Mul on palju tööd. Sellepärast ei jaksa ka blogida. Mitte et nüüd poleks nii palju aega, et paari rida kirjutada, lihtsalt pole nii palju aega, et mõelda muust peale töö ja tööst eriti ei blogi. Töö puhul on see värk, et töötamine on efektiivsem kui sellest blogimine.
Aga vat täna võttis üks Ekspressis pikalt sõna, et misasja te töötate nii palju.
Ja mina tõsimeeli ei saa aru, kuidas niimoodi üldse arutleda saab. No misasja ma siis peaks oma ajaga pihta hakkama, kui töötada ei tohi? Minu järgmine lemmiktegevus on raamatute lugemine, aga praegu on mul tööd teha põnevam, kui lugeda. Miks ma ei tohi teha seda, mis põnev on? Kas sellepärast, et mulle selle eest makstakse? Mispoolest palmi all lesimine näiteks parem on, kui töö tegemine, nii põhimõtteliselt? Või telekavaatamine? Koristada ja süüa teha ju selle loogika järgi kah ei tohiks, tööd needki, mis sellest et raha ei maksta. Õllejoomine ilmselt oleks aktsepteeritav, aga raamatute kirjutamine jällegi mitte. "Mida sa, Kivirähk, kuramus, kirjutad nii palju? Tee vähem tööd!"
Mõned inimesed vist kohe üldse ei armasta oma tööd, kui neist niisugused artiklid välja tulevad. Minule mu töö meeldib. See, et ma selle eest korralikku palka saan, on muidugi kah tore, aga peale selle on see ka vaimne väljakutse ja põnev ajugümnastika ja ma lihtsalt eelistan oma ajude pingutamist mitmetele teistele tegevustele. Reisimine mulle näiteks eriti ei meeldi. Liiga vaevaline. Ja päevitamine on kah minu jaoks raske, kuigi hädavajalik ettevõtmine. Õllejoomine mulle ei istu, põis on nõrk. Konjak aga tekitab kohe pohmelli, muid joobeastmeid vahele jättes. No mida ma teha saan, mind kohe kisub tegevuste juurde, milles ma hea olen. Mulle pakub see rahuldust, et ma oskan ja teen ja jõuan, saan valmis, leian vea üles ja parandan ära, näen seoseid, olen kasulik.
neljapäev, 28. veebruar 2008
kolmapäev, 6. veebruar 2008
kõiki raamatuid pole vajagi lugeda
Ei, kõige enam lugemata raamatute nimekirja ei saa siiski miski soovituskirjana kasutada. Kaks viimast raamatutut, mille ma sealt nimekirjast läbi lugesin, olid äraütlemata halvad tõesti. Vahel jätavad inimesed raamatud lugemata päris hea põhjusega, tuleb välja. Jonathan Strange & Mr Norrell oli lihtsalt äraütlemata tüütu ja igav. No mis mõtet on kirjutada raamatut võluritest, kes ei võlu ei otseses ega kaudses mõttes? Ayn Randi Allikas oli lisaks tüütusele, igavusele ja liigsele pikkusele ka veel ideoloogiliselt tõeline väärakas. Hää küll, kui kirjanik, kes maailma asjadest aru ei saa, kirjutab naisteka, siis pole sellest midagi, naistekas polegi mõeldud maailma asju seletama, ta peabki asjadest vale, kuid ilusa või muidu lohutava pildi looma. Aga kui kirjanik maailma asjadest valesti aru saab, ja siis kirjutab sellest raamatu, et kuidas maailma asjad käivad ja kuidas nad tegelikult peaks käima... oh vaesed lugejad. Ja mina veel viisin selle raamatu oma vaesele abitule kipsis jalaga õele ja soovitasin lugeda... see oli enne kui ma ise lugesin! Kergendavaks asjaoluks võib siinkohal lugeda isegi seda, et ma viisin talle ka tohutu virna Nora Robertsit, mida ta tegelikult tellis.
laupäev, 2. veebruar 2008
Üllatus, üllatus!
Ennekõike üllatan ma muidugi iseennast, aga pole parata - tõepoolest, Eurovisiooni-teemaline postitus Sofielt. Sest täiesti ootamatult ja ette hoiatamata rabas tänane eurolaulu valimise saade mind päris muusikalise elamusega: kuulsin taas üht oma noorusaja lemmikut, kelle rokihäält pole juba paarkümmend aastat kuulda olnud: Erkki-Sven Tüüri. In Spe-aegsest tämbrist on midagi kaotsi läinud, aga uut ja huvitavat on asemele tulnud, nii et kokkuvõttes - ei, ma ei oska midagi kokku võtta. Lahe. Hämmastav. Lummav. Seksikas. Lugupeetud kaasealised, soovitan kõigile soojalt: rokkige! Mis siis, et te olete juba ammu professionaalid mõnel tõsisel ja ühiskondlikult tunnustatud alal, nagu kinnisvaravahendus või ortodontia või klassikaline muusika. Rokkimine tuleb ikka kasuks ja teeb hingele head.
Jah, ja selle teise asja, selle, mida ma eestlaste muusikalise maitse kohta tahtsin ütelda, selle ma jätan siis siinkohal ütlemata.
Jah, ja selle teise asja, selle, mida ma eestlaste muusikalise maitse kohta tahtsin ütelda, selle ma jätan siis siinkohal ütlemata.
teisipäev, 29. jaanuar 2008
tehnika ülesütlemise päev
Miks ükski horoskoop ei hoiatanud mind, et täna on see päev, kui igasugune tehnika alt veab? Tütrelt päranduseks saadud CD-mängija ei lasknud ühtäkki enam heli kõvemaks keerata ja pesumasina ukselukustusnupp tegi imeliku krõksu ja ei avanud enam midagi niipea kui ma oma uued ilusad mõnusad kõige paremad püksid pesumasinasse olin lukustanud. Kuidas oleks, kui teataks homme ülemusele: "ma ei saa tööle tulla, mu püksid on pesumasinas kinni."
Hea küll ärge muretsege, hommikul tuleb siia a) ema, kes laseb sisse b) pesumasinaparandaja, kes mu püksid välja päästab, sel ajal kui ma ise tööle lähen, ja kui ma vajutasin korraga kahele CD-mängija eri küljes asuvale nupule, hakkas helitugevuse nupp jälle funkama. (Mis ei tähenda, et mul seda kasutusjuhendit vaja poleks, kui mu tütar selle juhtumisi üles leiab.)
Ja kes oleks eales võinud arvata, et muusika kuulamine kaasaskantava CD-mängija pealt on nii äraütlemata old school! Kõigil teistel lastel hommikuses bussis on kõrvaklappide küljes palju moodsamad ja pisemad vidinad. Jajah, kes veel mäletab neid aegu, kui kaasaskantav kassettmakk oma imelises väiksuses oli kõva sõna!
Ära sa märgi! Tehnika võttis asja tõsiselt ja praegu said poole postituse pealt hiire akud tühjaks. Aga ma ei lasknud end murda ja seivisin klaviatuuri abil kirjapandu ära, enne kui akud ära vahetasin.
Hea küll ärge muretsege, hommikul tuleb siia a) ema, kes laseb sisse b) pesumasinaparandaja, kes mu püksid välja päästab, sel ajal kui ma ise tööle lähen, ja kui ma vajutasin korraga kahele CD-mängija eri küljes asuvale nupule, hakkas helitugevuse nupp jälle funkama. (Mis ei tähenda, et mul seda kasutusjuhendit vaja poleks, kui mu tütar selle juhtumisi üles leiab.)
Ja kes oleks eales võinud arvata, et muusika kuulamine kaasaskantava CD-mängija pealt on nii äraütlemata old school! Kõigil teistel lastel hommikuses bussis on kõrvaklappide küljes palju moodsamad ja pisemad vidinad. Jajah, kes veel mäletab neid aegu, kui kaasaskantav kassettmakk oma imelises väiksuses oli kõva sõna!
Ära sa märgi! Tehnika võttis asja tõsiselt ja praegu said poole postituse pealt hiire akud tühjaks. Aga ma ei lasknud end murda ja seivisin klaviatuuri abil kirjapandu ära, enne kui akud ära vahetasin.
pühapäev, 27. jaanuar 2008
haridus
... pidi olema see, mis jääb järele, kui kõik õpitu meelest ära on läinud.
No mulle sattus see ülikoolidiplomi hinneteleht näppu, kui ma üritasin meenutada, kas Kuhnist rääkis meile prof. Kull või kes. Seda polnud seal kahjuks kirjas, aga Kukupai õnneks kinnitas, et teadusliku tegevuse aluseid luges tõesti Kull, nii et see oli mul siis õigesti meeles. Kuna sellest loengust on mul veel meeles ka katastroofiteooria, siis ei saa ma kahjuks teadusliku tegevuse aluseid hariduse hulka veel lugeda. (liiga hästi meeles).
Viis esimest ainet hinnetelehel olid punased ained - parteiajaloost tedusliku ateismi alusteni. Võibolla on nüüd ka neist haridus saanud, demagoogia edasijõudnutele või midagi niisugust; aga kui ka on, siis pole sel haridusel enam erilist väärtust, nii et jätame need ained välja. Jätame välja ka nr 22, nõukogude õiguse, ja nr 23, kehalise kasvatuse. Kuuendast ainest, vene keelest, ei mäleta ma ausalt midagi, aga seitsmendast, inglise keelest mäletan seda, et õppejõuks oli üks vene tüdruk, kes minu, inglise keele erikooli tüdruku asjatundliku hinnangu kohaselt inglise keelt eriti ei osanud, nii et selles aines ma lihtsalt ei õppinud mitte kui midagi. Nii et jätame inglise keele välja, aga jätame õigluse nimel vene keele kah välja. Veerand ainetest on nüüd välja arvatud, ülejäänud kolmveerandi kohta võib siis ilmselt julgelt öelda, et need ongi mu haridus.
Näiteks matemaatiline analüüs: õppejõule meeldis keerulisemates ja pikemates valemites kasutada eriti kõveraid kreeka tähti: "Mis tähe me täna võtame? Võtame ksii. Niisiis, ksii koma ksii üks, ksii kaks, ksii kolm ja nii edasi...ksii n miinus üks, ksii n, ksii n pluss üks ja nii edasi..." Seda tuli ju konspekteerida! Mõnda aega ma tegin isegi ksiil ja dzeetal vahet, aga analüüs ise on vajunud hariduse hämarusse. Või füüsika: ausalt, ma pole füüsikast kunagi aru saanud, juba keskkoolis mitte, kus ma ju ometigi olin meie humanitaarkallakuga koolis oma klassi reaalgeenius. Ülikoolis tegin esimese sessi puhtalt viitele, aga teisel semestril oli meil kahjuks ka füüsika. Meie füüsika õppejõud olevat eksamiruumist väljudes oivikutetahvlil mu pilti märganud ja põlglikult küsinud - kas TEMA saab kõrgendatud stippi või? Erilise rahuldusega mäletan, kuidas ma viimase füüsika eksami ja füüsika lõpliku hinde viie sain. Eksam oli kirjalik ja sellega oli mingi värk, kas sai seda mitu korda teha, kui esimene kord ebaõnnestus, või tehti seda mitmes grupis ja oma ebaõnnestunud (või ka õnnestunud?) eksamitöö sai endaga kaasa, igatahes oli mul komplekt eksamiküsimusi, millele ma kusagilt vastused hankisin ja kõik pähe õppisin. Vedas - eksamil olidki täpselt needsamad küsimused. Panin kõik vastused kähku paberile ja lõpetasin ühena esimestest. Töö varase lõpetamise eest sai lisapunkte. Ma ei väida, et ma oleks neist vastustest aru saanud, aga igatahes olid need õiged. Ühesõnaga füüsika - puhas haridus. Ja ülejäänud ainetest sain ma ju oma arust isegi aru. Oma kahekümne aine jagu haridust, pole üldse paha. (Markovi ahelad??? Täielik, absoluutne haridus)
No mulle sattus see ülikoolidiplomi hinneteleht näppu, kui ma üritasin meenutada, kas Kuhnist rääkis meile prof. Kull või kes. Seda polnud seal kahjuks kirjas, aga Kukupai õnneks kinnitas, et teadusliku tegevuse aluseid luges tõesti Kull, nii et see oli mul siis õigesti meeles. Kuna sellest loengust on mul veel meeles ka katastroofiteooria, siis ei saa ma kahjuks teadusliku tegevuse aluseid hariduse hulka veel lugeda. (liiga hästi meeles).
Viis esimest ainet hinnetelehel olid punased ained - parteiajaloost tedusliku ateismi alusteni. Võibolla on nüüd ka neist haridus saanud, demagoogia edasijõudnutele või midagi niisugust; aga kui ka on, siis pole sel haridusel enam erilist väärtust, nii et jätame need ained välja. Jätame välja ka nr 22, nõukogude õiguse, ja nr 23, kehalise kasvatuse. Kuuendast ainest, vene keelest, ei mäleta ma ausalt midagi, aga seitsmendast, inglise keelest mäletan seda, et õppejõuks oli üks vene tüdruk, kes minu, inglise keele erikooli tüdruku asjatundliku hinnangu kohaselt inglise keelt eriti ei osanud, nii et selles aines ma lihtsalt ei õppinud mitte kui midagi. Nii et jätame inglise keele välja, aga jätame õigluse nimel vene keele kah välja. Veerand ainetest on nüüd välja arvatud, ülejäänud kolmveerandi kohta võib siis ilmselt julgelt öelda, et need ongi mu haridus.
Näiteks matemaatiline analüüs: õppejõule meeldis keerulisemates ja pikemates valemites kasutada eriti kõveraid kreeka tähti: "Mis tähe me täna võtame? Võtame ksii. Niisiis, ksii koma ksii üks, ksii kaks, ksii kolm ja nii edasi...ksii n miinus üks, ksii n, ksii n pluss üks ja nii edasi..." Seda tuli ju konspekteerida! Mõnda aega ma tegin isegi ksiil ja dzeetal vahet, aga analüüs ise on vajunud hariduse hämarusse. Või füüsika: ausalt, ma pole füüsikast kunagi aru saanud, juba keskkoolis mitte, kus ma ju ometigi olin meie humanitaarkallakuga koolis oma klassi reaalgeenius. Ülikoolis tegin esimese sessi puhtalt viitele, aga teisel semestril oli meil kahjuks ka füüsika. Meie füüsika õppejõud olevat eksamiruumist väljudes oivikutetahvlil mu pilti märganud ja põlglikult küsinud - kas TEMA saab kõrgendatud stippi või? Erilise rahuldusega mäletan, kuidas ma viimase füüsika eksami ja füüsika lõpliku hinde viie sain. Eksam oli kirjalik ja sellega oli mingi värk, kas sai seda mitu korda teha, kui esimene kord ebaõnnestus, või tehti seda mitmes grupis ja oma ebaõnnestunud (või ka õnnestunud?) eksamitöö sai endaga kaasa, igatahes oli mul komplekt eksamiküsimusi, millele ma kusagilt vastused hankisin ja kõik pähe õppisin. Vedas - eksamil olidki täpselt needsamad küsimused. Panin kõik vastused kähku paberile ja lõpetasin ühena esimestest. Töö varase lõpetamise eest sai lisapunkte. Ma ei väida, et ma oleks neist vastustest aru saanud, aga igatahes olid need õiged. Ühesõnaga füüsika - puhas haridus. Ja ülejäänud ainetest sain ma ju oma arust isegi aru. Oma kahekümne aine jagu haridust, pole üldse paha. (Markovi ahelad??? Täielik, absoluutne haridus)
laupäev, 26. jaanuar 2008
vata millise ilusa portree ma täna tegin!
Tegelikult, kui nüüd ausalt kõik ära rääkida nii, nagu tegelikult on, siis autorluse au tuleb mul jagada oma fotoka ja selle pilditöötlusprogrammiga... aga sai ju hea portree, onju? Kes tunnevad, need teavad;)
kuidas teadlased meelt muudavad
Ma mõtlesin eile, et Kuhniga on nüüd kõik - korras, loetud, viin täna raamatukokku ära ja rohkem pole selle peale vaja mõeldagi. Mul polnud mingit raamatuarvustust plaanis. Hissand! Võttis vaeva, et sellest raamatust paari lehekülje kaupa läbi närida (ja siis räägitakse veel Kuhni “kergestiloetavusest”. “Petlikust kergestiloetavusest”, siiski.), ma ei pidanud end pädevaks tema ideesid teistele vahendama. Aga siis ma surfasin natuke internetis ja sattusin Kivimäe kaudu “Põnevale artiklile sellest, kuidas teadlased vägagi olulistes asjades meelt võivad muuta.” No päriselt ka, kui oled just saanud läbi 300-leheküljelise raamatu sellest, kuidas teadlased (õigupoolest küll teadused) tegelikult meelt muudavad...
Kuhni raamat avaldati 1962. aastal, ja kuigi eesti keeles ilmus ta alles 2003. aastal, olid tema ideed siinmailgi teada ja tuntud. Või noh? Mulle igatahes ülikoolis õpetati. Meil oli neljandal või viiendal kursusel sihuke aine – ma vaatasin oma diplomi hinnetelehelt järele, selle nimi oli “teadusliku tegevuse alused”. Väikese mahuga aine, arvestuse sai ilmselt kohalkäimise eest, aga hinnetelehe 39 ainest üks väheseid, millest ma konkreetselt mäletan, mida seal räägiti. Üks asi, mida ma mäletan, oli katastroofiteooria ja teine siis see Kuhni teadusrevolutsioonide teooria. Mul on siiamaani silme ees see pilt, mille õppejõud tahvlile sirgeldas: üks lopergune nelinurk, mis pidi tähistama teatud tasandit, sellest natuke paremale ja üles teine lopergune nelinurk, uue tasandi tähistajana, ja neid ühendav sinka-vonka joon, mis kujutas üleminekut ühelt tasandilt teisele. Tasandeid hüüti paradigmadeks ja üleminek ühelt paradigmalt teisele oligi teadusrevolutsioon. Ahjaa, tahvli ülemisse serva oli kirjutatud KUHN.
Põhimõtteliselt oligi kõik, mis mul koolist meeles oli. Ja muide aasta oli siis... möödunud sajandi kaheksakümnendad;)
Samas, kui ma seda raamatut lugesin, siis ma mõnikord mõtlesin, et ei tea, kas ma olen nüüd midagi uut teada saanud, või mulle lihtsalt meenus, mis õppejõud rääkis ja ma sain nüüd sellele üksikasjalikuma seletuse. Pidi olema paganama hea õppejõud, et niimoodi ühe loenguga edasi anda terve mõttemaailm! Professor Kull vist... kahjuks pole hinnetelehel õppejõudude nimesid.
Ja kuna ma eriti ei usu, et väga paljud teist tormavad nüüd seda meeliülendavat raamatut tudeerima, siis ma katsun seletada, mida mina sealt teada sain:
Põhiliselt vaidleb Kuhn vastu levinud kujutluspildile teaduse ühtlasest ja pidevast arengust üha täpsema ja täiuslikuma tõe tunnetamise suunas. Tegelikult on nii, et suurema osa ajast on ühe ala teaduskogukonnal pilt üldiselt selge, nad teavad, milline maailm on, kuidas seda uurima peab, milliseid aparaate selleks vaja on ja mida nende aparatidega mõõta saab. Isegi seda nad umbes teavad, mida nad kavatsevad avastada. Noh siis nad uurivadki seda maailma, millest nad kõik ühtmoodi aru saavad. Üha täpsemalt uurivad. Ja avastavadki seda, mida vaja ja teaduslik teadmine muudkui kasvab mis mühiseb. Aga ühel hetkel avastab keegi midagi, mis sellesse pilti nagu enam hästi sobida ei taha. Vat siis hakkab jama. Kellelegi tuleb mõte, et äkki on PILT vale? See on see pilt, mida kutsutakse paradigmaks. No aga see pilt on ju iseenesega nii hästi kooskõlas ja me oleme kogu aeg uurinud asju, eeldades, et just SEE pilt on õige ja me oleme saavutanud häid teaduslikke saavutusi ja kuidas nüüd äkki tuleb välja, et me oleme ALGUSEST PEALE valesti mõelnud? Aga ikkagi pakub mõni (tavaliselt noor, st uus) tulipea välja, et äkki asjad ei ole nii, nagu teadlased kogu aeg on arvanud, vaid äkki on HOOPIS teisiti, sest see seletaks selle uue asja ära küll. Et flogistoni polegi olemas ja flogistonivaba õhk, see on hoopis hapnik. Ja tasapisi hakkab osa teadlasi looma hoopis uut pilti, maailmast täiesti teisiti aru saama, mõõtma midagi, mida enne justkui olemaski polnud, paigutama vanu asju (ja ka uusi) hoopis uude süsteemi. Mõnda aega valitseb teadlaskonnas segadus. Vana pildi mehed ei saa uue pidi meestest aru ja vastupidi. Kedagi ümber veenda on raske, kui mitte võimatu, sest uue pildi mehed on isegi vanadele teaduslikele terminitele andnud uue sisu, asjad seostuvad teistmoodi, uue ja vana paradigma keeled on erinevad, aga asjad oleks veel keerulisemad, siis sõnad on samad.
Paradigmavahetust aitab kui mitte seletada, siis vähemalt illustreerida see karika/profiilide trikk. No te olete ju näinud neid pilte, kus nagu oleks vastamisi kaks musta nägu valgel taustal, aga siis järsku vaatad teisiti ja on hoopis valge karikas mustal tagapõhjal. See, mida sa vaatad, on ju seesama, aga see, mida sa näed on hoopis midagi muud. Vat teadlastega on umbes sama lugu. PILT muutub täielikult, kuigi faktid on põhiosas samad mis ennegi.
Uue paradigma meeste pakutud seletused on millegipoolest siiski paremad kui vana paradigma meeste omad ja pärast mõningast segaduste ajajärku võtab enamik teadlaskonda omaks uue vaateviisi, uue mõtteviisi ja uus paradigma ongi võitnud. Seda nimetataksegi teadusrevolutsiooniks. Siis asuvad teadlased kõik hoolega maailma uurima selle uue paradigma valguses ja jälle on kõik ühel meelel ja saavad maailmast ühtmoodi aru. Kirjutatakse uued õpikud, kus maailma kirjeldatakse just nii, nagu uus paradigma seda näeb ja vanad õpikud visatakse minema ja vanu teooriaid uutele noortele teadlastele enam ei õpetata. Algab uus normaalteadse ajajärk, kui asjad on paigas ja neid ainult täpsustatakse kogu aeg.... kuni keegi uurib jälle välja midagi, mis väljakujunenud tervikpidiga kuidagi sobida ei taha.
Niisiis, kas teadlased muudavad meelt? KOGU AEG! Kõik teadlased võibolla ei suuda alati meelt muuta, ja mõni jääb flogistoni uurima surmani, samal ajal kui ülejäänud juba ammu hapnikku tarvitavad, aga teadlaskond on ajaloo jooksul loendamatutel kordadel PÕHJALIKULT meelt muutnud ja pole mingit alust arvata, et see tulevikus kuidagi teisiti saab olema. Niimoodi teadus töötabki.
Ja ärge nüüd jumalapärast arvake, et Kuhn sellist primitiivset teksti pani!
Ja muide, Kuhn pidas "teaduse" all silmas eelkõige siiski science-teadusi, loodusteadusi ja tõi selgelt välja, et kunstis ja kirjanduses käivad asjad teisiti.
Kuhni raamat avaldati 1962. aastal, ja kuigi eesti keeles ilmus ta alles 2003. aastal, olid tema ideed siinmailgi teada ja tuntud. Või noh? Mulle igatahes ülikoolis õpetati. Meil oli neljandal või viiendal kursusel sihuke aine – ma vaatasin oma diplomi hinnetelehelt järele, selle nimi oli “teadusliku tegevuse alused”. Väikese mahuga aine, arvestuse sai ilmselt kohalkäimise eest, aga hinnetelehe 39 ainest üks väheseid, millest ma konkreetselt mäletan, mida seal räägiti. Üks asi, mida ma mäletan, oli katastroofiteooria ja teine siis see Kuhni teadusrevolutsioonide teooria. Mul on siiamaani silme ees see pilt, mille õppejõud tahvlile sirgeldas: üks lopergune nelinurk, mis pidi tähistama teatud tasandit, sellest natuke paremale ja üles teine lopergune nelinurk, uue tasandi tähistajana, ja neid ühendav sinka-vonka joon, mis kujutas üleminekut ühelt tasandilt teisele. Tasandeid hüüti paradigmadeks ja üleminek ühelt paradigmalt teisele oligi teadusrevolutsioon. Ahjaa, tahvli ülemisse serva oli kirjutatud KUHN.
Põhimõtteliselt oligi kõik, mis mul koolist meeles oli. Ja muide aasta oli siis... möödunud sajandi kaheksakümnendad;)
Samas, kui ma seda raamatut lugesin, siis ma mõnikord mõtlesin, et ei tea, kas ma olen nüüd midagi uut teada saanud, või mulle lihtsalt meenus, mis õppejõud rääkis ja ma sain nüüd sellele üksikasjalikuma seletuse. Pidi olema paganama hea õppejõud, et niimoodi ühe loenguga edasi anda terve mõttemaailm! Professor Kull vist... kahjuks pole hinnetelehel õppejõudude nimesid.
Ja kuna ma eriti ei usu, et väga paljud teist tormavad nüüd seda meeliülendavat raamatut tudeerima, siis ma katsun seletada, mida mina sealt teada sain:
Põhiliselt vaidleb Kuhn vastu levinud kujutluspildile teaduse ühtlasest ja pidevast arengust üha täpsema ja täiuslikuma tõe tunnetamise suunas. Tegelikult on nii, et suurema osa ajast on ühe ala teaduskogukonnal pilt üldiselt selge, nad teavad, milline maailm on, kuidas seda uurima peab, milliseid aparaate selleks vaja on ja mida nende aparatidega mõõta saab. Isegi seda nad umbes teavad, mida nad kavatsevad avastada. Noh siis nad uurivadki seda maailma, millest nad kõik ühtmoodi aru saavad. Üha täpsemalt uurivad. Ja avastavadki seda, mida vaja ja teaduslik teadmine muudkui kasvab mis mühiseb. Aga ühel hetkel avastab keegi midagi, mis sellesse pilti nagu enam hästi sobida ei taha. Vat siis hakkab jama. Kellelegi tuleb mõte, et äkki on PILT vale? See on see pilt, mida kutsutakse paradigmaks. No aga see pilt on ju iseenesega nii hästi kooskõlas ja me oleme kogu aeg uurinud asju, eeldades, et just SEE pilt on õige ja me oleme saavutanud häid teaduslikke saavutusi ja kuidas nüüd äkki tuleb välja, et me oleme ALGUSEST PEALE valesti mõelnud? Aga ikkagi pakub mõni (tavaliselt noor, st uus) tulipea välja, et äkki asjad ei ole nii, nagu teadlased kogu aeg on arvanud, vaid äkki on HOOPIS teisiti, sest see seletaks selle uue asja ära küll. Et flogistoni polegi olemas ja flogistonivaba õhk, see on hoopis hapnik. Ja tasapisi hakkab osa teadlasi looma hoopis uut pilti, maailmast täiesti teisiti aru saama, mõõtma midagi, mida enne justkui olemaski polnud, paigutama vanu asju (ja ka uusi) hoopis uude süsteemi. Mõnda aega valitseb teadlaskonnas segadus. Vana pildi mehed ei saa uue pidi meestest aru ja vastupidi. Kedagi ümber veenda on raske, kui mitte võimatu, sest uue pildi mehed on isegi vanadele teaduslikele terminitele andnud uue sisu, asjad seostuvad teistmoodi, uue ja vana paradigma keeled on erinevad, aga asjad oleks veel keerulisemad, siis sõnad on samad.
Paradigmavahetust aitab kui mitte seletada, siis vähemalt illustreerida see karika/profiilide trikk. No te olete ju näinud neid pilte, kus nagu oleks vastamisi kaks musta nägu valgel taustal, aga siis järsku vaatad teisiti ja on hoopis valge karikas mustal tagapõhjal. See, mida sa vaatad, on ju seesama, aga see, mida sa näed on hoopis midagi muud. Vat teadlastega on umbes sama lugu. PILT muutub täielikult, kuigi faktid on põhiosas samad mis ennegi.
Uue paradigma meeste pakutud seletused on millegipoolest siiski paremad kui vana paradigma meeste omad ja pärast mõningast segaduste ajajärku võtab enamik teadlaskonda omaks uue vaateviisi, uue mõtteviisi ja uus paradigma ongi võitnud. Seda nimetataksegi teadusrevolutsiooniks. Siis asuvad teadlased kõik hoolega maailma uurima selle uue paradigma valguses ja jälle on kõik ühel meelel ja saavad maailmast ühtmoodi aru. Kirjutatakse uued õpikud, kus maailma kirjeldatakse just nii, nagu uus paradigma seda näeb ja vanad õpikud visatakse minema ja vanu teooriaid uutele noortele teadlastele enam ei õpetata. Algab uus normaalteadse ajajärk, kui asjad on paigas ja neid ainult täpsustatakse kogu aeg.... kuni keegi uurib jälle välja midagi, mis väljakujunenud tervikpidiga kuidagi sobida ei taha.
Niisiis, kas teadlased muudavad meelt? KOGU AEG! Kõik teadlased võibolla ei suuda alati meelt muuta, ja mõni jääb flogistoni uurima surmani, samal ajal kui ülejäänud juba ammu hapnikku tarvitavad, aga teadlaskond on ajaloo jooksul loendamatutel kordadel PÕHJALIKULT meelt muutnud ja pole mingit alust arvata, et see tulevikus kuidagi teisiti saab olema. Niimoodi teadus töötabki.
Ja ärge nüüd jumalapärast arvake, et Kuhn sellist primitiivset teksti pani!
Ja muide, Kuhn pidas "teaduse" all silmas eelkõige siiski science-teadusi, loodusteadusi ja tõi selgelt välja, et kunstis ja kirjanduses käivad asjad teisiti.
reede, 25. jaanuar 2008
ometigi üks saavutus
Tööl on tegemist nii palju, et mõtlemiseks ei jää aega, kirjutamisest rääkimata. Nagu ikka, toimuvad kõik asjad siis kui vaja või natuke pärast seda - meil oli plaan alustada uut aastat uute programmidega, nüüd on nii, et kliendihaldusprogrammi enne märtsi vist ei tule ja tarnija senist tempot ja tegutsemist arvestades pole kindlust ka selles, et kas märtsis tuleb. Ühele üksusele tuleb lihtsalt valida uus programm, aga praegu pole õieti, kes valiks. Noh ja pearaamatu programmist servake nagu juba paistab, aga kasutada ikka ei saa, ikka ja jälle tuleb välja, et enne peaks keegi teine veel natuke midagi tegema ja sättima.
Kõige selle sebimise seas rõõmustab mind, et lõpuks ometi õnnestus mul lõpuni lugeda Kuhni "Teadusrevolutsioonide struktuur". Õigupoolest ei saa raamatukogu raamatuid üldse nii kaua enda käes hoida, kui mul selle raamatu lugemiseks kulus. Kaks korda käisin raamatut tagasi viimas ja laenutasin ta siis kohe tagasi. Noh, ma ei usu, et keegi selle järele ületamatut vajadust tundis. Homme kukub järjekordne lõplik tähtaeg ja ometigi kord saan ma selle raamatu ka lõplikult tagastada. Palju õnne mulle!
Ega rohkem uudist ei olegi.
