jonn

Täna hommikul tuli bussi nuttev laps. Ma tundsin ta häälest kohe ära: kord me juba sõitsime ühes bussis, aga tookord ta röökis. Väike laps, umbes kaheaastane, aga väga tugev ja visa. Oskas juba veidi rääkida: ei taha istuda!, ei taha kummikuid!, ära tee! ja seda kõike meeletu rabelemise saatel. Ema ei püüdis teda süles kinni hoida, aga aeg-ajalt õnnestus lapsel ikkagi põrandale vingerdada, sealjuures osavalt kummikuid jalast nügides. Ainult oma mahlapudelit ei kaotanud ta hetkekski paremast käest. Ei olnud mingi lapse lutipudel, tavaline väike tüse klaasist mahlapudel oli, millel laps ei ulatanud korralikult ümbert kinnigi hoidma. Tookord ma istusin nende kõrval ja püüdsin aidata emal last kinni hoida ja kummikuid jalga tagasi toppida ja isegi lapsega rahustavalt rääkida, aga ema ütles, et sellest pole abi ja laps tuleb lihtsalt rahule jätta. Püüdes ise vingerdavat ja röökivat last takistada bussist põgenemast.
Kui ma kümme lõpmata pikka minutit hiljem oma peatuses bussist pääsesin, röökis laps ikka veel ja ta suu ümber oli kogunenud vahtu.
Täna hommikul oli see laps palju rahulikum: ta mitte ei röökinud vaid nuttis ja oma sõnumi oli ta seekord sõnastanud positiivselt: tahan koju!, lähme koju!. Niimoodi muidugi visalt ja vahet pidamata, kuni ma lõpuks maha sain minna.
Kuigi ma tean, et ma ei suuda aidata ja et minu abi ei vajata, sellist hädakisa on kohutavalt raske taluda. Ma ei suutnud raamatut lugeda ja ma sain aru, et kogu bussitäis rahvast kuulab häiritult lapse nuttu.
Vaene emme.