reede, 4. mai 2007

eestlane muutus jutukaks:

Ülemusel oli täna sünnipäev. Juubel koguni. Anti võileiva- ja päristorti ja muidugi ohtralt sampust (oi. see kuramuse bloger ei tee katusega essi:().
Kui kohv oli joodud, läksid tööinimesed tööle tagasi, kontorirahvas jäi aga veel laua äärde jututama. "No seletage te mulle, öeldakse, et venelastega tuleb dialoogi pidada, aga mida ma neile rääkima peaksin, et nad aru saaks?" tahtis Tiia teada. "Kas ma pean neile rääkima kahekümnendatest ja kolmekümnendatest aastatest, mis meil siin sel ajal oli, kui kultuurne ja jõukas, ja kui kehvalt samal ajal Venemaal elati?"
Tõepoolest, kuna meie kaks vene töömeest olid läinud ära tööd tegema, siis oli ilmselgelt saabunud parim hetk vene küsimuses dialoogi pidamiseks.
Väga eestlaslik.
Jajah, dialoogi on ikka palju mugavam pidada, kui pole teist poolt segamas.
Ja miks peaks me dialoogi pidamiseks enne teise poole seisukohtadega tutvuma? Me ju teame niigi, et venelased tahavad lihtsalt ise ülemrahvas olla ja ei tahagi eesti keelt ära õppida ja üleüldse venelased vandaalitsesid...
Aga mina tunnen ainult niisugusi venelasi, kes on eesti keelt õppinud; mõni on sellega toime tulnud paremini ja mõni halvemini ja need, kes paremini toime tulid, elavad reeglina paremini; ma ei tunne ühtegi venelast, kes oleks vandaalitsenud ja need venelased, kelle blogisid ma viimasel ajal lugenud olen, on KÕIK vandaalitsemise vastu ja üldiselt pole neil ka midagi pronkssõduri ümberpaigutamise vastu (ainult selle ümberpaigutamise viisi vastu ja põhimõtteliselt olen ma selles ju nendega ühte meelt: peaasi, et ei tuleks öösel punast kraanat!).
Sittagi te teate, kuidas venelased mõtlevad.
Ma olen ise samasugune. Minagi pole mingit dialoogi pidanud. Ühele õigele eestlasele ei passi ju minna ja lihtsalt suhtlema hakata!

3 kommentaari:

Terje ütles ...

Ükski venelane, kellega ma oeln juhtunud suhtlema, poletahtnud millestki seesugusest suhelda - ikka asjast , kas peaksin taksojuhiga dialoogitsema? üldse jabur. Miks ei võiks lihtsat igapäevaelu elada.

Lapiliisu ütles ...

mina ka ei andnud seal lehel allkirja. mulle tundus see allkirjade kogumine seal samasuguse massihüsteeriana nagu vene tatikate laamendamine öises tallinnas.

merli067 ütles ...

Nüüd tuleb jälle üks jutt, mida keegi ilmselt lugeda suurt ei taha. Dialoog on hea asi ja pronkmees oli minu meelest maitsekalt teostatud skulptuur ja sobis sinna. Savisaare pagendamiseks allkirju keegi tuttavatest justkui ei andnud, küll aga saatsid oma lahkumisavaldused keskerakonnale, et sealt välja astuda...
Tegelikult ma tahaks teile jutustada vabariigi aastapäeva tähistamisest siinsamas Ida-Virumaal väikses linnas eelmisel aastal. Oli kontsert, linnavalitsuse kutsetega ja esines rahvusmeeskoor. Sattusin tütre ja ta sõbraga istuma just linnapea ning volikogu esimehe ette, täiesti kogemata...Ja RAM alustas Eesti hümniga, rahvas istus ja vaatas. Laps nügis kõrval - ema, hümn, tõuseme. Aga mul käis peast läbi, hommikul kui ma lippu majale panin, siis kõndisid mööda noored venelased, kes mulle "uuu, fašistõ!!!" hõikasid. No eks see lipp oli meie tänaval ka ainus...Ja nüüd kui ma tõusen, olen jälle ainuke. Siis märkasin, et lapse sõber tõusis ja hakkas kõva häälega kaasa laulma ning tütar tõuseb püsti ja ajan siis minagi end jalule... Seisame kolmekesi keset saali, RAM laulab hümni, saalitäis jõllitab meid, keegi ei liigu. Keerasin siis end veidi ja jäin volikogu esimehele otsa vahtima, see hakkas keerutama peaga ja tõusiski! Järgmisena linnapea ning siis ülejäänud saal, hümni lõpuks...Eks seda võib kah mu meelest mingil moel dialoogiks pidada, aga enda pärast oli häbi, sest enne püsti tõusmist olin sunnitud kaaluma selle liigutuse miinuseid enda kodulinnas.