Pullerits võtab "naisesuu" kohta mugiseda

Pulleritsu pilt ja pealkiri "naisesuu ajakirjanduses". Selline kombinatsioon Postimehe esiküljel ajab mu feministivere keema juba enne kui ma artikli enda olen jõunud üles otsida ja läbi lugeda. Pullerits on tuntud oma hämmastavalt jõuliste homo- ja naistevaenulike ning muude poliitiliselt ebakorrektsete avalduste poolest. "Naisesuu"? Mehi on ajakirjanduses ja poliitikas esil tunduvalt rohkem kui naisi, miks pole seni veel ilmunud ühtegi artiklit "mehesuudest"? Pole ju saladus, et lollusi on räägitud palju ja igasuguseid, aga millegipärast pole kellelegi tulnud mõtet koondada kõik MEESTE öeldud lollused ühte artiklisse, mis seondaks lolluse väljaütlejate sooga. Noh, see oleks selline artikkel, mis tõendaks, et kuna enamik ajakirjanduses välja öeldud lollusi on välja öeldud meeste poolt, siis mehed on lollid.
Nii, millest räägib siis Pulleritsu artikkel? Peatage Ojuland, ta ei taha abielluda ja lapsi saada! Ja ütleb seda välja! Takistage teda, enne kui ta teistele halba eeskuju annab!
Ja miks pole Pullerits barrikaadidele tormanud, kui mõni messportlane -poliitik või -ajakirjanik on teatanud, et ta ei taha (veel) naist võtta või ei plaani oma kooselu seadustada või ei kavatse lapsi saada? Neid on ju olnud küll ja küll. Ja kui veel ajakirjandus ka meeste puhul neis küsimustes sama huvi üles näitaks kui tippu jõudnud naiste puhul - kui palju siis meil veel oleks näiteid meestest, kes ei ole huvitatud abielust ja ei taha lapsi?
No palun väga, me isegi ei tea oma Riigikogu kohta, kui paljudel meestel seal on lapsi, kas nad elavad oma laste emaga ikka veel koos ja kui palju oma ajast on nad pühendanud laste eest hoolitsemisele. Kõigi poliitikas esil olevate naiste puhul on ajakirjandus sellised küsimused ammu peensusteni läbi uurinud ja meile meie iganädalase ülevaate andnud.
No ei ole ju ainult naiste kohustus eesti soo jätkamise est hoolitseda.
Ootame üksikasjalikku ülevaadet meie meespoliitikute järglaste arvu, perekonnaseisu ja lastele pühendatud aja kohta! Ja me tahame teada, kas neil oma praeguse elukaaslasega on lapsi, ja kui ei, siis millal nad saavad, ja kui on, siis me tahame teada, millal nad järgmise teevad. Tuletatagu neile nõudvas toonis kord nädalas meelde, et me ootame neilt järeltulijaid! Ega Ojuland üksi ei jaksa niikuinii nii palju lapsi teha, et meie negatiivset iivet positiivseks pöörata.

õed tulikad

sõida jalgrattateel kah paremal!

No ja liiklusmärgid. Aru ma ei mõista, miks näiteks Pirita mereäärsel rattateel (linna poolt tulles) kõigepealt jupp teed, kus jagrattad ja jalakäijad segamini peavad käima/sõitma, siis pikk jupp, kus jalgrattatee on vasakul ja kõnnitee paremal pool joont ja siis päris mere ääres juba jalgrattatee, kus kõnnitee on mere ääres teisel pool muru ja jalgrattatee on joonega kaheks liiklussuunaks jagatud ja edasi seal, kus tee mere äärest jälle natuke kaugemale keerab, seal on jalgrattatee paremal ja kõnnitee vaskul ja hiljemalt Pirita sillal on juba jälle see jagrattad-ja jalakäijad-segiläbi variant. Miks nii segane? Miks nii segiläbi? (See liikusonu, kes arvas, et üldse igal pool võiks jätta kergliiklusteed joonega jalgrattateeks ja jalakäijate teeks eraldamata, on ikka puhta totakas.)
AGA jälle - no kui ON sellised liiklusmärgid, eks siis sõidame NENDE järgi, sest hoopis ilma on jälle puhta jama.
ja siin on lihtne õpetus:
Kui liiklusmärgile on joonistatud jalgratas paremale poole joont ja inimene vasakule poole joont, siis jalgratturid peavad sõitma paremal pool asfaldile joonistatud joont ja jalakäijad peavad käima vasakul. Eriti aeglase taipamisega liiklejate jaoks on tee peale maha iga natukese aja tagant vastav kujund joonistatud (jalgratas jalgrattatee tähistamiseks ja üks suur-ja-üks-väike inimfiguur jalakäijate poole tähistamiseks). Kui liiklusmärki pole, aga asfaldile on joonistatud jalgrattad ja jalakäijad, tuleb järgida asfaldile joonistatud märke.
Kui liiklusmärgile on joonistatud jalgratas vasakule poole joont ja inimene paremale poole joont, siis jalgratturid peavad sõitma vasakul pool asfaldile joonistatud joont ja jalakäijad peavad käima paremal.
Kui liiklusmärgile on joonistatud üksteise alla jalgratas ja jalakäijad ilma jooneta, siis peavad jalgratturid ja jalakäijad kuidagi omavahel ise hakkama saama.
Nii et kui te kõnnite rahulikult mööda teed ja näete järsku oma jalge all valget jalgrattafiguuri, siis teadke, et olete valel pool ja ohutum oleks minna teisele poole valget joont.
Ja kui te sõidate, rahulikult või kiiresti, ükskõik, ja näete ratta all kahte käest kinni hoidvat inimfiguuri, üks suur ja üks väike, siis teadke, et te sõidate valel pool ja õigem oleks sõita teisel pool valget joont. Siis jalakäijad ka näevad, et rattad sõidavad seal teisel pool ja neil on tõesti mõtet jalutada omal pool joont. Sest kui jalgrattad niikuinii sõidavd kus tahavad, miks siis jalakäijad peaks ühele poole joont hoidma ja meie, jalgratturite teelt eemale hoidma? Ja ma pean ütlema, et on väga mugav, kui jalakäijad oma poolele hoiavad ja jalgrattateel ei konda. saab palju kiiremini ja rahulikumalt sõita. Minule isiklikult üldse ei meeldi jalakäijaid alla ajada. Ma tean, ma olen proovind. Valus oli. Las nad parem käivad oma kõnniteedel ja tavai sõidame meie oma jalgrattateedel: õigel pool joont.

sõida paremal

Ma päris hiljaaegu lugesin kusagilt, keegi arvas, et jalgratturid võiks sõita hoopis vasakul pool teed. Ma arvan, et see on sitaks hea mõte. Palju ohutum oleks, kui saaks lähenevat hädaohtu silmast silma näha, mitte et ta müriseb sinust mööda vasaku õla tagant. AGA. Seni kui meil kehtib ikka see praegune liikuseeskiri, kus on kirjas et tuleb sõita paremal, seni tuleks ikka paremal sõita, mitte et igaüks endale oma liikuseeskirja teeb. Ja üldse, noh, meil on PAREMPOOLNE liiklus ja see tähendab, et me oleme kokku leppinud teatud reeglites, näiteks, et me mõlemad sõidame tee paremal serval: kui me siis kokku saame, siis me teame, kummalt poolt me teineteisest mööda pääseme. Ja kui sa mulle järele jõuad ja mööda tahad sõita, siis võid arvestada, et mina hoian paremale ja kui sul minust vasemal piisavalt vaba ruumi on (keegi parasjagu vastu ei sõida), siis võid must mööda põrutada. Ja kui SINA sõidad, siis hoiad ka PAREMALE, sest iial ei või teada, millal mõni sinust kiirem sust VASEMALT mööda tahab sõita. Teate, autoliikluses see töötab täitsa hästi ja kui me jalgratturid samadest reeglitest kinni peaks, siis töötaks jalgrattaliikluses kah.
Ma tahan lihtsalt öelda, et liikluses on reeglid head, mitte mingid liiklejate kuisamiseks välja mõeldud asjad. Reeglid on nagu kokkulepped, mis on sõlmitud veel enne, kui me kokku saimegi. Reeglid on juba olemas ja see on hea, sest nüüd me ei pea oma sõidukit kinni pidama iga kord kui keegi vastu sõidab ja hakkama teise sõiduki juhiga kokku leppima, kummalt poolt me näiteks teineteisest seekord mööda sõidame. Jubetumalt hoiab aega kokku!
Ja kui mõni reegel pole hea, siis tuleb ta ära muuta, st sõlmida uus kokkulepe, et nüüdsest peale teeme hoopis NAA. Ja NAA saab tegema hakata siis, kui uus kokkulepe on olemas, mitte enne.
No kust mina tean, kas see kuradima jalgrattur, kes mulle täna hommikul paremal teeserval vastu sõitis, kavatseb minust mööda saada paremalt või vasakult? Kuna mina sõitsin liikluseeskirja järgi sõidutee paremal serval, siis ma oleks pidanud vist suhtuma, et tema sõidab teepervel ja järelikult hoidku minu paremale käele. Aga kui ma temast möödumiseks pean vasakule kalduma, siis ma ju kaldun kaugemale sõiduteele ja samal ajal ma ei näe, kas minu tagant tuleb mõni auto või ei, seega minu jaoks muutub situatsioon kohe ohtlikumaks. Nii et tema teeb oma olukorra liikluseeskirja rikkudes ohutumaks, aga seab minu sellega suuremasse ohtu!
Sõitku parem oma pool teed raisk.

