Kui ma naabrite aia peal tärkavaid metsviinapuuvõrseid pildistasin kostis aknast järsku hüsteeriline vene kisa: "Što võ tam fotografiruite?" Ma mõtlesin, et mutike vist kardab, nii ma siis naeratasin hästi malbelt ja seletasi vene keeles, et seda ... taime. Ja tädi rahuneski kohe maha, muutus lahkeks, tuli majast välja ja kutsus mu oma tagaaeda vaatama, vat seal alles on ilu, mida pildistada. Tegelikult pole ma vene naabrite tagaaedade pildistamisest üldse huvitatud, aga kuidas sa nüüd ütled ära. Kõndisin kaasa, kiitsin aeda vene keeles vene ülevoolavusega, pildistasin musta tulpi, mille üle perenaine eriti uhke oli, ja tiiki, mille nad kaldanõlva all korrastanud olid. Mul oli hea meel, et tiik alles oli. Ilmus välja ka kõrvalmaja perenaine, esimene tädike juhatas mu lahkelt ka teise naabri aeda, tegin ka seal viisakalt paar pilti kenast kiviktaimlast, katsudes kaadrist välja jätta maitsetuid konnakujusid. Õnneks ei kujunenud kogu see külalislahkus üleliia pikaks, ma olin ju ikkagi bussi peale minemas. Aga viisaka vestluse käigus jõudsin siiski mainida, et olen sealkandis üles kasvanud, mäletan tiiki lapsepõlvest ja et mu ema elab seal lähedal. Seepeale otsekohe tuvastati mu ema, ahhaa, ta on ju käinud meiega juttu ajamas, see tüse naine prillidega? Tal oli veel operatsioon? Taevake, see on jah minu ema moodi. Tema räägib ka igasugustega. Sobitab uute naabritega tutvust ja. "Te olete isegi natuke oma ema nägu,". Mina jah, olen see ema nägu laps, õde on rohkem isapoolsete sugulaste välimusega, aga see-eest iseloomult rohkem ema moodi kui mina. Seltsiv ja. See on hea omadus, viimasel ajal olen end pingutanud, et ise ka rohkem selline olla.
Ja taevakene, näe, hakkangi muutuma oma emaks! Räägin igasugustega ja sobitan naabritega tutvust. Ja nüüd olen käinud mõrvatud Haitovi lese aias.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar