pühapäev, 21. oktoober 2007

Ja kus see vaene autojuht siis parkima peaks?

Minu Älissi-loo kommentaridesse kirjutas Margus (ja ma panen ta kommentaari nüüd täies ulatuses siia, sest kes see ikka viitsib mingi kommentaarini linkida):
Väga huvitav lugu ning loodan, et sellele ka järg tuleb ja Äliss siiski aru saab oma vigadest. Kuid lihtsalt tahtsin natuke nuriseda analoogsel teemal, et alati ei ole maailm 100% must-valge ning konkreetseid olukordi tuleb vaadelda siiski situatsioonist lähtuvalt, mitte tuimalt seadust järgides.
Ise olen ka Nõmme elanik ning näiteks on minu tänaval päris mitmed majad sellised, kus kõnnitee kui selline peaaegu et puudub. Või noh, ta on olemas, kuid rohkem selline teepeenra moodi, kui reaalselt kõnnitav kõnnitee. Kuid ma ei oskagi öelda, et kas siis seaduse järgi on see nüüd kõnnitee või teepeenar. Osadel majadel on ta valatud, osadel aga rohkem liiva-mulla segu, kus vahel midagi murulaadset kasvab.
Kui ma nüüd oma aia ette auto pargin, siis on seal võimatu jätta 75cm ruumi jalakäijatele, rääkimata siis veel pooleteisest meetrist vabast ruumist (kogu see "kõnnitee" pole nii laigi). Lisaks kui näiteks pargib ületänava naaber oma autot, siis see tähendab seda, et me paneme kahekesi tänava kinni. Seda aga ei tohi LE järgi teha, sest teiste takistamine on karistatav. Eluaeg on aga jalakäijad meie tänaval käinud sõiduteel, missest et too "kõnnitee" nagu ikkagi oleks. Kui aga politsei seal tänaval viibiks, siis võiks nii mulle kui kõikidele teistele parkijatele seal rahulikult trahvi teha, sest seadust täpselt jälgides oleme me kõik rikkujad. Lisaks kui ise pargin oma maja ette, siis sõidan meelega auto võimalikult lähedale oma aiale, sest sellisel juhul jääb sõiduteel (kus kõik liiklejad tegelikult käivad) ruumi nii jalakäijatele kui ka autodele.
Mis ma aga öelda tahan, on see, et alati tasub ennast panna mõlema poole kingadesse ning mõelda, et kuidas ise konkreetses olukorras käituksid.

reede, 12. Oktoober 2007. a 8:01


Eks ma ikka olen püüdnud asja peale ka autojuhi vaatevinklist mõelda ja omamoodi ma saan neist arugi. Et kuidas nad püüavad parkida ikka nii, et oleks "kõigile parem", lihtsalt nad oskavad "paremat" määratleda pigem autojuhi kui jalakäija vaatevinklist lähtuvalt. Nende seisukohalt on teiste autode mugav läbipääsemine olulisem kui jalakäijate läbipääsemine, ja jalakäijana kujutlevad nad endasugust autojuhti, kes korraks autost välja on astunud, mitte naist lapsevankriga, vaevaliselt liikuvat vanurit kepiga, ratastoolis invaliidi, perenaist kahe raske toidukotiga või ema, kummagi käe otsas ettearvamatu käitumisega ja liikluses kogenematu ja haavatav väikelaps. Ühesõnaga, autojuhile tundub, et "jalakäija mahub siit ju läbi küll".
Ja siis on veel see häda, et järgmine autojuht pargib sinnasamma ja samamoodi, ainult et veel "hoolivamalt", ja kolmas võibolla ei pane enam tähelegi, et tema auto nina ja plangu vahele jääb napilt paarkümmed sentimetrit... ühesõnaga, ühest autost ehk pääseks ka mööda, aga kamba peale pargivad nad kõnnitee ikka täiesti kinni. Ja kõigil on hea põhjendus olemas: "aga kõik ju pargivad!"

Aah, see on see neetud moment, kus indiviididest saab järsku mass, kes kamba peale on lollim ja vastutustundetum kui ükskõik milline massi moodustanud indiviid.
Aga noh, see on tegelikult ju teada, et inimesed pole ei head ega pahad, vaid sellised, millisteks neid kujundab ümbritsev keskkond. Kui normaalsest intelligentsest tudengist saab loetud päevade jooksul kujundada sadistliku vangivalvuri, mis siin siis veel imestada, et tavaline korralik kodanik "ainult" kõnnitee kinni pargib. Loomulikult püüab kodanik oma elu elada nii, nagu talle mugavam on, ja mitte mõelda "teiste" peale, kui ta just ei pea. Sotsioloogid teavad seda. Ühiskonnateadlased teavad seda. Poliitikud peaks ka teadma, aga noh, tont neist poliitikutest aru saab, kas nad ikka teavad seda, mida peaks teadma või ei tea või äkki ikka teavad ja teevad lihtsalt näo, et ei tea.