Kõige selle sebimise seas rõõmustab mind, et lõpuks ometi õnnestus mul lõpuni lugeda Kuhni "Teadusrevolutsioonide struktuur". Õigupoolest ei saa raamatukogu raamatuid üldse nii kaua enda käes hoida, kui mul selle raamatu lugemiseks kulus. Kaks korda käisin raamatut tagasi viimas ja laenutasin ta siis kohe tagasi. Noh, ma ei usu, et keegi selle järele ületamatut vajadust tundis. Homme kukub järjekordne lõplik tähtaeg ja ometigi kord saan ma selle raamatu ka lõplikult tagastada. Palju õnne mulle!
Ega rohkem uudist ei olegi.
reede, 18. jaanuar 2008
vat sulle säh
Pagan! Mul tuleb kuradima kaua elada kuradima vanana. Selles pole küll midagi toredat.
Teisest küljest - ma mäletan küll, et kui ma teismeline olin, siis ma mõtlesin, et elada tasub kõige rohkem neljakümneseks, siis oleks paras aeg ära (vanadusse?) surra. Praegu paistavad ka järgmised paarkümmend aastat päris elatavad, ma üldse ei tunneta pakilist vajadust kähku ära surra. Võibolla paarikümne aasta pärast olen ma valmis ka kaheksakümne üheksani kannatama? Või vähemalt kaheksakümneni?
teisipäev, 15. jaanuar 2008
habras
Ma mõtlesin, et mul on kõik hästi. Kõik on normaalne ja vahel on tore: eile sain ma oma telefoni siristama nagu linnuke... ei, ööbikuna laksutama. Mul oli hea meel. Siis tuli lõuna ajal kontorist läbi meie kena noor töökaaslane, väikese lapse ema, ja ütles, et ta läheb nüüd haiglasse ja homme ei tule: tal on vähk.
See heaolutunne on nii habras.
See heaolutunne on nii habras.
esmaspäev, 7. jaanuar 2008
lumerookimisvariandid
Esimene lumi tuli maha, nüüd siis näeb mitmesuguseid huvitavaid lumerookimisvariante. Vanasti kui ma Vabaduse puiesteele bussi peale läksin, oli seal bussipeatus hommikuti lumest puhtaks roogitud, aga seda kõnniteejuppi, mis ristmikult bussipeatusse viis, ei rookinud keegi kunagi. No sealt käis ju läbi sadu koolilapsi, eks need sumpavad ju raja niikuinii sisse, mist tast rookida! Bussipeatuste rookimise eest vastutab seal vist linn või linnaosa, aga kõnniteid peavad majaomanikud puhastama.
Nüüd ma käin teisele poole, Pärnu maantee bussipeatusesse ja seal oli täna puhtaks roogitud kõnnitee kuni bussipeatuseni, aga bussipeatuses ei olnud roogitud kogu kõnniteed, vaid ainult kitsas riba sõidutee servas; bussiootepaviljon ja pool meetrit ümber seda oli jäetud lumest puhastamata. Vat nüüd ma murrangi pead, et miks just nii.
Nüüd ma käin teisele poole, Pärnu maantee bussipeatusesse ja seal oli täna puhtaks roogitud kõnnitee kuni bussipeatuseni, aga bussipeatuses ei olnud roogitud kogu kõnniteed, vaid ainult kitsas riba sõidutee servas; bussiootepaviljon ja pool meetrit ümber seda oli jäetud lumest puhastamata. Vat nüüd ma murrangi pead, et miks just nii.
pühapäev, 6. jaanuar 2008
prügipaanika
Ma mõtlesin aasta algul, kui paanika puhkes, et PRÜGIST nüüd küll midagi kirjutada ei ole. Aga teema on ikka veel üleval, inimesed on hirmul ja vihased ja mul tekkis kah mõtteid, mida ma teiega jagada tahaks.
Kõigepealt tahaksin teile kõigile kinnitada, et pole see prügi sorteerimine nii hull ühtigi. Mina juba hulk aega sorteerin, tuleb välja, tänastele nõuetele vastavalt: paber eraldi, pakendid eraldi, biolagunev eraldi ja ohtlikud jäätmed (loe: tühjad patareid) viin ohtlike jäätmete kogumispunkti. Näh, peaaegu oleks meelest läinud: eraldi veel see, mis üle jääb ehk siis segaolmeprügi. Ja olen elus! Mulle isegi meeldib.
Meie maja juures on kolm konteinerit: paberi, biolaguneva ja segaolmeprügi jaoks. Paberikonteiner on praegu kuhjaga täis, aga seda võibolla ei tühjendata nii sageli. Ka on remonti tegev naaber toppinud sinna kolm kilekotti tapeedijääkidega, äkki prügivedajad ei lugenud kilekotte paberiprügiks ja jätsid selle konteineri tühjendamata. Ei tea.
Biolaguneva prügi konteiner on väike, aga täis ei saa ta sellegipoolest kunagi. Õigupoolest olen ma seal näinud õige pisut prügi põhja peal. Mul endal pole kah sinna tavaliselt kuigi palju viia: pigem sigineb mul ikka tühje salatikarpe kui kartulikoori. Minu biolagunev prügi koosneb põhiliselt tee- ja kohvipaksust, lisaks mandariinikoored ja pruugitud pabertaskurätikud. Nädalaga vast liitrijagu koguneb - või mitte? 240-liitrine prügikast meie 24 korteriga maja jaoks on vist ikka tõesti liiga suur. Ja siis veel see, et eraldi peab ju seaduse järgi koguma hoopiski biolagunevaid aia- ja pargijäätmeid. Nooh, meil on siin neid mände ju... ja kevadel suure ühisriisumise käigus veidi neid pargijäätmeid nagu isegi koguneks – aga kindlasti mitte aasta ringi kaks korda nädalas 240 liitrit. Kas me peaks oma kevadise prahi siis kusagil ladustama ja seda aasta jooksul 240 liitri kaupa tasapisi prügikasti sokutama või? Süsteem seda näib soosivat, aga kas see ka mõistlik on? Parem oleks ikka need pargijäätmed kohe pärast kokkuriisumist kompostimisväljakule vedada ja biojäätmete kaste panna näiteks üks kolme naabermaja kohta. Tegelikult peaks see isegi võimalik olema, meie korteriühistud lihtsalt ei oska piisavalt koostööd teha.
Paberiga on lugu nii, et siis, kui mul veel ajaleht käis, siis ma viisin oma paberiprahi emale, kellel alatihti ahjusüüdet napib. Kolletunud Postimehe tellimusest ma nüüd loobusin ja mis paberiprahti mul siis nüüd koguneb? Tuleb välja, et põhiliselt pakendid: lambipirnide karbid ja tualettpaberi papist südamikud.
Aga absoluutse enamuse kogu prügi hulgast moodustavad ju üldse pakendid: klaaspurgid ja –pudelid, jogurtitopsid, salati- ja margariinikarbid, piimakartongid, igasugused kilekotid. Nende kokkukogumise eest peab maksma see, kes pakendab ja neid kõiki peaks saama panna pakendikonteinerisse. Vat seda pakendikonteinerit meie maja juures paraku pole.
Ja see on tõesti ebaõiglane. Kui nüüd seadust järgida ja pakendid eraldi koguda ja neid mitte segaolmeprügikasti visata, siis peaksin ma julgelt 7/10 oma prügist kuhugi üpris kaugele tassima.
Pääsküla poe juures on üks vastikut sorti pakendikonteiner küll: see püstine tünn, kuhu kõik pakendid ilma sorteerimata sisse käivad ja millel on üleval kõrgel sellised pisikesed ümmargused augud, millel veel raske metallkaas seespool ees on, nii et pakendeid tuleb sinna ükshaaval jõuga sisse pressida. Poeni on oma viie minuti tee. Kui ma veel linnas töötasin, polnud mul sinna poe poole üldse asjagi, bussi peale läksin hoopis teisele poole ja niimoodi ei jäänud ühtegi pakendikonteinerit tee peale. Nüüd, kui töökoht teisel pool, jääb see konteiner vähemalt töö- ja poeteele. Aga kõigil ei jää ja mulle näib, et pole ilus sundida seaduse jõuga majatäit pensionäre oma prügi kuhugi poole kilomeetri taha tassima. Kolme majatäit. Kusagil läheduses võiks olla ikka üks konteiner, kuhu saaks panna SUUREMA osa prügist.
Pärast seda, kui ma paberi- ja pakendiprügi eraldi hakkasin koguma, tuli mul oma pärisprügikasti aruharva tühjendada. Nüüd, kui ma biolaguneva prügi kah eraldi kogun, pole pärisprügikastiga enam ka seda probleemi, et haisema või hallitama hakkab või kärbseid sigitab. Ma vist tühjendan seda oma segaolmeprügikasti umbes kord kuus või harveminigi.Ma viskan sinna ju põhiliselt kasutatud pesukaitseid ja tühje piimakilesid. Tgelikult peaks ka piimakiled ju tasuta pakendikonteinerisse viima, kui ainult viitsiks neid pesta (tühiasi) ja siis kuivaks nõrutada või midagi (palju hullem - pestud kilekotid ei kuiva ju iseenesest ära!).
Aga et köök näeb välja nagu üks prügisorteerimisjaam, see on küll tõsi:( Põhiliselt sellepärast, et ma pole viitsinud kogunenud klaaspurke minema tassida. Need on ju rasked ja võtavad palju ruumi. Aga kui jogurtitopsid puhtaks loputada (et nad haisema ei läheks), siis võib neid kohe hulk aega koguda, enne kui prügikasti tuleb tassida: teine jogurtitops võtab ainult 1/20 sellest ruumist, mis esimene.
Muidugi, minul on lihtne, nõudepesumasinat mul pole ja seetõttu ei tundu mulle sugugi raske pakendid koos õhtusööginõudega puhtaks loputada. Üks kraani all lobistamine ju. Kui mõni on harjunud oma musti nõusid lihtsalt käsi määrimata nõudepesumasinasse panema, siis võib vihaseks teha küll, et nüüd peab mittemasinpestavaid pakendeid käsitsi pesema hakkama. Nagu kästaks tagasi kiviaega kobida. Neile ma võin lohutuseks öelda, et KORRALIKUD inimesed loputavad oma nõud enne nõudepesumasinasse panemist niikuinii kraani all üle. Asi siis pole koos nõudega ka pakendis vee alt läbi lasta. Pakendeid ei pea ju väga puhtaks pesema.
Kõigepealt tahaksin teile kõigile kinnitada, et pole see prügi sorteerimine nii hull ühtigi. Mina juba hulk aega sorteerin, tuleb välja, tänastele nõuetele vastavalt: paber eraldi, pakendid eraldi, biolagunev eraldi ja ohtlikud jäätmed (loe: tühjad patareid) viin ohtlike jäätmete kogumispunkti. Näh, peaaegu oleks meelest läinud: eraldi veel see, mis üle jääb ehk siis segaolmeprügi. Ja olen elus! Mulle isegi meeldib.
Meie maja juures on kolm konteinerit: paberi, biolaguneva ja segaolmeprügi jaoks. Paberikonteiner on praegu kuhjaga täis, aga seda võibolla ei tühjendata nii sageli. Ka on remonti tegev naaber toppinud sinna kolm kilekotti tapeedijääkidega, äkki prügivedajad ei lugenud kilekotte paberiprügiks ja jätsid selle konteineri tühjendamata. Ei tea.
Biolaguneva prügi konteiner on väike, aga täis ei saa ta sellegipoolest kunagi. Õigupoolest olen ma seal näinud õige pisut prügi põhja peal. Mul endal pole kah sinna tavaliselt kuigi palju viia: pigem sigineb mul ikka tühje salatikarpe kui kartulikoori. Minu biolagunev prügi koosneb põhiliselt tee- ja kohvipaksust, lisaks mandariinikoored ja pruugitud pabertaskurätikud. Nädalaga vast liitrijagu koguneb - või mitte? 240-liitrine prügikast meie 24 korteriga maja jaoks on vist ikka tõesti liiga suur. Ja siis veel see, et eraldi peab ju seaduse järgi koguma hoopiski biolagunevaid aia- ja pargijäätmeid. Nooh, meil on siin neid mände ju... ja kevadel suure ühisriisumise käigus veidi neid pargijäätmeid nagu isegi koguneks – aga kindlasti mitte aasta ringi kaks korda nädalas 240 liitrit. Kas me peaks oma kevadise prahi siis kusagil ladustama ja seda aasta jooksul 240 liitri kaupa tasapisi prügikasti sokutama või? Süsteem seda näib soosivat, aga kas see ka mõistlik on? Parem oleks ikka need pargijäätmed kohe pärast kokkuriisumist kompostimisväljakule vedada ja biojäätmete kaste panna näiteks üks kolme naabermaja kohta. Tegelikult peaks see isegi võimalik olema, meie korteriühistud lihtsalt ei oska piisavalt koostööd teha.
Paberiga on lugu nii, et siis, kui mul veel ajaleht käis, siis ma viisin oma paberiprahi emale, kellel alatihti ahjusüüdet napib. Kolletunud Postimehe tellimusest ma nüüd loobusin ja mis paberiprahti mul siis nüüd koguneb? Tuleb välja, et põhiliselt pakendid: lambipirnide karbid ja tualettpaberi papist südamikud.
Aga absoluutse enamuse kogu prügi hulgast moodustavad ju üldse pakendid: klaaspurgid ja –pudelid, jogurtitopsid, salati- ja margariinikarbid, piimakartongid, igasugused kilekotid. Nende kokkukogumise eest peab maksma see, kes pakendab ja neid kõiki peaks saama panna pakendikonteinerisse. Vat seda pakendikonteinerit meie maja juures paraku pole.
Ja see on tõesti ebaõiglane. Kui nüüd seadust järgida ja pakendid eraldi koguda ja neid mitte segaolmeprügikasti visata, siis peaksin ma julgelt 7/10 oma prügist kuhugi üpris kaugele tassima.
Pääsküla poe juures on üks vastikut sorti pakendikonteiner küll: see püstine tünn, kuhu kõik pakendid ilma sorteerimata sisse käivad ja millel on üleval kõrgel sellised pisikesed ümmargused augud, millel veel raske metallkaas seespool ees on, nii et pakendeid tuleb sinna ükshaaval jõuga sisse pressida. Poeni on oma viie minuti tee. Kui ma veel linnas töötasin, polnud mul sinna poe poole üldse asjagi, bussi peale läksin hoopis teisele poole ja niimoodi ei jäänud ühtegi pakendikonteinerit tee peale. Nüüd, kui töökoht teisel pool, jääb see konteiner vähemalt töö- ja poeteele. Aga kõigil ei jää ja mulle näib, et pole ilus sundida seaduse jõuga majatäit pensionäre oma prügi kuhugi poole kilomeetri taha tassima. Kolme majatäit. Kusagil läheduses võiks olla ikka üks konteiner, kuhu saaks panna SUUREMA osa prügist.
Pärast seda, kui ma paberi- ja pakendiprügi eraldi hakkasin koguma, tuli mul oma pärisprügikasti aruharva tühjendada. Nüüd, kui ma biolaguneva prügi kah eraldi kogun, pole pärisprügikastiga enam ka seda probleemi, et haisema või hallitama hakkab või kärbseid sigitab. Ma vist tühjendan seda oma segaolmeprügikasti umbes kord kuus või harveminigi.Ma viskan sinna ju põhiliselt kasutatud pesukaitseid ja tühje piimakilesid. Tgelikult peaks ka piimakiled ju tasuta pakendikonteinerisse viima, kui ainult viitsiks neid pesta (tühiasi) ja siis kuivaks nõrutada või midagi (palju hullem - pestud kilekotid ei kuiva ju iseenesest ära!).
Aga et köök näeb välja nagu üks prügisorteerimisjaam, see on küll tõsi:( Põhiliselt sellepärast, et ma pole viitsinud kogunenud klaaspurke minema tassida. Need on ju rasked ja võtavad palju ruumi. Aga kui jogurtitopsid puhtaks loputada (et nad haisema ei läheks), siis võib neid kohe hulk aega koguda, enne kui prügikasti tuleb tassida: teine jogurtitops võtab ainult 1/20 sellest ruumist, mis esimene.
Muidugi, minul on lihtne, nõudepesumasinat mul pole ja seetõttu ei tundu mulle sugugi raske pakendid koos õhtusööginõudega puhtaks loputada. Üks kraani all lobistamine ju. Kui mõni on harjunud oma musti nõusid lihtsalt käsi määrimata nõudepesumasinasse panema, siis võib vihaseks teha küll, et nüüd peab mittemasinpestavaid pakendeid käsitsi pesema hakkama. Nagu kästaks tagasi kiviaega kobida. Neile ma võin lohutuseks öelda, et KORRALIKUD inimesed loputavad oma nõud enne nõudepesumasinasse panemist niikuinii kraani all üle. Asi siis pole koos nõudega ka pakendis vee alt läbi lasta. Pakendeid ei pea ju väga puhtaks pesema.
laupäev, 5. jaanuar 2008
pikendaja
Ma kahtlustan, et kohaliku raamatukogu hoidja pikendab omavoliliselt minu poolt laenutatud raamatute tähtaegu. Kaks päeva enne laenutustähtaja lõppu saadab raamatokogusüsteem mulle meeldetuletuse, et tähtaeg hakkab lõppema. Ma saan internetis siis ise oma tähtaega kolme nädala võrra pikendada, aga kuna mu raamatukogupäev on laupäev, siis ma ootan pikendamisega ikka laupäevani, et uus tähtaeg kah laupäevale langeks. Ja kui ma siis Esterisse sisse login, leian ma, et tähtaeg ongi juba pikendatud.
Ma olen kindel, et ta teeb seda heast südamest, nii et imelik oleks ütlema minna, et kuule, kas sina tegid või? Pole vaja, ma saan ise.
Mul on selle raamatukoguhoidjaga juba pikaajaline suhe, mis algas aastaid tagasi suure tüliga selle üle, kuidas ma peaks oma Tallinnas elamist raamatukogule tõestama. Kuigi ma elasin Tallinnas, olin ikka veel Tartu linna elanikeregistris ja ei tahtnud seda muuta kah. Kohaliku raamatukogu lugejaks saamiseks oleksin pidanud mingit tagatisraha maksma, mis minu meelest oli nõme ja mõttetu ja nii ma siis registreerisin lugejateks hoopis ema ja poja ja laenutasin aastaid nende lugejakaardiga. Tasapisi hakkas raamatukoguhoidja minusse lahkemini suhtuma. Võibolla leebus ta tänu mu raamatuvalikule?
Siis selgus ühel ülivarajasel hommikutunnil, et me olime läinud koos reisule Kreekasse;) Reisijuht pani meid pärastpoole ennast tutvustama ja mina ütlesin enda kohta, et ma õudselt armastan raamatuid lugeda, mille tõestuseks on see, et peale virna raamatukogu raamatute võtsin ma Kreekasse kaasa ka oma raamatukoguhoidja;)
No pärast seda reisi me saame ikka väga hästi läbi, kuigi põlvakondadevaheline distants ikka nagu jääks: ta on ju minust parasjagu vanem, pigem mu ema põlvkonnast ja vahel mulle tundub, et ta ei pea ennast mitte lihtsalt vanemaks, vaid vanemaks-ja targemaks;)
Aga ega ma ju ei tea kindlalt, et just tema mu tähtegu pikendab.
Ma olen kindel, et ta teeb seda heast südamest, nii et imelik oleks ütlema minna, et kuule, kas sina tegid või? Pole vaja, ma saan ise.
Mul on selle raamatukoguhoidjaga juba pikaajaline suhe, mis algas aastaid tagasi suure tüliga selle üle, kuidas ma peaks oma Tallinnas elamist raamatukogule tõestama. Kuigi ma elasin Tallinnas, olin ikka veel Tartu linna elanikeregistris ja ei tahtnud seda muuta kah. Kohaliku raamatukogu lugejaks saamiseks oleksin pidanud mingit tagatisraha maksma, mis minu meelest oli nõme ja mõttetu ja nii ma siis registreerisin lugejateks hoopis ema ja poja ja laenutasin aastaid nende lugejakaardiga. Tasapisi hakkas raamatukoguhoidja minusse lahkemini suhtuma. Võibolla leebus ta tänu mu raamatuvalikule?
Siis selgus ühel ülivarajasel hommikutunnil, et me olime läinud koos reisule Kreekasse;) Reisijuht pani meid pärastpoole ennast tutvustama ja mina ütlesin enda kohta, et ma õudselt armastan raamatuid lugeda, mille tõestuseks on see, et peale virna raamatukogu raamatute võtsin ma Kreekasse kaasa ka oma raamatukoguhoidja;)
No pärast seda reisi me saame ikka väga hästi läbi, kuigi põlvakondadevaheline distants ikka nagu jääks: ta on ju minust parasjagu vanem, pigem mu ema põlvkonnast ja vahel mulle tundub, et ta ei pea ennast mitte lihtsalt vanemaks, vaid vanemaks-ja targemaks;)
Aga ega ma ju ei tea kindlalt, et just tema mu tähtegu pikendab.
neljapäev, 3. jaanuar 2008
Uuel aastal uue päevarežiimiga
Vabapidamisel nihkub mu magamaminekuaeg sujuvalt kella kahe-kolmele öösel, aga siis magan ka rahulikult kümme-üksteist tundi jutti, näiteks kella üheteistkümneni. Päriselus aga tuleb hommikul vara tööle ilmuda, nii et soovitusliku kaheksatunnise uneaja saavutamiseks peaks õhtuti kümne-üheteist ajal voodisse kobima. Probleem on seni olnud selles, et õhtuti kümne-üheteist ajal muutun ma eriti erksaks ja lihtsalt ei suuda sel ajal uinuda. Peale tööpäeva lõppu võin olla rampväsinud, aga hiljemalt magamaminekuajaks läheb see alati üle, nii et tavaliselt ma enne kahtteist tuld ei kustuta. Mis annab tulemuseks kuus või kuus ja pool tundi und ööpäevas, mida on ilmselgelt vähe ja mida ma nädalavahetuseti järele magan.
