ainult pikkadele

Olen lasknud sügiseti oma jalgtattale hoolduse teha ja jätnud ta siis talveks seisma. Mõtlesin, et sel aastal ehk ei jätagi pikka sõiduvahet. Kui on lumi ja libe või kõva pakane, siis muidugi rattaga ei sõida, aga globaalne soojenemine annab lootust, et ka talvekuudel on mitu kena sõiduilma. Ja üleüldse, praegu annab veel nii hästi sõita, nii et oleksin oma iga-aastast sügishooldust vist veel edasi lükanud, aga esikumm läks katki ja niikuinii tuli töökotta minna. Mina olen nimelt tibiautojuhi jalgratturist teisend: mul pole isegi rattapumpa, kui kumm läheb tühjaks, viin ratta töökotta, poisid pumpavad täis. Poisid ütlevad ka, kui on vaja õlitada või midagi. Noh, mida jalgtattaga tehakse. Ma ju ei tea, ma pole teinud. Seekord ütlesid poisid, et tuleb ära vahetada nii kett kui hammasrattad ja muidugi ütlesid nad veel mingeid asju, ja mina ütlesin, et tehku ära.
Ja siis olin ma kolm päeva ilma jalgrattata ja jube imelik oli. Mitte sellepärast, et sõita ei saanud; ega ma ei sõida alati iga päev. Sellepärast hoopis, et õhtul oli elutuba ilma rattata kuidagi lage ja tühi. Imelik oli üksi ilma rattata kodus olla.

Jalgrattapood oli ka oma varusid täiendanud ja lõpuks ometi sain ma endale need pika sõrmega jalgrattakindad, mida ma juba mitu kuud otsinud olen.

Üldiselt on ette nähtud, et kõik jalgratturid peavad olema pikad poisid. No seda näeb juba spordipoes müügil olevatest jalgrattariietest: kõik varrukad on ikka mitu meetrit pikad. Jalgrattapoe lett on ka nii kõrge, et ma pidin kikivarvul seisma, et näha, millal kaardimakseterminal mult PIN koodi tahab.

ülekäigumüstika

Siin Tallinna salapäraseim jalakäijate rada. Võibolla kaks salapäraseimat.
Kuhu siit jalakäijad minna võivad? Mida nad seal ristmiku keskel pihta peavad hakkama?
Parimatele vastajatele auhinnad.

lugema peab! siis saab targemaks

Raamatuid tuleb lugeda! Ma pean siinkohal sügava piinlikkusega tunnistama, et kuigi Naomi Kleini No Logo ilmus juba 2000. aastal ja eesti keeleski on ta juba 2003. aastast täiesti olemas, lugesin ma selle raamatu läbi alles nüüd.

Ma ei tea, miks meile majandusteaduskonnas ei öeldud, et ilma seda raamatut lugemata oled ikka pooleldi loll. Minu meelest küll ei tohiks kelelegi majanduse alal magistrikraadi anda, kui ta pole kursis moodsate majandustrendide globaalse mõjuga. Tegelikult, keegi ei tohiks end haritud inimeseks pidada, kui ta pole kursis moodsate majandustrendide globaalse mõjuga. No Logo natuke harib selles asjas.

Kui te pole lugenud, siis olete muidugi kuulnud, et tegemist on raske brändistamise kriitikaga. Mina olin. Ma natuke nagu arvasin, et brändistamise kriitika mind nii primaarselt ei huvita ja et noh see laps- ja orajatöö kasutamine Nike poolt - ma ei tea, võibolla ma kartsin, et see hakkab mind emotsionaalselt liiga palju häirima. Mõnda asja on mugavam mitte teada;) Mitte et ma tahaks selliseid asju ignoreerida, pigem nii, et - ma olen niikuinii selle vastu, pole vaja mulle mingeid õudusi rääkida, et veenda mind lapstöö kasutamise halbuses.

Aga nagu ikka, ühes heas raamatus on rohkem, kui sa teadsid oodata. Naomi Kleini raamatus oli Suur Pilt. See aitas mul mõista seoseid, millele ma polnud varem mõelnud ja aitas mul saada selgust probleemides, millele ma OLIN mõelnud, aga mida ma polnud osanud seostada - ma ei tea, maailmaga?

Ühesõnaga raamat, mis tekitas uusi seoseid ja uusi mõtteid ja uut mõistmist.
Kas te teadsite, et on olemas ülemaailmne liikumine Võtame Tänavad Tagasi?;)
Massimeeleavaldustesse (üks VTT tegutsemisviise) suhtun ma aprillisündmustest alates suure ettevaatusega, liiga kergesti lähevad need käest ära ja esile pääsevad massi halvimad omadused (ei olnud need ainult venelased, kes aprillis lõhkusid ja marodöörisid, küllap küllap oli nii mõnigi purjus eesti töll rõõmsalt kambas), aga idee - tänavad ja väljakud avaliku ruumina taas inimeste käsutusse anda - no seda asja ma ju siin ajangi, kui tahan autosid kõnniteelt minema peletada.

No ja tuleb välja, et liiklust SAAB inimsõbralikuks teha ja et saab hea. Lugege Maris Sanderi intervjuud liiklusinsener Hans Mondermaniga viimases Eesti Ekspressis. Lugege netist, trükiversioon oli lühendatud.
Parem lugege mõlemat!

Pagana hea lugu! Ja jälle: inimesed käituvad nii, nagu neid suunatakse käituma. Meil ei arvesta autojuhid jalakäijaga sellepärast, et meil on välja kujunenud selline linnamiljöö ja liiklusolukord, mis õrnalt tõukab neid jalakäijatele pähe istuma. Noh ja mitte ainult, et ON juba välja kujumenud, kujundatakse aga edasi üha - ma ei ütle autosõbralikumaks - ei, jalakäijavaenulukumaks. Ja jalgrattavaenulikumaks.
Aeg oleks märgata, et ainult liiklusjärelvalve ja politsei ja karmima karistamisega enam asja vaos ei hoia, süsteem tuleks kriitilise pilguga üle vaadata. Mina olen siin oma blogis jalakäijate ja jalgratturite seisukohta kajastanud - et autojuhid teevad liiga ja ei arvesta; aga ega siis autojuhidki praeguse liiklusolukorraga rahul pole. Parkimisest vist rääkimata? Eks autojuhtidel läheks kah elu paremaks, kui seataks sisse mingi süsteem, mis sisaldaks rohket vastastikust arvestamist ja sõbralikkust.

Jah, pagan, kuidas seda küll saavutada, kui tegelikult on inimesed ametis hoopis arutamisega, kes kellelt altkäemaksu võttis või kus viibis kommunistlik noor Ansip 1905. aastal. (Vastus: antileninlikul platvormil).

sügisränne

Juuresoleval pildil on näha, kuidas saared talveks lõunamaale hakkavad lendama. Naissaar üritab parajasti õhku tõusta, Aegna on juba lennus.

tali tuleb?

Jalgrattakiivriga sõitmine muutus liiga piinavalt külmaks. Püüdsin küll kiivri alla erinevaid mütse sobitada, aga kui üks asi on ikka tehtud spetsiaalselt nii, et ta tuule sulle hästi pähe suunaks, siis mütsid ei aita. Jalgrattapoest spetsiaalselt ostetud paarisajakroonine tuuletõkkemüts aitas kehvemini kui Selver allahinnatud mütside kastist leitud paarikümnekroonine kõrvu kattev nokats, aga miinuskraadidega ei aidanud ka nokats enam tühjagi ja nii kurb kui see ka polnud, kiiver tuli vahetada sooja mütsi vastu.
Jah, ma mõtlesin ka selle peale, et need kiivri tuuleaugud tuleks õhukindlalt sulgeda hoopis väljastpoolt. Kujutasin juba ette, kuidas ma sõidan, roosa vannimüts kiivrile tõmmatud...
Kui te kusagil jalgratta talvekiivreid juhtute nägema, öelge mulle ka!
Töökaaslased käivad juba kontrollimas, kas mu jalgrattal ikka on naelkummid all;)

Ma sõitsin Pääskülla, elektirongiga

Mina, vana toriseja, tahaks kangesti vahel kedagi kiita. Täna kiidan Elektriraudteed. Kas te teadsite, et elektrirongi saab jalgratta vabalt kaasa võtta ja ei pea isegi juurde maksma ega midagi? Väga mugav ja keskkonnasõbralik. Nüüd, kui ilmad pimedaks on läinud, suurendab ka üldist liiklusohutust. No suvel ma sõidan ikka rattaga linna teise otsa ema juurde ja õhtul koju tagasi, aga sügisel, kui vara pimedaks läheb, siis jääb tagasisõit vahel hilja peale ja siis on ikka tohutult abiks, kui saab viimase jupi rongiga sõita. Mul on küll ees valge ja taga punane tuli ja puha, aga ikka on pimedas jube, eriti liiklustihedamatel kesklinnatänavatel.
Lugesin siin, kuidas Kukupai nähes bussijuht jalgratta bussist välja ajas, ja siis tuli jälle meelde - Elektiraudtee on ikka tore! Sõitke rongiga! Rong sõidab kiiremini kah. Ja pilet maksab Tallinnas 10 krooni, see on vist sama palju kui bussipilet? Ma ei tea, mul on kuukaart. Ma tean, et bussist ostes maksab pilet 15 krooni, aga rongipiletit ainult rongis saabki ja on 10. Tudengitele 9. Ainult vat see on kehva, et vähe käib neid ronge. Harva. Rongiga sõitmiseks peab rongipaani ostma, muidu ei saa.

Ja kus see vaene autojuht siis parkima peaks?

Minu Älissi-loo kommentaridesse kirjutas Margus (ja ma panen ta kommentaari nüüd täies ulatuses siia, sest kes see ikka viitsib mingi kommentaarini linkida):

Väga huvitav lugu ning loodan, et sellele ka järg tuleb ja Äliss siiski aru saab oma vigadest. Kuid lihtsalt tahtsin natuke nuriseda analoogsel teemal, et alati ei ole maailm 100% must-valge ning konkreetseid olukordi tuleb vaadelda siiski situatsioonist lähtuvalt, mitte tuimalt seadust järgides.
Ise olen ka Nõmme elanik ning näiteks on minu tänaval päris mitmed majad sellised, kus kõnnitee kui selline peaaegu et puudub. Või noh, ta on olemas, kuid rohkem selline teepeenra moodi, kui reaalselt kõnnitav kõnnitee. Kuid ma ei oskagi öelda, et kas siis seaduse järgi on see nüüd kõnnitee või teepeenar. Osadel majadel on ta valatud, osadel aga rohkem liiva-mulla segu, kus vahel midagi murulaadset kasvab.
Kui ma nüüd oma aia ette auto pargin, siis on seal võimatu jätta 75cm ruumi jalakäijatele, rääkimata siis veel pooleteisest meetrist vabast ruumist (kogu see "kõnnitee" pole nii laigi). Lisaks kui näiteks pargib ületänava naaber oma autot, siis see tähendab seda, et me paneme kahekesi tänava kinni. Seda aga ei tohi LE järgi teha, sest teiste takistamine on karistatav. Eluaeg on aga jalakäijad meie tänaval käinud sõiduteel, missest et too "kõnnitee" nagu ikkagi oleks. Kui aga politsei seal tänaval viibiks, siis võiks nii mulle kui kõikidele teistele parkijatele seal rahulikult trahvi teha, sest seadust täpselt jälgides oleme me kõik rikkujad. Lisaks kui ise pargin oma maja ette, siis sõidan meelega auto võimalikult lähedale oma aiale, sest sellisel juhul jääb sõiduteel (kus kõik liiklejad tegelikult käivad) ruumi nii jalakäijatele kui ka autodele.
Mis ma aga öelda tahan, on see, et alati tasub ennast panna mõlema poole kingadesse ning mõelda, et kuidas ise konkreetses olukorras käituksid.

reede, 12. Oktoober 2007. a 8:01

Eks ma ikka olen püüdnud asja peale ka autojuhi vaatevinklist mõelda ja omamoodi ma saan neist arugi. Et kuidas nad püüavad parkida ikka nii, et oleks "kõigile parem", lihtsalt nad oskavad "paremat" määratleda pigem autojuhi kui jalakäija vaatevinklist lähtuvalt. Nende seisukohalt on teiste autode mugav läbipääsemine olulisem kui jalakäijate läbipääsemine, ja jalakäijana kujutlevad nad endasugust autojuhti, kes korraks autost välja on astunud, mitte naist lapsevankriga, vaevaliselt liikuvat vanurit kepiga, ratastoolis invaliidi, perenaist kahe raske toidukotiga või ema, kummagi käe otsas ettearvamatu käitumisega ja liikluses kogenematu ja haavatav väikelaps. Ühesõnaga, autojuhile tundub, et "jalakäija mahub siit ju läbi küll".
Ja siis on veel see häda, et järgmine autojuht pargib sinnasamma ja samamoodi, ainult et veel "hoolivamalt", ja kolmas võibolla ei pane enam tähelegi, et tema auto nina ja plangu vahele jääb napilt paarkümmed sentimetrit... ühesõnaga, ühest autost ehk pääseks ka mööda, aga kamba peale pargivad nad kõnnitee ikka täiesti kinni. Ja kõigil on hea põhjendus olemas: "aga kõik ju pargivad!"

