tühjast-tähjast

Kui töö juures jõulueelsel reedel öeldi, et nüüd on kõik, nüüd pole vaja enne tulla kui teisel jaanuaril, siis ma muidugi mõtlesin, et oh kui tore, kontor on pika pühadeaja tühi, nüüd ma tulen ja teen ära kõik tähtsad tööd, mida igapäevase töö kõrvalt pole seni jõudnud teha. Tüng. Neljaks tunniks jõudsingi ainult tööd rabama. Kogu ülejäänud aeg on kulunud tühja lorutamise peale. Tühi lorutamine hõlmas muuseas köögilaua lahtimonteerimist, karkassi puhastamist vanast lakist , elutoas, käsitsi, liivapaberiga, elutoa lakitolmust puhtaksimemist ja põhjalikku põrandapesu. Nüüd on mul tuliuus köögilaud. Õlitatud. Kuue kruviaugu puurimiseks laenasin töökaaslaselt akutrelli. Ja uue lauaplaadi tassisin ehistuspoest koju käe otsas. No mitte terve tee. Kahe bussiga tuli kah sõita. Alguses sinna ja pärast tagasi. Tegelikult sinna muidugi buss ei käi. Normaalsed inimesed käivad ehituspoes autoga. Aga mina kohe ei oska normaalne olla:(
Täna (õigupoolest nüüd juba eile) tegin sugulastele uusaastakingiks kalendrit. Oma aia ja maja piltidega. Kõige raskem oli muidugi terve aasta fotodest kaksteist tükki välja valida, sellega ma olen vahelduva eduga tegelenud umbes ainult kuu aega. Tänaseks jäigi siis ainult aluskartongi ja dekoratiivpaberite leidmine kaubandusvõrgust, õigete värvide klapitamine, fotode kleepimine, kuupäevade kirjutamine (365 tükki) ja muu tühi-tähi, ega üle 8 tunni ei kulunud vist küll. Issand! kui ilus kalender tuli! Kui ma seda veel veidi vahin, siis ma ei raatsigi seda ära kinkida. Muide, kalendri tegemine on praegusel aastaajal väga lohutav. Ok, homme tuleb jaanuar, ja siis tuleb veebruar, aga pärast seda tuleb juba märts ja niikui märts läbi saab, tuleb ju aprill ja siis läheb lahti: mai, juuni, juuli, august...! Ja kuna ma valisin kõige ilusamaid pilte, siis tuli nii välja, et ka sügis- ja talvekuud on päikeselised... äärmiselt lootusrikas kalender sai.
Enne jõule käisin raamatukogus ja varustasin ennast pikaks pühadeajaks raamatutega: võtsin Gaimani “Ameerika jumalad” ja Niffeneggeri “Ajaränduri naise”. No need kaks raamatut moodustasin nii kõrge virna, et ma tõesti lootsin, et jätkub uue aasta alguseni, aga tüng. Seoses tühja lorutamise ja ohjeldamatu lõbutsemisega said mõlemad raamatud läbi ja tuli uued tuua. Kuna “106 kõige enam lugemata raamatut” oli osutunud hästitöötavaks soovitusnimekirjaks, siis otsisin eelkõige veel raamatuid sellest nimekirjast. Ega mind ei pane ju imestama, et ma tahan lugeda neid raamatuid, mida enamus lugeda pole vitsinud, aga pisut üllatas küll see, et need raamatud osutusid TÕESTI väga headeks ja päriselt kah meeldisid!
No ja oma päevarežiimi olen ma suutnud nii paigast ära loksutada, et uue aasta vastuvõtmisega ei tohiks täna küll probleeme tulla. Jaksab ikka põhjalikult vastu võtta, enne kui uni tuleb:(

Ma olen Porgand!

You scored as Carrot Ironfounderson
You are Captain Carrot Ironfounderson of the City Watch in the greatest city on the Disc Ankh-Morprok! A truly good natured, honest guy, who knows everyone, and is liked by all. Technically a dwarf, but only by adoption. You'd rather not be reminded that you are the true heir to the throne, but that does explain why people naturally follow your orders.

leiupäev

Neljapäev oli mul tegelikult leiupäev. Leidsin igasugu asju.
Jyskist leidsin teki oma pisispojale. Mu noorem poeg tahtis jõulukingiks tekki, kuhu alla varbad kah ära mahuvad. Mõõtsime ta üle ja saime tulemuseks, et tekk peaks olema vähemalt 2 m ja 10 cm pikk. Ma mõtlesin, et äkki üle 2 meetri pikkuseid tekke äkki ei tehtagi, aga tehakse küll! Ja ei peagi ostma topeltlaia tekki, mis on 2m pikk ja 2,20 lai, et see siis põigiti peale võtta; pikad üheinimese tekid on täiesti olemas, nagu ka vastava suurusega tekikotid. 2,10x1,50.
Kliendiandmebaasist leidsin ühe ägeda nime. Malgorzata Wyrwas. Kui mul järgmine kord head varjunime vaja on, siis ma võibolla võtan selle.
Kui ma Magistrali keskuse Koduekstra kaks korda läbi olin otsinud, leidsin lõpuks paki liivapaberit, mida ma sealt õigupoolest otsima olin läinudki. Mul on kodus köögilaua rekonstrueerimine käsil. Läbiotsimise käigus leidsin veel paar head ja vajalikku jõulukinki.
Kristiine keskuse ja raudtee vahelt maast leidsin ühe mehe ja tõstsin üles. Nägi välja veel täitsa korralik ja kasutuskõlblik. Ütles, et pole joodik, vaid lihtsalt väga purjus. Intelligentne selline, prillidega. Niikuinii, et kellegi teise oma, mõtlesin mina, ja talutasin ta raudtee ülekäigukohani, kust ta siis edasi oma Koidu tänava kodu poole kulges. Ma loodan, et ta enam ei kukkunud. Kaugemale ma teda saata ei saanud, mu rong tuli.

kirjutada ei jõua, olgu siis vähemalt pilt

liiga õhuke?

Ei jõua mina ära imestada, kuidas senini täitsa normaalselt käitunud inimesed lahutades järsku metsa sigadeks muutuvad. Kuidagi... inimene on korralik ühiskonnaliige, ei tee kurja lihtsalt lõbu pärast, isegi oma vaenlastele mitte, keda tal muidugi eriti pole - no muidugi on igaühel mõni tuttav, kes ei meeldi või lausa närvidele käib, aga millegipärast üritatakse sellistest lihtsalt eemale hoida, mitte ei minda sööklas suppi sülle kallama. Ilmselt hoiab tagasi, kui mitte muu, siis see, et "mida inimesed minust arvaksid, kui ma käituks järsku nagu segane."
Aga tarvitseb vaid abikaasast lahku minna, kui miski jõud sunnib käituma vastikult, veel vastikumalt ja täiesti ebainimlikult. Tarvis eksile käkki keerata, saagu või endal sitem.
Lahutus muidugi on trauma. Huvitav on see, et lahutus näib olevat raskem trauma kui abikaasa surm. Lesed saavad leinast ükskord üle; võibolla mitte päriselt ja lõplikult, aga vähemalt ei muutu nad kibestunud lurjusteks. Või ma eksin? Ma olen lugenud kahte leinablogi, kahte meest, kes on oma naise kaotanud ja nende kurbus on olnud nii sügav ja ilus, et kohati tekib kahtlus, kas sellised mehed on ikka tegelikult olemas või on mõni naine nad välja mõelnud.
Blogisid, kus kirjutatakse lahutusest ja lihtsalt lahkuminekust, on tunduvalt rohkem ja ... põhiliselt kirjeldavad seal mahajäetud naised oma eksmehe sigategusid, läbivaks teemaks laste elatusraha maksmatajätmine, aga vähemalt üks eriti markantne näide teise poole pealt on meil ju ka. Piinatud hingede karjed, mitte midagi ilusat. Pikalt piinatud hinged aga moonduvad pöördumatult ja jäävadki sellisteks väärakateks.
Huvitav, kas on asi vaid selles, et meil puudub lahutamise kultuuri kiht? Surmaga toimetulemist on inimkond harjutanud oma algusaegadest saadik ja igas kultuuris on sõelale jäänud parimad praktikad. Vendetta on välja surnud, matusekombed on hästi sisse harjutatud, igaüks teab, mida sobib teha, kus nutta, kus vapper olla ja mida temalt üleüldse oodatakse. Kombestik aitab suuremast valust läbi.
Aga massiliselt lahutama oleme hakanud alles viimase saja aasta jooksul, see pole aeg, mille jooksul jõuaks koguneda märkimisväärne ühiskondlik kogemus, et kuidas väärikalt lahutussšokist üle saada. Pole olnud vanaemasid, kes lapsukesele tarkusesõnu peale oleks lugenud: "kui sa ükskord suureks saad, ja mehest lahku lähed, ära sa lapsuke hakka oma lastele isast halba rääkima, see ei ole ilus. ...ja siis ratsutas vapper prints printsessi juurest lossist minema uue printsessi juurde, kes oli veelgi noorem ja ilusam, aga kord kuus saatis ta vanale printsessile pool kotti kulda, et tema lastel oleks hea toit laual ja ilusad riided seljas, ja igal teisel laupäeval ratsutas ta vana printsessi lossi juurde, et kohtuda oma väikese poja ja tütrega ja näha, kuidas nad sirguvad. Ja lapsed olid alati väga rõõmsad, kui nad teda nägid, sest ta oli ju nende isa ja nad armastasid teda väga, nagu ka tema neid. Ja kui printsi uuel printsessil sündisid lapsed, siis mängisid nad kõik vahel koos, uue printsessi lapsed ja vana printsessi lapsed, sest nad olid ju vennad ja õed ja armastasid ükstest ja olid üksteisele toeks kuni surmani."
Ühesõnaga, meil on puudu lahutamise kultuur. Ei saa ju olla, et "kalla eksabikaasa sopaga üle, kasuta lapsi kättemaksuvahendina, mängi mäkra ja ära jumalapärast lastele elatusraha maksa" ongi meie kultuur. Peab ju olema paremaid võimalusi?

hea ost

Kord ostsin ma meeltesegaduses samssjalanõude puhastamise harja. Leidsin selle odava kraami kastist, oli alla hinnatud viiekümnelt kroonilt viieteistkümnele või midagi umbes nii; no mis ma teha sain, pidin ju ostma. Midagi sellega puhastada mul parajasti küll ei olnud, aga ju ma lootsin, et ehk tulevikus kunagi ostan ka samssjalanõusid.
No teate selline väikene käepidemega harjakene, ühel pool on tavalised tugevapoolsed harjased ja teisel pool kummiharjased ja nende vahel veel selline kaabitsa moodi kõvast kummist serv.
Vat see harjakene osutus üheks erakordselt õnnestunud ostuks: mu kass jumaldas seda. Kui ta muidu kammimist eriti ei sallinud, siis selle harjaga oli ta nõus end tundide kaupa nühkida laskma. Lõi aga nurru ja pistis nina ise harjakese alla, lasi üle pea silitada ja siis tuli uuesti ninaga. Ise täiesti ekstaasis.

Halba ostu ma pean veel mõtlema. Ilmselt telekas. See kuramus raiskab mul kogu vaba aja ära, lugeda saab ainult reklaamipauside ajal;)

Näe!

See Blogger on nisuke imelik, puudub see funktsioon, et näeks viimati laekunud kommentaare, just kuupäeva järgi; kommentaarid on ainult postituse järgi. Niimoodi jäävad vanematele postitustele tulnud kommentaarid kahe silma vahele. Nüüd leidsin juhtumisi ühe sihukese olulist infot sisaldava kommentaari. Tõstan ta siia välja, et teised huvilised ka näeks:

Helve said...
Tere ja vabandan, et nüüd reklaami postitan, aga kuidagi peab ju info huvilisteni jõudma.
Oleme alustanud biolagunevate prügikottide maaletoomist ja jaemüüki veel pole jõudnud. Seniks on huvilistel võimalik kotte meie kodulehe www.biostore.ee kaudu tellida

Parimate tervitustega,
Helve

reede, 9. November 2007. a 12:09

puuduliku funktsionaalsusega mobiiltelefon

Praegu müügil olevad mobiilid on nagu Šveitsi armeenoad: olemas on kõik, mida ainult ette võib kujutada! Suur ja väike tera! Kahvel! Korgitser! Kruvikeeraja! Viil!
Kes meist poleks omal ajal unistanud Šveitsi armeenoast!

Mõnel meist on see lapsepõlveunistus täitunud ja mõnel on nuga isegi alati kaasas, aga prae kallale asume millegipärast ikka tavalise lihtlabase lauanoaga.

OK, mingil salapärasel majanduslikul põhjusel on mobiilitootjatel kasulikum kõikvõimalikud lisad kõigile toodetavatele mobiilidele juurde panna, mitte toota vastavalt erinevate tarbijagruppide vajadustele, näiteks ei ole olemas lihtsat mobiili, mis on ette nähtud ainult helistamiseks ja sobiks oma funktsionaalsuselt ja hinnalt pensionärile, kes ei taha tänapäeva tehnika võidukäiguga kaasa joosta ja jooksu pealt pidistada ja videot filmida. Ilma fotokata mobiile enam üldse ei toodeta!

No aga sel juhul - ma ei saa aru, miks puudub mu mobiilil korgitser???