rebane

Meil käis jaaniõhtul rebane külas. Ei tea, palju Tallinnas veel rebaseid elab? Meie aia taga metsas, ja loomaaias, aga veel?
Rebane on tegelikult täitsa suur loom. Koos sabaga igavesti pikk. Saba, tõsi, oli räämas ja hõre. Pilti ei saanud, aga kõik jõudsid aknale joosta ja vaadata, enne kui rebane lõkkeplatsi poole põõsaste vahele kadus
Meie toakass oli kah välja õue tulnud ja vahtis rebast pingsa uudishimuga.
Ema juba helistas oma maa-sõbrannale ja uuris välja, et rebased söövad küll kasse.

Panin jaanipäeva pildi ka. Umbes sellises rohus me oma aias neid metsloomi hoiamegi.

No küll ma olen osav!

Ma parandasin just dušiotsiku ära. See hakkas paari päeva eest käepideme vahelt vett välja ajama. Ma juba kujutasin ette, et ma pean hakkama otsima torumeest, kes tuleb kohale, võtab visiiditasu ja ütleb, et tuleb uus toru hankida, siis ma pean uut toru ostma ja siis tuleb jälle torumees kutsuda seda paigaldama... õudne, õudne. Nii õudne, et kruvisin dušiotsiku küljest ära ja vaatasin, mis seal sees on. Noh, kõigepealt oli tihend ja siis oli veel üks ...asi. Kruvisin tagasi, ikka ajas vett välja. Kruvisin uuesti lahti, võtsin tihendi ja selle teise ...asja välja ja tuli välja, et seal oli veel üks ...asi. Kui ma selle ka välja võtsin, hakkas paistma kummivoolik. Siis ma tegin veel ...niimoodi ja siis ma panin need ... asjad niimoodi tagasi, et kummivooliku serv nende vahele jääks ja kruvisin ja ... ja siis panin tihendi ka kohale ja kruvisin dušiotsiku tagasi ja oligi korras. Üldse ei aja enam vett vahelt välja. Jube lihtne, onju!
See oli väga tähtis, maailmanägemust muutev kogemus. Seni ma olin kogu aeg arvanud, et torutööd - need on sellised erilised tööd, milleks on tingimata torumeest ja torumees, see on jällegi üks väga eriline ametimees väga eriliste oskuste ja teadmistega, mis lihtinimesele kättesaadavad pole. Nüüd tuleb välja, et kõigiks torutöödeks ei peagi iga kord ilmtingimata vandeadvokaati võtma.
Selle eest, et mul jätkus söakust ise neid torusid kruvima hakata, võlgnen ma tänu kahele tarkvarapaketile: teine on raamatupidamisprogramm SAF ja esimene on arvutimäng
"Larry lõbusõidulaeval". (Ma loodan, et te olete selle arvutimängu teadmiseks liiga noored või siis liiga vanad;)

Appi! Tuleb välja et

mul on vene imperialistlik telefon!
Mis sest et räägib eesti keelt. Ja sealjuures peaaegu veatult. No ma suutsin kuidagi ära seedida selle, et klahvidel on peale ladina tähtede ka vene tähed, aga et "maailmaaja" funktsioon näitab põhiliselt aega kõikides maailma vene linnades, sealhulgas Pihkvas, Riias ja Vilniuses (aga mitte Tallinnas)...
?

säh sulle LG-d

Uue telefoni head-vead muidugi ilmnevad tasapisi. Eriti muidugi vead. Mismõttes ei saa vanaisa telefoninumbrit SMS-ga pojale saata? See telefon tantsib ja lööb trummi, pildistab, filmib videosid, mängib MP3-sid, ilmselt surfab ka internetis: olemas on kõik asjad, mille järele mul puudub igasugune vajadus - ja niisuguse elementaarse asjaga ei saa nüüd hakkama?

