul jäi ähmiga vaatamata, mis klass neid lugeda võiks.
Ma ei suutnud ainult meenutada, millised osad mul juba loetud on. Võtsin siis igaks juhuks kolmanda ja tagavaraks neljanda. Kui ma kolmanda osa läbi sain, siis olin juba üsna veendunud, et ma olen seda juba kunagi lugenud. Neljas osa on mul praegu veel pooleli, nii et selle kohta ma veel kindlalt ei tea. Kui läbi saan, siis ütlen.
Milline õnnistusrikas lugemismälu mul ikka on! Iialgi ei ole karta, et pole enam häid raamatuid, mida lugeda. Alati võib võtta mõne juba loetud raamatu ja lugeda nagu esimest korda;)
Lõpuks leidsin ka Potteri raamatuselgade kujunduse järgi üles. Olid teised kõik ühte riiulisse pandud, mul jäi ähmiga vaatamata, mis klass neid lugeda võiks.
Ma ei suutnud ainult meenutada, millised osad mul juba loetud on. Võtsin siis igaks juhuks kolmanda ja tagavaraks neljanda. Kui ma kolmanda osa läbi sain, siis olin juba üsna veendunud, et ma olen seda juba kunagi lugenud. Neljas osa on mul praegu veel pooleli, nii et selle kohta ma veel kindlalt ei tea. Kui läbi saan, siis ütlen.
Milline õnnistusrikas lugemismälu mul ikka on! Iialgi ei ole karta, et pole enam häid raamatuid, mida lugeda. Alati võib võtta mõne juba loetud raamatu ja lugeda nagu esimest korda;)
reede, 3. august 2007
ärge olge nii abivalmid
Mõned aastad kooselu jalgrattaga on mulle selgeks õpetanud, kuidas saab jalgratta topelt-välisuste vahelt läbi ja teisele korrusele või tagasi. Aga et see protsess kulgeks valutult, on vaja soodsaid tingimusi. Kõik on karvapealt välja rihitud: välimine välisuks tuleb osava jalahoobiga lahti paisata, ja kui hoop on tulle suuna suhtes õige tugevusega, jääb välisuks uksestopperi taha kinni ja siis saab jalgratta selle vastu toetada, seniks kui ise võtmed välja otsid ja sisemise väiskukse lukust lahti keerad. Kui uks liiga tugeva hooga üle stopperi läheb, siis vajutab ukse najale toetatud jalgratas selle tahapoole vajuma, jalgratas kaotab tasakaalu ja hakkab veerema ja muidugi kukub. Kui uks liiga nõrga hooge lahti virutada, siis läheb ta vastu stopperit, aga ei jää sinna kinni, vaid hakkab tagasi kinni vajuma ja siis pole jalgratast ju kuhugi toetada. Ühesõnaga, see on üks peen värk. Ja kui mõni abivalmis naaber juhtub läheduses olema, siis tahab ta tingimata ust lahti hoida või midagi, ja sätib end seisma sinna, kuhu mul on vaja jalgratast toetada, või jääb uste vahel täpselt ette, või avab lahkelt sisemise ukse, nii et ma selle tagant enam oma postkastini ei pääse... ühesõnaga, ärge olge nii abivalmid! Segab jubedalt.
Täna hommikul pidi naabrinaine välisuksega peaaegu vastu pead saama, kui ma selle osava jalahoobiga lahti paiskasin. Ja siis ta seisis seal ja hoidis uksest kinni, aga mina ei pääsenud eest minema, sest ma ei saanud jalgrattast lahti lasta, sest ta ei lasknud mul ratast ukse vastu toetada ja nii läks meil mõlemil ilgelt aega, aga see-eest olime me väga viisakad ja vestlesime teemal, et ei tea, kas pesu ikka kuivab selle ilmaga. Mul oli ebamugav, et ma segasin tal sisenemast ja veel ebamugavam, et ta segas mul oma abivalmidusega väljumast.
Täna hommikul pidi naabrinaine välisuksega peaaegu vastu pead saama, kui ma selle osava jalahoobiga lahti paiskasin. Ja siis ta seisis seal ja hoidis uksest kinni, aga mina ei pääsenud eest minema, sest ma ei saanud jalgrattast lahti lasta, sest ta ei lasknud mul ratast ukse vastu toetada ja nii läks meil mõlemil ilgelt aega, aga see-eest olime me väga viisakad ja vestlesime teemal, et ei tea, kas pesu ikka kuivab selle ilmaga. Mul oli ebamugav, et ma segasin tal sisenemast ja veel ebamugavam, et ta segas mul oma abivalmidusega väljumast.
kolmapäev, 1. august 2007
lein
Et rääkda ka asjadest, mis tõesti hinge lähevad, siis üleeile suri minu lemmikkirjanik. Mitte the lemmikkirjanik, aga siiski a lemmikkirjanik. Ja erinevalt paljudest, mitte lemmikrežisöör. Ma ilmselt pole piisavalt filmi-inimene. Olen täitsa raamatu-inimene. Ma olen Bergmani filme vähe näinud (millest on kahju); mulle nad meeldisid küll, aga just sellepärast, et need seostusid alati sellega, mida Bergman kirjutanud on. Aga Bergmani raamatud on mind hingepõhjast puudutanud ja alati tekitanud tahtmise veel teda lugeda. Aitäh Ülev Aaloele, kes selle võimalikuks on teinud; rootsi keeles poleks ma end Bergmanist küll läbi närinud, aga Ülevi tõlked eesti keelde on suurepärased.
See lemmikkirjaniku määratlemine pani mind mõtlema, et kes siis veel mu lemmikkirjanikud on. Meelde tulid järgmised surnud rootsi kirjanikud: Selma Lagerlöf. Astrid Lindgren. Peale selle veel üks elav norra kirjanik: Jostein Gaarder;)
No ja rohkem esimese hooga ei meenunudki. (Ärge sundige mind pikemale hoole, sest siis ujutan ma teid kirjanduslooga lihtsalt üle.)
Ma ise ka ei saa aru, millest selline rootsilembus. Mul on küll rootsi perekonnanimi, aga selle ma anastasin abiellumise käigus ja niipalju kui mina tean, ei voola mu soontes tilkagi rootsi verd. Aga eesti kirjandust pole ma kunagi eriti fännanud. Nüüd ma pean õigluse mõttes lisama, et näitekirjanik Andrus Kivirähk on siiski ka üks mu lemmikkirjanikest.
Ma loodan, et ETV võtab nüüd ette ja näitab ka mõnd vana Bergmani filmi.
See lemmikkirjaniku määratlemine pani mind mõtlema, et kes siis veel mu lemmikkirjanikud on. Meelde tulid järgmised surnud rootsi kirjanikud: Selma Lagerlöf. Astrid Lindgren. Peale selle veel üks elav norra kirjanik: Jostein Gaarder;)
No ja rohkem esimese hooga ei meenunudki. (Ärge sundige mind pikemale hoole, sest siis ujutan ma teid kirjanduslooga lihtsalt üle.)
Ma ise ka ei saa aru, millest selline rootsilembus. Mul on küll rootsi perekonnanimi, aga selle ma anastasin abiellumise käigus ja niipalju kui mina tean, ei voola mu soontes tilkagi rootsi verd. Aga eesti kirjandust pole ma kunagi eriti fännanud. Nüüd ma pean õigluse mõttes lisama, et näitekirjanik Andrus Kivirähk on siiski ka üks mu lemmikkirjanikest.
Ma loodan, et ETV võtab nüüd ette ja näitab ka mõnd vana Bergmani filmi.
Tellimine:
Postitused (Atom)