neljapäev, 31. mai 2007
kolmapäev, 30. mai 2007
me pole härjad!
Maksumaksjate Liit lubas hakata minu ettepaneku heaks allkirju korjama. Hea mõte. Minu jaoks on Riigikogu selle uue kuluhüvitiste korraga selgelt üle piiri läinud. Idee, et minu poolt antud hääl mõne härja meie seast järsku Jupiteriks muudab, on mulle üldse vastumeelne (nagu vist igale eestlase iseloomuga inimesele;), aga point on siiski põhiliselt selles, inimene, kes irdub tegelikkusest, ei tohiks seda tegelikkust mõjutama pääseda. Kuidas nad oskavad meile seadusi teha, kui nad ise nende seaduste järgi elama ei pea? Demokraatia idee just selles ongi, et rahvas ei jagune neiks, kes seadusi teevad, ja neiks, kes seadusi täitma peavad, "meiks" ja "nendeks", vaid ühiselt lepitakse kokku mängureeglites. Otsustage ära, kas tšekke on vaja esitada või ei, ja siis kehtigu see kõigi kohta. Muidu tuleb järgmiseks seadus, et autot võib juhtida ainult kaine peaga, aga Riigikogu liige võib juhtida kuni 1 promilliga. Ja teedele ilmuvad uued liiklusmärgid: maksimaalne kiirus 90 km tunnis, Riigikogu liikmetele 120 km tunnis.
Allkirjade kogumisel võiks õppida Savisaare-vastase kampaania vigadest ja korjata seekord digiallkirju. Aeg on E-esti rakendada kodanikualgatuse vankri ette.
Allkirjade kogumisel võiks õppida Savisaare-vastase kampaania vigadest ja korjata seekord digiallkirju. Aeg on E-esti rakendada kodanikualgatuse vankri ette.
maks tuli kah
ja muide, eile olid virgad maksuametnikud tagastatava tulumaksu juba minu kontole kah jõudnud kanda. Nii ma vist tulen omadega isegi palgapäevani välja. Vaatamata sellele, et meil on hambaarst Martiniga teostamisel Suurejooneline Plaan Minu Raha Läbilöömiseks (TM)
kiivriga või ilma?
Lugesin Äripäevast, et autojuhid jätavad kiivriga jalgratturitele vähem ruumi kui kiivrita ratturitele. Assa raisk! Sellepärast siis ongi viimasel ajal autod hakanud minust ohtlikult lähedalt mööduma, et ma hakkasin jälle kiivriga sõitma!
No ei tea kohe, mida teha. Põhimõtteliselt tahaks korralik olla ja kiivrit kanda, ja ilm ka juba lubab (jalgrattakiivril on selline jahutav efekt ja külma ilmaga jahutab ikka jubedasti liiga maha, nii et jaheda ilmaga ma kandsin sooja mütsi;). Aga samas on need säärekarvu riivates möödatuhisevad autod ikka nii jubedad... Ma parema meelega ikka ei sattuks õnnetusse, kui et olen õnnetusse sattudes peast kaitstud.
No ei tea kohe, mida teha. Põhimõtteliselt tahaks korralik olla ja kiivrit kanda, ja ilm ka juba lubab (jalgrattakiivril on selline jahutav efekt ja külma ilmaga jahutab ikka jubedasti liiga maha, nii et jaheda ilmaga ma kandsin sooja mütsi;). Aga samas on need säärekarvu riivates möödatuhisevad autod ikka nii jubedad... Ma parema meelega ikka ei sattuks õnnetusse, kui et olen õnnetusse sattudes peast kaitstud.
teisipäev, 29. mai 2007
kasulik seadus
Ergma andis üle eelnõu, mille järgi Riigikogu liikmed ei pea enam kulusid tsekiga tõestama. Lihtsalt makstakse kuluhüvitist 30% palgast ja kõik.
See on hea idee. Aga ei maksa riigikogulastega piirduda. Teate, ma kinnitan teile, et see ajaraisk, mida tekitab riigikogulaste tsekkidega jändamine, on pahtlimäng võrreldes selle ajaraisuga, mis kulub nende tsekiräbalate peale kogu Eesti majanduses. Kui anda kõigile asutustele-ettevõtetele õigus oma töötajatele lihtsalt palgast 30% maksuvabalt kuluhüvitiseks maksta, saavutaksime tohutu mastaabiefekti ja hoiaksime meeletult kokku väärtuslikku tööaega. Mõelge ise, kasu, mis tekib riigikogulaste vabastamisest tsekkidega jandamisest, korrutada kuue tuhandega! (umbes nii palju on iga riigikogulase kohta Eestis muid töötajaid. Tegelikult natuke rohkem, aga ärme ajame asja väga keeruliseks). Isegi kui oletada, et ühe riigikogulase aeg on tavalise inimese ajast neli korda väärtuslikum (saab ta ju keskmiselt neli korda rohkem palka,) (Jagame kuus tuhat veel neljaga), ikkagi oleks meil kasum POOLETEISETUHANDEKORDNE, kui vabastaksime kuluaruannete esitamisest kõik töötajad.
Kas te saate aru, kui lihtne ja ilus! Asendame eelnõus sõnad "riigikogu liige" sõnadega "kõik töötajad" ja me saame poolteist tuhat KORDA kasulikuma seaduse!!!
See on hea idee. Aga ei maksa riigikogulastega piirduda. Teate, ma kinnitan teile, et see ajaraisk, mida tekitab riigikogulaste tsekkidega jändamine, on pahtlimäng võrreldes selle ajaraisuga, mis kulub nende tsekiräbalate peale kogu Eesti majanduses. Kui anda kõigile asutustele-ettevõtetele õigus oma töötajatele lihtsalt palgast 30% maksuvabalt kuluhüvitiseks maksta, saavutaksime tohutu mastaabiefekti ja hoiaksime meeletult kokku väärtuslikku tööaega. Mõelge ise, kasu, mis tekib riigikogulaste vabastamisest tsekkidega jandamisest, korrutada kuue tuhandega! (umbes nii palju on iga riigikogulase kohta Eestis muid töötajaid. Tegelikult natuke rohkem, aga ärme ajame asja väga keeruliseks). Isegi kui oletada, et ühe riigikogulase aeg on tavalise inimese ajast neli korda väärtuslikum (saab ta ju keskmiselt neli korda rohkem palka,) (Jagame kuus tuhat veel neljaga), ikkagi oleks meil kasum POOLETEISETUHANDEKORDNE, kui vabastaksime kuluaruannete esitamisest kõik töötajad.
Kas te saate aru, kui lihtne ja ilus! Asendame eelnõus sõnad "riigikogu liige" sõnadega "kõik töötajad" ja me saame poolteist tuhat KORDA kasulikuma seaduse!!!
esmaspäev, 28. mai 2007
virgad maksuametnikud
Möödunud nädala lõpus sain Maksuametist meili, mis mind, ausalt öeldes, pahandas.
"Olete esitanud oma 2006 a tuludeklaratsiooni . Arvuti
näitab, et olete deklareerinud eluasemelaenu esmakordselt.
Selleks,et tulumaksu tagasi saamise õigsust kontrollida, on vaja meile esitada laenulepingu esimesest lehest ja ostu-müügilepingust esimesest lehest kuni leheni, kus on ostu hind, koopiad. Ehituse korral ka ehitusluba. Dokumendid esitada Endla 8 või faksida minu nimele (faksi number) Mida kiiremini reageerite, seda kiiremini tulub raha.
Küsimuste tekkimisel helistage (telefoninumber)"
No niisugune on juba kord inimloomus. Või vähemalt eestlase loomus. Selle asemel, et rõõmustada: lõpuks ometi!, pahandab: kus te siiamaani olite? No tõega, ma esitasin oma e-tuludeklaratsiooni ikka kohe esimestel päevadel ära, niipea kui sai hakata deklareerima. Miks teatamine, et on vaja faksida kaks dokumenti, võttis aega, mis see teeb, peaaegu kolm kuud? "Mida kiiremini reageerite, seda kiiremini tulub raha. " No kurat, KES meist see venitaja on olnud ???