Meil on lihtsalt loodud tingimused - või lastud tekkida - kus autojuhil ei jää suurt muud üle, kui parkida kellegi teise õiguste arvelt ja kuna see on nende enda otsustada jäetud, sii pole midagi loomulikumat, kui see, et pargitakse nõrgemate arvelt. Jalakäijate arvelt. Aga jalakäijateks on meil jäänud põhiliselt lapsed, vanurid, invaliidid ja muidu vaesed. Need, kes niikuinii otsustamisele ligi ei pääse. Vähemused.

Samas, mitte vähemus. Agne Naruski titevankri-artikli kommentaarides EPL-is kirjutab kommentaator Autovaba:
Üldiselt näitavad uuringud, et Tallinnas pole igal teisel leibkonnal autot, ja ca 30% käikudest tehakse jalgsi, 35 ühistranspordi ja 35% autoga. Seega on mitte autoga tehtavatel liikumistel tegelikult väga ülekaalukas roll ja näitab, et väga paljud kas peavad või suudavad linnas veel üsna autovabalt liigelda. Tänavatel on muidugi pilt teine, sest autodega tehtavad sõidud on pikad ja auto oma ruuminõudlikkusega lihtsalt domineeribki tänavapildis, jättes mulje, et kõik ju sõidavad autoga. See ei ole nii.


Novot, meil on kujunenud selline situatsioon, et nii autojuhud kui jalakäijad rikuvad liikluseskirja, sest neil nagu ei jääkski muud üle. Võtame need Nõmme kõnniteedeta tänavad, mis Nõmme Sõnumite andmeil jävadki kõnniteedetuks, sest sademevesi peab ju kuhugi imbuma, eks siis sinna, kus vanasti kõnniteed olid ja kus nad linnaplaani järgi praegugi on ja kus liikluseeskirja kohaselt peaks käima jalakäijad. Autojuhile tundub, et kõige parem paik parkimiseks on kõnniteel-teepervel, nii et jalakäija pääseks temast mööda sõiduteelt, ja jalakäijatel pole niikuinii kõnniteel/teepervel võimalik käia, sest seal imbub parajast sademevesi pinnasesse (loe: lomp) või pargib mõni auto või on kõnnitee muidu kõnnitamatu, sest aastaid ja aastakümneid juba on majaomanikud ignoreerinud oma kohustust kõnnitee korras hoida ja aastakümneid pole neid keegi korrale kutsunud. Ja kõik ju teevad nii?

Margusel on õigus: teda võidaks iga hetk karistada liikluseeskirja rikkumise eest. Sama käib ka jalakäijate kohta: neidki võidakse iga hetk autoteel käimise eest karistada. Miks siis PEAVAD Nõmmel kõik kogu aeg liikluseeskirja rikkuma? Kas olukord on väljapääsmatu ja paratamatu? Ei ole ju. Kui linnaosavalitsus arvab, et no tõepoolest, las jalakäijad käivad parem sõiduteel, sest kõnniteede ehitamine on liiga kallis või võimatu - siis tuleks see olukord lihtsalt seadustada ja kohaldada niisugune liikluskord, et jalakäijad tohivadki käia sõiduteel ja autod tohivad parkida plangu ääres. Selleks ei pea isegi liikluseeskirja ümber tegema, sellist liikluskorda nimetatakse õuealaks: pandagu märgid üles ja kõik teavad, et jalakäijad käivad siin sõiduteel, autod tohivad sõita 20 km tunnis ja jalakäijal on eesõigus, aga põhjendamatult ei tohi ta autosid takistada. Ainult paar liiklusmärki üles panna ja massiline liikluseeskirja rikkumine ongi lõppenud.

Ja kui tundub, et õueala on liiga kardinaalne, siis Tallinnal ja selle linnaosavalitsustel on ka poliitilist mõju küllalt, et algatada liikkuseeskirja muutmine. Kui te arvate, et nii peab, teeme siis seaduse ümber ja koristame sealt ära, et ei tohi.

Ja kui arvate, et autodel peab ikka sõiduteel olema voli täie kiirusega sõita ja mitte lasta end jalakäijatest häirida, siis tuleb ikkagi luua jalakäijatele mingi võimalus mitte-sõiduteel käia. Valik on teie, nagu öeldakse. See on täitsa kindlalt linna ja linnaosa vastutusala, vastutagu siis, lahendagu see olukord!

Ja üldse, ma arvan, et ei ole hea mõte lasta iagühel ise otsustada, kas ja kuidas ta seadusi täidab. Siis oleks väga kerge õigustada ka kihutamist maanteel (aga mul on kiire! mind oodatakse!) ja ka kogu muud liiklusanarhiat, mis liiklejate korralikul enamusel juba kopsu üle maksa hakkab ajama. Ja tulumaks... no tõstku käsi, kes arvab, et tema tulumaksu suurus on täitsa õiglane, just nii suure raha eest ta riigilt teenust vastu saabki? Kes maksaks tulumaksu, kui võiks ise otsustada, kas ja kui palju maksta?

Ühesõnaga, mulle tundub, et kui seadust ei saa täita, siis tuleks kas seadus ümber teha või muuta olukord selliseks, et seadust saaks täita. Ja siin on küll tegemist põhiliselt linnaosavalitsuse tegemata tööga... või äkki hoopis sellega, et meie ise pole piidavalt kodanikud? Kes on käinud linnosavalitsuses kurtmas, et ta ei saa oma kodutänaval liikluseeskirja täita?
- Ahjaa, mina olen. Ja ausalt, kasu polnud sellest sittagi. Põhiliselt sellepärast, et ma polnud täiesti tavalise lihtkodanikuna võimeline organiseerima linna transpordiosakonna, politsei ja linnaasutuse koostööd. Igaüks neist leidis, et tema ei saa midagi teha ja nii ei teinudki keegi midagi. Tüüpiline KTP -lahendus.
Ma arvan, et see on linna ja linnaosavalistsuse asi, sest linn peab tegelema liiklus- ja parkimiskorraldusega. See on politsei asi, sest politsei peab tagama liikluseeskirjadest kinnipidamise. See on kohaliku kooli asi, kui kooli juures pargitakse kinni laste koolitee. (Mis sorti liikluskasvatus see on, kui me õpetame oma lastele: liikluseeskiri käsib küll jalakäijatele ruumi jätta, aga sinu kooli juures võib igaüks ise otsustada, kas jätta sulle ruumi või ei. Äh, mine mööda sõiduteed, näed ju, et kõik teevad nii!)

Ja kõik, kelle asi see on, võiksid ometi omavahel pisut KOOSTÖÖD teha. Kas võimude lahusus tähendab siis seda, et linnosavalistsus politseiga ei räägi ja seadusandjad suruvad käed kõrvadele ja hakkavad ümisema, kui politsei räägib vajadusest liikluseeskirja muuta?

Ahjaa, et kus see vaene autojuht siis parkima peab?

Oot, Margus, sa ütlesid, et elad Nõmmel, ühel neist väikestest tänavatest, kus kõnniteed nagu oleks ja nagu poleks kah - väljaspool Nõmme keskust, seal kus need kõnniteed nagu oleks ja nagu poleks kah on ju hiigelsuured krundid, mida Nõmme miljöö säilitamise huvides ei lubatagi väiksemaks teha? Ja seal krundil peaks ju olema küll ja küll ruumi nii ühe, kahe kui isegi nelja auto jaoks? Sul, Margus, ei ole nii või? Väljaehitatud parkimiskohti, seda küll, tavaliselt pole, aga oma krundile murukivist parkimiskoha ehitamine on küll igaühe enda teha. Kas sina, Margus, pargid aia ääres sellepärast, et krundil TÕEPOOLEST ei ole parkimiskohta ja KUIDAGI ei ole ruumi seda teha kah või on asi selles, et see aiavärava avamine ja auto hoovimanööverdamine on nii pagana tüütu ja vaevaline tegevus ja niikuinii on varsti vaja jälle sõitma minna ja siis tuleks ette võtta sama tüütu ja vaevaline hoovist väljamanööverdamine ja jälle tuleks mitu korda autost välja ronida, et väravat lahti teha ja kinni panna...?
Tegelikult minul isiklikult pole tõesti midagi selle vastu, et kohas, kus kõnnitee niikuinii kõndimiseks ei kõlba, pargivad autod seal plangu ääres. Ma loodan ka, et sellistes kohtades on kõik autojuhid väga ettevaatlikud ja sõidavad sellise tempoga, et ükski sõiduteel kooserdav jalakäija auto alla ei jää ega ka pori täis ei pritsita.
Kui meie liiklejad üksteise suhtes alati viisakad ja hoolivad oleks, siis polekski vaja seadustes näpuga järge ajada. Paraku, ükskõikne suhtumine seaduste täitmisse, mis Itaalias ja mujal lõunamaades päädib üldise sõbraliku minnalaskmise ja vastastikuse leplikkusega, on meil kaasa toonud närvilise ja hoolimatu liiklusolukorra, kus eestlase enesessesulgunud tigedus üha sagedamini üle ääre läigatab ja kõikjale teeveerde veriseid laipu jätab.

Ma peaksin kunagi kultuurierinevustest kirjutama.

7 kommentaari:

kitty ütles ...

ja mina mõtlesin Marguse kommentaari lugedes veel sellele ka, et kas selline olukord, kus kaks autot (sinu ja ületeenaabri omad) suudavad liikluse kinni parkida, ei käi mitte selle LE punkti alla, mis ütleb, et peatuda (ja seega ka parkida) ei tohi kohas, kus peatatud (pargitud) sõiduki ja sõidurada või suunavööndit tähistava joone vahele jääb alla 3m? tähendab, kui sa sõiduteele parkides liiklust takistaksid, siis sa ei tohigi seal parkida lihtsalt!

mitte et see vastaks küsimusele "kus ma siis oma autot parkima pean, kui mu kodutänaval ühel või teisel põhjusel pole lubatud parkida", aga ikkagi!

Oop ütles ...

Ajan käe pikalt pysti ja vehin sellega: mulle kyll meeldib Eesti tulumaks. Mitmel pool on palju hullem ning riigi finantseerimiseks on viletsamaidki viise. Riiki kinni panna ka siiski ei saa.

Tatsan ise tööle piki tänavat, mis on nii kinni pargitud, et autojuhid tõmbavad möödudes kõhu sisse. Ei tea, miks inimesed oma õue ei pargi. Kyllap ei taha autota elanikud oma õue teiste autodele ohverdada.

Tallinna parkimisvalud on juba nii suureks paisunud, et vajaks linna koordineeritud arengukava, sihikindlat valvega parklate loomist ja yhistranspordi arendamist. No kui õigel ajal õigesse kohta trammibussi ikka ei lähe, mis sa, hing, siis teed.

Minagi olen lõputult kirunud, et liiga kauaks tööle jäädes pean takso võtma või tunnikese mööda öist linna vantsima. Eesti ilmad tihtipeale ei meelita. Ja maale pärast yheksat ei pääsegi. Seni pean veel autota vastu, aga...

DreadDog ütles ...

Väga lahe, et sattusin lugema seda blogi ja antud postitust. Mulle meeldib autori stiil ja konkreetsus.
Mul ei olegi hetkel midagi lisada. Peale selle, et ametnikel ja ühiskonna hellikutel on liiga mugav ja südametunnistustele koputajaid ongi rohkem vaja.
Jõudu!

Morgie ütles ...

ausaltöelda ei saa mina ka aru, miks margused ei pargi oma autosid oma aeda sisse. ma tõesti ei saa aru. mina kui jalakäija. ja väikelapse ema.

kui värava avamine on nii ületamatult raske toiming, siis võiks ju ehitada puldiga värava? kui ma oleks nii rikas et omada maja nõmmel ja autot, siis mulle sellise värava ehitamine ka üle jõu ei käiks.
paraku olen ma vaene, pean jala käima ja seda sõiduteel ning lapsevankriga.

lisaks hämmeldab mind ntks mustamäe suurte paneelmajade maakasutuspoliitika - õuealad on valdavalt umbrohtunud koerakakatamiseplatsid, laste mänguväljak moodustab sellest platsist ka enamasti vaid kaks kümnendikku heal juhul, enamasti aga on lagunenud ja kasutamatu, kõnniteed on aga kuivalt täis pargitud. ja tee ääres ilutseb sitl "murule parkimine keelatud"
miks ei võiks sellest kasutamata muruplatsist ribakest autodele lõigata? ja panna üles hoopis koerajunne üles korjama manitsev silt?

Anonüümne ütles ...

Tundub, et mu esialgse kommentaari mõte on täielikult kaduma läinud ning see on keeratud ümber teemaks, kuidas küll autojuhid ikka kiusavad seda vaest jalgsi liikujat.
Ma ei soovinud õigustada valesti parkijaid, vaid tahtsin tuua asjasse ka natuke teise külje pealt mõtteid. Ma olen võrdselt nii autojuht, jalakäija, jalgrattur, rulluisutaja jne, sõltuvalt aastaajast ja tujust, seega ei maksa kohe hakata üldistama, et kuidas ma vaatlen olukorda vaid olles hetkeks jalakäija.

Aga tulles nüüd tagasi esialgse mõtte juurde. Ma pargingi autot oma aias, kuid alati ei ole võimalik ja otstarbekas autot hoovi ajada, mis tingib olukorra, kus ma pargin maja ees.
Sofie, sa jõudsid isegi oma jutu lõpetuseks selleni, mida ma algselt öelda tahtsin oma kommentaariga. "Tegelikult minul isiklikult pole tõesti midagi selle vastu, et kohas, kus kõnnitee niikuinii kõndimiseks ei kõlba, pargivad autod seal plangu ääres." -- Just nimelt, vaatleme olukorda sõltuvalt konkreetsest situatsioonist. Näiteks on mul naabrimaja ees keset kõnniteed paigaldatud telefonipost. Tee mis sa tahad, aga ei saa sealt kuidagi mööda kepiga vanur või käruga lapsevanem, ilma astumata sõiduteele. Samuti paljude majade ees on natuke vihmasema ilmaga mudaväli. Paneme sinna politseiniku nüüd korda valvama, et kui jalakäija astub teele, kohe trahv kaela? Samas kui ma autojuhina panen nüüd sinna mutta ennast, siis olen kohe teinud pahasti, sest käruga ema ei saa nüüd seal sõita. Jumal milline ülekohus!

Anonüümne ütles ...

Ei käi mullegi tollele kahtlasele kõnnitee-teeperve hübriidile parkijad närvidele, SENI KUI sõitvad autod ilusasti arvestavad, et jalakäijad käivad sõiduteel, sest kus mujal neil käia oleks.
Iseasi, et kas nad alati arvestavad... vahel tuleb end päästa kiire hüppega teeäärsesse mudalompi ja oh häda, kui sinna keegi ette on parkinud.
Ma ei süüdistaks selles kõnniteepuuduses tingimata majaomanikke. Mul on raske uskuda, et kõnniteede ehitamine võiks olla majaomaniku kohus.
Aga kokkuvõttes on hale lugu, kui ainus jalakäimiskõlbulik tee kuulub ametlikult autodele.

Rääkides sellest, mis tõeliselt närvidele käib - sellised kohad nagu Wismari tänav, kus kahel pool teed parkijatest mahuvad autod suure vaevaga läbi, jalakäijad pääsevad läbi siis, kui keegi parajasti ei sõida. Ja mõned armastavad seal veel rallida. Värdjad.

Anonüümne ütles ...

Elan Nõmmel tänaval, kus kõnniteed ei ole ja tee on täpselt nii lai, et plangust planguni mahuvad 2 sõiduautot ja üks kõhu sisse tõmmanud jalakäija. Algklassilaps tuleb rongiga koolist ja peab mööda neid tänavaid kõndima kilomeetri. Kui keegi on parkinud krundiesisele imbväljakule sõiduauto, on see veel väga okei suurte veoautodega võrreldes. Ei tea, mis rekkajuhtide külla ma olen elama sattunud, kuid plangu äärde pargitakse suuri veoautosid, neid on kilomeetri kohta nii tükki viis, millest siis kahesuunalisel tänaval mahub korraga mööda üks sõiduauto või äärmisel juhul kaubik, kuid mitte auto ja jalakäija korraga ning seda sõiduteel, mitte kõnniteel.

Samuti ehitati Kivimäe jaama bussipeatusesse reisijatele tuulevarjuks plekist kuut, et poleks liiga vilu oodata bussi, mis kuni 2x tunnis käib. See kõik oleks väga tore, kui kuuti poleks ehitatud linna sisenevale suunale nii, et see varjab ülekäigurajal täielikult vaate vasakule raudteejaama poolt tuleva jalakäija jaoks. Selle kõige peale tahaksin kuhugi kaevata, olen nii närvis kohe.

Ise veel suudan orienteeruda, kui satun kohakuti 2 sõiduautoga, millel kummalgi on välimised rattad solidaarselt imbväljakul, kas karata 3m võrkaia külge või hüpata kraavi (Hommiku tn Laane ja Hallikivi vaheline lõik), kuid algklassilapse elu on pidevalt ohus. Mingi ime läbi on autojuhid ta peale siiani halastanud.