Aah, see on see neetud moment, kus indiviididest saab järsku mass, kes kamba peale on lollim ja vastutustundetum kui ükskõik milline massi moodustanud indiviid.
Aga noh, see on tegelikult ju teada, et inimesed pole ei head ega pahad, vaid sellised, millisteks neid kujundab ümbritsev keskkond. Kui normaalsest intelligentsest tudengist saab loetud päevade jooksul kujundada sadistliku vangivalvuri, mis siin siis veel imestada, et tavaline korralik kodanik "ainult" kõnnitee kinni pargib. Loomulikult püüab kodanik oma elu elada nii, nagu talle mugavam on, ja mitte mõelda "teiste" peale, kui ta just ei pea. Sotsioloogid teavad seda. Ühiskonnateadlased teavad seda. Poliitikud peaks ka teadma, aga noh, tont neist poliitikutest aru saab, kas nad ikka teavad seda, mida peaks teadma või ei tea või äkki ikka teavad ja teevad lihtsalt näo, et ei tea.

Meil on lihtsalt loodud tingimused - või lastud tekkida - kus autojuhil ei jää suurt muud üle, kui parkida kellegi teise õiguste arvelt ja kuna see on nende enda otsustada jäetud, sii pole midagi loomulikumat, kui see, et pargitakse nõrgemate arvelt. Jalakäijate arvelt. Aga jalakäijateks on meil jäänud põhiliselt lapsed, vanurid, invaliidid ja muidu vaesed. Need, kes niikuinii otsustamisele ligi ei pääse. Vähemused.

Samas, mitte vähemus. Agne Naruski titevankri-artikli kommentaarides EPL-is kirjutab kommentaator Autovaba:

Üldiselt näitavad uuringud, et Tallinnas pole igal teisel leibkonnal autot, ja ca 30% käikudest tehakse jalgsi, 35 ühistranspordi ja 35% autoga. Seega on mitte autoga tehtavatel liikumistel tegelikult väga ülekaalukas roll ja näitab, et väga paljud kas peavad või suudavad linnas veel üsna autovabalt liigelda. Tänavatel on muidugi pilt teine, sest autodega tehtavad sõidud on pikad ja auto oma ruuminõudlikkusega lihtsalt domineeribki tänavapildis, jättes mulje, et kõik ju sõidavad autoga. See ei ole nii.

Novot, meil on kujunenud selline situatsioon, et nii autojuhud kui jalakäijad rikuvad liikluseskirja, sest neil nagu ei jääkski muud üle. Võtame need Nõmme kõnniteedeta tänavad, mis Nõmme Sõnumite andmeil jävadki kõnniteedetuks, sest sademevesi peab ju kuhugi imbuma, eks siis sinna, kus vanasti kõnniteed olid ja kus nad linnaplaani järgi praegugi on ja kus liikluseeskirja kohaselt peaks käima jalakäijad. Autojuhile tundub, et kõige parem paik parkimiseks on kõnniteel-teepervel, nii et jalakäija pääseks temast mööda sõiduteelt, ja jalakäijatel pole niikuinii kõnniteel/teepervel võimalik käia, sest seal imbub parajast sademevesi pinnasesse (loe: lomp) või pargib mõni auto või on kõnnitee muidu kõnnitamatu, sest aastaid ja aastakümneid juba on majaomanikud ignoreerinud oma kohustust kõnnitee korras hoida ja aastakümneid pole neid keegi korrale kutsunud. Ja kõik ju teevad nii?

Margusel on õigus: teda võidaks iga hetk karistada liikluseeskirja rikkumise eest. Sama käib ka jalakäijate kohta: neidki võidakse iga hetk autoteel käimise eest karistada. Miks siis PEAVAD Nõmmel kõik kogu aeg liikluseeskirja rikkuma? Kas olukord on väljapääsmatu ja paratamatu? Ei ole ju. Kui linnaosavalitsus arvab, et no tõepoolest, las jalakäijad käivad parem sõiduteel, sest kõnniteede ehitamine on liiga kallis või võimatu - siis tuleks see olukord lihtsalt seadustada ja kohaldada niisugune liikluskord, et jalakäijad tohivadki käia sõiduteel ja autod tohivad parkida plangu ääres. Selleks ei pea isegi liikluseeskirja ümber tegema, sellist liikluskorda nimetatakse õuealaks: pandagu märgid üles ja kõik teavad, et jalakäijad käivad siin sõiduteel, autod tohivad sõita 20 km tunnis ja jalakäijal on eesõigus, aga põhjendamatult ei tohi ta autosid takistada. Ainult paar liiklusmärki üles panna ja massiline liikluseeskirja rikkumine ongi lõppenud.

Ja kui tundub, et õueala on liiga kardinaalne, siis Tallinnal ja selle linnaosavalitsustel on ka poliitilist mõju küllalt, et algatada liikkuseeskirja muutmine. Kui te arvate, et nii peab, teeme siis seaduse ümber ja koristame sealt ära, et ei tohi.

Ja kui arvate, et autodel peab ikka sõiduteel olema voli täie kiirusega sõita ja mitte lasta end jalakäijatest häirida, siis tuleb ikkagi luua jalakäijatele mingi võimalus mitte-sõiduteel käia. Valik on teie, nagu öeldakse. See on täitsa kindlalt linna ja linnaosa vastutusala, vastutagu siis, lahendagu see olukord!

Ja üldse, ma arvan, et ei ole hea mõte lasta iagühel ise otsustada, kas ja kuidas ta seadusi täidab. Siis oleks väga kerge õigustada ka kihutamist maanteel (aga mul on kiire! mind oodatakse!) ja ka kogu muud liiklusanarhiat, mis liiklejate korralikul enamusel juba kopsu üle maksa hakkab ajama. Ja tulumaks... no tõstku käsi, kes arvab, et tema tulumaksu suurus on täitsa õiglane, just nii suure raha eest ta riigilt teenust vastu saabki? Kes maksaks tulumaksu, kui võiks ise otsustada, kas ja kui palju maksta?

Ühesõnaga, mulle tundub, et kui seadust ei saa täita, siis tuleks kas seadus ümber teha või muuta olukord selliseks, et seadust saaks täita. Ja siin on küll tegemist põhiliselt linnaosavalitsuse tegemata tööga... või äkki hoopis sellega, et meie ise pole piidavalt kodanikud? Kes on käinud linnosavalitsuses kurtmas, et ta ei saa oma kodutänaval liikluseeskirja täita?
- Ahjaa, mina olen. Ja ausalt, kasu polnud sellest sittagi. Põhiliselt sellepärast, et ma polnud täiesti tavalise lihtkodanikuna võimeline organiseerima linna transpordiosakonna, politsei ja linnaasutuse koostööd. Igaüks neist leidis, et tema ei saa midagi teha ja nii ei teinudki keegi midagi. Tüüpiline KTP -lahendus.
Ma arvan, et see on linna ja linnaosavalistsuse asi, sest linn peab tegelema liiklus- ja parkimiskorraldusega. See on politsei asi, sest politsei peab tagama liikluseeskirjadest kinnipidamise. See on kohaliku kooli asi, kui kooli juures pargitakse kinni laste koolitee. (Mis sorti liikluskasvatus see on, kui me õpetame oma lastele: liikluseeskiri käsib küll jalakäijatele ruumi jätta, aga sinu kooli juures võib igaüks ise otsustada, kas jätta sulle ruumi või ei. Äh, mine mööda sõiduteed, näed ju, et kõik teevad nii!)

Ja kõik, kelle asi see on, võiksid ometi omavahel pisut KOOSTÖÖD teha. Kas võimude lahusus tähendab siis seda, et linnosavalistsus politseiga ei räägi ja seadusandjad suruvad käed kõrvadele ja hakkavad ümisema, kui politsei räägib vajadusest liikluseeskirja muuta?

Ahjaa, et kus see vaene autojuht siis parkima peab?

Oot, Margus, sa ütlesid, et elad Nõmmel, ühel neist väikestest tänavatest, kus kõnniteed nagu oleks ja nagu poleks kah - väljaspool Nõmme keskust, seal kus need kõnniteed nagu oleks ja nagu poleks kah on ju hiigelsuured krundid, mida Nõmme miljöö säilitamise huvides ei lubatagi väiksemaks teha? Ja seal krundil peaks ju olema küll ja küll ruumi nii ühe, kahe kui isegi nelja auto jaoks? Sul, Margus, ei ole nii või? Väljaehitatud parkimiskohti, seda küll, tavaliselt pole, aga oma krundile murukivist parkimiskoha ehitamine on küll igaühe enda teha. Kas sina, Margus, pargid aia ääres sellepärast, et krundil TÕEPOOLEST ei ole parkimiskohta ja KUIDAGI ei ole ruumi seda teha kah või on asi selles, et see aiavärava avamine ja auto hoovimanööverdamine on nii pagana tüütu ja vaevaline tegevus ja niikuinii on varsti vaja jälle sõitma minna ja siis tuleks ette võtta sama tüütu ja vaevaline hoovist väljamanööverdamine ja jälle tuleks mitu korda autost välja ronida, et väravat lahti teha ja kinni panna...?
Tegelikult minul isiklikult pole tõesti midagi selle vastu, et kohas, kus kõnnitee niikuinii kõndimiseks ei kõlba, pargivad autod seal plangu ääres. Ma loodan ka, et sellistes kohtades on kõik autojuhid väga ettevaatlikud ja sõidavad sellise tempoga, et ükski sõiduteel kooserdav jalakäija auto alla ei jää ega ka pori täis ei pritsita.
Kui meie liiklejad üksteise suhtes alati viisakad ja hoolivad oleks, siis polekski vaja seadustes näpuga järge ajada. Paraku, ükskõikne suhtumine seaduste täitmisse, mis Itaalias ja mujal lõunamaades päädib üldise sõbraliku minnalaskmise ja vastastikuse leplikkusega, on meil kaasa toonud närvilise ja hoolimatu liiklusolukorra, kus eestlase enesessesulgunud tigedus üha sagedamini üle ääre läigatab ja kõikjale teeveerde veriseid laipu jätab.

Ma peaksin kunagi kultuurierinevustest kirjutama.

oktoober

Nõmme Sõnum: ega kõnniteed siis kõndimiseks pole!