Reedel läks faks teele.
Ja kas kujutate ette, vaatan mina täna e-maksuametis oma deklaratsiooni seisu, ja mis te arvate? Otsus raha üle kanda on juba tehtud. Eile, pühapäeval. Riigipühal, sealjuures;) Pole midagi öelda, usinad maksuametnikud meil tõesti.
Vean kihla, et te ei teadnudki, et meil oli eile riigipüha ja neile, kes sel päeval töötasid, makstakse topeltpalka;)
"Olete esitanud oma 2006 a tuludeklaratsiooni . Arvuti
näitab, et olete deklareerinud eluasemelaenu esmakordselt.
Selleks,et tulumaksu tagasi saamise õigsust kontrollida, on vaja meile esitada laenulepingu esimesest lehest ja ostu-müügilepingust esimesest lehest kuni leheni, kus on ostu hind, koopiad. Ehituse korral ka ehitusluba. Dokumendid esitada Endla 8 või faksida minu nimele (faksi number) Mida kiiremini reageerite, seda kiiremini tulub raha.
Küsimuste tekkimisel helistage (telefoninumber)"
No niisugune on juba kord inimloomus. Või vähemalt eestlase loomus. Selle asemel, et rõõmustada: lõpuks ometi!, pahandab: kus te siiamaani olite? No tõega, ma esitasin oma e-tuludeklaratsiooni ikka kohe esimestel päevadel ära, niipea kui sai hakata deklareerima. Miks teatamine, et on vaja faksida kaks dokumenti, võttis aega, mis see teeb, peaaegu kolm kuud? "Mida kiiremini reageerite, seda kiiremini tulub raha. " No kurat, KES meist see venitaja on olnud ???
Reedel läks faks teele.
Ja kas kujutate ette, vaatan mina täna e-maksuametis oma deklaratsiooni seisu, ja mis te arvate? Otsus raha üle kanda on juba tehtud. Eile, pühapäeval. Riigipühal, sealjuures;) Pole midagi öelda, usinad maksuametnikud meil tõesti.
Vean kihla, et te ei teadnudki, et meil oli eile riigipüha ja neile, kes sel päeval töötasid, makstakse topeltpalka;)
pühapäev, 27. mai 2007
naabrid
Kui ma naabrite aia peal tärkavaid metsviinapuuvõrseid pildistasin kostis aknast järsku hüsteeriline vene kisa: "Što võ tam fotografiruite?" Ma mõtlesin, et mutike vist kardab, nii ma siis naeratasin hästi malbelt ja seletasi vene keeles, et seda ... taime. Ja tädi rahuneski kohe maha, muutus lahkeks, tuli majast välja ja kutsus mu oma tagaaeda vaatama, vat seal alles on ilu, mida pildistada. Tegelikult pole ma vene naabrite tagaaedade pildistamisest üldse huvitatud, aga kuidas sa nüüd ütled ära. Kõndisin kaasa, kiitsin aeda vene keeles vene ülevoolavusega, pildistasin musta tulpi, mille üle perenaine eriti uhke oli, ja tiiki, mille nad kaldanõlva all korrastanud olid. Mul oli hea meel, et tiik alles oli. Ilmus välja ka kõrvalmaja perenaine, esimene tädike juhatas mu lahkelt ka teise naabri aeda, tegin ka seal viisakalt paar pilti kenast kiviktaimlast, katsudes kaadrist välja jätta maitsetuid konnakujusid. Õnneks ei kujunenud kogu see külalislahkus üleliia pikaks, ma olin ju ikkagi bussi peale minemas. Aga viisaka vestluse käigus jõudsin siiski mainida, et olen sealkandis üles kasvanud, mäletan tiiki lapsepõlvest ja et mu ema elab seal lähedal. Seepeale otsekohe tuvastati mu ema, ahhaa, ta on ju käinud meiega juttu ajamas, see tüse naine prillidega? Tal oli veel operatsioon? Taevake, see on jah minu ema moodi. Tema räägib ka igasugustega. Sobitab uute naabritega tutvust ja. "Te olete isegi natuke oma ema nägu,". Mina jah, olen see ema nägu laps, õde on rohkem isapoolsete sugulaste välimusega, aga see-eest iseloomult rohkem ema moodi kui mina. Seltsiv ja. See on hea omadus, viimasel ajal olen end pingutanud, et ise ka rohkem selline olla.
Ja taevakene, näe, hakkangi muutuma oma emaks! Räägin igasugustega ja sobitan naabritega tutvust. Ja nüüd olen käinud mõrvatud Haitovi lese aias.
reede, 25. mai 2007
kuidas targaks saada
Sel nädalal olen ma töö olnud hõivatud põhiliselt sellega, et üritan vastata audiitorite sürreaalsetele küsimustele aastaaruande kohta, mida ma pole koostanud. Mu oma firma audiitoritele vastas eelmine raamatupidaja, kes aastaaruande tegi. Kuigi ma üritasin end auditi tegemisel kampa sokutada, läks meie oma audit siiski minust täitsa valutult mööda. Keegi mind sinna ei tahtnud ja ega jooksva tööga oli omajagu tegmist, uus inimene nagu ma olen. Polnud aegagi seal kõrval passida. Aga siis hakkasid uudishimutsema emafirma audiitorid. Ja kohe põhjalikult, nii nagu auditeeriks nad meid endid, mitte me emafirmat. Ei loe midagi, et me oleme juba teise autiitorfirma poolt auditeeritud.
Ma küsisin eelmise raamatupidaja käest, kust ta sai selle numbri, mis emafirma audiitorite meelest emafirma numbriga kokku ei lähe. "Ei tea," vastas tema. No kuidas ma seda kontrollin???
No ma siis püüdsin kõigile neile küsimustele vastuseid leida. Sain ise ka kõvasti targemaks. Hea on ju juba ette teada, et mingit aruannet on võimalik saada ainult täpselt aastavahetuse ööl, hiljem programm neid andmeid sellisel kujul enam ei väljasta. Olen avastanud võimalusi programmist andmeid saada. Olen võidelnud programmiga, mis tahab asju teha omamoodi, mitte nii nagu seadus nõuab. Olen olnud sunnitud õppima asju, mille õppimine muidu teadmata ajale edasi oleks lükkunud. Nüüd lükkus edasi ainult käibedeklaratsiooni esitamine, aga mis siis, meil on niikuinii ettemaks, nii et Maksuamet ei pahanda, kui ma maksu tagasiküsimist veidi edasi lükkan. Ja tegelikult tuligi peale seda suurt uurimistööd palju parem käibedeklaratsioon;)
Ma küsisin eelmise raamatupidaja käest, kust ta sai selle numbri, mis emafirma audiitorite meelest emafirma numbriga kokku ei lähe. "Ei tea," vastas tema. No kuidas ma seda kontrollin???
No ma siis püüdsin kõigile neile küsimustele vastuseid leida. Sain ise ka kõvasti targemaks. Hea on ju juba ette teada, et mingit aruannet on võimalik saada ainult täpselt aastavahetuse ööl, hiljem programm neid andmeid sellisel kujul enam ei väljasta. Olen avastanud võimalusi programmist andmeid saada. Olen võidelnud programmiga, mis tahab asju teha omamoodi, mitte nii nagu seadus nõuab. Olen olnud sunnitud õppima asju, mille õppimine muidu teadmata ajale edasi oleks lükkunud. Nüüd lükkus edasi ainult käibedeklaratsiooni esitamine, aga mis siis, meil on niikuinii ettemaks, nii et Maksuamet ei pahanda, kui ma maksu tagasiküsimist veidi edasi lükkan. Ja tegelikult tuligi peale seda suurt uurimistööd palju parem käibedeklaratsioon;)
neljapäev, 24. mai 2007
kes vaatab minu televiisorit?