Igal aastal sama jama -

vaatan naljakaid ja mõnusaid loomakesi, mis Ernits prügikastidele on joonistanud - seekord siis kassi - ja tunnen: tahaks ka nii mõnus olla! Tahan Õllesummerile!
Nagu ma seal käinud poleks. Rahvarohke, lärmakas, söömine ja pissimine pika sabaga. Igav, sest kui lähed üksi, pole kellegagi rääkida ja kui lähed kellegagi koos, ei saa ikkagi rääkida, sest lärmis niikuinii üksteist ei kuule. Muusika on ülevõimendatud ja kui minna nii palju eemale, et enam kõrvadele ei käi, kostab mõni teine tümps juba üle. Ühesõnaga, pole üldse minu üritus. Ei meeldi.
Aga reklaamid väga meeldivad. Igal aastal. Ja mitte et lihtsalt meeldivad, noh, et tore reklaam, aga osta ikka ei taha. Ei, Õllesummeri reklaamid tõesti tekitavad isu Õllesummeri järele.

püsti või pikali?

Ma ikka vahel loen Postimehest Tartu ehitusuudiseid. Näe jälle on linnavalitsus andnud ehistusloa mitme kanalisatsioonitorustiku püstitamiseks. Mul pole midagi selle vastu, kui püstitatakse eramuid või ärihooneid ning tänavavalgustust, aga kanalisatsioonitorustiku puhul on mul alati tunne, et talle oleks parem, kui ta nii väga püsti ei oleks. Sama lugu parklaga. Pikaliasendis parklat oleks ju hoopis muigavam kasutada?

aga raha sai meil otsa:(

Natuke raamatupidamisblogi ka.
Tõmbasin just Äriregistrist ühe firma vana aastaaruande, ja mida ma näen - passivas 40tuhat omakapitali, aktiva null. Peal tempel, "sisse tulnud" (kuupäev) ja "kontrollitud".
Või on see NII loll viga, et kontrollija ei märganud, sest et liiga loll viga?
Raamatupidajatele pole vaja rohkem midagi seletada.
Kui mõni mitteraamatupidaja tahab teada, et no mis siis viga on - see on nagu raamatupidamise KÕIGE TÄHTSAM reegel, et aktiva ja passiva peavad võrdsed olema. Kui äriühingul on 40tuhat krooni omakapitali (osanikele kuuluva vara suurus) siis peab seda vara ka 40tuhande jagu osaühingus olema. Näiteks raha. Või ka nõudeid: keegi peab kunagi osaühingule 40tuhat maksma. Või mõni masin (põhivara). Noh, eks neid mittetegutsevaid osaühinguid ole küll ja küll, millel on minimaalne lubatav osakapital, 40tuhat krooni, (passivas) ja "40 tuhat krooni kassas"(just nimelt jutumärkides)(aktivas). Lihtsalt pole varem ette tulnud, et mõni neist Äriregistrile lihtsameelselt tunnistaks, et "aga raha põle";)

sest ta on nii hea!

Ma kohe nimme pole siin kirjutanud oma väga rahuldustpakkuvast suhtest ilusa noore sümpaatse Martiniga. Seda puhtast kadedusest. Ma nimelt kartsin, et kui väga paljud teada saavad, KUI hea ta on, siis hakkavad kõik teda tahtma ja mina ei pääse enam üldse löögile. Aga kui vananev naine noore mehe kaasabil oma kaduvat noorust kinni üritab püüda, siis lõpeb asi alati ühtmoodi – vananeval naisel saab raha otsa. Nii ka minul. Nii et me otsustasime nüüd kuni sügiseni mitte enam kohtuda. Selleks ajaks õnnestub mul ehk veidi raha koguda ja ma saan oma noorenemiskuuri jätkata ja lasta Martinil endale veel mõned ilusad uued hambad teha.
No mida te siis arvasite? Mõistagi oli mu suhe noore Martiniga puhtalt oraalne. Täpsemalt dentaalne. Alustuseks tõmbas Martin välja mu hukkaläinud tarkusehamba, ja ausõna, ÜLDSE polnud valus. Isegi siis mitte, kui tuimestuse mõju üle läks. Pärast seda usaldasin ma end täielikult tema kätesse ja ainult vaatasin üles tema sümpaatsesse näkku, kui ta parandas ära mu hambaaugud, tegi vasakule üles ilusa silla ja vahetas esihammaste kroonid. Siis sai raha otsa, aga ausõna, ma ei kahetse mitte üht kulutatud krooni taga! Nii ilusad hambad tulid. Ja head. Sügiseks korjan natuke raha ja lähen tagasi. Aga seni, kui teil on vaja hambaid parandada, minge dr. Martin Lauki juurde. Pole vaja isegi oodata, kuni te vanaks jääte. Minge parandage hambad kohe ära, sest sügisel ma lähen ise tagasi ja siis me jätkame Martiniga seda Suurejoonelist Plaani Minu Raha Läbilöömiseks (TM) mõnede kenade implantaatidega.

