Pühapäev.
Su ema käis, lasi mu õue. Pärast tuli veel, lasi mu tuppa. Korjas kassitoidu põrandalt söögikaussi tagasi. Nagu ma hooliks. Normaalne päev.
Esmaspäev.
Toit sai otsa. Keegi ei käinud. Õue ei saanud. Igav oli. Kõht läks tühjaks, võtsin endale süüa. No ma ei saa aru, mida sa küll mõtlesid, kui kassitoidu kotid kahe meetri kõrguse köögikapi otsa kõigi nende vaaside ja poolikute konjakipudelite vahele panid. Seal pole ju astumiseruumigi! Kas sa üldse kujutad ette, kui raske on minusugusel väikest kasvu kassil endast suurem kahekilone kassitoidukott sealt alla tuua, nii et midagi maha ei kukuks ja katki ei läheks! Sa oled kindlasti mu üle hirmus uhke, et ma sellega hakkama sain!
Tõin pooliku koti kah alla, aga sõin ikkagi sellest täis kotist. Ahjaa, ma ei jaga su vaimustust taassuletava minigrip-kinnise üle. No tõesti, see sulgemine kohe üldse ei huvita mind.
Teisipäev.
Pealelõunal käis jälle su ema. Ei lubanud mind õue, ütles, et ta ei saa kauaks jääda. Pani toidunõu toitu ja veenõu vett täis. Nagu mind huvitaks! Mul on kõht juba täis (vt eilset). Proovis minuga mängida. Ebahuvitav! Lubas homme jälle tulla. No näis. Tule parem ise.
Loodetavasti on sul seal vähemalt lõbus. Kas sind õue lubatakse?
Sinu kass
Mio.
3 kommentaari:
nii ilus kass! ja osav veel pealekauba. huvitav, kas ta selle ema peale küüsi ei proovi?
Või veel! See ema tunneb juba seda kassi ja ei julge talle enam nii lähedale minnagi, et kass ulataks ema peal oma küüsi proovida! Vahel harva, kui ilusti luba küsida, laseb kass endale nii lähedale, et väikese pai saab teha.
Ilus lugu.
Postita kommentaar