Eilse päeva pühendasin päevitamisele. Et see liiga igav poleks, tegin sinna juurde natuke aiatööd. Kõhu päevitamist see muidugi ei võimalda. Aga kõhu päevitamine ongi mission impossible niikuinii.
Kontorirott on ikka nõrguke!
Käed läksid paiste ja juba esimese rohimistunni järel avastasin peopesast vesivillid. Mis läksid ka katki. Ja umbrohule piisavalt lähedale pääsemine oli piinavalt raske. See pagana umbrohi kasvab nii madalal raisk! Kükakil oli paha olla.
Täna on jalalihased nii valusad, nagu oleks miskit rasket trenni teinud.
See-eest oli eile õhtul kuidagi erakordselt kerge rattaga koju sõita. Ma kohe imestasin, kust ma olen küll võtnud veendumuse, et Rahumäest on raske üles sõita. Üldse ei olnud raske!
Käed on ikka veel paistes.
Päevitusest aga pole enam märkigi. Eile õhtul hakkasid selg ja turi korra küll punetama, aga praegu pole mul kahjuks enam võimalik kellelegi tõendada, et ma olen terve päeva paljalt eriti UV-tigeda päikese käes viibinud.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar