kohtumine ammuse tundmatuga

Ma nägin täna selle punase Volvo juhti, mille parkimisest Tehnika tänaval jalgrattateel ma olen sel suvel lugematuid kordi politseisse teatanud. Kui ma nägin, et tuttavast autost juht parajasti välja astub, jäin ma teda huviga vaatama, sümpaatse näoga meesterahvas oli. Vaatas vastu sõbralikult, nagu ikka igaks juhuks vaadatakse, et "mis ta vaatab, äkki me oleme tuttavad" - ja kuigi aega kulus just niipalju, kui ettevaatlikul linnajalgratturil seisvast objektist möödumiseks kulub, jõudis ta näol vilksatada äratundmisrõõm enne kui ma temast mööda jõudsin. Ma ei oska seda ilmemuutust kuidagi teisti defineerida. Mina naeratasin talle ja tema mulle vastu. Ta hõikas mulle midagi järele, aga ma ei hakanud peatuma, lehvitasin talle vaid tagantkätt. Siis hakkasin mõttes dešifreerima sõnumit, mida ma päris hästi kuulnud ei olnud: "... ... kas see olete teie?" Kas ta hõikas mind mu päris eesnime pidi? (Ja kõik need küsimused, et kust ta seda teadis? Politsei ütles? Kas see on isikuandmete seadusega kooskõlas? Aga muide, las teab, kui teab, mind ei morjenda.)
Loodetavasti on mu reaktsioon liikluses kiirem kui inimsuhetes, sest viimase puhul kipub küsimus olema ikka "äkki ma oleks pidanud peatuma ja temaga rääkima,", mitte "äkki peaks peatuma ja temaga rääkima."
Ega mul tegelikult seekord uute huvitavate tutvuste sõlmimiseks (süvendamiseks?) aegagi poleks olnud, püüdsin täna tempot tavapärasest pisut kiirema hoida ja jõudsin sihtkohta minutipealt kokkulepitud ajaks.
Ma ei tea, miks, aga mulle jäi sellest näkkuvaatamisest kuidagi meeldiv tunne. Ja muide, tema parkimise kohta polnud seekord midagi kobiseda. Ei parkinud jalgrattateel.