Kui ma teleka kinni panen, siis ma tõmban digiboksi saba seinast välja. Põhimõtteliselt. Üks tuluke vähem öösel põlemas. Teleka ma lülitan ka ikka nupust välja, mitte ainult puldist. Heakene küll, modemit ma välja ei lülita. Selle sisselülitumine võtab pärast liiga kaua aega. Nii et ikka õhtul telekas klõpsti kinni ja digiboks seinast välja. Hommikuti ma üldse telekat lahti ei tee.
Ja õhtul tulen koju ja tahan seitsmeseid uudiseid vaadata ja hakkan digiboksi seina toppima, aga digiboks on juba seinas. Pooltel juhtudel.
KES KURAT KÄIB SIIN MU TELEKAT VAATAMAS?
Ema käib harva, hoiatab alati ette ja ei julge digiboksi puutudagi. Õde ei käi tavaliselt üldse ja on praegu seal, noh, Korsikal või kusagil.
Sipelgad???
Orav ka ei saa praegu sisse, aken on päeval kinni.
Ja õhtul tulen koju ja tahan seitsmeseid uudiseid vaadata ja hakkan digiboksi seina toppima, aga digiboks on juba seinas. Pooltel juhtudel.
KES KURAT KÄIB SIIN MU TELEKAT VAATAMAS?
Ema käib harva, hoiatab alati ette ja ei julge digiboksi puutudagi. Õde ei käi tavaliselt üldse ja on praegu seal, noh, Korsikal või kusagil.
Sipelgad???
Orav ka ei saa praegu sisse, aken on päeval kinni.
teisipäev, 22. mai 2007
puhkus lõunas
Täna käisin lõunas puhkamas. Kui Tallinnast minema hakkasin, siis sättis siin parajasti vihmale, lõunamaal aga päike paistis, ilm oli algul soe, pärast palav; käisin terve päeva ringi peente õlapaeltega topis ja kõrvetasingi õlad õhtuks ära.
Õunapuud õitsesid.
Sirelid ka.
Tartu vaim lehvis erakordse mahedusega.
Tartu hakid astusid ligi ja vaatasid targaste, pea viltu.
Kesklinn oli täis maalilisi taluõuesid.
Poolel teel tagasi Tallinna hakkas sadama ja niipea kui me vikerkaare alt läbi olime sõitnud, läks rongis nii jahedaks, et pidin oma villase kostüümijaki jälle selga tõmbama.
Homsest jätkub jälle normaalne elu.
Aga Tartus peaks sagedamini käima. Lõunas on mõnus!
pühapäev, 20. mai 2007
aktus
See pidu, kuhu politsei mind kutsus, see oli abipolitsei päev.
Mul on selle kohta kaks tähelepanekut ja üks küsimus.
Tähelepanekud on sellised: kui te olete käinud Draamateatris väljamüüdud esietendusel ja arvate näinud olevat, kuidas Draamateatri saal on täis, siis te eksite. Saalitäis turskeid (abi)politseinikke suudab Draamateatri saali tunduvalt tihkemalt ära täita, kui saalitäis teatrihuvilisi. No meeste ja naiste vahekord on ka, arvata, vastupidine.
Teiseks, tfr sai aukirja koos peaministri, siseministri ja politseiameti peadirektori käepigistusega ja siis veel ühe aukirja. Teised said ka, aga tfr oli ainus, keda ma tundsin. Kõigile kohalviibinutele õnneks aukirja ei antud, kuigi laval lauale kuhjatud virnade kõrguse järgi oli seda esialgu karta küll.
Küsimus on see: miks MIND sinna kutsuti? Mind pole ju isegi abipolitseisse veel vastugi võetud, rääkimata siis veel mingist tegevusest. Ma olen osalenud ühel kiirkoolitusel ja esitanud avalduse koos nõutavate dokumentidega, see on kõik. Niipalju kui mina tean, nad praegu uurivad mu tausta, et kas ma kõlban üldse abipolitseinikuks.
Võimalikud vastusevariandid: kaameramees oli, fotograaf oli, äkki mind kutsuti blogosfääri esindajana? Minu abipolitsinikukoolituse-teemaline postitus saavutas ju erakordse populaarsuse;)
Teine võimalus: mind kutsuti ilu pärast. Mitte et ma eriti ilus oleks, aga võibolla nad arvasid, et nii maskuliinsele üritusele kuluvad mõned lisanaised alati ära. Terve aktuse aja istusin ja kahjatsesin, et ma end üles polnud löönud. Tulin otse töölt.
Mõned oletused minu kutsumise põhjuste kohta on kuidagi seotud vanade nõuka-aegsete miilitsa-naljadega: miks miilitsad käivad alati kolmekesi? No et tõepoolest, arvata, et mind kutsuti ilu pärast, on ilmselt enese ülehindamine, aga võibolla meeldib politseile intelligentne seltskond?
Pärast ametliku osa lõppu pakuti šampust ja suupisteid. Seisin seal, päästvast pokaalist kramplikult kinni hoides, ihuüksi keset võhivõõraid ja mõtlesin, et kultuurinimesed tavatsevad selles olukorras sotsialiseeruda. Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks! Ja laskusingi seltskondlikku vestlusesse ühe aukirja kaenla all hoidva naisabipolitseinikuga, alustades tobeda küsimusega:"Kas olete juba ammu abipolitseinik?" Pärast seltskondlikult sobiva pikkusega (loe: lühikest) vestlust abipolitseinikuga lugesin oma missiooni lõppenuks ja lahkusin, et mitte lasta end maitsvatest suupistetest liigselt ahvatleda. Olin just otsustanud, et mul on hädasti vaja vähemalt paar kilo alla võtta. No tõesti olid head suupisted!
Mul on selle kohta kaks tähelepanekut ja üks küsimus.
Tähelepanekud on sellised: kui te olete käinud Draamateatris väljamüüdud esietendusel ja arvate näinud olevat, kuidas Draamateatri saal on täis, siis te eksite. Saalitäis turskeid (abi)politseinikke suudab Draamateatri saali tunduvalt tihkemalt ära täita, kui saalitäis teatrihuvilisi. No meeste ja naiste vahekord on ka, arvata, vastupidine.
Teiseks, tfr sai aukirja koos peaministri, siseministri ja politseiameti peadirektori käepigistusega ja siis veel ühe aukirja. Teised said ka, aga tfr oli ainus, keda ma tundsin. Kõigile kohalviibinutele õnneks aukirja ei antud, kuigi laval lauale kuhjatud virnade kõrguse järgi oli seda esialgu karta küll.
Küsimus on see: miks MIND sinna kutsuti? Mind pole ju isegi abipolitseisse veel vastugi võetud, rääkimata siis veel mingist tegevusest. Ma olen osalenud ühel kiirkoolitusel ja esitanud avalduse koos nõutavate dokumentidega, see on kõik. Niipalju kui mina tean, nad praegu uurivad mu tausta, et kas ma kõlban üldse abipolitseinikuks.
Võimalikud vastusevariandid: kaameramees oli, fotograaf oli, äkki mind kutsuti blogosfääri esindajana? Minu abipolitsinikukoolituse-teemaline postitus saavutas ju erakordse populaarsuse;)
Teine võimalus: mind kutsuti ilu pärast. Mitte et ma eriti ilus oleks, aga võibolla nad arvasid, et nii maskuliinsele üritusele kuluvad mõned lisanaised alati ära. Terve aktuse aja istusin ja kahjatsesin, et ma end üles polnud löönud. Tulin otse töölt.
Mõned oletused minu kutsumise põhjuste kohta on kuidagi seotud vanade nõuka-aegsete miilitsa-naljadega: miks miilitsad käivad alati kolmekesi? No et tõepoolest, arvata, et mind kutsuti ilu pärast, on ilmselt enese ülehindamine, aga võibolla meeldib politseile intelligentne seltskond?
Pärast ametliku osa lõppu pakuti šampust ja suupisteid. Seisin seal, päästvast pokaalist kramplikult kinni hoides, ihuüksi keset võhivõõraid ja mõtlesin, et kultuurinimesed tavatsevad selles olukorras sotsialiseeruda. Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks! Ja laskusingi seltskondlikku vestlusesse ühe aukirja kaenla all hoidva naisabipolitseinikuga, alustades tobeda küsimusega:"Kas olete juba ammu abipolitseinik?" Pärast seltskondlikult sobiva pikkusega (loe: lühikest) vestlust abipolitseinikuga lugesin oma missiooni lõppenuks ja lahkusin, et mitte lasta end maitsvatest suupistetest liigselt ahvatleda. Olin just otsustanud, et mul on hädasti vaja vähemalt paar kilo alla võtta. No tõesti olid head suupisted!
neljapäev, 17. mai 2007
Päevad pole vennad
Tavaliselt mulle eriti keegi ei helista. Aga täna muudkui helistati. Näiteks helistasid mulle politsei ja kiirabi. Kiirabi andis toru kohe edasi mu emale, kes teatas, et ta on Pirita poes ja kohe viiakse ta sealt ära Keskhaiglasse, noh et ma teaksin otsida, aga politsei kutsus niisama pittu. Audiitorid helistasid ka. Audiitorid tahavad mu käest saada mahukat andmekogumit just niisugusel kujul, nagu neile sobib. Minul neid andmeid niisugusel kujul ei ole ja programm neid nii ei tee ka. Meile pole neid niisugusena vajagi. Mulle tundub, et ka audiitor võiks nüüd järele mõelda, milleks tal neid andmeid vaja on ja mulle ka öelda, et me saaks siin koos mõelda, milline neist tabelitest, mida me teha saame, ta vajadustele kõige paremini vastaks.
esmaspäev, 14. mai 2007
lilled sõbranna juubeliks
Ma läksin lillekimbuga bussi ja jäin istekohast ilma. Ega sellest poleks midagi olnudki, ma olen ju juba istunud terve päeva, ainult lehte lugeda ei olnud eriti mugav; kinnihoidmiseks ei jäänud enam kätt üle. Minu lähedal istus üks onu, mitte enam noor, aga päris vana kah veel mitte. No nii umbes minuvanune, pluss-miinus. Igatahes jah, istet ta mulle ei pakkunud, aga pakkus, et võib mu lillekimpu hoida. Nii me siis sõitsime, mina seisin püsti ja lugesin lehte ja tema istus ja hoidis mu lilli. Väga armas onu selline.
pühapäev, 13. mai 2007
kodutee on leitud!
Ja ma pean kelkima, et pärast pingutavaid otsinguid Rahumäe ja Kadaka tee vahel leidsin ma täiesti iseseisvalt (kaartide väikese abiga) suurepärase Trepi tänava, kus pole ühtegi treppi, jumal tänatud, vaid hoopis kena sile asfalteeritud jalgratta- ja jalakäijatetee, kust on täiesti võimalik kolmanda käiguga üles sõita. Ja üleval on suures valikus jumalikke vaikseid, praktiliselt liikusvabasid tänavaid, mille vahel valides võib koduteed varieerida (kõik on vales suunas, nii et vahet pole). Ma pean ütlema, et Nõmme tee pole kah ülessõitmiseks liiga järsk, lihtsalt seal, kus peaks olema jalrattatee, on praegu kõnniteeremont ja tiheda liikusega sõidutee PLUSS palju ülesmäge on minu jaoks liig.
Tänan kõiki, kes kaasa elasid ja nõuannetega ergutasid:)
Tänan kõiki, kes kaasa elasid ja nõuannetega ergutasid:)
reklaamikriitikat
EMT-l on uus muljetavaldav reklaam, see kus juhatuse liige koosolekulauda sukeldub. Visuaalselt väga nutikalt tehtud. Seltskond, kes koosolekulaua taha on kogunenud, ilmselt nii nutikas enam pole: milleks teleportida juhatuse liiget edasi-tagasi tühipalja allkirja pärast, kui võiks ju teleportida hoopis allkirja? Aga noh, võib ju aru saada ka neist, kes pigem on nendega esimesed kui kasutavad mingeid vanu ülkättesaadavaid tehnilisi lahendusi nagu digiallkiri või midagi muud nii vanamoodsat ja odavat.
laupäev, 12. mai 2007
reede, 11. mai 2007
ega ma ei tahagi teada
Ükspäev tuli telekast uudis, et Paris Hilton pannakse trellide taha. Näidati pilti, kuidas ta kohtust tuli ja siis näidati võimalikku tulevast kongi. Ja öeldi, et kosmeetika võetakse talt ära. Ainult seda ei öeldud, mille eest ta pokri pistetakse. Muidu ikka krimiuudistes korratakse alati üle, milles see tüüp süüdi mõisteti, kelle ma nüüd kinni paneme, ükskõik, mitmendat korda seda uudist juba korratakse ja ükskõik, kui palju ja põhjalikult sellest enne juba juttu on olnud. Aga noh, Paris Hiltoni tegudega on ju ometi KÕIK niikuinii kursis, nii et uudises on väga oluline näidata mingit suvalist kongi, millesarnases ta suvel võibolla istuma hakkab, ja pole oluline üle korrata, mille eest.
Millegipärast tuli see mulle täna hommikul meelde. Ja veel tuli meelde, et ma ju olen seda Paris Hiltoni kohtust tulemise pilti juba näinud ja kuulnud seda juttu, et näe pannakse kinni, aga ka tookord ei öelnud keegi, mille eest. Nii ma siis ei teagi seda mida KÕIK teavad.
Ega mind tegelikult ei huvita ka.
Millegipärast tuli see mulle täna hommikul meelde. Ja veel tuli meelde, et ma ju olen seda Paris Hiltoni kohtust tulemise pilti juba näinud ja kuulnud seda juttu, et näe pannakse kinni, aga ka tookord ei öelnud keegi, mille eest. Nii ma siis ei teagi seda mida KÕIK teavad.
Ega mind tegelikult ei huvita ka.
neljapäev, 10. mai 2007
SAF
Mu raamatupidamisprogramm on nagu arvutimäng. Ilma juhendita;) Ma olengi ainult mingeid ilma juhenditeta mänge mänginud, ma ei tea, võibolla ametlikult ostetud mängudel on juhendid ka. Raamatupidamisprogrammil oleks küll juhend nagu olemas, aga see ei juhata kuidagi üldse seda, mida vaja. Noh, et mida ma tegema peaks, et saada seda mida ma tahan. Pärast mõningat frustratsiooniperioodi hakkad siis lihtsalt huvi pärast näppima, et "mis siis saab, kui ma nii teen". No teeb. Kord läheb hästi, siis jälle mitte; kui üks meetod ei aita, sii proovime midagi muud. Kui kõik variandid on läbi proovitud, hakkab vaikselt mõikama, mis loogikaga asi on üles ehitatud ja mis tegevused edu toovad. Punkte hakkab kogunema ja asi läheb aina huvitavamaks.
Ma arvan, et ma olen juba teisel levelil;)
Ma arvan, et ma olen juba teisel levelil;)
kolmapäev, 9. mai 2007
süüdlased on leitud!
27. aprillist peale on nii venelased kui eestlased tegelenud ühe tähtsa tööga - süüdlase otsimisega. Venelased on selles küsimuses suhteliselt ühte meelt. Kesse tegi? - Ansip tegi. Ansip on süüdi ja astugu tagasi. Eestlaste hulgas valitseb see-eest arvamuste paljusus; umbes sada tuhat arvab, et tagasi peaks astuma Savisaar; on neid, kes nõustuvad venelastega, et las Ansip astub; siis veel on arvatud et las Juhan Kivirähk astub, politsed süüdistatakse kah, aga neilt ei oodata mitte tagasiastumist, pigem leitakse, et vähe astuti ette; noh eks neid süüdistusi ole veel.
Süüdlase otsimine on muidugi igasuguse kriisisituatsiooni puhul esmatähtis, küll pärast jõuab mõelda, et kuidas edasi või et mida peaks tegema, et olukord rahuneks.
Niisiis: ka minul on tegelik süüdlane teada:
süüdi oleme meie. Jah, meie, intelligendid, humanistid, raamatukoid ja prillipapad (otškariki, intelligentõ proklatõje). Meie, kes me usume, et asju saab ajada mõistlikult ja heaga, kes me arvame, et inimesed on targad, aga unustame, et rahvas on loll. Meie tegime andestamatu vea. Me olime heatahtlikud ja järeleandlikud kuni viimase piirini, jättes sellega sellega mulje, et oleme nõrgad ja provotseerisime sellega rahvarämpsu meie nõrkust ära kasutama.
Ähh, mis ma ikka pikalt heietan. Viimasel ajal on suurima panuse minu filosoofilisse arengusse andnud Kanal 2-s jooksev Supernanny saade. Praktiliselt igas peres tuleb superlapsehoidjal õpetada vanematele enesekehtestamist. Armasta oma lapsi, tegele nendega, suhtle nendega, vaata, et nende vajadused oleks rahuldatud, aga kui nad jonnivad, ole järeleandmatu ja järjekindel. Ära premeeri neid halva käitumis eest.
Ja lapsed on õnnelikud ja rahulikud, niipea kui nad veenduvad, et ohjad on vanemate käes.
Sorry, ma arvan, et meie venelastele on praegu vaja demonstreerida, et Eesti riik on piisavalt tugev, et siinseid elanikke vaos hioda. Venelane austab ainult tugevat riiki. Nii vastumeelne kui tugev riik ka eestlase olemusele poleks, praegu on meil seda vaja, et meie venelased end jälle rahulikult ja kindlalt tunneks, et kodurahu taastuks. No ei hakka venelane uskuma, et teda Eestis armastatakse, kui ei peksta üldse!
Süüdlase otsimine on muidugi igasuguse kriisisituatsiooni puhul esmatähtis, küll pärast jõuab mõelda, et kuidas edasi või et mida peaks tegema, et olukord rahuneks.
Niisiis: ka minul on tegelik süüdlane teada:
süüdi oleme meie. Jah, meie, intelligendid, humanistid, raamatukoid ja prillipapad (otškariki, intelligentõ proklatõje). Meie, kes me usume, et asju saab ajada mõistlikult ja heaga, kes me arvame, et inimesed on targad, aga unustame, et rahvas on loll. Meie tegime andestamatu vea. Me olime heatahtlikud ja järeleandlikud kuni viimase piirini, jättes sellega sellega mulje, et oleme nõrgad ja provotseerisime sellega rahvarämpsu meie nõrkust ära kasutama.
Ähh, mis ma ikka pikalt heietan. Viimasel ajal on suurima panuse minu filosoofilisse arengusse andnud Kanal 2-s jooksev Supernanny saade. Praktiliselt igas peres tuleb superlapsehoidjal õpetada vanematele enesekehtestamist. Armasta oma lapsi, tegele nendega, suhtle nendega, vaata, et nende vajadused oleks rahuldatud, aga kui nad jonnivad, ole järeleandmatu ja järjekindel. Ära premeeri neid halva käitumis eest.
Ja lapsed on õnnelikud ja rahulikud, niipea kui nad veenduvad, et ohjad on vanemate käes.
Sorry, ma arvan, et meie venelastele on praegu vaja demonstreerida, et Eesti riik on piisavalt tugev, et siinseid elanikke vaos hioda. Venelane austab ainult tugevat riiki. Nii vastumeelne kui tugev riik ka eestlase olemusele poleks, praegu on meil seda vaja, et meie venelased end jälle rahulikult ja kindlalt tunneks, et kodurahu taastuks. No ei hakka venelane uskuma, et teda Eestis armastatakse, kui ei peksta üldse!
teisipäev, 8. mai 2007
mäest alla ja mäest üles
Jalgrattahooaeg on siis nüüd päris käes: ma tulen hommikul rattaga tööle. Juba teist hommikut sel aastal. Siia töökohta üleüldse teist hommikut. Minu senine kogemus: ma elan väga kõrgel. Hommikul alla tööle tulla on igatepidi hea, nii Nõmme mäest kui tagant Kadaka puiesteed pidi; Nõmme mäest saab siiski kiiremini. Aga kust üles tagasi hea oleks, seda ma pole veel avastanud. Eile leidsin metsast ühe trepi, sest Kadaka puiesteed pidi olen ma paar korda oma elus juba proovinud üles sõita ja ma juba tean, et ei jaksa ja Nõmme tee paistis juba silmaga vaadates eriti ebasobiv ülesminekukoht olevat, oma kõnniteeremondiga ja puha. Nii et ma suundusin vahepealsid võimalusi otsima. Ja leidsin trepi.
No küll seda treppi ikka oli!
Tuleb edasi otsida.
No küll seda treppi ikka oli!
Tuleb edasi otsida.
esmaspäev, 7. mai 2007
tropid kõrvast välja!
Lugupeetud rulluisutajad!
Võtke palun jalgttateel sõites kõrvaklapid kõrvast, et te kuuleks tagant lähenevad jagratast ja võiksite end hoida ohu eest. Uskuge mind, ei ole tore sellel kiirusel jagrtatta alla jääda, olgu teie isiklik muusika nii lahe kui tahes.
Tegelikult pole teil jagrattateele üldse asja. Tehniliselt võttes olete te jalakäijad ja peaksite hoiduma kõnniteele, aga olgu, ega teil pole ju tõesti kusagil eriti sõita, jagame siis pealegi teiega jagrattateed, aga olge teie ka viisakad, eks.
Teie
jagrattur.
PS. Mul on jagrattakell ka täitsa olemas, kui te seda ainult kuuleksite!
Võtke palun jalgttateel sõites kõrvaklapid kõrvast, et te kuuleks tagant lähenevad jagratast ja võiksite end hoida ohu eest. Uskuge mind, ei ole tore sellel kiirusel jagrtatta alla jääda, olgu teie isiklik muusika nii lahe kui tahes.
Tegelikult pole teil jagrattateele üldse asja. Tehniliselt võttes olete te jalakäijad ja peaksite hoiduma kõnniteele, aga olgu, ega teil pole ju tõesti kusagil eriti sõita, jagame siis pealegi teiega jagrattateed, aga olge teie ka viisakad, eks.
Teie
jagrattur.
PS. Mul on jagrattakell ka täitsa olemas, kui te seda ainult kuuleksite!
laupäev, 5. mai 2007
Väljaõpe
Täna käisin abipolitseinikukoolitusel.
Auditoorium oli täis, karvaseid ja sulelisi, nende hulgas neli naist.
Kõigepealt meile räägiti midagi, seadustest, alustades põhiseadusega... ei, kõigepealt öeldi meile, et täna võtavad Paikuse kooli inimesed üle, et meie oleme juba nädal aega vahetpidamata õpetanud, las nüüd nemad õpetavad. Siis saadi esitlustehnika tööle ja SIIS räägiti natuke seadustest ja värki. Et me lähtume rangelt seadusandlikest aktidest - mis on muidugi hea asi, mida agaratele algajatele korrakaitsjatele alati meenutada maksab. Kuna aega oli vähe ja tavalise kahekümnekahetunnise koolituse asemel pidime me hakkama saama kaheksa tunniga, meenutas lektor kõigepealt abipolitsei ajaloolisi juuri ja kahetses kibedalt, et ta oli Paikusele maha unustanud nõukogudeaegse rahvamalevlase punase käesideme kirjaga družinnik. Hea sõnaga meenutati ka ühiskondlikke autoinspektoreid ja peale Kodukaitset jõuti siis tänapäevase abipolitseiniku institutsioonini. Saime ka teada, et Pärnus oli olnud üle aegade kõige rahulikum volbriöö, kuigi lõhuti muidugi ka, nii bussijaamas kui mujal. Noh ja nii edasi.Ei, natuke ikka räägiti asjast ka. Et mihuke on abipolitsiniku märk ja kuidas näeb välja meie töötõend või kuidas seda asja kutsutakse.
Järgmine oli kehaline kasvatus.
Meid viidi võimlasse, paluti jalanõud ära võtta ja üks väga tõhusa välimusega kutt näitas meile matil, kuidas vaenlast kahjutuks teha. No ma olen selliseid asju enne kah filmides näinud. Aga kui öeldi, et võtke paaridesse ja proovige kah, siis vaatasin igatahes ringi, et kuhu see mu aditooriumi-pinginaaber, minusugune vanem naisterahvas, jäi. Ja tema juba muidugi otsis mind. Kumbki meist ei söandanud teisel kätt selja taha väänata ja matsuga matile kukutada. Ja kogu sellest kambast söandas seda vast kolm-neli inimest, ma vaatasin. Tõhus kutt näitas meile veel igasugu jõhkraid võtteid, mida oli igati tore vaadata. Kuidas inimese pikali saab, ja kuidas tal käed selja taha raudu panna ja kuidas ta pärast püsti saada. Kõik ilma ühtegi sõna rääkimata, ainult jõu ja osavate võtetega. Ma sain kõigest aru, niikaua kui ma vaatasin. Aga järele teha ei osanud ja ei söandanud proovidagi.
Pärast kumminuiakäsitlusõpetust said siiski kõik harjutada, kuidas karjuda "Seis, politsei" ("kõvemini!") ja poksikotile kõigest jõust nuiaga äiata: esiteks vastu kätt, siis kombineeritud löök kõigepealt käsi ja siis kohe jalg ja lõpuks nuiaga rindu ("löö, mitte ära tõuka!"). Kõrvalt vaadata oli seda kõike kohati lõbus ja kohati õudne. Mõni mees tungis poksikotile kallale hüsteerilise tigedusega, mõni uskumatu kohmakusega, nii mõnigi pillas kumminuia maha, aga tütarlaps, kelle jalakene löögi peal koketselt põlvest kõverdatuna selja taga õhku kerkis, oli lihtsalt armas. Imeselgesti kerkis mu silme ette pilt, kuidas ta pätile oma kotikesega virutab: ülevalt paremalt vastu kätt ja kohe sama hooga alt vasakult vastu jalga.
Kuidas oleks ise sellise kumminuiaga selline kogu keha jõuga antud hoop saada... üks mahapillatud kumminuiadest veeres hooga mitme meetri kauguselt minuni ja ma pidasin selle hoo jalaga kinni ja see läks vastu pahkluid... ai.
Söögivahetund kestis pool tundi. Anti kanalihaga bagett, hiina kapsa leht ja majonees ja ananassitükk oli kah vahel. Juua anti ilma mullita vett, väga kultuurne.
Siis tuli üks tädi ja rääkis kuri- ja väärtegudest ja luges meile hulga asjakohaseid paragrahve ette ja see tundus juba päris asjalik jutt olevat. No tädi oli ikkagi juurat õppinud ja prokurörina töötanud ja intelligentne jutt läheb mulle üldse hästi peale, aga igaühele muidugi mitte. Eks peale lõunasööki kippus meestele uni ka peale muidugi.
Poole nelja paiku öeldi meile, et kui küsimusi rohkem ei ole, siis on kõik ja need avaldused, mille blanketid teile hommikul välja jagati, täitke ära ja viige Põhja politseiprefektuuri sinna Kalevi juurde. Meie kahekümnekahetunnist koolitust asendav kaheksatunnine õppepäev oli viie tunniga läbi saanud, kui söögivahetund maha arvestada.
Mis edasi saab, seda Paikuse omad muidugi ei teadnud. Mina ka ei tea. Läksin Kalevi juures bussist maha, et oma avaldus ära viia, aga suure politseimaja väravas oli hoopis Kalevi koomipood (kinni) ja ei ühtegi viita, et kustpoolt sisse saab. Läksin siis mööda tänavat edasi sissepääsu otsima. Aed sai otsa, vahepeal oli üks autovärav (kinni) ja ei ühtki kohta, kust sisse oleks saanud. Võibolla oleks pidanud teiselt poolt ringi minema? Ma ei hakanud tagasi minema. Olin juba pool maad järgmisse bussipeatusesse maha käinud. Ma arvan, et tegelikult oleks need Paikuse omad pidanud ikka need avaldused sealsamas kokku korjama, nad lihtsalt ei saanud asjast õigesti aru. Ma pole kindel, et need Paikuse omad ka õigesti teavad, kuhu Tallinnas neid avaldusi viima peaks.
Kodu poole sõitma sattusin ühes bussis Otiga, kes algul oli valesse klassiruumi sattunud ja kuulanud kaitseliitlastest abipolitseinike koolitust. See olla palju põnevam olnud, kaitsevarustus ja kiivrid ja värgid ja mundrid ja käsuliinid ja. Ott oleks tahtnud kangesti kaitseliitlaste juurde jääda, aga teda ikka ei lubatud. Otile valmistas see väljaõpe pettumuse, ta oootas küll paremat ja põnevamat ja. Mina ausalt öeldes kahtlustasin kohe, et et ega sealt midagi asjalikku ei tule.
Ott leidis, et oleks põnev küll seista ahelikus ja märatsevaid inimesi tagasi lüüa. Mina loodan kogu südamest, et ma sellisest kogemusest pääsen. Ma TÕESTI ei taha kedagi kumminuiaga lüüa, ja ma kardan, et käte selja taha väänamisega ei saa ma lihtsalt hakkama. Nii et meil olid Otiga mõnes asjas üpris vastandlikud tunded, aga meil oli ikkagi meeldiv teineteisega vestelda. Muidugi Ott oli kena poiss ka, tal olid väga ilusad prillid ja must nahktagi ja ta oli minust ainult veidike lühem (mina olen meeterkuuskümmend) ja tunduvalt saledam.
Vat meie hakkamegi teid kaitsma.
Auditoorium oli täis, karvaseid ja sulelisi, nende hulgas neli naist.
Kõigepealt meile räägiti midagi, seadustest, alustades põhiseadusega... ei, kõigepealt öeldi meile, et täna võtavad Paikuse kooli inimesed üle, et meie oleme juba nädal aega vahetpidamata õpetanud, las nüüd nemad õpetavad. Siis saadi esitlustehnika tööle ja SIIS räägiti natuke seadustest ja värki. Et me lähtume rangelt seadusandlikest aktidest - mis on muidugi hea asi, mida agaratele algajatele korrakaitsjatele alati meenutada maksab. Kuna aega oli vähe ja tavalise kahekümnekahetunnise koolituse asemel pidime me hakkama saama kaheksa tunniga, meenutas lektor kõigepealt abipolitsei ajaloolisi juuri ja kahetses kibedalt, et ta oli Paikusele maha unustanud nõukogudeaegse rahvamalevlase punase käesideme kirjaga družinnik. Hea sõnaga meenutati ka ühiskondlikke autoinspektoreid ja peale Kodukaitset jõuti siis tänapäevase abipolitseiniku institutsioonini. Saime ka teada, et Pärnus oli olnud üle aegade kõige rahulikum volbriöö, kuigi lõhuti muidugi ka, nii bussijaamas kui mujal. Noh ja nii edasi.Ei, natuke ikka räägiti asjast ka. Et mihuke on abipolitsiniku märk ja kuidas näeb välja meie töötõend või kuidas seda asja kutsutakse.
Järgmine oli kehaline kasvatus.
Meid viidi võimlasse, paluti jalanõud ära võtta ja üks väga tõhusa välimusega kutt näitas meile matil, kuidas vaenlast kahjutuks teha. No ma olen selliseid asju enne kah filmides näinud. Aga kui öeldi, et võtke paaridesse ja proovige kah, siis vaatasin igatahes ringi, et kuhu see mu aditooriumi-pinginaaber, minusugune vanem naisterahvas, jäi. Ja tema juba muidugi otsis mind. Kumbki meist ei söandanud teisel kätt selja taha väänata ja matsuga matile kukutada. Ja kogu sellest kambast söandas seda vast kolm-neli inimest, ma vaatasin. Tõhus kutt näitas meile veel igasugu jõhkraid võtteid, mida oli igati tore vaadata. Kuidas inimese pikali saab, ja kuidas tal käed selja taha raudu panna ja kuidas ta pärast püsti saada. Kõik ilma ühtegi sõna rääkimata, ainult jõu ja osavate võtetega. Ma sain kõigest aru, niikaua kui ma vaatasin. Aga järele teha ei osanud ja ei söandanud proovidagi.