Aga vat sel aastal tabab mind õhtuti ränk unekas ja hiljemalt kella kümneks olen täiesti kustunud. Kõik oleks ju kena, aga kella ühe-kahe paiku öösel otsustab organism, et nüüd on magatud küll ja uni läheb ära. Uuesti õnnestub uinuda vastu hommikut, õige tsipake enne seda, kui üles peab tõusma. Ega ma väga kella pole passinud, aga nii küll enam kuut tundi und kokku ei tule ja loomulikult pole ka väljapuhanud enesetunnet. Eks unetus on mind vahel varemgi külastanud, aga harva. Nüüd aga ongi selline päevarežiim kohe.
Tahan vana tagasi:(
Aga vat sel aastal tabab mind õhtuti ränk unekas ja hiljemalt kella kümneks olen täiesti kustunud. Kõik oleks ju kena, aga kella ühe-kahe paiku öösel otsustab organism, et nüüd on magatud küll ja uni läheb ära. Uuesti õnnestub uinuda vastu hommikut, õige tsipake enne seda, kui üles peab tõusma. Ega ma väga kella pole passinud, aga nii küll enam kuut tundi und kokku ei tule ja loomulikult pole ka väljapuhanud enesetunnet. Eks unetus on mind vahel varemgi külastanud, aga harva. Nüüd aga ongi selline päevarežiim kohe.
Tahan vana tagasi:(
esmaspäev, 31. detsember 2007
tühjast-tähjast
Kui töö juures jõulueelsel reedel öeldi, et nüüd on kõik, nüüd pole vaja enne tulla kui teisel jaanuaril, siis ma muidugi mõtlesin, et oh kui tore, kontor on pika pühadeaja tühi, nüüd ma tulen ja teen ära kõik tähtsad tööd, mida igapäevase töö kõrvalt pole seni jõudnud teha. Tüng. Neljaks tunniks jõudsingi ainult tööd rabama. Kogu ülejäänud aeg on kulunud tühja lorutamise peale. Tühi lorutamine hõlmas muuseas köögilaua lahtimonteerimist, karkassi puhastamist vanast lakist , elutoas, käsitsi, liivapaberiga, elutoa lakitolmust puhtaksimemist ja põhjalikku põrandapesu. Nüüd on mul tuliuus köögilaud. Õlitatud. Kuue kruviaugu puurimiseks laenasin töökaaslaselt akutrelli. Ja uue lauaplaadi tassisin ehistuspoest koju käe otsas. No mitte terve tee. Kahe bussiga tuli kah sõita. Alguses sinna ja pärast tagasi. Tegelikult sinna muidugi buss ei käi. Normaalsed inimesed käivad ehituspoes autoga. Aga mina kohe ei oska normaalne olla:(
Täna (õigupoolest nüüd juba eile) tegin sugulastele uusaastakingiks kalendrit. Oma aia ja maja piltidega. Kõige raskem oli muidugi terve aasta fotodest kaksteist tükki välja valida, sellega ma olen vahelduva eduga tegelenud umbes ainult kuu aega. Tänaseks jäigi siis ainult aluskartongi ja dekoratiivpaberite leidmine kaubandusvõrgust, õigete värvide klapitamine, fotode kleepimine, kuupäevade kirjutamine (365 tükki) ja muu tühi-tähi, ega üle 8 tunni ei kulunud vist küll. Issand! kui ilus kalender tuli! Kui ma seda veel veidi vahin, siis ma ei raatsigi seda ära kinkida. Muide, kalendri tegemine on praegusel aastaajal väga lohutav. Ok, homme tuleb jaanuar, ja siis tuleb veebruar, aga pärast seda tuleb juba märts ja niikui märts läbi saab, tuleb ju aprill ja siis läheb lahti: mai, juuni, juuli, august...! Ja kuna ma valisin kõige ilusamaid pilte, siis tuli nii välja, et ka sügis- ja talvekuud on päikeselised... äärmiselt lootusrikas kalender sai.
Enne jõule käisin raamatukogus ja varustasin ennast pikaks pühadeajaks raamatutega: võtsin Gaimani “Ameerika jumalad” ja Niffeneggeri “Ajaränduri naise”. No need kaks raamatut moodustasin nii kõrge virna, et ma tõesti lootsin, et jätkub uue aasta alguseni, aga tüng. Seoses tühja lorutamise ja ohjeldamatu lõbutsemisega said mõlemad raamatud läbi ja tuli uued tuua. Kuna “106 kõige enam lugemata raamatut” oli osutunud hästitöötavaks soovitusnimekirjaks, siis otsisin eelkõige veel raamatuid sellest nimekirjast. Ega mind ei pane ju imestama, et ma tahan lugeda neid raamatuid, mida enamus lugeda pole vitsinud, aga pisut üllatas küll see, et need raamatud osutusid TÕESTI väga headeks ja päriselt kah meeldisid!
No ja oma päevarežiimi olen ma suutnud nii paigast ära loksutada, et uue aasta vastuvõtmisega ei tohiks täna küll probleeme tulla. Jaksab ikka põhjalikult vastu võtta, enne kui uni tuleb:(
Täna (õigupoolest nüüd juba eile) tegin sugulastele uusaastakingiks kalendrit. Oma aia ja maja piltidega. Kõige raskem oli muidugi terve aasta fotodest kaksteist tükki välja valida, sellega ma olen vahelduva eduga tegelenud umbes ainult kuu aega. Tänaseks jäigi siis ainult aluskartongi ja dekoratiivpaberite leidmine kaubandusvõrgust, õigete värvide klapitamine, fotode kleepimine, kuupäevade kirjutamine (365 tükki) ja muu tühi-tähi, ega üle 8 tunni ei kulunud vist küll. Issand! kui ilus kalender tuli! Kui ma seda veel veidi vahin, siis ma ei raatsigi seda ära kinkida. Muide, kalendri tegemine on praegusel aastaajal väga lohutav. Ok, homme tuleb jaanuar, ja siis tuleb veebruar, aga pärast seda tuleb juba märts ja niikui märts läbi saab, tuleb ju aprill ja siis läheb lahti: mai, juuni, juuli, august...! Ja kuna ma valisin kõige ilusamaid pilte, siis tuli nii välja, et ka sügis- ja talvekuud on päikeselised... äärmiselt lootusrikas kalender sai.
Enne jõule käisin raamatukogus ja varustasin ennast pikaks pühadeajaks raamatutega: võtsin Gaimani “Ameerika jumalad” ja Niffeneggeri “Ajaränduri naise”. No need kaks raamatut moodustasin nii kõrge virna, et ma tõesti lootsin, et jätkub uue aasta alguseni, aga tüng. Seoses tühja lorutamise ja ohjeldamatu lõbutsemisega said mõlemad raamatud läbi ja tuli uued tuua. Kuna “106 kõige enam lugemata raamatut” oli osutunud hästitöötavaks soovitusnimekirjaks, siis otsisin eelkõige veel raamatuid sellest nimekirjast. Ega mind ei pane ju imestama, et ma tahan lugeda neid raamatuid, mida enamus lugeda pole vitsinud, aga pisut üllatas küll see, et need raamatud osutusid TÕESTI väga headeks ja päriselt kah meeldisid!
No ja oma päevarežiimi olen ma suutnud nii paigast ära loksutada, et uue aasta vastuvõtmisega ei tohiks täna küll probleeme tulla. Jaksab ikka põhjalikult vastu võtta, enne kui uni tuleb:(
laupäev, 22. detsember 2007
Ma olen Porgand!
 |
You scored as Carrot Ironfounderson
You are Captain Carrot Ironfounderson of the City Watch in the greatest city on the Disc Ankh-Morprok! A truly good natured, honest guy, who knows everyone, and is liked by all. Technically a dwarf, but only by adoption. You'd rather not be reminded that you are the true heir to the throne, but that does explain why people naturally follow your orders.
leiupäev
Neljapäev oli mul tegelikult leiupäev. Leidsin igasugu asju.
Jyskist leidsin teki oma pisispojale. Mu noorem poeg tahtis jõulukingiks tekki, kuhu alla varbad kah ära mahuvad. Mõõtsime ta üle ja saime tulemuseks, et tekk peaks olema vähemalt 2 m ja 10 cm pikk. Ma mõtlesin, et äkki üle 2 meetri pikkuseid tekke äkki ei tehtagi, aga tehakse küll! Ja ei peagi ostma topeltlaia tekki, mis on 2m pikk ja 2,20 lai, et see siis põigiti peale võtta; pikad üheinimese tekid on täiesti olemas, nagu ka vastava suurusega tekikotid. 2,10x1,50.
Kliendiandmebaasist leidsin ühe ägeda nime. Malgorzata Wyrwas. Kui mul järgmine kord head varjunime vaja on, siis ma võibolla võtan selle.
Kui ma Magistrali keskuse Koduekstra kaks korda läbi olin otsinud, leidsin lõpuks paki liivapaberit, mida ma sealt õigupoolest otsima olin läinudki. Mul on kodus köögilaua rekonstrueerimine käsil. Läbiotsimise käigus leidsin veel paar head ja vajalikku jõulukinki.
Kristiine keskuse ja raudtee vahelt maast leidsin ühe mehe ja tõstsin üles. Nägi välja veel täitsa korralik ja kasutuskõlblik. Ütles, et pole joodik, vaid lihtsalt väga purjus. Intelligentne selline, prillidega. Niikuinii, et kellegi teise oma, mõtlesin mina, ja talutasin ta raudtee ülekäigukohani, kust ta siis edasi oma Koidu tänava kodu poole kulges. Ma loodan, et ta enam ei kukkunud. Kaugemale ma teda saata ei saanud, mu rong tuli.
