laupäev, 9. juuni 2007

Aitäh, Annaliisa!

Aeg on anda ülevaade eilsest ülelinnalisest päästeoperatsioonist.
Minu lenksukoti leidis Annaliisa.
Mainin siinkohal kohe ära, et Annaliisa on minu viimase aja kõige lemmikum inimene. Annaliisa on SUPER!
Annaliisa leidis lenksukotist mu mobiili ja helistas. Sattus ema, kes seepeale päästeoperatsiooni juhtima asus. Ema mõtles, et ma peaks sel ajal olema tööl ja helistas tööle. Sattus ülemus, kes ütles talle, et ma läksin juba töölt ära. Nüüd lülitus aktsiooni ülemus, kes helistas Annaliisale tagasi ja tõi mu koti tema juurest ära. Algul kavatses ta koti mulle tööle jätta, aga siis ta nägi, et koti küljes on ka võtmekimp koos töövõtmega ja siis ta viis koti ühte meie valvelauda. Vaata kui mugav, et meil on inimesi, kes on ööpäev läbi tööl!
Selleks ajaks olid ema ja ülemus juba jõudnud sinatama hakata. Või ma ei tea ju kah, aga kui ema sellest kõigest jutustas, nimetas ta ülemust igatahes eesnimepidi.
Sel ajal, kui ülemus mu kotti Mustamäed pidi sõidutas, lahendas ema juba järgmist tähtsat probleemi: uuris, mis minust on saanud. Kuna kott leiti Magdaleena haigla lähedalt, siis oli ju selge, et kõigepealt tuleb helistada kiirabisse ja haiglasse. Seda enam, et ülemuse arvates poleks ma selle ajaga kuidagi ise Magdaleena haiglani jõudnud. Ha!
Kuna kiirabis ja haiglas mind polnud, siis tegi ema loogilise järelduse, et mind on röövinud Vene maffia. No eelmisel õhtul ju näidati telekas "kriminaalset Venemaad", kus ühes linnas oli röövitud viiskümmend tüdrukut seksiorjadeks. (No kui ema oma lapsest hästi ei arva, kes siis veel!)
Samal ajal muidugi helistas ta läbi ka kõik sõbrad ja sugulased. Mu tütar arvas, et ma lesin rahulikult rannas ja pole oma koti kadumist veel märganudki. Õde arvas, et ma võin tagavaravõtmete saamiseks tema korterisse minna ja seetõttu alarmeeriti ka isa, et ta oleks seal minu abistamiseks valmis.
SAMAL AJAL mina, olles Mustamäelt kesklinna pedaalinud ja linnas avastanud, et lenksukott on kadunud, elasin läbi kogu eksistentsiaalset ängi, mis kaasneb avastusega, et sa oled täiesti üksi ja EI SAA HELISTADA! Et koju ei saa, sest võtmeid pole ja ees on eriti tumedad päikeseprillid, millega toas ei näe, aga päris prille enam pole! Keerasin otsa ringi ja väntasin tagasi kotti otsima. Otsisin kotti terve tee Mustamäele tagasi. Ja siis veelkord Mustamäelt linna poole. Vahepeal laenasin ühelt vene prolelt telefoni ja helistasin oma mobiilile, aga keegi ei võtnud toru. Siis sõitsin läbi Elisa teeninduspunktist ja võtsin uue telefonikaardi. Mõtlesin hetke ja ostsin uue telefoni ka. Tuju läks natuke paremaks; mul oligi juba uut telefoni hädasti vaja, aga mul polnud selleks veel raha. Olgu, Ühispank, ma mõtlesin ümber. Ma siis ikka võtan selle krediitkaardi.
Uus telefonikaart pidi tööle hakkama tunni aja pärast, niisiis võtmete järgi ema juurde Kloostrimetsa. (mitte isa juurde, kes elab lähemal). (ja ma tegelt arvasingi, et kui, siis ema juurde peaks info kokku jooksma).
Ma polnud jõudnud ratast veel ema akna alla äragi parkida, kui ema juba välisuksele ilmus ja teatas: "Ära enam muretse, kõik on leitud!"
Noh, ja polnudki vaja enam muud teha, kui ainult jälle Mustamäele vändata, oma kott kätte saada ja koju vändata, ja muidugi siis veel anda häire lõpp ja taasleitud telefoninubritele helistades teada anda, et nüüd on kõik korras.
Ema läbielamised olid küll rängemad kui minu omad, sest minul oli kadunud mobiil, aga emal olin kadunud mina.
Mina ainult sõitsin päikeselisel pärastlõunal peaaegu viiskümmend kilomeetrit jalgrattaga, sain keskmise päikesepõletuse turjale ja uue ilusa mobiili. Sinna, kuhu ma minema pidin, kui töölt varem minema hakkasin, ma ei jõudnudki.
Ja, Annaliisa, ma armastan sind!

1 kommentaar:

Leeloo ütles ...

Ma kaotasin kah sel nädalal telefoni ära, aga kahjuks leiti see liiga ruttu üles. Ma oleks kah tahtnud uut telefoni, noh :(