Vana, aga vastik lugu. Äripäev sakib.

Aastaaruande koostamine on teadagi raamatupidaja Aasta Tegu. Kontrollid ja võrdled lõppenud aasta kontode saldod, teed lõpetamiskanded, otsid üles ja parandad pisimadki vead, võrdled Maksuameti, pankade, klientide ja hankijatega ja lõpuks koostad praktiliselt iga bilansirea kohta mõne lisa; siis paljundad saadud paberipaki, korjad igale leheküljele juurde juhatuse allkirjad, paned ühe komplekti lahtiste lehtedena, nagu nõutud, ümbrikku ja viid Äriregistrisse, ülejäänud jagad juhatusele, muist koopiaid paned kausta. Suur töö.
Läheb mööda pool aastat või rohkemgi, ja järsku helistab firmasse Äripäeva ajakirjanik: me siin uurime... teie firma aastaaruandes Äriregistris oli bilanss puudu, miks.
Kuidas puudu? Mulle pole Äriregister midagi öelnud ja üleüldse, kuidas SAAB aastaaruandes BILANSS puudu olla? See on ju kõige tähtsam, sellest tuleneb kõik muu, mis seal on. Uskumatu lugu. Aga teisalt, kes meist poleks kunagi kindaid kaotanud: kuidas ma saan KINDEL olla, et tõepoolest polnud tegu minu või paljundustööd teinud sekretäri tähelepanematusega. Et kellelegi võiks tulla mõte, et midagi niisugust tehtaks meelega, näiteks oma firma majandustulemuste varjamiseks, on täiesti ... no on loll mõte!
Kuulen Äripäeva ajakirjanikult, et teistelgi firmadel olla aruandes lehti puudu, kellel mõni lisa, kellel juhatuse liikmete nimekiri, kellel kasumiaruanne. Äripäev arvab, et Eesti ettevõtjatel on tulnud hea idee, kuidas oma andmeid avalikkuse eest varjata: nad jätavad osa aastaaruande lehti Äriregistrile esitamata.
Ja ilmubki vastavasisuline artikkel Äripäevas, kusjuures ajakirjanik on ignoreerinud firma raamatupidaja selgesõnalist keeldu kasutada artiklis oma nime.
Raamatupidaja aga vestleb sellel teemal vapustatult teiste raamatupidajatega ja saab teada, et sama on ka mujal juhtunud, näiteks talle lähedase isiku firma oli saanud Äriregistrilt ettekirjutuse ja trahvihoiatuse: aastaaruandes puudub audiitori otsus. Lähedane isik ei saa asjast üldse aru: audiitori otsus ju ometi võeti, maksti selle eest rahagi ja mitte vähe; otsuse teine eksemplar on olemas selle aastaaruande väljatrüki juures, mis jäi tema firmasse - kõik loogika ütleb, et ta viis audiitori ostsuse koos aastaaruandega Äriregistrisse, miks seda seal nüüd pole? Ja mis mõte oleks tal jätta audiitori otsus Äriregistrile esitamata, otsus oli ju igati positiivne ja jummel küll, mindi ju audiitori juurde üleüldse ainult selle pärast, et seda otsust on vaja Äriregistrile esitatavasse aastaaruandesse, kedagi muud see otsus ei huvita! Igatahes otsib lähedalseisev isik audiitori otsuse teise eksemplari üles ja viib Äriregistrisse ära. Nagu ka Sofie ise viib äriregistrisse ära oma bilansi, mille puudumisest pole Äriregister suvatsenud teda veel teavitadagi.
