aktus

See pidu, kuhu politsei mind kutsus, see oli abipolitsei päev.
Mul on selle kohta kaks tähelepanekut ja üks küsimus.
Tähelepanekud on sellised: kui te olete käinud Draamateatris väljamüüdud esietendusel ja arvate näinud olevat, kuidas Draamateatri saal on täis, siis te eksite. Saalitäis turskeid (abi)politseinikke suudab Draamateatri saali tunduvalt tihkemalt ära täita, kui saalitäis teatrihuvilisi. No meeste ja naiste vahekord on ka, arvata, vastupidine.
Teiseks, tfr sai aukirja koos peaministri, siseministri ja politseiameti peadirektori käepigistusega ja siis veel ühe aukirja. Teised said ka, aga tfr oli ainus, keda ma tundsin. Kõigile kohalviibinutele õnneks aukirja ei antud, kuigi laval lauale kuhjatud virnade kõrguse järgi oli seda esialgu karta küll.
Küsimus on see: miks MIND sinna kutsuti? Mind pole ju isegi abipolitseisse veel vastugi võetud, rääkimata siis veel mingist tegevusest. Ma olen osalenud ühel kiirkoolitusel ja esitanud avalduse koos nõutavate dokumentidega, see on kõik. Niipalju kui mina tean, nad praegu uurivad mu tausta, et kas ma kõlban üldse abipolitseinikuks.
Võimalikud vastusevariandid: kaameramees oli, fotograaf oli, äkki mind kutsuti blogosfääri esindajana? Minu abipolitsinikukoolituse-teemaline postitus saavutas ju erakordse populaarsuse;)
Teine võimalus: mind kutsuti ilu pärast. Mitte et ma eriti ilus oleks, aga võibolla nad arvasid, et nii maskuliinsele üritusele kuluvad mõned lisanaised alati ära. Terve aktuse aja istusin ja kahjatsesin, et ma end üles polnud löönud. Tulin otse töölt.
Mõned oletused minu kutsumise põhjuste kohta on kuidagi seotud vanade nõuka-aegsete miilitsa-naljadega: miks miilitsad käivad alati kolmekesi? No et tõepoolest, arvata, et mind kutsuti ilu pärast, on ilmselt enese ülehindamine, aga võibolla meeldib politseile intelligentne seltskond?
Pärast ametliku osa lõppu pakuti šampust ja suupisteid. Seisin seal, päästvast pokaalist kramplikult kinni hoides, ihuüksi keset võhivõõraid ja mõtlesin, et kultuurinimesed tavatsevad selles olukorras sotsialiseeruda. Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks! Ja laskusingi seltskondlikku vestlusesse ühe aukirja kaenla all hoidva naisabipolitseinikuga, alustades tobeda küsimusega:"Kas olete juba ammu abipolitseinik?" Pärast seltskondlikult sobiva pikkusega (loe: lühikest) vestlust abipolitseinikuga lugesin oma missiooni lõppenuks ja lahkusin, et mitte lasta end maitsvatest suupistetest liigselt ahvatleda. Olin just otsustanud, et mul on hädasti vaja vähemalt paar kilo alla võtta. No tõesti olid head suupisted!