spordipoes

Uurisin eile poes pikemalt rattapükse. Jalgrattaga sõites on tõesti väga mugav, kui jalas on spetsiaalsed rattapüksid, sihukesed polstriga. Mul ühed on, aga ma mõtlesin, et võiks veel ühed, natuke lühemad ka osta.
Rattapüksid, nagu ka igasugused muud püksid, jagunevad meeste ja naiste püksteks. Ma mõtlesin, et, so what, kui jalga lähevad, võin vabalt ka meeste pükstega sõita. Aga huvi pärast ma uurisin siiski neid pükse ka seestpoolt, lihtsalt et teada saada, kas on meeste või naiste püksid. KÕIK olid meeste püksid. Seda võis aru saada spetsiaalsest süvendist polstris. Vaatasin seda süvendit ja sain aru, et tõepoolest, meeste pükse ma jalga ei pane. Ei proovi kah.
Pärast müüja käest sain etada, et ühed olid ikka naiste püksid kah. Neid ma siis provisin jalga. ÕUD-NEE! Mingid puusakad, nagu tänapäeval kõik püksid, ja mu rasvad rippusid kõik üle värvli. Ausõna, muidu ma ei ole üldse NII rasvane, ainult siis, kui ma mingeid spordiriideid selga proovin.
Spordiriided on müügil ainult neile, kes on juba kõvasti trenni teinud ja on väga heas kehalises vormis. Neile, kes tahavad hakata sporti tegema, et natuke alla võtta ja paremasse vormi jõuda, pole midagi.
Ostsin siis hoopis süüa.

sattusin hoogu

Mul polnud täna plaanis õieti muud tehagi, kui sipelgate poolt trepi vahelt välja aetud liiv ära pühkida. Asi lõppes muidugi massiivsete mullatöödega, trepi ette kasvanud murukamara koorimisega ja uute kõnniteeplaatide paigaldamisega. Vaata kui hea, et eelmisel aastal, kui ma emale rabarberit istutasin, selgus et keset planeeritud rabarberipeenart kulges kunagi vanatädi peenraserv või teerada või midagi muud massiivselt paekivist. Nüüd sai väljakaevatud paeplaadid panna killustikuks pudenenud vanade kõnniteeplaatide asemele. Vanadest plaatidest jäänud killustik kõlbas jälle hästi äravajunud kõnniteeplaatide kergitamiseks. Nüüd on veel vaja tabada onupoeg ja sundida teda paigale lohistama viimane, kõige suurem paelahmakas, mida ma paigast ei jõudnud liigutada.

Aitäh, Annaliisa!