Pärast kumminuiakäsitlusõpetust said siiski kõik harjutada, kuidas karjuda "Seis, politsei" ("kõvemini!") ja poksikotile kõigest jõust nuiaga äiata: esiteks vastu kätt, siis kombineeritud löök kõigepealt käsi ja siis kohe jalg ja lõpuks nuiaga rindu ("löö, mitte ära tõuka!"). Kõrvalt vaadata oli seda kõike kohati lõbus ja kohati õudne. Mõni mees tungis poksikotile kallale hüsteerilise tigedusega, mõni uskumatu kohmakusega, nii mõnigi pillas kumminuia maha, aga tütarlaps, kelle jalakene löögi peal koketselt põlvest kõverdatuna selja taga õhku kerkis, oli lihtsalt armas. Imeselgesti kerkis mu silme ette pilt, kuidas ta pätile oma kotikesega virutab: ülevalt paremalt vastu kätt ja kohe sama hooga alt vasakult vastu jalga.
Kuidas oleks ise sellise kumminuiaga selline kogu keha jõuga antud hoop saada... üks mahapillatud kumminuiadest veeres hooga mitme meetri kauguselt minuni ja ma pidasin selle hoo jalaga kinni ja see läks vastu pahkluid... ai.
Söögivahetund kestis pool tundi. Anti kanalihaga bagett, hiina kapsa leht ja majonees ja ananassitükk oli kah vahel. Juua anti ilma mullita vett, väga kultuurne.
Siis tuli üks tädi ja rääkis kuri- ja väärtegudest ja luges meile hulga asjakohaseid paragrahve ette ja see tundus juba päris asjalik jutt olevat. No tädi oli ikkagi juurat õppinud ja prokurörina töötanud ja intelligentne jutt läheb mulle üldse hästi peale, aga igaühele muidugi mitte. Eks peale lõunasööki kippus meestele uni ka peale muidugi.
Poole nelja paiku öeldi meile, et kui küsimusi rohkem ei ole, siis on kõik ja need avaldused, mille blanketid teile hommikul välja jagati, täitke ära ja viige Põhja politseiprefektuuri sinna Kalevi juurde. Meie kahekümnekahetunnist koolitust asendav kaheksatunnine õppepäev oli viie tunniga läbi saanud, kui söögivahetund maha arvestada.
Mis edasi saab, seda Paikuse omad muidugi ei teadnud. Mina ka ei tea. Läksin Kalevi juures bussist maha, et oma avaldus ära viia, aga suure politseimaja väravas oli hoopis Kalevi koomipood (kinni) ja ei ühtegi viita, et kustpoolt sisse saab. Läksin siis mööda tänavat edasi sissepääsu otsima. Aed sai otsa, vahepeal oli üks autovärav (kinni) ja ei ühtki kohta, kust sisse oleks saanud. Võibolla oleks pidanud teiselt poolt ringi minema? Ma ei hakanud tagasi minema. Olin juba pool maad järgmisse bussipeatusesse maha käinud. Ma arvan, et tegelikult oleks need Paikuse omad pidanud ikka need avaldused sealsamas kokku korjama, nad lihtsalt ei saanud asjast õigesti aru. Ma pole kindel, et need Paikuse omad ka õigesti teavad, kuhu Tallinnas neid avaldusi viima peaks.
Kodu poole sõitma sattusin ühes bussis Otiga, kes algul oli valesse klassiruumi sattunud ja kuulanud kaitseliitlastest abipolitseinike koolitust. See olla palju põnevam olnud, kaitsevarustus ja kiivrid ja värgid ja mundrid ja käsuliinid ja. Ott oleks tahtnud kangesti kaitseliitlaste juurde jääda, aga teda ikka ei lubatud. Otile valmistas see väljaõpe pettumuse, ta oootas küll paremat ja põnevamat ja. Mina ausalt öeldes kahtlustasin kohe, et et ega sealt midagi asjalikku ei tule.
Ott leidis, et oleks põnev küll seista ahelikus ja märatsevaid inimesi tagasi lüüa. Mina loodan kogu südamest, et ma sellisest kogemusest pääsen. Ma TÕESTI ei taha kedagi kumminuiaga lüüa, ja ma kardan, et käte selja taha väänamisega ei saa ma lihtsalt hakkama. Nii et meil olid Otiga mõnes asjas üpris vastandlikud tunded, aga meil oli ikkagi meeldiv teineteisega vestelda. Muidugi Ott oli kena poiss ka, tal olid väga ilusad prillid ja must nahktagi ja ta oli minust ainult veidike lühem (mina olen meeterkuuskümmend) ja tunduvalt saledam.
Vat meie hakkamegi teid kaitsma.
reede, 4. mai 2007
Sofie vabandas Savisaare ees! (Delfi)
Minu ema internetikasutus piirdub ilmselt ühe saidiga: Savisaare -vastase allkirjade kogumisega. Iga kord, kui me vestleme, raporteerib ta õhinaga, kui palju juba allkirju on kogunenud. Ja mu ema pole ainus. Lasin ennast hasardist kaasa kiskuda ja andsin kah allkirja Savisaare tagasiastumiseks. Nüüd on natuke piinlik.
Ma ei saa täpselt aru, miks Savisaart alati nii suure vaenlasena on kujutatud. Minul on poliitikas teised eelistused ja Savisaare pooldaja ma sellepärast ei ole, aga mind häirib Savisaare-vastase hüsteeria irratsionaalsus. Juba ammu. Juba väga pikka aega on Savisaar olnud - mõnede meediaväljaannete ja veel mõne jaoks - Eesti rahva vaenlane number üks. Miks? Andis pensionäridele vissada krooni? On see siis paha? Ostis Keila-Joal suvila? See sõbrahind oli muidugi kahtlane, aga ega siis Savisaar pole ainus, kes kinnisvaralt kahtlast tulu on lõiganud, tema on lihtsalt ainus, kelle pattu iial ei unustata. Lindiskandaal. Sellest räägitakse umbes nii, nagu oleks Savisaar poliitikute kõnelusi salaja pealt kuulanud ja lindistanud. Tegelikult ta ju lindistas ainult omaenda vestlusi, kuigi, jah vestluspartneri teadmata. Kas need partnerid ütlesid talle siis nelja silma all asju, mis mitte mingil tingimusel ei tohi avalikuks tulla??? Ja kas sel juhul pole need vestluspartnerid veel kahtlasemad kui Savisaar?
No ja nüüd võtame siis Tallinna linnapead maha. Mille eest? Ei hoidnud ära rahutusi Tallinnas? Oot, kas Savisaar on siis tõesti kõige suurem süüdlane? Kritiseeris Ansipit? Isegi opositsioonipoliitikul on õigus oma arvamusele. Oleks muidugi kena olnud, kui Savisaar nagu üks mees seisnuks valitsuse selja taga, aga noh, ta ei teinud seda, ja ta polnud ainus; kas valitsuse kritiseerimine on põhjus linnapea tagandamiseks??? Mis puutub see linna ja selle valitsemisse? No ja vabandas venelaste ees, õudne, õudne. "Vabandas venelaste ees" on tüüpiline Delfi pealkiri. Ma lugesin artiklit ennast ka ja ei leidnud, et Savisaar oleks midagi väga valesti öelnud. Kas vabandamise on siis kohe iseenesest ja automaatselt nii väär tegevus? Üldiselt muidugi mitte, aga siis küll, kui seda teeb Savisaar.
Ühesõnaga, Savisaar ei ole praegu teps mitte meie kõige suurem probleem ja tema mahavõtmine on täiesti ... asjakohatu. Puhas hüsteeria.
Ja neile, kes lugeda ei viitsi, kordan ma igaks juhuks veelkord üle: mina pole Savisaare pooldaja.
Ma lihtsalt arvan, et viga oli allkirja andmine Savisaare vastu. Demokraatlikus riigis piisab täiesti sellest, et EI hääleta ebasümpaatse poliitiku POOLT.
Ma ei saa täpselt aru, miks Savisaart alati nii suure vaenlasena on kujutatud. Minul on poliitikas teised eelistused ja Savisaare pooldaja ma sellepärast ei ole, aga mind häirib Savisaare-vastase hüsteeria irratsionaalsus. Juba ammu. Juba väga pikka aega on Savisaar olnud - mõnede meediaväljaannete ja veel mõne jaoks - Eesti rahva vaenlane number üks. Miks? Andis pensionäridele vissada krooni? On see siis paha? Ostis Keila-Joal suvila? See sõbrahind oli muidugi kahtlane, aga ega siis Savisaar pole ainus, kes kinnisvaralt kahtlast tulu on lõiganud, tema on lihtsalt ainus, kelle pattu iial ei unustata. Lindiskandaal. Sellest räägitakse umbes nii, nagu oleks Savisaar poliitikute kõnelusi salaja pealt kuulanud ja lindistanud. Tegelikult ta ju lindistas ainult omaenda vestlusi, kuigi, jah vestluspartneri teadmata. Kas need partnerid ütlesid talle siis nelja silma all asju, mis mitte mingil tingimusel ei tohi avalikuks tulla??? Ja kas sel juhul pole need vestluspartnerid veel kahtlasemad kui Savisaar?
No ja nüüd võtame siis Tallinna linnapead maha. Mille eest? Ei hoidnud ära rahutusi Tallinnas? Oot, kas Savisaar on siis tõesti kõige suurem süüdlane? Kritiseeris Ansipit? Isegi opositsioonipoliitikul on õigus oma arvamusele. Oleks muidugi kena olnud, kui Savisaar nagu üks mees seisnuks valitsuse selja taga, aga noh, ta ei teinud seda, ja ta polnud ainus; kas valitsuse kritiseerimine on põhjus linnapea tagandamiseks??? Mis puutub see linna ja selle valitsemisse? No ja vabandas venelaste ees, õudne, õudne. "Vabandas venelaste ees" on tüüpiline Delfi pealkiri. Ma lugesin artiklit ennast ka ja ei leidnud, et Savisaar oleks midagi väga valesti öelnud. Kas vabandamise on siis kohe iseenesest ja automaatselt nii väär tegevus? Üldiselt muidugi mitte, aga siis küll, kui seda teeb Savisaar.
Ühesõnaga, Savisaar ei ole praegu teps mitte meie kõige suurem probleem ja tema mahavõtmine on täiesti ... asjakohatu. Puhas hüsteeria.
Ja neile, kes lugeda ei viitsi, kordan ma igaks juhuks veelkord üle: mina pole Savisaare pooldaja.
Ma lihtsalt arvan, et viga oli allkirja andmine Savisaare vastu. Demokraatlikus riigis piisab täiesti sellest, et EI hääleta ebasümpaatse poliitiku POOLT.
eestlane muutus jutukaks:
Ülemusel oli täna sünnipäev. Juubel koguni. Anti võileiva- ja päristorti ja muidugi ohtralt sampust (oi. see kuramuse bloger ei tee katusega essi:().
Kui kohv oli joodud, läksid tööinimesed tööle tagasi, kontorirahvas jäi aga veel laua äärde jututama. "No seletage te mulle, öeldakse, et venelastega tuleb dialoogi pidada, aga mida ma neile rääkima peaksin, et nad aru saaks?" tahtis Tiia teada. "Kas ma pean neile rääkima kahekümnendatest ja kolmekümnendatest aastatest, mis meil siin sel ajal oli, kui kultuurne ja jõukas, ja kui kehvalt samal ajal Venemaal elati?"
Tõepoolest, kuna meie kaks vene töömeest olid läinud ära tööd tegema, siis oli ilmselgelt saabunud parim hetk vene küsimuses dialoogi pidamiseks.
Väga eestlaslik.
Jajah, dialoogi on ikka palju mugavam pidada, kui pole teist poolt segamas.
Ja miks peaks me dialoogi pidamiseks enne teise poole seisukohtadega tutvuma? Me ju teame niigi, et venelased tahavad lihtsalt ise ülemrahvas olla ja ei tahagi eesti keelt ära õppida ja üleüldse venelased vandaalitsesid...
Aga mina tunnen ainult niisugusi venelasi, kes on eesti keelt õppinud; mõni on sellega toime tulnud paremini ja mõni halvemini ja need, kes paremini toime tulid, elavad reeglina paremini; ma ei tunne ühtegi venelast, kes oleks vandaalitsenud ja need venelased, kelle blogisid ma viimasel ajal lugenud olen, on KÕIK vandaalitsemise vastu ja üldiselt pole neil ka midagi pronkssõduri ümberpaigutamise vastu (ainult selle ümberpaigutamise viisi vastu ja põhimõtteliselt olen ma selles ju nendega ühte meelt: peaasi, et ei tuleks öösel punast kraanat!).
Sittagi te teate, kuidas venelased mõtlevad.
Ma olen ise samasugune. Minagi pole mingit dialoogi pidanud. Ühele õigele eestlasele ei passi ju minna ja lihtsalt suhtlema hakata!
Kui kohv oli joodud, läksid tööinimesed tööle tagasi, kontorirahvas jäi aga veel laua äärde jututama. "No seletage te mulle, öeldakse, et venelastega tuleb dialoogi pidada, aga mida ma neile rääkima peaksin, et nad aru saaks?" tahtis Tiia teada. "Kas ma pean neile rääkima kahekümnendatest ja kolmekümnendatest aastatest, mis meil siin sel ajal oli, kui kultuurne ja jõukas, ja kui kehvalt samal ajal Venemaal elati?"
Tõepoolest, kuna meie kaks vene töömeest olid läinud ära tööd tegema, siis oli ilmselgelt saabunud parim hetk vene küsimuses dialoogi pidamiseks.
Väga eestlaslik.
Jajah, dialoogi on ikka palju mugavam pidada, kui pole teist poolt segamas.
Ja miks peaks me dialoogi pidamiseks enne teise poole seisukohtadega tutvuma? Me ju teame niigi, et venelased tahavad lihtsalt ise ülemrahvas olla ja ei tahagi eesti keelt ära õppida ja üleüldse venelased vandaalitsesid...
Aga mina tunnen ainult niisugusi venelasi, kes on eesti keelt õppinud; mõni on sellega toime tulnud paremini ja mõni halvemini ja need, kes paremini toime tulid, elavad reeglina paremini; ma ei tunne ühtegi venelast, kes oleks vandaalitsenud ja need venelased, kelle blogisid ma viimasel ajal lugenud olen, on KÕIK vandaalitsemise vastu ja üldiselt pole neil ka midagi pronkssõduri ümberpaigutamise vastu (ainult selle ümberpaigutamise viisi vastu ja põhimõtteliselt olen ma selles ju nendega ühte meelt: peaasi, et ei tuleks öösel punast kraanat!).
Sittagi te teate, kuidas venelased mõtlevad.
Ma olen ise samasugune. Minagi pole mingit dialoogi pidanud. Ühele õigele eestlasele ei passi ju minna ja lihtsalt suhtlema hakata!
ajutine kodu
Mu oma blogiserver on untsus. Provider lubas eilseks või üleeilseks ära parandada, aga pole seda teinud. Tal on vist muud tegemist. Äkki on ta liiga hõivatud venelaste it-rünnakute tõrjumisega mingil tähtsamal saidil? Ma ei julge teda häirida. Samas, vajadus blogida on viimastel päevadel eriti suur, nii et pidin sisse seadma ajutise laagripaiga.
Nii, kuidas see siis töötab?
Nii, kuidas see siis töötab?
Tellimine:
Postitused (Atom)