Minu postkastile on kleebitud kaks kleepsu, mis peaksid spämmi eemal hoidma: üks on see roheliste oma, "ainult tellitud post, palun" ja teine on Eesti Posti ametlik kleeps, mille postiljon palus mul lisaks kleepida, et muidu tema ei tohi reklaami mitte panna. Hoiavad kahepeale tõesti postkasti rämpsust puhta, ainult Nõmme Sõnumid lipsavad regulaarselt läbi. Ma vaatan selle lehe tavaliselt läbi, enne kui vanapaberisse viskan, aga tavaliselt pole seal peale erakuulutuste midagi lugeda. Vat kuulutused on küll huvitavad: nigu päris elu kohe. "Restaureerin täispuidust antiikmööblit" - ei tea, kas peaks laskma oma suurt söögilauda parandada, lauaplaat on lõhki ja logiseb, või pole see piisavalt antiik? "Korstnapühkija iga päev" - ei tea, kas korteriühistu on sel aastal lasknud korstnaid puhastada? Meie majas on keskküte, aga ka ahjulõõrid: kelle oli vanniahi, kellel Pioneer-pliit, aga neid, kes ahju või pliiti kütavad, on nüüd vist väga väheks jäänud. Mis ei tähenda, et lõõrid puhtad ei peaks olema. "Müüa majaosa, otse omanikult, kasutuskord" oijah, kesse tahaks endale pahandusi kaela osta.
Seekord oli aga üks artikkel, mis huvi äratas ja aitab mul siin ka teemat arendada:
Kaalu Kirme, Tallinna ülikooli emeriitprofessor (Kas toimetus ei suutnud välja uurida, millise Tallinna ülikooli emeriitprofessor Kaalu Kirme on ja pani siis niimoodi üldiselt, et ah, on mingi Tallinna ülikooli oma?) kurdab Nõmme kõnniteede olukorra üle ja võrdleb seda ennesõjaaegse olukorraga, mil kõnniteed olid kasvõi mullast, aga korras ja kõnnitavad. Ja politseikordnikud valvasid, et kõnniteed korras oleks.
Nüüd on kõnniteed paljudes kohtades korrast ära ja läbipääsmatud. "On ju igaühe enda teha, kas ta tahab oma südame tuksi panna liigjoomise või jalakäimisest loobumisega." Kaalu Kirme arvab, et jalakäimise võimaluse peaks Nõmmel siiski säilitama.
Ja vastab Nõmme linnaosa arhitekt Ene Tomson: ega Nõmme kõnniteed pole mõeldud jalakäijatele kõndimiseks, need on ikka selleks, et vihma- ja lumevesi saaks sõiduteelt ära valguda, sest sadamevete kanalisatsiooni meil seal ju üldiselt ei ole ja lähemal ajal vist ei tulegi. Ainult sinna, kuhu Tallinna Vesi meile kanalistasiooni teeb, tulevad kõnniteed.
Kui mõni krundiomanik TAHAB kõnniteed ehitada, siis võiks ta kasutada murukivi, et vesi ikka pinnasesse saaks imbuda.
Murukivi? See on see aukudega kivi, kus aukudes kasvab rohi? Ilus vaadata ja sinna peale on ka mugav parkida, aga KÄIA seal peal küll ei saa, sest seal on need augud ja tervet jalga ei saa kunagi maha toetada. Ka igasugused rattad võtavad seal peal veeredes kõva vibra sisse, nii et ei sobi ka lapsevankri või ratastooliga läbimiseks.
Ühesõnaga, Nõmme Sõnum on seekord järgmine: autodele pole hea, kui Nõmmel on kõnniteed, järelikult ei kavatse me hakata neid ei korrastama ega ka valvama selle järele, et majaomanikud täidaks oma kohustust hoida kõnniteed korras ja aasta läbi kõnnitavad.
Jalakäimine? Milleks see? Normaalne inimene ei jaluta õhtuti tänavatel, vaid ostab spordisaalis trenniaja. Bussi või rongi peale? Normaalne inimene ei lähe bussi peale, vaid istub autosse, mis on pargitud sinnasamma värava kõrvale kõnniteele või teepervele (autot aeda sisse ajada oleks ju tülikas, ava aga iga kord seda väravat ja pärast pane kinni, te mõelge ise, mitu korda selleks autost välja peaks astuma, see on ju ebamugav!) ja sõidab mööda siledat sõiduteed, millelt sademevesi on kenasti valgunud sinna, kus vanasti kõnniteed olid. No on teil aru peas, tahate kõndida seal, kus meil on ometi vaja sademevett maasse immutada, võtke aru pähe, ostke auto ja sõitke trenni!
Kihutame aga täie auruga ja kõrvale vaatamata ameerikaliku paksudeühiskonna poole, kus autota elu on tehtud võimatuks, sest käimiseks pole tänavatel lihtsalt kohta ja igasuguse loomuliku füüsilise pingutuse võimalus on elimineeritud.
Nõmme Sõnumeid on võimalik lugeda ka Tallinna kodulehelt pdf-versioonis, aga kõnesolevat 19. oktoobri numbrit pole sinna veel üles riputatud.

Kohtumine lugejatega

Täna käis Sofie kohtumisel lugejatega. Lugejatega kohtumine on alati väga produktiivne. Neilt võib näiteks saada huvitavat ja kasulikku infot. Näiteks kinnitasid lugejad Sofiele, et Älis politseis juba mõnda aega enam ei tööta. Lugejatel oli ka ettepanekuid selle kohta, kuidas Sofie oma blogi paremaks saaks muuta. Üks ettepanekutest näiteks puudutas ekslikuks osutunud informatsiooni kõrvaldamist blogisissekandest, mis käsitles kohtumist Älisiga, kes, nagu selgus, politseis siiki ei tööta.
Sofie on alati valmis tunnistama ja parandama oma vigu. Niisiis, teadke kõik: Älis ei tööta politseis.
Ettepanekuid oli ...veel. Praegu Sofie mõtleb selle üle, kas see on tsensuur või... enesetsensuur. Lähemal ajal vaatab Sofie siiski oma blogisissekanded kriitilise pilguga üle ja ilmselt teeb veel parandusi ja kärpeid. Sest oma lugejatega tahab Sofie ikka sõber olla, seda enam, et lugejatel oli kõnniteel parkijate käsitlemise kohta väga toredaid ideid ja plaane, mille elluviimisel Sofie hea meelega kaasa lööks, sest need on tema meelest väga head plaanid ja nende elluviimisest on loota reaalset kasu. Ja üldse.
Ja kui te teate mõnda kohta, kus autod regulaarselt kõnniteel pargivad ja jalakäimist segavad, siis võite mulle siia kommentaaridesse kirjutada, siis me lugejatega võibolla alustame nende toredate plaanide elluviimist just sealt. Aga muidu arvasid lugejad, et neid plaane ei maksa väga välja reklaamida, enne kui asi reaalseks läheb, nii et täpsemalt ma kirjutan siis, kui asi reaalseks läheb.
Lugejad meeldisid Sofiele väga ja oli tore teada saada, et paljudes seaduste täitmist ja liikluskultuuri puudutavates küsimustes olid lugejad just sama meelt, mis Sofiegi. Ja Sofie saab ju aru, et ega ta üksi ei jaksa maailma parandada, aga koos selliste suurte, tugevate lugejatega - hoopis teine asi!

Jah, ja ma loodan veel, et lugejatel huumorimeelega kõik korras on ja et nad selle peale nüüd ei solvu.

Vana, aga vastik lugu. Äripäev sakib.

Aastaaruande koostamine on teadagi raamatupidaja Aasta Tegu. Kontrollid ja võrdled lõppenud aasta kontode saldod, teed lõpetamiskanded, otsid üles ja parandad pisimadki vead, võrdled Maksuameti, pankade, klientide ja hankijatega ja lõpuks koostad praktiliselt iga bilansirea kohta mõne lisa; siis paljundad saadud paberipaki, korjad igale leheküljele juurde juhatuse allkirjad, paned ühe komplekti lahtiste lehtedena, nagu nõutud, ümbrikku ja viid Äriregistrisse, ülejäänud jagad juhatusele, muist koopiaid paned kausta. Suur töö.
Läheb mööda pool aastat või rohkemgi, ja järsku helistab firmasse Äripäeva ajakirjanik: me siin uurime... teie firma aastaaruandes Äriregistris oli bilanss puudu, miks.
Kuidas puudu? Mulle pole Äriregister midagi öelnud ja üleüldse, kuidas SAAB aastaaruandes BILANSS puudu olla? See on ju kõige tähtsam, sellest tuleneb kõik muu, mis seal on. Uskumatu lugu. Aga teisalt, kes meist poleks kunagi kindaid kaotanud: kuidas ma saan KINDEL olla, et tõepoolest polnud tegu minu või paljundustööd teinud sekretäri tähelepanematusega. Et kellelegi võiks tulla mõte, et midagi niisugust tehtaks meelega, näiteks oma firma majandustulemuste varjamiseks, on täiesti ... no on loll mõte!
Kuulen Äripäeva ajakirjanikult, et teistelgi firmadel olla aruandes lehti puudu, kellel mõni lisa, kellel juhatuse liikmete nimekiri, kellel kasumiaruanne. Äripäev arvab, et Eesti ettevõtjatel on tulnud hea idee, kuidas oma andmeid avalikkuse eest varjata: nad jätavad osa aastaaruande lehti Äriregistrile esitamata.
Ja ilmubki vastavasisuline artikkel Äripäevas, kusjuures ajakirjanik on ignoreerinud firma raamatupidaja selgesõnalist keeldu kasutada artiklis oma nime.
Raamatupidaja aga vestleb sellel teemal vapustatult teiste raamatupidajatega ja saab teada, et sama on ka mujal juhtunud, näiteks talle lähedase isiku firma oli saanud Äriregistrilt ettekirjutuse ja trahvihoiatuse: aastaaruandes puudub audiitori otsus. Lähedane isik ei saa asjast üldse aru: audiitori otsus ju ometi võeti, maksti selle eest rahagi ja mitte vähe; otsuse teine eksemplar on olemas selle aastaaruande väljatrüki juures, mis jäi tema firmasse - kõik loogika ütleb, et ta viis audiitori ostsuse koos aastaaruandega Äriregistrisse, miks seda seal nüüd pole? Ja mis mõte oleks tal jätta audiitori otsus Äriregistrile esitamata, otsus oli ju igati positiivne ja jummel küll, mindi ju audiitori juurde üleüldse ainult selle pärast, et seda otsust on vaja Äriregistrile esitatavasse aastaaruandesse, kedagi muud see otsus ei huvita! Igatahes otsib lähedalseisev isik audiitori otsuse teise eksemplari üles ja viib Äriregistrisse ära. Nagu ka Sofie ise viib äriregistrisse ära oma bilansi, mille puudumisest pole Äriregister suvatsenud teda veel teavitadagi.
Ühtlasi teeb Sofie pisut uurimistööd: tema on nüüd veendunud, et kevadel Äriregistrisse viidud aruandes oli bilanss täiesti olemas ja ta nõuab, et Äriregister tema firma kausta üles otsiks ja sealt veelkord järele vaataks. Äriregister ütleb, et see pole võimalik, sest mingit kausta pole olemas. Aastaaruanded skaneeritakse sisse ja originaalid hävitatakse. Seega midagi kontrollida pole võimalik. Sofiel endal on küll võimalik kontrollida: Sofie tegi allkirjastatud aastaaruandest igaks juhuks mitu koopiat ja pani kausta. Nüüd vaatab ta need koopiad üle ja kõigis neis on bilanss olemas. ÄÄRMISELT ebatõenäoline, et originaalil oli üks leht puudu, aga kõigil koopiatel on see leht ikka olemas.
Sofie saab nüüd aru küll, kuhu Äriregistris massiliselt kaovad leheküljed mitmete firmade aastaaruannetest: eks skänner haarab vahel kaks lehte korraga ja siis jääb ju üks neist sisse skaneerimata. Äriregistri töötajad lihtsalt ei kontrolli, kas kogu paberipakk ka korralikult sisse on skännitud. Kõigepealt skaneeritakse lohakalt, siis hävitatakse originaalid ära, siis hakatakse vaatama, et näe midagi on puudu ja siis, sedapidi, kuidas järg kätte jõuab, hakatakse firmadele puuduliku aastaaruande eest trahvihoiatusi saatma.
No hea veel, et algul hoiatusi, hullem oleks, kui trahv kohe ära tehtaks. Isegi kui firma võtab Äriregistris tõendi, et tema sel ja sel kuupäeval oma aastaaruande ära esitas, pole võimalik saada tõendit, et äraantud aruandes oli tõesti näiteks 26 lehte. Mitte kuidagi ei saa firma hiljem enam tõendada, et ta tõepoolest esitas kõik leheküljed. Ja üleüldse on täiesti lubatud aastaaruanne lihtsalt kasti lasta, ilma igasuguse Äriregistripoolse tõendi või allkirjata, et nad selle vastu on võtnud.
Miks Äripäev, kes oma artikli jaoks asja uuris, ei saanud teada, mis värk seal skaneerimise ja originaalide hävitamiega on, jääb mulle mõistatuseks. Kas lihtsalt lohakus ja ülejala tehtud töö või lollus ja asjatundmatus, nagu tavaliselt? Või vaikiti meelega maha see kõige tõenäolisem seletus aastaaruande osade massilisele kadumaminekule Äriregistris?
Igatahes on Sofie edaspidi igasuguste ajakirjanikega veel ettevaatlikum ja katsub neile üleüldse mitte midagi rääkida, sest väga ebameeldiv on, kui sa heast südamest teisele inimesele asja ära seletad, arusaamise hõlbustamiseks taustainfot pakud, ja siis loed lehest, et sa olevat öelnud mingi lolluse, mille kohta sa kindlalt tead, et sa pole seda öelnud.
Ceterum censeo: Äripäeva ajakirjanikud võiksid end ikkagi veidi majanduse alal harida, et nad ei kirjutaks niisuguseid ennekuulmatuid lollusi, mida nad seal lehes ühtelugu avaldavad. Mil iganes Äripäev kirjutab maksuarvestusest või mõnest muust raamatupidamisvaldkonnast, mida Sofie põhjalikult ja hästi tunneb, siis ALATI leiab Sofie artiklist mõni lolli vea või lausvale väite.
Küllap teiste valdkondade spetsialistid leiavad samasuguseid vigu neist artiklitest, mis nende spetsialiteeti käsitlevad: kinnisvaraspetsialistid kinnisvaraartiklitest, väärtpaberispetsialistid väärtpaberiartiklitest jne.
No kui ajalkirjanik ise ei suuda õppida, äkki siis laseks mõnel asjatundjal artikli enne läbi vaadata?
Noh, jah, pole ju minu asi, aga millegipärast mind solvab, et meie juhtiv majandusajaleht õhtulehestub:(
Vat kirjutasin siin sellest vanast loost, sest kedagi näis huvitavat;)

kohtumine ammuse tundmatuga

Ma nägin täna selle punase Volvo juhti, mille parkimisest Tehnika tänaval jalgrattateel ma olen sel suvel lugematuid kordi politseisse teatanud. Kui ma nägin, et tuttavast autost juht parajasti välja astub, jäin ma teda huviga vaatama, sümpaatse näoga meesterahvas oli. Vaatas vastu sõbralikult, nagu ikka igaks juhuks vaadatakse, et "mis ta vaatab, äkki me oleme tuttavad" - ja kuigi aega kulus just niipalju, kui ettevaatlikul linnajalgratturil seisvast objektist möödumiseks kulub, jõudis ta näol vilksatada äratundmisrõõm enne kui ma temast mööda jõudsin. Ma ei oska seda ilmemuutust kuidagi teisti defineerida. Mina naeratasin talle ja tema mulle vastu. Ta hõikas mulle midagi järele, aga ma ei hakanud peatuma, lehvitasin talle vaid tagantkätt. Siis hakkasin mõttes dešifreerima sõnumit, mida ma päris hästi kuulnud ei olnud: "... ... kas see olete teie?" Kas ta hõikas mind mu päris eesnime pidi? (Ja kõik need küsimused, et kust ta seda teadis? Politsei ütles? Kas see on isikuandmete seadusega kooskõlas? Aga muide, las teab, kui teab, mind ei morjenda.)
Loodetavasti on mu reaktsioon liikluses kiirem kui inimsuhetes, sest viimase puhul kipub küsimus olema ikka "äkki ma oleks pidanud peatuma ja temaga rääkima,", mitte "äkki peaks peatuma ja temaga rääkima."
Ega mul tegelikult seekord uute huvitavate tutvuste sõlmimiseks (süvendamiseks?) aegagi poleks olnud, püüdsin täna tempot tavapärasest pisut kiirema hoida ja jõudsin sihtkohta minutipealt kokkulepitud ajaks.
Ma ei tea, miks, aga mulle jäi sellest näkkuvaatamisest kuidagi meeldiv tunne. Ja muide, tema parkimise kohta polnud seekord midagi kobiseda. Ei parkinud jalgrattateel.

Kas teatada kuhugi?

Et mida teha, kui te näete kõnniteel parkivat autot, kas teatada kuhugi või liigitada paratamatuse alla.
Kes viitsis lugeda, juba teab, et autod ei tohi kõnniteel parkida, kui seal pole liiklusmärki, mis osutab parkimist osaliselt või täielikult kõnniteel (asfaldijooned loevad ka) JA IGATAHES peab jalakäijale jääma 1,5m vaba ruumi.
Seda liikluseeskirja punkti rikutakse meil muidugi massiliselt. Autojuhid on teiste autojuhtide suhtes väga hoolivad, nad ikka üritavad parkida nii, et jumala pärast sõiduteel võimalikult vähe teisi autosid segada, järelikult tuleb parkida kõnniteel. Ju nad vist arvavad, et küll see jalakäija kuidagi mööda saab. Ma arvan, et nad unustavad ära, et jalakäija on ka ema, kes lükkab lapsevankrit või kes kõnnib, väikelapsel või kahel käest kinni hoides, ratastooli kasutav invaliid, rulataja, jalgrattur, kes parajasti ratta seljas ei sõida, vaid jalgratast käekõrval lükkab (võibolla läks kumm katki), alla 10-aastane laps jalgrattal, ka abiraami kasutav vanur; et jalakäija võib käia kepi või karkudega... See osa jalakäijatest, kes tõesti vaid oma kaht jalga jala käimiseks kasutab, saab tõesti kuidagi hakkama. Astuvad siis sõiduteele või lähevad mururiba mööda ringi (mururiba on juba ammu muutunud poriribaks).
Aga kõik need, kellel jala käimiseks on vaja rattaid kasutada, on hädas. Lapsevankriga emad on kurtnud minu blogi kommentaarides, ja ka tänane Päevaleht on teema üles võtnud ja samasuguseid kommentaare kogunud: lapsevankriga on pea võimatu kõnniteid pidi läbi pääseda, autod pargivad ees.
Kahel jalal käies võib auto ja plangu vahelt ka küljetsi läbi pugeda, lapsevankriga selline trikk läbi ei lähe. Sõidutee kaudu möödumiseks tuleb aga lapsevanker kõigepealt kuidagi kõnniteelt alla saada, pärast jälle äärekivist üles... Sellepärast meil polegi tänavatel invaliide näha, et nad on ammu loobunud katsetest meie kõnniteede läbimisega iseseisvalt hakkama saada.
Mina soovitan kõigil, kes kõnniteel parkivat autot näevad, politseisse helistada ja liikluseeskirja rikkujast teatada. Aga ühtlasi hoiatan, et kiiret tulemust ei maksa loota ja üleüldse ei saa politseipoolset reageeringut ette ennustada. Kui keegi pargib tasulise parkimise alas ilma parkimispiletita, on väga lihtne talle tagaselja viivitasu otsus teha (rahvakeeles "parkimistrahv") ja see viivistasu varem või hiljem ka sisse nõuda. Kui aga pargitakse kohas, kus see liikluseeskirja järgi on keelatud, pole politseil õigust mingit trahvi teha, enne kui rikkuja, st autojuhi isik on kindlaks tehtud. Ja kuidas sa seda isikut kindlaks teed, kui auto on pargitud ja juht kuhugi ära läinud? Siililegi selge, et politseil pole võimalik jääda iga valesti pargitud auto juurde juhti ootama. Keegi peab ju vargaid ja mõrtsukaid ka püüdma, onju? Ainult siis, kui auto takistab liiklust, on MINGI võimalus: politsei võib tellida auto minemavedamise. Kui juba auto on kord tasulises parklas, küllap siis ka autojuht lõpuks välja ilmub ja eks siis saab ka vist trahvi teha.
Vat selle suhtes, et kas jalakäija takistamine on liikluse takistamine või ei ole, võib politsei olla teiega eriarvamusel. "Kas ÜLDSE ei pääse mööda?", on minu käest küsinud 110 korrapidaja või kes seal toru võtab.
Mis tähendab, kas üldse ei pääse? Kas siis, kui pääseb mööda, aga ainult sõiduteel autode vahel oma elu ohtu seades, tähendab, et siiski pääseb mööda? Kui mööda pääseb ka teiselt poolt, kõnniteel seisva auto ja plangu vahelisest praost, kas siis ikka pääseb mööda? Aga kui seal praos on porilomp ja sealt läbi minekuks peab kingad märjaks tegema? Aga kui pragu on nii kitsas, et sealt läbi pugedes määrib porine auto riided mustaks? Aga kui praost ei pääse, aga kui roniks üle plangu aeda ja pärast jälle üle plangu tänavale tagasi, siis pääseks? Mis siis, kui mina, oma kahel jalal, pääsen küljetsi mööda, aga lapsevanker ei mahuks, ainult et lapsevankriga jalakäijaid parajasti pole? Minu meelest pole korrapidaja asi otsustada, kas ma pääsen vaevu mööda või ei pääse üldse mööda. Kui mulle, jalakäijale pole jäetud nii laia kõnniteeriba, et sealt ka ratastooli või lapsevankriga läbi saaks, siis on liikluse takistamise fakt minu meelest tuvastatud ja politsei peaks laskma (egas ta ise vea) auto ära vedada, enne kui ratastoolis või lapsevankriga jalakäija kohale jõuab.
Politsei ei tarvitse arvata sedasama.
Vähemalt mitte iga politseinik.
Nagu te teate, kaotati meil ju liikluspolitsei kui omaette üksus aastaid tagasi ära, polevat vaja. Liiklusega tegelevad politseinikud arvavad siiani, et jalakäijaid segava auto võib ära vedada küll. Politseikorrapidaja või patrullpolitseinik võib teiega vabalt vaidlema minna teemal, et mis poolteist meetrit, ainult 0,75 meetrit tuleb jalakäijale jätta! Noh ja kui te siis ütlete, et pole ka kolmveerandit meetrit jäetud, siis võib teid oodata arutelu teemal "kas üldse ei pääse mööda". Ja võib ka olla, et teilt küsitakse pahaselt, et kus see auto siis teie meelest parkima peaks.
Kui mõni auto on parkinud hoovivärava ette ja hooviomanik hoovist välja ei pääse, siis selle ühe autojuhi takistamise pärast veetakse väravasse parkinud auto minema küll.
Kui kõnniteele parkinud auto tundide kaupa takistab kõiki sealtkaudu liikuvaid jalakäijaid, ei loeta liikluse takistamist nii oluliseks, et peaks ära vedama.
Seepärast, ma arvan, on lapsevankriga liikujatel teatav konkurentsieelis: nad võivad politseile selge sõnaga öelda: ei, üldse ei pääse läbi. Täiesti takistab. Liiklust. Sest lapsevankriga ema on jalakäijana täpselt sama palju liikleja kui suvaline autojuht.
Ma mõtlen, politsei peab ju saabunud teated registreerima? Ja reageerima? Kui nüüd politsei saaks hästi palju teateid kõnniteel (lapsevankrite) liikemist takistavatest autodest, ehk siis
a) märkab politsei probleemi ja hakkab sellega kuidagi süstemaatiliselt tegelema
b) autode äravedamisega tegelev firma Ühisteenused saab rohkem tellimusi ja kui ei jaksa neid täita, suurendab äravedamisvõimsust
c) autojuhid saavad signaali, et kõnniteel parkimine on karistatav ja karistus on tõenäoline
d) liiklejad saavad signaali, et seadused on täitmiseks ja ei saagi igaüks ise otsustada, milliseid liikluseeskirja sätteid ta tahab täita ja milliseid mitte.

Mulle väga meeldiks, kui me kõik teataksime telefonil 110 kõigist kõnniteele valesti pargitud autodest. No prooviks nädalakese? Vaatame mida politsei teeb. See on küll politsei kiusamine, aga täiesti seaduslik ja seaduskuulekas kiusamine;)

Coming soon: no ja kus need autod siis parkima peaksid ehk kes korraldab linnas parkimist ja kes otsustab, millist seadust ja kui palju peaks täitma ja kas mina kah võin endale valida mõned seadused, mida ma täitma ei pea, juhul kui mul on häid põhjendusi.

