Väljaõpe

Täna käisin abipolitseinikukoolitusel.
Auditoorium oli täis, karvaseid ja sulelisi, nende hulgas neli naist.
Kõigepealt meile räägiti midagi, seadustest, alustades põhiseadusega... ei, kõigepealt öeldi meile, et täna võtavad Paikuse kooli inimesed üle, et meie oleme juba nädal aega vahetpidamata õpetanud, las nüüd nemad õpetavad. Siis saadi esitlustehnika tööle ja SIIS räägiti natuke seadustest ja värki. Et me lähtume rangelt seadusandlikest aktidest - mis on muidugi hea asi, mida agaratele algajatele korrakaitsjatele alati meenutada maksab. Kuna aega oli vähe ja tavalise kahekümnekahetunnise koolituse asemel pidime me hakkama saama kaheksa tunniga, meenutas lektor kõigepealt abipolitsei ajaloolisi juuri ja kahetses kibedalt, et ta oli Paikusele maha unustanud nõukogudeaegse rahvamalevlase punase käesideme kirjaga družinnik. Hea sõnaga meenutati ka ühiskondlikke autoinspektoreid ja peale Kodukaitset jõuti siis tänapäevase abipolitseiniku institutsioonini. Saime ka teada, et Pärnus oli olnud üle aegade kõige rahulikum volbriöö, kuigi lõhuti muidugi ka, nii bussijaamas kui mujal. Noh ja nii edasi.Ei, natuke ikka räägiti asjast ka. Et mihuke on abipolitsiniku märk ja kuidas näeb välja meie töötõend või kuidas seda asja kutsutakse.
Järgmine oli kehaline kasvatus.
Meid viidi võimlasse, paluti jalanõud ära võtta ja üks väga tõhusa välimusega kutt näitas meile matil, kuidas vaenlast kahjutuks teha. No ma olen selliseid asju enne kah filmides näinud. Aga kui öeldi, et võtke paaridesse ja proovige kah, siis vaatasin igatahes ringi, et kuhu see mu aditooriumi-pinginaaber, minusugune vanem naisterahvas, jäi. Ja tema juba muidugi otsis mind. Kumbki meist ei söandanud teisel kätt selja taha väänata ja matsuga matile kukutada. Ja kogu sellest kambast söandas seda vast kolm-neli inimest, ma vaatasin. Tõhus kutt näitas meile veel igasugu jõhkraid võtteid, mida oli igati tore vaadata. Kuidas inimese pikali saab, ja kuidas tal käed selja taha raudu panna ja kuidas ta pärast püsti saada. Kõik ilma ühtegi sõna rääkimata, ainult jõu ja osavate võtetega. Ma sain kõigest aru, niikaua kui ma vaatasin. Aga järele teha ei osanud ja ei söandanud proovidagi.
Pärast kumminuiakäsitlusõpetust said siiski kõik harjutada, kuidas karjuda "Seis, politsei" ("kõvemini!") ja poksikotile kõigest jõust nuiaga äiata: esiteks vastu kätt, siis kombineeritud löök kõigepealt käsi ja siis kohe jalg ja lõpuks nuiaga rindu ("löö, mitte ära tõuka!"). Kõrvalt vaadata oli seda kõike kohati lõbus ja kohati õudne. Mõni mees tungis poksikotile kallale hüsteerilise tigedusega, mõni uskumatu kohmakusega, nii mõnigi pillas kumminuia maha, aga tütarlaps, kelle jalakene löögi peal koketselt põlvest kõverdatuna selja taga õhku kerkis, oli lihtsalt armas. Imeselgesti kerkis mu silme ette pilt, kuidas ta pätile oma kotikesega virutab: ülevalt paremalt vastu kätt ja kohe sama hooga alt vasakult vastu jalga.
Kuidas oleks ise sellise kumminuiaga selline kogu keha jõuga antud hoop saada... üks mahapillatud kumminuiadest veeres hooga mitme meetri kauguselt minuni ja ma pidasin selle hoo jalaga kinni ja see läks vastu pahkluid... ai.
Söögivahetund kestis pool tundi. Anti kanalihaga bagett, hiina kapsa leht ja majonees ja ananassitükk oli kah vahel. Juua anti ilma mullita vett, väga kultuurne.
Siis tuli üks tädi ja rääkis kuri- ja väärtegudest ja luges meile hulga asjakohaseid paragrahve ette ja see tundus juba päris asjalik jutt olevat. No tädi oli ikkagi juurat õppinud ja prokurörina töötanud ja intelligentne jutt läheb mulle üldse hästi peale, aga igaühele muidugi mitte. Eks peale lõunasööki kippus meestele uni ka peale muidugi.
Poole nelja paiku öeldi meile, et kui küsimusi rohkem ei ole, siis on kõik ja need avaldused, mille blanketid teile hommikul välja jagati, täitke ära ja viige Põhja politseiprefektuuri sinna Kalevi juurde. Meie kahekümnekahetunnist koolitust asendav kaheksatunnine õppepäev oli viie tunniga läbi saanud, kui söögivahetund maha arvestada.
Mis edasi saab, seda Paikuse omad muidugi ei teadnud. Mina ka ei tea. Läksin Kalevi juures bussist maha, et oma avaldus ära viia, aga suure politseimaja väravas oli hoopis Kalevi koomipood (kinni) ja ei ühtegi viita, et kustpoolt sisse saab. Läksin siis mööda tänavat edasi sissepääsu otsima. Aed sai otsa, vahepeal oli üks autovärav (kinni) ja ei ühtki kohta, kust sisse oleks saanud. Võibolla oleks pidanud teiselt poolt ringi minema? Ma ei hakanud tagasi minema. Olin juba pool maad järgmisse bussipeatusesse maha käinud. Ma arvan, et tegelikult oleks need Paikuse omad pidanud ikka need avaldused sealsamas kokku korjama, nad lihtsalt ei saanud asjast õigesti aru. Ma pole kindel, et need Paikuse omad ka õigesti teavad, kuhu Tallinnas neid avaldusi viima peaks.
Kodu poole sõitma sattusin ühes bussis Otiga, kes algul oli valesse klassiruumi sattunud ja kuulanud kaitseliitlastest abipolitseinike koolitust. See olla palju põnevam olnud, kaitsevarustus ja kiivrid ja värgid ja mundrid ja käsuliinid ja. Ott oleks tahtnud kangesti kaitseliitlaste juurde jääda, aga teda ikka ei lubatud. Otile valmistas see väljaõpe pettumuse, ta oootas küll paremat ja põnevamat ja. Mina ausalt öeldes kahtlustasin kohe, et et ega sealt midagi asjalikku ei tule.
Ott leidis, et oleks põnev küll seista ahelikus ja märatsevaid inimesi tagasi lüüa. Mina loodan kogu südamest, et ma sellisest kogemusest pääsen. Ma TÕESTI ei taha kedagi kumminuiaga lüüa, ja ma kardan, et käte selja taha väänamisega ei saa ma lihtsalt hakkama. Nii et meil olid Otiga mõnes asjas üpris vastandlikud tunded, aga meil oli ikkagi meeldiv teineteisega vestelda. Muidugi Ott oli kena poiss ka, tal olid väga ilusad prillid ja must nahktagi ja ta oli minust ainult veidike lühem (mina olen meeterkuuskümmend) ja tunduvalt saledam.
Vat meie hakkamegi teid kaitsma.