Ühtlasi teeb Sofie pisut uurimistööd: tema on nüüd veendunud, et kevadel Äriregistrisse viidud aruandes oli bilanss täiesti olemas ja ta nõuab, et Äriregister tema firma kausta üles otsiks ja sealt veelkord järele vaataks. Äriregister ütleb, et see pole võimalik, sest mingit kausta pole olemas. Aastaaruanded skaneeritakse sisse ja originaalid hävitatakse. Seega midagi kontrollida pole võimalik. Sofiel endal on küll võimalik kontrollida: Sofie tegi allkirjastatud aastaaruandest igaks juhuks mitu koopiat ja pani kausta. Nüüd vaatab ta need koopiad üle ja kõigis neis on bilanss olemas. ÄÄRMISELT ebatõenäoline, et originaalil oli üks leht puudu, aga kõigil koopiatel on see leht ikka olemas.
Sofie saab nüüd aru küll, kuhu Äriregistris massiliselt kaovad leheküljed mitmete firmade aastaaruannetest: eks skänner haarab vahel kaks lehte korraga ja siis jääb ju üks neist sisse skaneerimata. Äriregistri töötajad lihtsalt ei kontrolli, kas kogu paberipakk ka korralikult sisse on skännitud. Kõigepealt skaneeritakse lohakalt, siis hävitatakse originaalid ära, siis hakatakse vaatama, et näe midagi on puudu ja siis, sedapidi, kuidas järg kätte jõuab, hakatakse firmadele puuduliku aastaaruande eest trahvihoiatusi saatma.
No hea veel, et algul hoiatusi, hullem oleks, kui trahv kohe ära tehtaks. Isegi kui firma võtab Äriregistris tõendi, et tema sel ja sel kuupäeval oma aastaaruande ära esitas, pole võimalik saada tõendit, et äraantud aruandes oli tõesti näiteks 26 lehte. Mitte kuidagi ei saa firma hiljem enam tõendada, et ta tõepoolest esitas kõik leheküljed. Ja üleüldse on täiesti lubatud aastaaruanne lihtsalt kasti lasta, ilma igasuguse Äriregistripoolse tõendi või allkirjata, et nad selle vastu on võtnud.
Miks Äripäev, kes oma artikli jaoks asja uuris, ei saanud teada, mis värk seal skaneerimise ja originaalide hävitamiega on, jääb mulle mõistatuseks. Kas lihtsalt lohakus ja ülejala tehtud töö või lollus ja asjatundmatus, nagu tavaliselt? Või vaikiti meelega maha see kõige tõenäolisem seletus aastaaruande osade massilisele kadumaminekule Äriregistris?
Igatahes on Sofie edaspidi igasuguste ajakirjanikega veel ettevaatlikum ja katsub neile üleüldse mitte midagi rääkida, sest väga ebameeldiv on, kui sa heast südamest teisele inimesele asja ära seletad, arusaamise hõlbustamiseks taustainfot pakud, ja siis loed lehest, et sa olevat öelnud mingi lolluse, mille kohta sa kindlalt tead, et sa pole seda öelnud.
Ceterum censeo: Äripäeva ajakirjanikud võiksid end ikkagi veidi majanduse alal harida, et nad ei kirjutaks niisuguseid ennekuulmatuid lollusi, mida nad seal lehes ühtelugu avaldavad. Mil iganes Äripäev kirjutab maksuarvestusest või mõnest muust raamatupidamisvaldkonnast, mida Sofie põhjalikult ja hästi tunneb, siis ALATI leiab Sofie artiklist mõni lolli vea või lausvale väite.
Küllap teiste valdkondade spetsialistid leiavad samasuguseid vigu neist artiklitest, mis nende spetsialiteeti käsitlevad: kinnisvaraspetsialistid kinnisvaraartiklitest, väärtpaberispetsialistid väärtpaberiartiklitest jne.
No kui ajalkirjanik ise ei suuda õppida, äkki siis laseks mõnel asjatundjal artikli enne läbi vaadata?
Noh, jah, pole ju minu asi, aga millegipärast mind solvab, et meie juhtiv majandusajaleht õhtulehestub:(
Vat kirjutasin siin sellest vanast loost, sest kedagi näis huvitavat;)