Blog Action Day

No ega ma ainult kõnniteel parkijatega tüli ei nori. Selle mõttes pole muretki, ma võtan ikka laialt ette kisun vahel ka teistel teemadel konflikti üles.
Meie korteriühistu esimehele ütlesin paari nädala eest meie biolagunevate jäätmete prügikasti teemal kohe päris pikalt, põhjalikult ja kurjalt.
Kevadisel korteriühistu koosolekul esines ta pahase kõnega selle kohta, et nüüd olla sihuke kord kehtestatud, et biolagunevaid jäätmeid tuleb eraldi korjata. Väga paha ja tülikas asi, ega prügivedu sellest odavamaks ju ei lähe ja kui keegi ebasobivaid asju sinna bioprügikasti viskab, siis on prügivedajal õigus esitada arve tühisõidu eest PLUSS vedada bioprügikast tühjaks tavajäätmete hinna ja lisaväljakutse hinnaga ja kasu pole sellest ju midagi, sest neid nõukogudeaegseid sigadele toidujäätmete korjamise tünne koridorides mäletame me ju kõik, need läksid haisema ja jäätmed hallitama ja sead õnneks ei tahtnud seda solki süüa, jumal tänatud, ja kasu pole sellest niikuinii, sest prügivedu ei lähe sellest odavamaks ja kalarapped lähevad ju haisema, kuidas sa neid ilma kilekotita ikka ära viskad.
Mina katsusin küll seletada, et hea asi; biolagunevad jäätmed komposteeritakse ja need saavad mullaks ja looduseks tagasi, mitte ei kasvata prügimägede mahtu ja eks meil tuleb siis oma korteriühistu liikmeid teavitada, mida tohib bioprügikasti visata ja mida ei tohi - kas mingit infomaterjali siis ei jagata? Prügivedamisfirma või linnaosavalitsuse poolt? - Nooh, jaah, aga niikuinii inimesed ikka ei oska ja niikuinii on see ikka igavene jama ja hinda ju ei alandata.
Mul palju biolagunevaid jäätmeid ei teki, ma ei viitsi eriti kokata. Aga teepaksu ja kohvipuru ikka koguneb natuke. Teepaks ja kohvipuru tunduvad olevat nii hästi biolagunevad, et kohe kahju on neid olmeprügi hulka visata. Õige tsipake on puudu, et oleks juba valmis muld!
Läksin siis natuke aega pärast koosolekut oma tee- ja kohvipaksu bioprügikasti viima, sest koosolekul ju räägiti, et meil on nüüd see bioprügikast. Ei olnud mingit bioprügikasti. Matsin siis oma peaaegu-mulla aknaaluse metsa alla maha ja kui ühistu esimeest nägin, siis küsisin: kus prügikast? Olla ära varastatud. Uus on küll juba olemas, aga seda ei saa enne välja panna, kui on meie aadress peale kirjutatud. No ma tuletasin siis meelde, et elanikele on infomatejali ka vaja. Pakkusin, et ma võin paljundada, antagu ainult info, mida ja kuidas sinna kasti visata. Ah, ei, jah, majahaldur ikka pidi ja küll ikka saab.
See oli kevadel. Möödub kuu, möödub kaks, Sofie kogub kohvipaksu ilusti eraldi ja vaatab aegajalt prügikastide juurde, et kas on juba siginenud bioprügikast. Ei ole. Sofie helistab siis majahaldurile, et kus bioprügikast ja majahaldur räägib, et on olemas, keldris on ja vaja on maja aadress peael kirjutada ja jaah, eks me vaatame ja katsume ära teha jah.
Ja jälle möödub kuu ja kaks ja Sofie käib oma kohvipaksu metsa alla matmas, sest kui on juba vaeva nähtud ja eraldi kogutud, siis ei raatsi ju oma vaeva prügikasti visata, tahaks ikka, et kohvipaksust huumus saaks.
Siis kirjutab linnaosaleht, et meil on nüüd ikka kord, et biolagunevad jäätmed tuleb eraldi koguda ja nüüd hakatakse kontrollima ja kes eraldi ei kogu, sellele tehakse kakskendtuhat trahvi. Vat siis tuleb Sofile jälle meelde, et kus bioprügikast? ja ta võtab oma teepaksu kaasa ja laseb korteriühistu esimehe uksekella, et küsida, kas meil on nüüd kakskendtuhat eelarves üle, et hakkame aga trahvi maksma.
No tõsi, korteriühistu esimehel on väga head põhjused, miks biopügikasti ei saa välja panna: prügifirma olevat nõudnud, et me äravarastatud prügikast välja maksaks ja enne kui see asi lahendatud, ei saa ju kuidagi uut prügikasti välja panna, mis siis, et kirjad on nüüd lõpuks peal.
Aga Sofie muidugi ei ole selle seletusega rahul, sest tema arvates korteriühistu esimees on lihtsalt põhimõtteliselt selle bioprügikast vastane, sest ei taipa ega hooli loodushoiust mitte tuhkagi, nii et Sofie siis seletab talle, et asi pole mitte rahas, vaid looduses, et biolagunevad jäätmed lähevad kompostina taaskasutusse, mitte ei kasvata prügimägesid ja kui korteriühistu esimees oma lapse ja lapselaste tulevasest elukeskkonnast ei hooli, siis Sofie igastahes küll tahab, et tema järeltulijatele pisut prügivaba maailma jääks, nii et olgu korteriühistu esimees nüüd nii lahke ja pangu see prügikast välja, sest, nagu juuresolevalt pildilt näha, pole Sofiel oma teepaksu muidu kuhugi visata. Ja siis läks Sofie välja ja viskas oma teepaksu vihaga maja ette murule.
Sofie suhted korteriühistu esimehega pole sellest ajast saadik eriti soojad olnud. Bioprügikast on nüüdseks küll juba välja pandud. Muidugi ei tehtud seda mitte kohe pärast Sofie jutuajamist korteriühistu esimehega, kus sa sellega!
Sofie tahaks korteriühistu esimehele suhete parandamiseks väikese kingituse teha. Võiks kinkida näiteks raamatu "Maailma roheline ajalugu", sest see oli huvitav raamat ja Sofiele väga meeldis ja niisugune asjalikumat sorti kirjandus võiks ju sobida kinkimiseks soliidsemas eas meesterahvastele, nagu korteriühistu esimees. Aga seda raamatut pole vist enam eriti saada:(

Älis ei ela enam siin...

Mu blogi loetavus on taevasse tõusnud: inimesed käivad ja tahavad teada, mis Älissist edasi sai. Ma tahaks teile teada anda küll ja eks isegi tahaks teada, aga see, kas politsei teda kuidagi karistas või ei, on nüüd politsei ja Älissi vaheline asi, see võib meid huvitada, aga politsei ei pea seda mulle ega teile ütlema, või äkki isegi ei tohi öelda. Minu jaoks pole see ka eriti tähtis, ma arvan, et oluline on, kuidas Äliss edaspidi pargib. Kui ta edaspidi enam kõnniteed kinni ei pargi, siis pole ju oluline, kas ta läks tol õhtul koju, kontrollis oma krundi piirid üle, luges liikluseeskirja ja jõudis ise järeldusele: kurat, mul polnudki õigus; tuleb välja, et ma ikka ei saa seal parkida; või võttis temaga ühendust keegi politseist ja selgitas talle, et tal polnud õigus ja ärgu enam seal parkigu, või seletas seda talle keegi linnaosavalitsusest... On ju võimalik ka selline variant, et Äliss saab kõnniteel parkimise eest trahvi, mispeale ta saab jube vihaseks ja otsustab, et sitta sest trahvist, jaksasin maja osta, jaksan ka trahve maksta - ja pargib edaspidi NIMME alati kõnniteel, mitte ainult kodu juures, vaid ka igal pool mujal, kus saab. Noh ja see variant on veel ka, et Älisile keegi ei ütle, et ta tegelikult ikka rikkus tol õhtul liikluseeskirja ja ta jääbki jäärapäiselt uskuma, et kõnnitee on tema oma ja pargib sel tuima järjekindlusega edasi, aga see on rohkem teoreetiline variant, ma teen kõik endast oleneva, et selle tõenäosus kolaki nulli langeks.
Täna näiteks sõitsin pealelõunal Nõmmelt läbi ja veendusin, et Älisi auto oli pargitud viksilt ja viisakalt teisele poole nurka, Jaama tänavale, sõiduteele kõnnitee kõrval täpselt nagu liikluseeskiri parkida käseb. Raudtee-tänava poolne kõnnitee seal, kus me temaga vaidlesime, oli ilusti autodest puhas ja ka pisut kaugemal, Sõõrikukohviku pidusaali ees parkisid autod nii, et jalakäijatele oli jäänud... noh, poolteist meetrit vast mitte, aga ikka rohkem kui kolmveerand meetrit.
Nii et võib ka olla, et Älisiga on nüüd korras; aga nagu te ise teate, neid kõnniteel parkijaid on ju kõik kohad täis. Ja tuleb välja, et polegi mina ainuke, keda see segab, peale minu on linnas veel jalakäijaid, osad neist lapsevankritega. Nii et Sisalikule tahaks tingimata vastata: ei tohi paratamatuse alla liigitada! Võib helistada 110 ja teatada politseile liikluseeskirja rikkumisest; aga... ma peaks sellest pikemalt kirjutama. Mul on kogemusi;) Ja Margusele tahaks kah kohe pikalt vastata, selle autojuhi aspekti asjus. Ja muidugi, kui peaks juhtuma, et ma Älisi kohta ikkagi mingit huvitavat infot saan, tingimata jutustan teile ka. Nii et natuke võibolla elab ka Älis veel siin, sest teate ju isegi: kui on palju-palju aastaid olnud sulle naabriks Älis...

vahepeal jälle raamatupidamisest...

Kui oled pearaamatupidaja, siis tuleb sul loomulikult arvestada sellega, et suvalisel eluhetkel helistab sulle ülemus tähtsa küsimusega: "mis me registreerimisnumber on? Ja käibemaksukohuslase number? me vist käibemaksukohuslased ei olegi?" (oleme küll). Ja kui see eluhetk juhtub olema näiteks õhtul, kui sa süvenevas hämaruses ja algavas vihmas parajasti jalgrattaga kodu poole väntad, siis mõistagi ei jõua sa end ära kiruda, et pärast pooleaastast töötamist uues kohas polegi sa veel oma alati-kaasas-kantavate-asjade hulka lisanud paberilehte asutuse registreerimis-, käibemaksukohuslase-, riigiraamatupidamise tehingupartneri-, konto- ja muude olulisemate numbritega*. Rääkimata siis ilmselt käibe- ja kasuminumbritest ja muudest tähtsamatest majandusnäitajatest. Mh. Kõrge ülemus emafirmast arvas, et igakuine laenu- ja liisingukohustuse suurus ning pangalaenu lühi- ja pikaajaline osa on ometi nii tähtsad numbrid, et NEED võiks pähe õppida;)
Ma ei jäta ühtegi numbrit meelde. Kord me arutasime seda asja ühe kolleegiga - kui sa ainult numbritega töötadki, siis on tähtis, et sa nende miljonite numbrite seast õigel ajal õige numbri üles oskad leida, või tead, kuidas arvutada. Elementaarne tööhügieen ei luba raamatupidajal oma aju risustada kõigi nende numbrite meeldejätmisega, millega tal iga päev tegelda tuleb. Ülemus, kes ainult kõige tähtsamate numritega kokku puutub, tema võib endale lubada numbrite päheõppimist, kui meie hakkaks seda tegema, me läheks lihtsalt lolliks.

* Sedasama paberilehte, mille ma tööl välja trükkisin ja lauale käepärasesse kohta asetasin ja mille koopia ülemus endale võttis;)

Sofie the Mythbuster

Kust tulevad müüdid?
Võibolla sealtsamast kust lapsed? Lasteaiast. Kui ranitsaga, siis koolist?
Mõne müüdi kohta on mul hüpotees olemas. Näiteks see 0,75 meetrit, mis jalakäijale tulevat jätta. See on väga levinud müüt. Tihti, kui ma sattun kellegagi vestlema kõnniteel parkimise lubatavuse teemadel, ajab mu vestluskaaslane mingit jura, ja et vestlus uuesti loogika rööbastesse saada, tsiteerin ma liikluseekirja:

Asulas tohib (...) parkida ka: (...) osaliselt või täielikult kõnniteel, kus seda näitab vastav liikluskorraldusvahend, jättes jalakäijale seal vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba.

Ja pooltel kordadel parandab vestluskaaslane mind siis: mitte 1,5 vaid 0,75!
Nii mõnelgi korral on minu vestluskaaslaseks olnud politseinik või 110 telefonile vastav politseikorrapidaja. Peab ütlema, et kui NEMAD oma 0,75 m versiooniga välja tulevad, siis see teeb küll pahaseks. Olgu tavaliiklejaga kuidas on aga POLITSEILT ootaks nüüd küll, et nad seadust tunneks. Ja häda on see, et nad ise arvavad, et TUNNEVADKI ja vaidlevad mis kole ja lihtsalt ei usu mind.
Vat mul on hüpotees, kust nad selle 0,75 võtnud on. See on nimelt esimene number, mis liikluseeskirja peatumise ja parkimise peatükis esineb. Ma mõtlen, et need inimesed on võibolla liikluseeskirja oma silmaga näinud ja seda sirvinud, aga peatumise ja parkimise peatüki esimese paragrahvi läbilugemise järel on nad ära väsinud ja pooleli jätnud; ja nad pole tähele pannud, et selle 0,75 ees on kirjas "teepeenral".
Vara väsisite, mu kullakesed! Teepeenar pole kõnnitee! Kõnnitee koht on alles ees! Ei mina tea, kuidas jalakäija teepervel poole kitsamalt läbi saab, kui kõnniteel, aga kõnniteel käsib liikluseeskirja §143 igatahes jalakäijale poolteist meetrit vaba ruumi jätta.