Aeg on anda ülevaade eilsest ülelinnalisest päästeoperatsioonist.
Minu lenksukoti leidis Annaliisa.
Mainin siinkohal kohe ära, et Annaliisa on minu viimase aja kõige lemmikum inimene. Annaliisa on SUPER!
Annaliisa leidis lenksukotist mu mobiili ja helistas. Sattus ema, kes seepeale päästeoperatsiooni juhtima asus. Ema mõtles, et ma peaks sel ajal olema tööl ja helistas tööle. Sattus ülemus, kes ütles talle, et ma läksin juba töölt ära. Nüüd lülitus aktsiooni ülemus, kes helistas Annaliisale tagasi ja tõi mu koti tema juurest ära. Algul kavatses ta koti mulle tööle jätta, aga siis ta nägi, et koti küljes on ka võtmekimp koos töövõtmega ja siis ta viis koti ühte meie valvelauda. Vaata kui mugav, et meil on inimesi, kes on ööpäev läbi tööl!
Selleks ajaks olid ema ja ülemus juba jõudnud sinatama hakata. Või ma ei tea ju kah, aga kui ema sellest kõigest jutustas, nimetas ta ülemust igatahes eesnimepidi.
Sel ajal, kui ülemus mu kotti Mustamäed pidi sõidutas, lahendas ema juba järgmist tähtsat probleemi: uuris, mis minust on saanud. Kuna kott leiti Magdaleena haigla lähedalt, siis oli ju selge, et kõigepealt tuleb helistada kiirabisse ja haiglasse. Seda enam, et ülemuse arvates poleks ma selle ajaga kuidagi ise Magdaleena haiglani jõudnud. Ha!
Kuna kiirabis ja haiglas mind polnud, siis tegi ema loogilise järelduse, et mind on röövinud Vene maffia. No eelmisel õhtul ju näidati telekas "kriminaalset Venemaad", kus ühes linnas oli röövitud viiskümmend tüdrukut seksiorjadeks. (No kui ema oma lapsest hästi ei arva, kes siis veel!)
Samal ajal muidugi helistas ta läbi ka kõik sõbrad ja sugulased. Mu tütar arvas, et ma lesin rahulikult rannas ja pole oma koti kadumist veel märganudki. Õde arvas, et ma võin tagavaravõtmete saamiseks tema korterisse minna ja seetõttu alarmeeriti ka isa, et ta oleks seal minu abistamiseks valmis.
SAMAL AJAL mina, olles Mustamäelt kesklinna pedaalinud ja linnas avastanud, et lenksukott on kadunud, elasin läbi kogu eksistentsiaalset ängi, mis kaasneb avastusega, et sa oled täiesti üksi ja EI SAA HELISTADA! Et koju ei saa, sest võtmeid pole ja ees on eriti tumedad päikeseprillid, millega toas ei näe, aga päris prille enam pole! Keerasin otsa ringi ja väntasin tagasi kotti otsima. Otsisin kotti terve tee Mustamäele tagasi. Ja siis veelkord Mustamäelt linna poole. Vahepeal laenasin ühelt vene prolelt telefoni ja helistasin oma mobiilile, aga keegi ei võtnud toru. Siis sõitsin läbi Elisa teeninduspunktist ja võtsin uue telefonikaardi. Mõtlesin hetke ja ostsin uue telefoni ka. Tuju läks natuke paremaks; mul oligi juba uut telefoni hädasti vaja, aga mul polnud selleks veel raha. Olgu, Ühispank, ma mõtlesin ümber. Ma siis ikka võtan selle krediitkaardi.
Uus telefonikaart pidi tööle hakkama tunni aja pärast, niisiis võtmete järgi ema juurde Kloostrimetsa. (mitte isa juurde, kes elab lähemal). (ja ma tegelt arvasingi, et kui, siis ema juurde peaks info kokku jooksma).
Ma polnud jõudnud ratast veel ema akna alla äragi parkida, kui ema juba välisuksele ilmus ja teatas: "Ära enam muretse, kõik on leitud!"
Noh, ja polnudki vaja enam muud teha, kui ainult jälle Mustamäele vändata, oma kott kätte saada ja koju vändata, ja muidugi siis veel anda häire lõpp ja taasleitud telefoninubritele helistades teada anda, et nüüd on kõik korras.
Ema läbielamised olid küll rängemad kui minu omad, sest minul oli kadunud mobiil, aga emal olin kadunud mina.
Mina ainult sõitsin päikeselisel pärastlõunal peaaegu viiskümmend kilomeetrit jalgrattaga, sain keskmise päikesepõletuse turjale ja uue ilusa mobiili. Sinna, kuhu ma minema pidin, kui töölt varem minema hakkasin, ma ei jõudnudki.
Ja, Annaliisa, ma armastan sind!

tunne oma kodulinna

Midagi on head ka selles, et mu uue töö asukoht on Terra Incognita - Mustamäe. Lähima päevituspaiga otsinguil suundusin eile õhtul huvitavale jalgratta-linnaeksursioonile. Jõudsin sinna ja jõudsin ka tagasi. Tee peal õnnestus ära näha näiteks selline ennenägematu paik nagu Astangu. Sellest võib muidugi järeldada, et vahepeal eksisin ma ära, aga sellest pole tõesti midagi, sest tunne oli kogu aeg üks ja sama: taevakene, kas see on Tallinn? Ah siit kaudu sõites saab siia? Ei tea, kuhu ma jõuan, kui ma pööran sinna?
Kui nii edasi läheb, siis ühel heal päeval lahendan ma võibolla Mustamäe tee, Akadeemia tee ja selle, noh, mis ta nüüd oligi, Ehitajate tee, saladuse. Ja Sõpruse puiestee. Kus nad asuvad? Kuhu nad viivad? On nad üksteisega parallellsed või risti?

Ja parima ärisildi preemia on pälvinud...