Jyskist leidsin teki oma pisispojale. Mu noorem poeg tahtis jõulukingiks tekki, kuhu alla varbad kah ära mahuvad. Mõõtsime ta üle ja saime tulemuseks, et tekk peaks olema vähemalt 2 m ja 10 cm pikk. Ma mõtlesin, et äkki üle 2 meetri pikkuseid tekke äkki ei tehtagi, aga tehakse küll! Ja ei peagi ostma topeltlaia tekki, mis on 2m pikk ja 2,20 lai, et see siis põigiti peale võtta; pikad üheinimese tekid on täiesti olemas, nagu ka vastava suurusega tekikotid. 2,10x1,50.
Kliendiandmebaasist leidsin ühe ägeda nime. Malgorzata Wyrwas. Kui mul järgmine kord head varjunime vaja on, siis ma võibolla võtan selle.
Kui ma Magistrali keskuse Koduekstra kaks korda läbi olin otsinud, leidsin lõpuks paki liivapaberit, mida ma sealt õigupoolest otsima olin läinudki. Mul on kodus köögilaua rekonstrueerimine käsil. Läbiotsimise käigus leidsin veel paar head ja vajalikku jõulukinki.
Kristiine keskuse ja raudtee vahelt maast leidsin ühe mehe ja tõstsin üles. Nägi välja veel täitsa korralik ja kasutuskõlblik. Ütles, et pole joodik, vaid lihtsalt väga purjus. Intelligentne selline, prillidega. Niikuinii, et kellegi teise oma, mõtlesin mina, ja talutasin ta raudtee ülekäigukohani, kust ta siis edasi oma Koidu tänava kodu poole kulges. Ma loodan, et ta enam ei kukkunud. Kaugemale ma teda saata ei saanud, mu rong tuli.
neljapäev, 20. detsember 2007
pühapäev, 16. detsember 2007
liiga õhuke?
Ei jõua mina ära imestada, kuidas senini täitsa normaalselt käitunud inimesed lahutades järsku metsa sigadeks muutuvad. Kuidagi... inimene on korralik ühiskonnaliige, ei tee kurja lihtsalt lõbu pärast, isegi oma vaenlastele mitte, keda tal muidugi eriti pole - no muidugi on igaühel mõni tuttav, kes ei meeldi või lausa närvidele käib, aga millegipärast üritatakse sellistest lihtsalt eemale hoida, mitte ei minda sööklas suppi sülle kallama. Ilmselt hoiab tagasi, kui mitte muu, siis see, et "mida inimesed minust arvaksid, kui ma käituks järsku nagu segane."
Aga tarvitseb vaid abikaasast lahku minna, kui miski jõud sunnib käituma vastikult, veel vastikumalt ja täiesti ebainimlikult. Tarvis eksile käkki keerata, saagu või endal sitem.
Lahutus muidugi on trauma. Huvitav on see, et lahutus näib olevat raskem trauma kui abikaasa surm. Lesed saavad leinast ükskord üle; võibolla mitte päriselt ja lõplikult, aga vähemalt ei muutu nad kibestunud lurjusteks. Või ma eksin? Ma olen lugenud kahte leinablogi, kahte meest, kes on oma naise kaotanud ja nende kurbus on olnud nii sügav ja ilus, et kohati tekib kahtlus, kas sellised mehed on ikka tegelikult olemas või on mõni naine nad välja mõelnud.
Blogisid, kus kirjutatakse lahutusest ja lihtsalt lahkuminekust, on tunduvalt rohkem ja ... põhiliselt kirjeldavad seal mahajäetud naised oma eksmehe sigategusid, läbivaks teemaks laste elatusraha maksmatajätmine, aga vähemalt üks eriti markantne näide teise poole pealt on meil ju ka. Piinatud hingede karjed, mitte midagi ilusat. Pikalt piinatud hinged aga moonduvad pöördumatult ja jäävadki sellisteks väärakateks.
Huvitav, kas on asi vaid selles, et meil puudub lahutamise kultuuri kiht? Surmaga toimetulemist on inimkond harjutanud oma algusaegadest saadik ja igas kultuuris on sõelale jäänud parimad praktikad. Vendetta on välja surnud, matusekombed on hästi sisse harjutatud, igaüks teab, mida sobib teha, kus nutta, kus vapper olla ja mida temalt üleüldse oodatakse. Kombestik aitab suuremast valust läbi.
Aga massiliselt lahutama oleme hakanud alles viimase saja aasta jooksul, see pole aeg, mille jooksul jõuaks koguneda märkimisväärne ühiskondlik kogemus, et kuidas väärikalt lahutussšokist üle saada. Pole olnud vanaemasid, kes lapsukesele tarkusesõnu peale oleks lugenud: "kui sa ükskord suureks saad, ja mehest lahku lähed, ära sa lapsuke hakka oma lastele isast halba rääkima, see ei ole ilus. ...ja siis ratsutas vapper prints printsessi juurest lossist minema uue printsessi juurde, kes oli veelgi noorem ja ilusam, aga kord kuus saatis ta vanale printsessile pool kotti kulda, et tema lastel oleks hea toit laual ja ilusad riided seljas, ja igal teisel laupäeval ratsutas ta vana printsessi lossi juurde, et kohtuda oma väikese poja ja tütrega ja näha, kuidas nad sirguvad. Ja lapsed olid alati väga rõõmsad, kui nad teda nägid, sest ta oli ju nende isa ja nad armastasid teda väga, nagu ka tema neid. Ja kui printsi uuel printsessil sündisid lapsed, siis mängisid nad kõik vahel koos, uue printsessi lapsed ja vana printsessi lapsed, sest nad olid ju vennad ja õed ja armastasid ükstest ja olid üksteisele toeks kuni surmani."
Ühesõnaga, meil on puudu lahutamise kultuur. Ei saa ju olla, et "kalla eksabikaasa sopaga üle, kasuta lapsi kättemaksuvahendina, mängi mäkra ja ära jumalapärast lastele elatusraha maksa" ongi meie kultuur. Peab ju olema paremaid võimalusi?
Aga tarvitseb vaid abikaasast lahku minna, kui miski jõud sunnib käituma vastikult, veel vastikumalt ja täiesti ebainimlikult. Tarvis eksile käkki keerata, saagu või endal sitem.
Lahutus muidugi on trauma. Huvitav on see, et lahutus näib olevat raskem trauma kui abikaasa surm. Lesed saavad leinast ükskord üle; võibolla mitte päriselt ja lõplikult, aga vähemalt ei muutu nad kibestunud lurjusteks. Või ma eksin? Ma olen lugenud kahte leinablogi, kahte meest, kes on oma naise kaotanud ja nende kurbus on olnud nii sügav ja ilus, et kohati tekib kahtlus, kas sellised mehed on ikka tegelikult olemas või on mõni naine nad välja mõelnud.
Blogisid, kus kirjutatakse lahutusest ja lihtsalt lahkuminekust, on tunduvalt rohkem ja ... põhiliselt kirjeldavad seal mahajäetud naised oma eksmehe sigategusid, läbivaks teemaks laste elatusraha maksmatajätmine, aga vähemalt üks eriti markantne näide teise poole pealt on meil ju ka. Piinatud hingede karjed, mitte midagi ilusat. Pikalt piinatud hinged aga moonduvad pöördumatult ja jäävadki sellisteks väärakateks.
Huvitav, kas on asi vaid selles, et meil puudub lahutamise kultuuri kiht? Surmaga toimetulemist on inimkond harjutanud oma algusaegadest saadik ja igas kultuuris on sõelale jäänud parimad praktikad. Vendetta on välja surnud, matusekombed on hästi sisse harjutatud, igaüks teab, mida sobib teha, kus nutta, kus vapper olla ja mida temalt üleüldse oodatakse. Kombestik aitab suuremast valust läbi.
Aga massiliselt lahutama oleme hakanud alles viimase saja aasta jooksul, see pole aeg, mille jooksul jõuaks koguneda märkimisväärne ühiskondlik kogemus, et kuidas väärikalt lahutussšokist üle saada. Pole olnud vanaemasid, kes lapsukesele tarkusesõnu peale oleks lugenud: "kui sa ükskord suureks saad, ja mehest lahku lähed, ära sa lapsuke hakka oma lastele isast halba rääkima, see ei ole ilus. ...ja siis ratsutas vapper prints printsessi juurest lossist minema uue printsessi juurde, kes oli veelgi noorem ja ilusam, aga kord kuus saatis ta vanale printsessile pool kotti kulda, et tema lastel oleks hea toit laual ja ilusad riided seljas, ja igal teisel laupäeval ratsutas ta vana printsessi lossi juurde, et kohtuda oma väikese poja ja tütrega ja näha, kuidas nad sirguvad. Ja lapsed olid alati väga rõõmsad, kui nad teda nägid, sest ta oli ju nende isa ja nad armastasid teda väga, nagu ka tema neid. Ja kui printsi uuel printsessil sündisid lapsed, siis mängisid nad kõik vahel koos, uue printsessi lapsed ja vana printsessi lapsed, sest nad olid ju vennad ja õed ja armastasid ükstest ja olid üksteisele toeks kuni surmani."
Ühesõnaga, meil on puudu lahutamise kultuur. Ei saa ju olla, et "kalla eksabikaasa sopaga üle, kasuta lapsi kättemaksuvahendina, mängi mäkra ja ära jumalapärast lastele elatusraha maksa" ongi meie kultuur. Peab ju olema paremaid võimalusi?
teisipäev, 11. detsember 2007
hea ost
Kord ostsin ma meeltesegaduses samssjalanõude puhastamise harja. Leidsin selle odava kraami kastist, oli alla hinnatud viiekümnelt kroonilt viieteistkümnele või midagi umbes nii; no mis ma teha sain, pidin ju ostma. Midagi sellega puhastada mul parajasti küll ei olnud, aga ju ma lootsin, et ehk tulevikus kunagi ostan ka samssjalanõusid.
No teate selline väikene käepidemega harjakene, ühel pool on tavalised tugevapoolsed harjased ja teisel pool kummiharjased ja nende vahel veel selline kaabitsa moodi kõvast kummist serv.
Vat see harjakene osutus üheks erakordselt õnnestunud ostuks: mu kass jumaldas seda. Kui ta muidu kammimist eriti ei sallinud, siis selle harjaga oli ta nõus end tundide kaupa nühkida laskma. Lõi aga nurru ja pistis nina ise harjakese alla, lasi üle pea silitada ja siis tuli uuesti ninaga. Ise täiesti ekstaasis.
Halba ostu ma pean veel mõtlema. Ilmselt telekas. See kuramus raiskab mul kogu vaba aja ära, lugeda saab ainult reklaamipauside ajal;)
esmaspäev, 10. detsember 2007
Näe!