Huvitav on see, et vaidlus kolmveerand meetri ja pooleteise meetri üle puhkeb tavaliselt kohas, kus autojuht pole jalakäijale ÜLDSE ruumi jätnud;) Ja KÕIK, kes minuga pooleteise meetri üle vaidlema hakkavad, unustavad täiesti ära seaduseparagrahvi esimese poole.
Müüdipurustamise korras tahaks veelkord seda kõnniteel parkimise asja seletada.
Kõigepealt, kõnniteel EI TOHI parkida. See on reegel. Selle reeglil on erand: kui kõnniteele on parkimiskohad maha märgitud või on üles pandud lisateatetahvel 86 "Parkimsviis", mis näitab, et parkida tuleb osaliselt või täielikult kõnniteel. SEALJUURES peb ikkagi jalakäijale jääma 1,5m vaba ruumi.
Ja teate, mis? MÕLEMAD tingimused peavad täidetud olema. Peab olema parkimist lubav liikluskorraldusvahend JA poolteist meetrit peab jalakäijale vabaks jääma.
Inimestele, keda segab, et mõnes kindlas kohas parkivad autod ühtelugu kõndimist segavad, tuleb vahel mõte, et sinna peaks parkimist keelava liiklusmärgi üles panema. Aga liikluskorraldajad ei tee seda. Ja ma saan nüüd aru, et õige kah. Ega me ei riputa ju ka linna täis märke "siin üle 50 km tunnis sõita ei tohi". Märgi paneme hoopis selle koha peale, kus juhtumisi tohib kiiremini sõita.
Parkimisega kõnniteel on sama lugu. Kui näete märki, et võib parkida, siis parkige. Muidu ei tohi.

Mida ültes selle peale linnavõim

Kui üks inimene nahhaalselt tükikese avalikku ruumi lihtsalt ärastab, siis on ju olemas avalik võim, mis avalikku ruumi kaitsma tõttab, mõtlein ma. Politseipatrull ei saanud hakkama, aga meil on ju kohalik omavalitsus. Nõmme keskuse detailplaneeringu seletuses oli palju kauneid sõnu jalakäijasõbralikkusest ja keskkonnast ja kohalikust miljööst, ehk asub Nõmme LoV neid väärtusi siis tõesti ka kaitsma?
Tallinna linnavalitsuse kodulehekülg ei kipu just lahkesti oma asjapulkade telefoninumbreid avalikustama ja Nõmme LoV pole selles suhtes erand. Alustan linnaosvalitsuse üldisest infonumbrist ja jutustan lühidalt oma murest seoses Älissiga, kes on kaaperdanud kõnnitee. Nagu ikka vastab sellist sorti telefonile klenditeenindaja tasemel inimene. Tema küll ei oska arvata, kelle asi linnosavalitsuses on avalikku ruumi kaitsta. Aga ta pakub mulle linnavara osakonna juhataja asetäitja telefoninumbrit, vastuvõtt neljapäeval 9-12. Proovin helistada kohe, aga linnavaraosakond toru ei võta.
Ehk on abi Tallinna linna enda tasemel, seal on ju olemas transpordi- ja muud asjakohased osakonnad? Linnaameteid on terve hulk, alustan prooviks kommunaalametist. Nemad suunavad mu üldisele infotelefonile. Sealt antakse mulle Nõmme linnaosa arhitekti ja transpordiameti telefoninumber. Transpordiametist antakse omakorda linnatranspordi osakonna number. Igal pool saan jutustada oma lugu Älisist ja selle aja peale on mu jutt muutunud juba üpris ladusaks ja ilmekaks;)
Linnatranspordi osakond toru ei võta, aga mõne aja pärast õnnestub tabada Nõmme arhitekt. Vat see on üks kena daam. Juba ta hääl kõlab kuidagi intelligentselt:) Ega temagi ei tea, kuidas kõnniteel parkivat majaomanikku talitseda saaks, aga ta vaatab sama kaarti, mis minagi ja näeb, nagu minagi, et krundi ja sõidutee vahel on kõnnitee siiski olemas. Majaomanik peab seda kõniteed korras hoidma, sügisel seal lehti riisuma, talvel lund koristama ja liiva viskama, aga see ei tähenda, et kõnnitee tema oma oleks ja et ta seal parkida võiks. Arhitektilt saan hea mõtte, et võiks asja arutada kohaliku konstaabliga. Aga muidu lubab arhitekt Aet asja üle mõelda ja kolleegidega arutada ja ma saan aru, et ta mõistab probleemi, on selle lahendamisest huvitatud ja teeb selle huvides ka midagi ära, kui saab.
Järgmiseks tuleks helistada Nõmme keskuse kohalikule konstaablile. Politseiameti kodulehel on kõigi politseinike telefoninumbrid olemas, häda on selles, et ma ei leia sealt, kes neist Nõmme konstaabel on. Abiks Põhja prefektuuri Lõuna politseiosakonna üldtelefon. Saan Nõmme konstaablipunkti telefoninumbri ja vestlen juhtivkonstaabli Triin Uudeväljaga. Jällegi väga asjalik ja edasiviiv vestlus. Triin lubab juba õhtul kohapeale minna ja selle kõnnitee üle vaadata. Paistab, et siit hakkavadki asjad liikuma.
Õhtul viib minu tee jälle Jaama 14 majast mööda. Seal, kus eile parkis Äliss, pargib nüüd üks teine auto. Kaalun politseisse teatamist, aga vihma sajab, mu riided on juba natuke märjad ja ma väntan edasi ja jätan Nõmme konstaablitele aega asjaga ise tegelema hakata.
Täna helistasin igaks juhuks ka Nõmme LoV linnavara osakonda, kus juhataja asetäitja Margus Nõlvak asja samuti täie tõsidusega suhtus, kaardilt kõnniteed ja krundi piire uuris ja lubas kohapeale minna asja vaatama.
No vaatame, kas kõigest sellest kohapeale vaatama minemisest ka mingit kasu on. Ma usun, et uudishimu tõttu käib minu kodutee nüüd mõnda aega Nõmme keskuse, mitte Hiiu kaudu. Väga hea, Nõmme mäest ongi kriipsukese laugem üles vändata, kui Trepi tänavast!

Kohtumine Älissiga, kes ütles, et töötab politseis

Diskleimer: Vastavalt Sofiele laekunud usaldusväärsele infole Älis politseis enam ei tööta ja ei töötanud ka allpoolkirjeldatud kohtumise ajal.
Sõitsin just rattaga kodu poole, Nõmme keskusest läbi, kui nägin üht autot parkimas selle ilusa Nõmme jaama taguse paekivimaja ette kõnniteele, täpselt majast sõiduteeni. Keerasin otsa ringi, astusin ligi, tutvustasin end kui abipolitseinik Sofie Maailma (no ma ütlesin oma õige nime ikka;) ja tsiteerisin liikluseeskirja: “Kõnniteel on lubatud parkida ainult seal, kus seda näitab vastav liikluskorraldusvahend ja nii, et jalakäijatele jääb vähemalt poolteist meetrit.” Autost väljuv naisterahvas rõõmustas, haaras mingi parkimispaberi ja teatas sellega lehvitades, väga rõõmustav, tema töötab politseis. “Mis siis, kas politsei tohib seadusi rikkuda?” – “Aga ma ELAN siin”. “No mis siis, et elate, see on kõnnitee ja siin ei tohi parkida,” – “Aga see on MINU maja, mille me ostsime ja korda tegime, kas olete kade või? See siin on MINU maa, ja siinsamas on liiklusmärk “parkimine ainult valdaja loal” mille MINA siia lasin panna ja ma olen siin kümme aastat parkinud ja pargin edasi.” – “Mina näen, et see on kõnnitee ja kõnniteel parkimiseks peab ka liiklusmärgi puhul jääma vähemalt poolteist meetrit jalakäijatele, nii et olge või omanik, parkida ikka ei tohi”. “No kutsume siis politsei”- “Kutsume pealegi.”
Seni kui politseid ootasime, arendasime seltskondlikku vestlust. Naisterahvas üritas mulle selgitada, et tegemist on tema krundiga ja ta võib oma krundil teha mis tahab. (Valetas. Vaatasin Nõmme detailplaneeringu kaardilt järele. Kõnnitee servast jäi tema krundi piirini, kaardilahenduse mõõtmisfunktsiooniga mõõtes, kaks meetrit.) Mina muidugi vaidlesin vastu, et isegi kui see on tema krunt, ei tohi ta ikkagi tänavat kuni sõiduteeni sulgeda. (No seda ma oletasin, kuidas juriidiliselt on, ma ei tea. Äkki saabki majaomanikule erastada maa majast kuni sõiduteeni ja keegi ei tohi omaniku loata enam kõnniteel käia?)
Ja üldse, kust ma näen, et see on tema maa, mitte kõnnitee? Mina küll otsustaks väliste märkide, äärekivi ja majani ulatuva sillutise järgi, et tegemist on avaliku kõnniteega. Sepeale teatas mu vestluskaaslane, et varsti nad teevadki sinna piirde ette. (Valetas. Kehtiv Nõmme keskuse detailplaneering ütleb selle muuinsuskaitsealuse maja (Jaama 14) kohta selge sõnaga: piirete rajamine keelatud.) Ja üldse, tema pole mul lubanud seal parkida, misasja ma pargin seal tema maal? Mina muidugi lahkelt seletasin, et ma ei pargi seal midagi, ma olen jalakäija kõnniteel, sest, nagu ta väga hästi teab, jalgrattur olen ma seni kui jalgtatta seljas sõidan, niipea kui ma sadulast maha tulen ja jalgratta käekõrvale võtan, muutun ma tavaliseks jalakäijaks kõigi jalakäija õigustega. (Ta noogutas ja ma sain aru, et ta tõepoolest teadis seda isegi väga hästi, järelikult üritas mind lihtsalt lollitada.)
Siis tuli daamile hea mõte, et tema hoopis esitab minu kohta kaebuse. See äratas minus tõsist huvi: mis alusel? Ahaa! Ma olevat saanud hakkama tõsise rikkumisega, kui esitlesin end abipolitseinikuna, aga endal polnud mundrit ega ametimärki! Ma ei olnud üldse ametikohuseid täitmas ja lehvitasin ometi oma abipolitseiniku tõendiga, “teadmata, kelle otsa sattusin”. (Tuletasin talle meelde, et esimene asi, mida ta mulle ütles, oli see, et ta töötab politseis.) Tõsine argument. Võibolla tõesti ei tohi abipolitseinik kellelegi hingatagi, et ta abipolitseinik on, kui ta just parajasti koos end juhendava politseinikuga ametikohuseid ei täida. Võimalik, et olen hakkama saanud tõsise rikkumisega. Mind lohutas tunne, et minuga vestlev kena naisterahvas otsib meeleheitlikult midagi, millega mind hirmutada. Niipea kui ma seda mõistsin, sain ka aru, et ta ise kardab. See andis mulle enesekindlust juurde.
Nõnda me siis meeldivalt keskustelime, kuni saabus politseipatrull. Õnneks ei võtnud patrulli saabumine väga palju aega (Älis kutsus.)
Politseinikud, kenad noored mehed, jäid aga kaasuse lahendamisega hätta. Mis parata. Või kuidas tõlgendada tõsiasja, et nad hakkasid minuga vaidlema teemal “kui palju peab jalakäijale kõnniteel ruumi jätma”: nemad olid surmkindlad, et 75 cm, mina jälle teadsin, et 1,5 m. (Minul on õigus, vaadake elektroonilisest Riigi Teatajast järele, kui ei usu. 75 sentimeetrit tuleb jalakäijale jätta, kui pargite teepervel. Kui on tegemist kõnniteega, siis on nõutav 1,5 m.) (Mitte et antud juhul oleks kõnniteest jalakäijatele jäetud üle 15 sentimeetri;)
Politseinikud ei suutnud samuti aru saada, kas antud kohas on tegemist kõnniteega või on see kõnniteel parkiva naisterahva maa. Äärmiselt asjakohatuks osutusid nende katsed õigustada kõnniteel parkimist sildiga “ainult valdaja loal”. Kui see kõnnitee pole kõnnitee vaid erakrunt, siis pole see tee ja seal liiklusmärgid ei kehti ja kui see on kõnnitee, siis kehtib seal liikluseeskiri, mis lubab parkida ainult jalakäijale pooltteist meetrit liikumisriuumi jättes ja sedagi vaid seal, kus seda näitab “vastav liikluskorraldusvahend”. “Vastava liikluskorraldusvahendi” all tuleb mõista liiklusmärki, mis näitab, et selles kohas tohib parkida osaliselt või täielikult kõnniteel, või kõnniteele joonitud parkimiskohti. Nii et minu ja politseitöötajate ühiste juriidiliste ponnistuste tulemusel jõudsime vaid järeldusele, et nüüd tuleb Nõmme linnaosavalitsusest välja uurida, kas Raudtee tänaval Nõmme jaama taga üldse on kõnniteed või ongi seal ainult sõidutee ja mis üle jääb, see on seal elava naise oma ja sinna pole jalakäijatel asja.
Eks ma homme võtan ka linnaosavalitsusega ühendust, aga seni uurisin internetist detailplaneeringut. Igasugu huvitavaid asju sai teada, sealhulgas muidugi seda, et naisterahvas valetas nii mulle ka kui patrullpolitseinikele otse silma sisse nii et suu suitses. Või oli ta loll ja tõesti lihtsalt ei teadnud?
Nõmme keskuse detailpaneeringust selgus ka, et Jaama 14 maja juures on ette nähtud 2 parkimiskohta oma krundil. Need parkimiskohad olid hoovil, mitte kõnniteel.