Elagu Ojuland

Ojuland väidab, et "parlamendiliikme töö ei ole võrreldav ühegi teise valdkonnaga" Jumala õige jutt. Muide, paadunud raamatupidajana tean kindlalt väita, et raamatupidaja töö pole võrreldav ühegi teise valdkonnaga. Muide, filmitegemine pole näiteks üldsegi võrreldav muu majandustegevusega. Ja näiteks loodusfilmide tegemine, see pole sugugi võrreldav muu filmitegemisega, tavalisest majandustegevusest rääkimata. Ometi elame me kõik samade seaduste järgi, korraldame oma raamatupidamise raamatupidamise seaduse alusel ja maksame käibemaksu käibemaksuseaduse järgi ning tulumaksu tulumaksuseaduse järgi, ükskõik siis, kas me teeme loodusfilme või majandame üliõpilaste jaoks ühiselamuid või müüme naiste aluspesu. Kõik võivad maksuvabalt esinduskulutada 2% jagu palgast, aga kulu peab olema dokumentaalselt tõendatud, muidu tuleb riigile tulumaksu maksta.
Mis eristab parlamendiliikme tööd muudest valdkondadest eriti, on fakt, et parlamendiliige teeb seadusi, st kõigile kehtivaid reegleid. Ja see, et ta on saanud tegutsemiseks rahvalt mandaadi. Neist kahest erisusest peaks minu meelest järelduma, et parlamediliige ei tohiks teha endale seadusest erandeid, ja et ta peaks seaduste tegemisel arvestama rahva arvamuse ja soovidega. Mitte nii, et "valisite minu, nüüd teen neli aastat seda mida ise heaks arvan ja kui teile ei meeldi, siis võite ju mind enam mitte tagasi valida." Rahva poolt valitu seisus kohustab ellu viima rahva tahet, mitte oma tujusid. Ja ei saa teha seadusi, et "Kõik pevad tegema nii, välja arvatud meie, kes me teil käseme nii teha."
Seega: kuluhüvitise saamiseks peaksid kulusid dokumentaalselt tõestama kõik. Või mitte keegi. Aga ma arvan, et "kõik" on mõistlikum. Ma nimelt ei kujuta hästi ette, milline kulu peale altkäemaksu veel raskesti tõendatav on. Kõigi ülejäänud kulude tõenduseks saab meil kehtestatud korra kohaselt automaatselt tseki ja kuna riigikogulane ju niikuinii abilise saab, siis abiline võib need tsekid ju klambriga kokku panna ja kantseleisse ära viia. Tõendamata esinduskulude osakaal võiks olla umbes 1% palgast, aga siis kah kõigil, mitte ainult poliitikutel.
Põhimõte on ikka seesama, mis anekdoodis: "Elagu Brežnev..." (ovatsioonid), "elagu Brežnev..." (tormilised ovatsioonid) "Elagu Brežnev ise 90-rublasest pensionist ära!"
Elagu Oljuland ise kah nende seaduste järgi, mis ta meile kehtestab.

päevitamise raske töö

Eilse päeva pühendasin päevitamisele. Et see liiga igav poleks, tegin sinna juurde natuke aiatööd. Kõhu päevitamist see muidugi ei võimalda. Aga kõhu päevitamine ongi mission impossible niikuinii.
Kontorirott on ikka nõrguke!
Käed läksid paiste ja juba esimese rohimistunni järel avastasin peopesast vesivillid. Mis läksid ka katki. Ja umbrohule piisavalt lähedale pääsemine oli piinavalt raske. See pagana umbrohi kasvab nii madalal raisk! Kükakil oli paha olla.
Täna on jalalihased nii valusad, nagu oleks miskit rasket trenni teinud.
See-eest oli eile õhtul kuidagi erakordselt kerge rattaga koju sõita. Ma kohe imestasin, kust ma olen küll võtnud veendumuse, et Rahumäest on raske üles sõita. Üldse ei olnud raske!
Käed on ikka veel paistes.
Päevitusest aga pole enam märkigi. Eile õhtul hakkasid selg ja turi korra küll punetama, aga praegu pole mul kahjuks enam võimalik kellelegi tõendada, et ma olen terve päeva paljalt eriti UV-tigeda päikese käes viibinud.

Kas sina pead ennast härjaks?