See Blogger on nisuke imelik, puudub see funktsioon, et näeks viimati laekunud kommentaare, just kuupäeva järgi; kommentaarid on ainult postituse järgi. Niimoodi jäävad vanematele postitustele tulnud kommentaarid kahe silma vahele. Nüüd leidsin juhtumisi ühe sihukese olulist infot sisaldava kommentaari. Tõstan ta siia välja, et teised huvilised ka näeks:
Helve said...
Tere ja vabandan, et nüüd reklaami postitan, aga kuidagi peab ju info huvilisteni jõudma.
Oleme alustanud biolagunevate prügikottide maaletoomist ja jaemüüki veel pole jõudnud. Seniks on huvilistel võimalik kotte meie kodulehe www.biostore.ee kaudu tellida
Parimate tervitustega,
Helve
reede, 9. November 2007. a 12:09
Helve said...
Tere ja vabandan, et nüüd reklaami postitan, aga kuidagi peab ju info huvilisteni jõudma.
Oleme alustanud biolagunevate prügikottide maaletoomist ja jaemüüki veel pole jõudnud. Seniks on huvilistel võimalik kotte meie kodulehe www.biostore.ee kaudu tellida
Parimate tervitustega,
Helve
reede, 9. November 2007. a 12:09
puuduliku funktsionaalsusega mobiiltelefon
Praegu müügil olevad mobiilid on nagu Šveitsi armeenoad: olemas on kõik, mida ainult ette võib kujutada! Suur ja väike tera! Kahvel! Korgitser! Kruvikeeraja! Viil!
Kes meist poleks omal ajal unistanud Šveitsi armeenoast!
Mõnel meist on see lapsepõlveunistus täitunud ja mõnel on nuga isegi alati kaasas, aga prae kallale asume millegipärast ikka tavalise lihtlabase lauanoaga.
OK, mingil salapärasel majanduslikul põhjusel on mobiilitootjatel kasulikum kõikvõimalikud lisad kõigile toodetavatele mobiilidele juurde panna, mitte toota vastavalt erinevate tarbijagruppide vajadustele, näiteks ei ole olemas lihtsat mobiili, mis on ette nähtud ainult helistamiseks ja sobiks oma funktsionaalsuselt ja hinnalt pensionärile, kes ei taha tänapäeva tehnika võidukäiguga kaasa joosta ja jooksu pealt pidistada ja videot filmida. Ilma fotokata mobiile enam üldse ei toodeta!
No aga sel juhul - ma ei saa aru, miks puudub mu mobiilil korgitser???
Rumalad, rumalad mobiilitootjad.
Kes meist poleks omal ajal unistanud Šveitsi armeenoast!
Mõnel meist on see lapsepõlveunistus täitunud ja mõnel on nuga isegi alati kaasas, aga prae kallale asume millegipärast ikka tavalise lihtlabase lauanoaga.
OK, mingil salapärasel majanduslikul põhjusel on mobiilitootjatel kasulikum kõikvõimalikud lisad kõigile toodetavatele mobiilidele juurde panna, mitte toota vastavalt erinevate tarbijagruppide vajadustele, näiteks ei ole olemas lihtsat mobiili, mis on ette nähtud ainult helistamiseks ja sobiks oma funktsionaalsuselt ja hinnalt pensionärile, kes ei taha tänapäeva tehnika võidukäiguga kaasa joosta ja jooksu pealt pidistada ja videot filmida. Ilma fotokata mobiile enam üldse ei toodeta!
No aga sel juhul - ma ei saa aru, miks puudub mu mobiilil korgitser???
Rumalad, rumalad mobiilitootjad.
teisipäev, 4. detsember 2007
jonn
Täna hommikul tuli bussi nuttev laps. Ma tundsin ta häälest kohe ära: kord me juba sõitsime ühes bussis, aga tookord ta röökis. Väike laps, umbes kaheaastane, aga väga tugev ja visa. Oskas juba veidi rääkida: ei taha istuda!, ei taha kummikuid!, ära tee! ja seda kõike meeletu rabelemise saatel. Ema ei püüdis teda süles kinni hoida, aga aeg-ajalt õnnestus lapsel ikkagi põrandale vingerdada, sealjuures osavalt kummikuid jalast nügides. Ainult oma mahlapudelit ei kaotanud ta hetkekski paremast käest. Ei olnud mingi lapse lutipudel, tavaline väike tüse klaasist mahlapudel oli, millel laps ei ulatanud korralikult ümbert kinnigi hoidma. Tookord ma istusin nende kõrval ja püüdsin aidata emal last kinni hoida ja kummikuid jalga tagasi toppida ja isegi lapsega rahustavalt rääkida, aga ema ütles, et sellest pole abi ja laps tuleb lihtsalt rahule jätta. Püüdes ise vingerdavat ja röökivat last takistada bussist põgenemast.
Kui ma kümme lõpmata pikka minutit hiljem oma peatuses bussist pääsesin, röökis laps ikka veel ja ta suu ümber oli kogunenud vahtu.
Täna hommikul oli see laps palju rahulikum: ta mitte ei röökinud vaid nuttis ja oma sõnumi oli ta seekord sõnastanud positiivselt: tahan koju!, lähme koju!. Niimoodi muidugi visalt ja vahet pidamata, kuni ma lõpuks maha sain minna.
Kuigi ma tean, et ma ei suuda aidata ja et minu abi ei vajata, sellist hädakisa on kohutavalt raske taluda. Ma ei suutnud raamatut lugeda ja ma sain aru, et kogu bussitäis rahvast kuulab häiritult lapse nuttu.
Vaene emme.
Kui ma kümme lõpmata pikka minutit hiljem oma peatuses bussist pääsesin, röökis laps ikka veel ja ta suu ümber oli kogunenud vahtu.
Täna hommikul oli see laps palju rahulikum: ta mitte ei röökinud vaid nuttis ja oma sõnumi oli ta seekord sõnastanud positiivselt: tahan koju!, lähme koju!. Niimoodi muidugi visalt ja vahet pidamata, kuni ma lõpuks maha sain minna.
Kuigi ma tean, et ma ei suuda aidata ja et minu abi ei vajata, sellist hädakisa on kohutavalt raske taluda. Ma ei suutnud raamatut lugeda ja ma sain aru, et kogu bussitäis rahvast kuulab häiritult lapse nuttu.
Vaene emme.
laupäev, 1. detsember 2007
teisipäev, 27. november 2007
laupäev, 24. november 2007
kolmapäev, 21. november 2007
väga raske käänata
Täna, mu väikesed lugejad, tahaksin ma teile rääkida ühest väga raskest sõnast. See sõna on "dušš".
Eesti keeles on nimelt selline reegel, et f-i ja š õigekirjutus käib p, t, k, mitte s-i kirjutamise reeglite järgi. See tähendab, et lühikest f-i ja š-d ei ole, pikk kirjutatakse ühe tähega ja ülipikk kahe tähega.
Seega, kallid lugejad, tuleb teil käia duši all, kuigi soovi korral võite te võtta ka dušši. Pall ei veere teil ju kappi alla, vaid ikka kapi alla. Autot ei ostnud te mitte priske pappi eest, vaid priske papi eest. Samamoodi ei maksa minna ka dušši alla, vaid parem on käia duši all.
See eesti keele reegel muide kehtib ka blogides;)
Eesti keeles on nimelt selline reegel, et f-i ja š õigekirjutus käib p, t, k, mitte s-i kirjutamise reeglite järgi. See tähendab, et lühikest f-i ja š-d ei ole, pikk kirjutatakse ühe tähega ja ülipikk kahe tähega.
Seega, kallid lugejad, tuleb teil käia duši all, kuigi soovi korral võite te võtta ka dušši. Pall ei veere teil ju kappi alla, vaid ikka kapi alla. Autot ei ostnud te mitte priske pappi eest, vaid priske papi eest. Samamoodi ei maksa minna ka dušši alla, vaid parem on käia duši all.
See eesti keele reegel muide kehtib ka blogides;)
esmaspäev, 19. november 2007
november
Kõik mu jalanõud, millega praegu välja kõlbaks minna, on märjad. Välja arvatud need saapad, mille kontsaplekk kolme päeva eest kaduma läks. Õigupoolest on märjad ka ühed kingad, millega praegu ei kõlbagi eriti välja minna, sest lume ja jää peal käimiseks on need liiga libedad. Nendega ma lähen täna õhtul koju.
pühapäev, 18. november 2007
imede ime - Sofie käis talvel metsas!
Eile sõidutati mind koos paarikümne teise abi- ja pärispolitseinikuga sõjandustallu topograafia koolitusele. Läksin sinna ootuses , et teoreetiline osa pakub midagi uut ja huvitavat, ja lootuses, et praktiline osa õnnestub kuidagi üle elada, aga tegelikult tuli välja, et päeva kogu väärtus tulenes hoopis sellest praktilisest osast: veetsime päeva imeilusas lumises metsas. Ma kinnitan teile, et mind poleks talvisesse metsa meelitanud mingi muu imenipiga, ainult teoreetilise koolituse lubadusega;)
Tegelikult ei rääkinud meie tore soome lektor meile midagi, mida ma juba keskkoolis õppinud poleks. OK, kompassiga suuna võtmine oli asi, mille meenutamine läks asja ette. Mets see-eest oli imekaunis ja väga vaheldusrikas, lisaks oli meil vedanud ilmaga. Toredate inimeste seltskond kauba peale.
Asja idee oli muidu selles, et vahel eksivad inimesed metsa ära ja siis tuleb saata politsei neid taga otsima, ja et siis otsijad ise kaotsi ei läheks.
Seekord me kedagi metsa ei kaotanud;)
reede, 16. november 2007
alasti tõde
Ähh, inimesed saavad aru küll, mis sobib ja mis ei sobi; ka tänapäeva noored.
Keegi ei pane pahaks, et korralikus ülikonnas härrasmees varjab meie eest "kogu tõde". Aga liputajat, kes ju ometi näitab meile asju nii, nagu need tegelikult on, peetakse perverdiks. Uuemal ajal peetakse haigeks, aga lugu ikka ei peeta.
See muidugi ei sega piilumast, uudishimu ja vastikusega.
Alastuses iseenesest pole ju midagi halba. Õiges kohas on see hea ja ilus. Ole ainult mees ja tee vahet, kus on õige, kus vale koht.
Keegi ei pane pahaks, et korralikus ülikonnas härrasmees varjab meie eest "kogu tõde". Aga liputajat, kes ju ometi näitab meile asju nii, nagu need tegelikult on, peetakse perverdiks. Uuemal ajal peetakse haigeks, aga lugu ikka ei peeta.
See muidugi ei sega piilumast, uudishimu ja vastikusega.
Alastuses iseenesest pole ju midagi halba. Õiges kohas on see hea ja ilus. Ole ainult mees ja tee vahet, kus on õige, kus vale koht.
Tellimine:
Postitused (Atom)