Mina muidugi tutvustasin ennast nii väärparkivale naisterahvale kui politseinikele, esitasin ID kaardi ja abipolitseiniku tõendi, kas ja mida kõnniteel parkiv naisterahvas esitas, seda ma ei näinud. Kuulsin vaid juhtumisi pealt: “Ja sina oled meil siis Äliss, jah”
Niisiis Äliss. Nimi ja kõik tegelased on mõistagi välja mõeldud ja kõik sarnasused tegelikult eksisteerivate inimestega on täiesti juhuslikud;) Seda enam, et kena lokkispäise Älisi dokumente ma ei näinud ja mul pole aimugi, kuidas tema nime õigesti kirjutada.

ühe üksildase kassi kirjad Rumeeniasse

Pühapäev.
Su ema käis, lasi mu õue. Pärast tuli veel, lasi mu tuppa. Korjas kassitoidu põrandalt söögikaussi tagasi. Nagu ma hooliks. Normaalne päev.
Esmaspäev.
Toit sai otsa. Keegi ei käinud. Õue ei saanud. Igav oli. Kõht läks tühjaks, võtsin endale süüa. No ma ei saa aru, mida sa küll mõtlesid, kui kassitoidu kotid kahe meetri kõrguse köögikapi otsa kõigi nende vaaside ja poolikute konjakipudelite vahele panid. Seal pole ju astumiseruumigi! Kas sa üldse kujutad ette, kui raske on minusugusel väikest kasvu kassil endast suurem kahekilone kassitoidukott sealt alla tuua, nii et midagi maha ei kukuks ja katki ei läheks! Sa oled kindlasti mu üle hirmus uhke, et ma sellega hakkama sain!
Tõin pooliku koti kah alla, aga sõin ikkagi sellest täis kotist. Ahjaa, ma ei jaga su vaimustust taassuletava minigrip-kinnise üle. No tõesti, see sulgemine kohe üldse ei huvita mind.
Teisipäev.
Pealelõunal käis jälle su ema. Ei lubanud mind õue, ütles, et ta ei saa kauaks jääda. Pani toidunõu toitu ja veenõu vett täis. Nagu mind huvitaks! Mul on kõht juba täis (vt eilset). Proovis minuga mängida. Ebahuvitav! Lubas homme jälle tulla. No näis. Tule parem ise.
Loodetavasti on sul seal vähemalt lõbus. Kas sind õue lubatakse?
Sinu kass
Mio.

Pakilisi uudiseid liikluseeskirjast!!!

§50. Ülekäigurajale tohib sõita vaid siis, kui juht on kindel, et tal ei tule sellel seisma jääda.

Nõnda kõneleb meile targaste Eesti Vabariigi liikluseeskiri.

Tänan tähelepanu eest.

Ahsoo, seletus ajuinvaliididele: kui näed juba, et kusagil eespool on ummik, ristmik, valgusfoor või ükskõik milline muu tegelik või potentsiaalne liiklustakistus, siis ära sõida sebrale, enne kui näed, et teisel pool sebrat on vähemalt sinu auto jagu vaba ruumi tekkinud. Ei ole väga keeruline! Natuke harjutamist, ja saab selgeks küll: sebral peatuda ei tohi, nii et peatu enne sebrat, kui pole ruumi sebrast üle sõita.

Jäätmekäitluspäev

Mul on suurejooneline eesmärk - korter sünnipäevaks korda. Alustasin täna sellest, et viskasin minema hunniku pappkarpe, mida ma igaks juhuks olen alles hoidnud. Papi ja nädalaga kogunenud paberiprahi viisin korteriühistu paberikonteinerisse. Hunniku riidekraami ja suure kilekoti pudipadi pakkisin rattakotti ja vedasin Uuskasutuskeskusesse. Tee peal viisin peotäie teab-kust-saadud laskemoona Nõmme ohtlike jäätmete vastuvõttu ja sinnasamma kõrvale pakendikonteinerisse sai visata ka kotitäie plastiktopse. Tagasiteel käisin reisile sõitnud tütre korteris ja sõin ära torditüki, mis tal eilsest üle oli jäänud. Mitte, et tort oleks just see toiduaine, mida mu organism eriti vajaks. Eriti kui mu rasvavolte vaadata... aga kui lööks sellele igavesele ja lootusetule allavõtmisüritusele käega ja sööks hoopis voldid siledaks ja naha pringiks pingule?;)
Paraku oli ka tütrel käsil ülearustest esemetest vabanemise üritus ja kui ma ta kilekotid läbi olin vaadanud, nagu kästud, tuli mul koju sõita jällegi täis rattakottidega. Kompensatsiooniks lubasin endale, et iga endalevõetud riietuseseme eest viskan kodus mõne ammu kasutamata eseme minema.
Ammu kasutamata esemeid kogunes kuupmeetri jagu. Selleks, et neid nüüd Uuskasutuskeskusesse vedada, on autot vaja.
Rohkem täna ei jõudnudki midagi teha.

kolm purki moosi

Kui ma täna poest tulin, käis esimese korruse trepimademel miski sebimine, naabrinaine üritas koos ühe noormehega külmkappi uksest välja tõsta ja kurtis, et oleks ühte meest appi vaja, näe sellest pole ju kusagilt kinni hoida. Külmkapp oli veel korteris läve taga, nii et mahtusin siiski oma jalgrattaga sealt mööda teisele korrusele. Naabrinaine läks samal ajal kolmandale korrusele 25nda korteri meest otsima. No mis sa teed ära, meesteta maja.
Panin ratta tuppa ja läksin aitasin sellel noormehel külmkapi ukse all ootavasse kaubikusse tassida. Ma mõtlen, et oli vist külmikuparandaja või midagi. Vanatädi aitas ise kah muudkui kaasa, kuigi me ütlesime, et see külmik on täitsa kerge ja mingu eest ära, hoidku ust lahti või midagi... No oli tõesti kerge kapp, jalgratas koos toidukraami täistopitud pakiraamikottidega on hulga raskem.
Naabrinaisel oli nii hea meel, haaras mul ümbert kinni ja kallistas ja tänas mind, et näe, uskumatu, saimegi kapi autosse. Minul oli jälle omakorda tema heameelest hea meel, ütlesin talle, et näedsa, ma olen mehe eest väljas küll;)
Natukese aja eest tuli vanatädi ja tõi mulle kolm purki moosi kah. Aga minu jaoks oli piisav tänu see, kuidas ta mind kallistas ja kuidas ta rõõmustas. Moosi eest olen nüüd mina talle võlgu:)
P.S. Telakas näidatakse filmi "101 dalmaatsia koera". Dr House'i usaldusväärsus on minu jaoks igaveseks hävitatud.

106 raamatut

Sellele ei suuda ma vastu panna!
(KÕIK teevad, ma ei oska kohe viidatagi; aga Trianglilt sain nimekirja eestikeelsete tõlgete ja autoritega)
Paksult, mis loetud
kursiivis, mida olen proovinud lugeda, aga ei suutnud
tärniga*, mida olen korduvalt lugenud. Sellesse kategooriasse jäävad põhiliselt lapsepõlve ajaviiteraamatud, need mis niikuinii riiulis olid ja mida sai loetud nii kümneselt kui viieteistkümneselt... või umbes nii, ja lihtsalt sellepärast, et midagi muud polnud parajasti võtta. Aga kolm tärni*** tähendab, et sitaks hea raamat, vat sellepärast olengi lugenud jälle ja jälle ja jälle ja...
Mõne raamatu puhul pole ma päris kindel. Kõik need Jane Austeni romaanid... kes neil vahet teeb? Kust ma tean, kas ma olen lugenud neid kõiki või lugesin ma ühte neist mitu korda?;)
Eestikeelne ja autoritega list on hea sellepoolest, et ma saan vähemalt aru, mis raamatutest on jutt. Niikuinii olen ma lugenud neid kõiki eesti keeles; ja lugemata on need, mida meil pole tõlgitud; ÜKS erand: Kerouaci "On the road" lugesin ma läbi inglise keeles umbes kümmekond aastat enne seda, kui see eesti keelde tõlgiti (aitäh, Redis!) ja eestikeelset tõlget pole lugenud ja ei kavatse kah.
Need, mis on eesti keeles olemas ja mida ma lugenud pole, on nüüd kõik automaatselt mu "vaja lugeda" listis:)
Jonathan Strange & Mr Norrell (Susanna Clarke)
Anna Karenina (Tolstoi)
Crime and Punishment( Dostojevski Kuritöö ja karistus)
Catch-22 (Joseph Heller)
One Hundred Years of Solitude (Marquez Sada aastat üksildust)***
Wuthering Heights (Emily Brontë Vihurimäe)*
The Silmarillion (J. R. R. Tolkien)
Life of Pi : A Novel (Yann Martel Pii elu)
The Name of the Rose ( Umberto Eco Roosi nimi)
Don Quixote (Miguel de Cervantes)
Moby Dick (Herman Melville)
Ulysses (Joyce)
Madame Bovary (Gustave Flaubert)
The Odyssey (Homeros Odüsseia)
Pride and Prejudice (Jane Austen Uhkus ja eelarvamus)
Jane Eyre (Charlotte Brontë)*
A Tale of Two Cities (Dickens Jutustus kahest linnast)
The Brothers Karamazov ( Dostojevski Vennad Karamazovid)
Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies
War and Peace (Tolstoi Sõda ja rahu)
Vanity fair (William Makepeace Thackeray Edevuse laat)*
The Time Traveler’s Wife (Audrey Niffenegger Ajaränduri naine)
The Iliad ( Homeros Ilias)
Emma (Jane Austen)
The Blind Assassin (Margaret Atwood Pime palgamõrvar)
The Kite Runner (Khaled Hosseini)
Mrs. Dalloway (Virginia Woolf Proua Dalloway)
Great Expectations (Dickens Suured lootused)
American Gods (Gaiman, Ameerika jumalad)
A Heartbreaking Work of Staggering Genius (Dave Eggers)
Atlas Shrugged (Ayn Rand)
Reading Lolita in Tehran : A Memoir in Books (Azar Nafisi)
Memoirs of a Geisha (Arthur Golden Geiša memuaarid)
Middlesex (Jeffrey Eugenides)
Quicksilver (Neal Stephenson)
Wicked : the Life and Times of the Wicked Witch of the West (Gregory Maguire)
The Canterbury Tales (Geoffrey Chaucer Cantebury lood)
The Historian : A Novel
A Portrait of the Artist as a Young Man (Joyce Kunstniku noorpõlveporteree)
Love in the Time of Cholera (Marquez Armastus koolera ajal)
Brave New World (Huxley Hea uus ilm)
The Fountainhead (Ayn Rand Allikas)
Foucault’s Pendulum (Umberto Eco)
Middlemarch (George Eliot)
Frankenstein (Mary Shelley)
The Count of Monte Cristo (Dumas Krahv Monte Cristo)
Dracula (Bram Stoker)
A Clockwork Orange (Anthony Burgess Kellavärgiga apelsin)
Anansi Boys (Neil Gaiman)
The Once and Future King (T. H. White)
The Grapes of Wrath (John Steinbeck Vihakobarad)
The Poisonwood Bible : A Novel (Barbara Kingsolver)
1984 (George Orwell)
Angels & Demons (Dan Brown)
The Inferno (Dante Põrgu)
The Satanic Verses (Salman Rushdie Saatanlikud värsid)
Sense and Sensibility (Jane Austen Mõistus ja tunded)
The Picture of Dorian Gray (Wilde Dorian Gray portree)*
Mansfield Park (Jane Austen)
One Flew Over the Cuckoo’s Nest (Ken Kesey Lendas üle käopesa)
To the Lighthouse (Woolf Tuletorni juurde)
Tess of the D’Urbervilles (Thomas Hardy)
Oliver Twist (Dickens)
Gulliver’s Travels (Jonathan Swift Gulliveri reisid)
Les Misérables (Victor Hugo Hüljatud)*
The Corrections (Jonathan Franzen Parandused)
The Amazing Adventures of Kavalier and Clay (Michael Chabon)
The Curious Incident of the Dog in the Night-time (Mark Haddon Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal)
Dune (Frank Herbert Düün)
The Prince (Niccolo Machiavelli)
The Sound and the Fury (William Faulkner Hälin ja raev)
Angela’s Ashes : A Memoir ( Frank McCourt Angela tuhk)
The God of Small Things (Arundhati Roy Väikeste asjade jumal)
A People’s History of the United States : 1492-Present
Cryptonomicon (Neal Stephenson)
Neverwhere (Neil Gaiman)
A Confederacy of Dunces (John Kennedy Toole)
A Short History of Nearly Everything
Dubliners (J.Joice)
The Unbearable Lightness of Being (Kundera Olematuse talumatu kergus)*
Beloved (Toni Morrison Armas)
Slaughterhouse-Five (Kurt Vonnegut Tapamaja korpus viis)
The Scarlet Letter (Nathaniel Hawthorne Tulipunane kirjatäht)
Eats, Shoots & Leaves
The Mists of Avalon (Marion Zimmer Bradley Avaloni udud)
Oryx and Crake : A Novel (Atwood Orüks ja Ruik)
Collapse : How Societies Choose to Fail or Succeed
Cloud Atlas (David Mitchell Pilvealtlas)
The Confusion
Lolita (Vladimir Nabokov)*
Persuasion (Jane Austen Veenmine)
Northanger Abbey (Jane Austen Northangeri klooster)
The Catcher in the Rye (Salinger Kuristik rukkis)*
On the Road (Jack Kerouac Teel)
The Hunchback of Notre Dame (Victor Hugo Jumalaema kirik)
Freakonomics : A Rogue Economist Explores the Hidden Side of Everything
Zen and the Art of Motorcycle Maintenance : An Inquiry into Values (Robert M. Pirsig)
The Aeneid (Vergilius Maro)
Watership Down (Richard Adams)
Gravity’s Rainbow (Thomas Pynchon)
The Hobbit (J.R.R. Tolkien Kääbik)*
In Cold Blood : A True Account of a Multiple Murder and its Consequences (T Capote Külmavereliselt)
White Teeth (Zadie Smith Valged hambad)
Treasure Island (Robert Louis Stevenson Aarete saar)*
David Copperfield (Dickens)
The Three Musketeers (Dumas Kolm musketäri)*