Näe, tuleb välja, et Maksumaksjate Liit juba korjabki allkirju. Kahjuks mitte digiallkirju, ja need, kellel meiliaadressi pole ei saa kah millegipärast allkirja anda. Ju siis nii oli lihtsam teha.
Ma arvan, et see allkirjakogumine siin on tõeliselt oluline. Savisaare-vastane kampaania oli massidele küll lõbus, aga sisu oli sel kahtlane, ma pisut kahetsen, et lasin end tookord hasardist kaasa haarata, aga kuluhüvitiste-teema on 1) iseenesest oluline ja 2) hea võimalus poliitikutele meelde tuletada, et see pole mitte nende, vaid meie riik.
Mina juba andsin allkirja.
Nüüd ma ootan, millal ilmub esimene allkirjakampaania, kuhu on sisse ehitatud digiallkirja andmise võimalus. Mulle tundub, et selline asi annaks kampaaniale suurema legitiimsuse. Mitte ametlikult, aga sisuliselt. See oleks juba tõeline rahvahääletus, ainult et välja ei peaks seda kuulitama mitte valitsus, vaid seda saaks teha kodanikkond. PÄRIS osalusdemokraatia. Kuulge, itipoisid, ehitage rakendus valmis, et oleks võtta kui järgmine kord on vaja poliitikutele rahva häält kuuldavaks teha?
Vastuhääletamise võimalus oleks kah aus sisse panna.

kus elab veemõõtja?

See uus minu uus töökoht, kus ma nüüd olen, see on sihuke elamu-kommunaalispetsiifiline. Mul on siin üks majatäis elanikke, kes peavad iga kuu lõpus mulle veenäidud saatma. Noh parasjagu laekubki mulle siin küll veenäite, küll veearvesti näite, küll veemõõtja näite, aga ÜKS teatas, et tema juures veemõõtjat ei ela ja tema saadab mulle - ma pean kohe ta meilist veelkord üle kontrollima, kuidas see täpselt oli - veemõõdusõlmede näitusid.
Kui sa oled spetsialist ja väga täpselt tead, mida mingi termin tähendab, siis oma spetsialiteedi alal kaotad sa automaatselt võime keelt normaalselt kasutada. Normaalselt: otstarbekalt ja heakõlaliselt. Me kõik kuidagi lihtsalt teame, mida mingi sõna tähendab, aga spetsialist, kes kasutab seda sõna terminina, ei tea enam, mida see sõna KEELES tähendab, mida see sõna teistele tähendab. Terminina kasutatav sõna läheb spetsialisti jaoks keelest kaotsi. Termin kaotab oma tavalise tähenduse ja hakkab tähendama midagi väga täpselt määratletut ja AINULT seda. Samas kõigi teiste jaoks on selle sõna tavalised, ebamäärased ja laialivalguvad tähendused ikka alles. Nüüd on sellel sõnal spetsialisti jaoks üks tähendus ja kõigi teiste jaoks pisut teine tähendus. Spetsialist ja "teised" ei mõista enam üksteist. Mõiste täpsustamine on mõiste keelest võõrandanud, parema arusaamise asemel on saavutatud arusaamatus, vastastikune vääritimõistmine.
Meie juhtimise õppeaine lektor teatas muuseas, et autojuhtimine pole üldse juhtimine ja niisugust sõna ei tohiks kasutada.
Abipolitseinike koolitusel luges jurist ette marodeerimist käsitleva paragrahvi ja teatas, et kuna marodeerida saab ainult lahinguväljal laipade ja haavatute kallal, siis ei tohiks ajakirjandus seda sõna aprillisündmusi käsitledes pruukida.
Mina ise sattusin ausalt suurde segadusse, kui mu koduse korteriühistu esimees aastakoosolekul ütles, et "kõik maksud on ju tõusnud..." Mis maksud? Me pole ju käibemaksukohuslased, ja ega käibemaks pole ju tõusnud ka; palgaga seotud makse maksame ühe kojamehe poole kohaga töö eest ja ka need maksud ei tõusnud, vastupidi, tulumaks hoopis langes, ahjaa, töötuskindlustusmaksed ju ka langesid, kuigi summa on selle alla-miinimumu palga pealt täiesti märkamatu; aktsiisid meid ei puuduta; "MIS MAKSUD?" - "Küte ja vesi." - "Aaa. Need pole maksud, need on kommunaalmaksed." - "Aitäh parandamast."
No ma ju tean, et maksud jagunevad riigi- ja kohalikeks maksudeks ja et need muud asjad, mida kah makstakse, need on MAKSED.
No mul siin tööl selles veenäitude-majas elavad igasugused tehnikakõrgkooliga seotud inimesed, õppejõud sealhulgas, äkki see veemõõdusõlmede mees lihtsalt teab väga täpselt, kuidas neid asju nimetama peab. Guugel võib abiks olla...
No mis ma ütlesin. Ehitusteaduskond, Keskkonnatehnika instituut, VEETEHNIKA õppetool. Lektor, doktorant. Sellepärast siis ei paindugi keel ütlema "veenäit". Nii nagu minu keel ei paindu ütlema "kommunaalmaks" (peab olema: kommunaalmakse;)