ahjaa,

midagi ma siiski selle suure kontaktisikute kontaktandmete sisestamisega saavutasin: Eesti Energia pöördus minu poole mu poja nimega, selles meeldetuletusmeilis, mida ta ei saa saata mu pojale, küll aga mulle;)

e-vesi

Oh! Ei olnud infotehnoloogilised teenindusimed tänaseks veel läbi saanud!
Sain Tallinna Veelt kirja, et näh, olete jätnud juba mitu kuud Tolle Maja veenäidu teatamata, ja kuna te ei teatanud, siis panime teile arve peale umbes ja et võite oma näidu teatada Tallinna Vee Iseteeninduse lehel blablaba ja palume teil ikka teatada hiljemalt ülalnimetatud arveldusperioodile järgneva kuu 5. kuupäeval.
Häda on selles, et Tolle Maja lammutasime me juba mitme kuu eest maha, mingit veemõõtjat seal pole, pole ka tarbimist. Ja Tallinna Veega pole meil sellega seoses vähe asjaajamist olnud, jama muidugi ka, ja kogu selle tramburai käigus olen ma Tallinna Vette helistanud ja asja ajanud küll ühe küll teisega ja võiks arvata, et nüüd teab seal juba küll viimnegi klienditeenindaja, et Toda Maja enam pole, targematest tegelinskitest rääkimata...
ja nüüd siis selline kiri.
Arvelduste juhilt endalt.
Tegelikult muidugi automaatsaatjalt, mida mingil põhjusel polevat võimalik välja lülitada;)
Ausaltöelda on see ikka hämmastav, kui palju igasugustest kliendi- ja muudest teenindustest öeldakse, et "kahjuks pole see võimalik, sest meil programm ei lase niimoodi teha." Hellõu! Järelikult programm ei kõlba, mitte et kliendi soov on rumal või võimatu täita.
Tallinna Vesi ja Eesti Energia ei ole oma e-klienditeeninduse programme kusagilt riiulilt ostnud, need programmid on spetsiaalselt nendele firmadele tehtud. Kui programm ei lase, parandage siis programm ära!

e-klienditeenindus

Üritasin just teha nii, et Eesti Energia saadaks oma kvartaalse meeldetuletusmeili, et saabunud on meie Tartu korteri elektrinäitude teatamise tähtaeg, otse Tartusse, minu pojale, kes selles korteris elab ja neid näitusid vaadata saab. Mina elan ise ju Tallinnas ja ei ulatu siit Tartusse vaatama.
Mission impossible. Eesti Energia e-teeninduse lehel on küll iga lepingu kohta eraldi võimalik kirja panna terve hulk kontaktandmeid, kontaktisiku nime, telefoni ja meiliaadressi, aga neid andmeid paraku ei kasutata sugugi. Kui on vaja saata meeldetuletusmeil, siis saadetakse see ikka ainult mulle kui lepingu omanikule.
Kui ma täna jälle teeninduse telefonile helistasin, tuli mulle meelde, et ma ju olen kord või paar juba üritanud seda süsteemi õigesti tööle panna. Ma olen ju neile helistanud, küsinud ja uurinud, teenindustädi on kõik kirja pannud ja lubanud asja korda ajada - miks siis ikka ei tööta?
Tänane teenindustädi vaatas žurnaalist järele - jah, näe, olen helistanud, teenindaja on lubanud uurida ja tagasi helistada, aga ei saanud mind tagasi helistades kätte ja sellepärast see asi tegemata jäigi.
?
Huvitav, kuhu see eelmine teenindustädi küll helistas? Tartu telefonile? Ja kui minu põhiliseks kontaktiks on mu meiliaadress, miks siis ei saadetud mulle meili, selle asemel et üritada mind Tartu telefonilt tabada? Või helistati siis mu Tallinna kodutelefonile, tööajal muidugi???
Suurte firmade klienditeeninduses leidub hämmastavaid müsteeriume!
Lahendasime lõpuks asja kompromissiga: minu kontaktandmetele lisati ka mu poja meiliaadress, nii et järgmise meeldetuletuse peaksime juba mõlemad saama. See tähendab ilmselt muidugi seda, et ka mu Tallinna korteri igakuist meeldetuletusmeili hakkab saama ka poeg Tartus.
No ma ei tea. Me oleme kuidagi harjunud sellega, et IT-süsteemide kasutamiseks tuleb iga kord välja mõelda, kuidas neid süsteeme üle kavaldada. Kas poleks siiski õigem need süsteemid kasutatavaks kohendada? No milleks ma pidin seal Eesti Energia e-teeninduses KOLM korda sisse tippima kontaktandmed (iga lepingu kohta eraldi), kui nad neid kontaktandmeid ei KASUTA?
Hihii, tahate ma räägin teile?
Tallinna Vee e-teeninduses on koht, kus saab täita avalduse lepingu sõlmimiseks, ja siis kõige all: trükkige nüüd see avaldus välja, kirjutage alla ja saatke meile POSTIGA VÕI FAKSIGA! :)))

kontorimõistatused

Ma olen oma elus näinud igasuguseid huvitavaid kontoritarvikuid. Mõned neist on osutunud äärmiselt praktilisteks, näiteks ilma ümbrikuavajata ei kujuta ma oma elu enam ettegi. Mõned neist on tekitanud minus tõsist hämmastust. Näiteks on poes saadaval registri vahelehed, mille numeratsioon algab 31-st ja lõppeb 1-ga või algab 12st ja lõpeb 1-ga. Noh, 31 või vastavalt 12 on kõige alumine. Ma pole kunagi aru saanud, mida koguneb kausta alustades 12st ja lõpetades 1ga. Minu paberid kogunevad jaanuarist detsembrini, jaanuari paberid on loomulikult kõige alumised ja detsembri omad kõige pealmised. Niisuguseid kaustatäisi, mida koguneb jaanuarist detsembrini on mul ikka mitu ja mitu ja ma heameelega paneks kuude vahele vahelehed, jaanuarile number ühe, veebruarile number kahe, märtsile number kolme jne, paraku pole selliseid vahelehti saada, mis algaks jaanuariga ja lõpeks detsembriga. Kui kasutada neid, mis poes tavaliselt müügil on, siis number kaks katab kinni number ühe, number kolm number kahe ja ühe jne, kuni number 12 katab kinni kõik ülejäänud numbrid. No ma tõesti ei kujuta ette, kes ja miks paneks hilisemad paberid kausta varasamate paberite alla. Iga kord kogu paberipakk ümber keerata, viimane paberileht kõige alla panna, kogu paberipakk jälle ümber pöörata ja alles siis saab kausta kinni panna? Milleks? Kogu kaustanduse loogika järgi peaks hilisemad paberid panema kõige peale; miks siis pole saada loogilises järjestuses registrilehti?
Seda mõistatust pole keegi suutnud mulle ära seletada. Ma olen kuulnud, et arhiivid ja kohtud pidid oma dokumente vastupidises järjekorras kausta pakkima aga no kui palju on meil kohtuid ja arhiive ja kui palju on raamatupidamisi (ma pakun, et tuhandeid kordi rohkem;), kas äriloogika järgi ei peaks pigem pakkuma registrilehti raamatupidamiskaustadele?
Ei, ma ei saa aru.
Töö juures on mul kaks sahtliboksi. Üks on niisugune tavaline ja kohe näha, et mitte meie peenest mööblikomplektist pärit. Kolm tavalist sahtlit siinidel, laminaat, mitte midagi erilist. Tihedas kasutuses.
Teine on meie riigihankega valmistatud mööblikomplektist. Ilus hele puit, stiilne välimus, ülejäänud mööbliga sobivad käepidemed. Kaks sahtlit, ülemine tavaline madal kontorisahtel alumine sügav, ilmselt rippkaustade jaoks ette nähtud. Oi mulle meeldivad rippkaustad, väga mugav leiutis! Täna seadsin sisse kaks rippkausta ja hakkasin neid sahtlisse panema.... tuli välja, et see ikka ei olnud rippkaustade sahtel. Rippkaustad lihtsalt ei mahu sinna ära. Sahtlil on küll kahel pool servades isegi sobivad siinid, kuhu rippkaustu saaks riputada, aga laiust pole piisavalt, et A4 paber sisse mahuks, rippkaustast rääkimata.
Nüüd siis seisan jälle lahendamatu mõistatuse ees: milleks kontoris selline sahtlikapp? Mida ma peaksin mööblimeistrite arvates selles alumises sügavas sahtlis hoidma? Ainus ese, mis paistab sinna sobivat, on minu hiigelsuur augustaja, niisugune, millega saab augud sisse poole sentimeetri pakusele paberipakile korraga. Sellel on piisava jõuõla tagamiseks niisugune pikk käepide, nii et ta on tõesti suur ja kõrge. Aga selliseid augustajaid on meil terve kontori peale üks, ülejäänutel on tavalised augustajad. Aga sügava sahtliga kapikesed on kõigis kabinettides.
Ainus, mis veel meelde tuleb, on moos. Moosipurke oleks seal täitsa mugav hoida.
Miks otsustasid mööblimeistrid, et kontoris on vaja hoida moosipurke, seda ma ei tea.
Kas kellelgi on veel ideid?
P.S. Koristusvahendite jaoks on meil olemas täiesti omaette majapidamisruum.
P.P.S Mulle tuleb meelde, et ma olen näinud rippkaustade sahtlit, kus rippkaustad rippusid risti sahtli esiservaga. Esiteks oli seda ebamugav kasutada, sest kaustu sai kätte ainult siis, kui sahtli lõpuni lahti tegid, teiseks puudus sahtlil tagasein, ja kuna ka rippkaustadel see külg lahti on, siis sõitsid kaustades paiknevad paberid sahtli kinnilükkmise inertsiga alati kaustadest pooleldi välja;)

suvine äike

Eile õhtul tundus mulle, et õuest kostis hirmsat mürinat. Nagu oleks rongid kokku põrganud või nagu kärgataks pikne. Täpsemalt uurida ei õnnestunud, sest samal ajal käis telekas suur lahing orkidega. Võibolla ei toimunud õues midagi ja ma kuulsin hoopis lahingumüra telekast? Mõne aja pärast heli kordus ja kuna reklaamipausi ajaks oli hakanud vihma sadama, siis ma oletasin, et vist oli ikka äike.
No kui oli äike, siis selline suvine äike. Ilm pole kuhugi pööranud, ikka on veel soe.