Rumalad, rumalad mobiilitootjad.

jonn

Täna hommikul tuli bussi nuttev laps. Ma tundsin ta häälest kohe ära: kord me juba sõitsime ühes bussis, aga tookord ta röökis. Väike laps, umbes kaheaastane, aga väga tugev ja visa. Oskas juba veidi rääkida: ei taha istuda!, ei taha kummikuid!, ära tee! ja seda kõike meeletu rabelemise saatel. Ema ei püüdis teda süles kinni hoida, aga aeg-ajalt õnnestus lapsel ikkagi põrandale vingerdada, sealjuures osavalt kummikuid jalast nügides. Ainult oma mahlapudelit ei kaotanud ta hetkekski paremast käest. Ei olnud mingi lapse lutipudel, tavaline väike tüse klaasist mahlapudel oli, millel laps ei ulatanud korralikult ümbert kinnigi hoidma. Tookord ma istusin nende kõrval ja püüdsin aidata emal last kinni hoida ja kummikuid jalga tagasi toppida ja isegi lapsega rahustavalt rääkida, aga ema ütles, et sellest pole abi ja laps tuleb lihtsalt rahule jätta. Püüdes ise vingerdavat ja röökivat last takistada bussist põgenemast.
Kui ma kümme lõpmata pikka minutit hiljem oma peatuses bussist pääsesin, röökis laps ikka veel ja ta suu ümber oli kogunenud vahtu.
Täna hommikul oli see laps palju rahulikum: ta mitte ei röökinud vaid nuttis ja oma sõnumi oli ta seekord sõnastanud positiivselt: tahan koju!, lähme koju!. Niimoodi muidugi visalt ja vahet pidamata, kuni ma lõpuks maha sain minna.
Kuigi ma tean, et ma ei suuda aidata ja et minu abi ei vajata, sellist hädakisa on kohutavalt raske taluda. Ma ei suutnud raamatut lugeda ja ma sain aru, et kogu bussitäis rahvast kuulab häiritult lapse nuttu.
Vaene emme.

vahelduseks veidi juunit:)

ikka november

Jalgrattaga sõitmiseks ikka ei ole hea ilm.

nõgesepõllult on jäänud saak koristamata

väga raske käänata

Täna, mu väikesed lugejad, tahaksin ma teile rääkida ühest väga raskest sõnast. See sõna on "dušš".
Eesti keeles on nimelt selline reegel, et f-i ja š õigekirjutus käib p, t, k, mitte s-i kirjutamise reeglite järgi. See tähendab, et lühikest f-i ja š-d ei ole, pikk kirjutatakse ühe tähega ja ülipikk kahe tähega.
Seega, kallid lugejad, tuleb teil käia duši all, kuigi soovi korral võite te võtta ka dušši. Pall ei veere teil ju kappi alla, vaid ikka kapi alla. Autot ei ostnud te mitte priske pappi eest, vaid priske papi eest. Samamoodi ei maksa minna ka dušši alla, vaid parem on käia duši all.
See eesti keele reegel muide kehtib ka blogides;)

november

Kõik mu jalanõud, millega praegu välja kõlbaks minna, on märjad. Välja arvatud need saapad, mille kontsaplekk kolme päeva eest kaduma läks. Õigupoolest on märjad ka ühed kingad, millega praegu ei kõlbagi eriti välja minna, sest lume ja jää peal käimiseks on need liiga libedad. Nendega ma lähen täna õhtul koju.

imede ime - Sofie käis talvel metsas!

Eile sõidutati mind koos paarikümne teise abi- ja pärispolitseinikuga sõjandustallu topograafia koolitusele. Läksin sinna ootuses , et teoreetiline osa pakub midagi uut ja huvitavat, ja lootuses, et praktiline osa õnnestub kuidagi üle elada, aga tegelikult tuli välja, et päeva kogu väärtus tulenes hoopis sellest praktilisest osast: veetsime päeva imeilusas lumises metsas. Ma kinnitan teile, et mind poleks talvisesse metsa meelitanud mingi muu imenipiga, ainult teoreetilise koolituse lubadusega;)
Tegelikult ei rääkinud meie tore soome lektor meile midagi, mida ma juba keskkoolis õppinud poleks. OK, kompassiga suuna võtmine oli asi, mille meenutamine läks asja ette. Mets see-eest oli imekaunis ja väga vaheldusrikas, lisaks oli meil vedanud ilmaga. Toredate inimeste seltskond kauba peale.
Asja idee oli muidu selles, et vahel eksivad inimesed metsa ära ja siis tuleb saata politsei neid taga otsima, ja et siis otsijad ise kaotsi ei läheks.
Seekord me kedagi metsa ei kaotanud;)

alasti tõde

Ähh, inimesed saavad aru küll, mis sobib ja mis ei sobi; ka tänapäeva noored.
Keegi ei pane pahaks, et korralikus ülikonnas härrasmees varjab meie eest "kogu tõde". Aga liputajat, kes ju ometi näitab meile asju nii, nagu need tegelikult on, peetakse perverdiks. Uuemal ajal peetakse haigeks, aga lugu ikka ei peeta.
See muidugi ei sega piilumast, uudishimu ja vastikusega.
Alastuses iseenesest pole ju midagi halba. Õiges kohas on see hea ja ilus. Ole ainult mees ja tee vahet, kus on õige, kus vale koht.

Mis tõde???

On asju, mis võivad olla tõde, aga millest siiski rääkida ei tohi, kui kõik asjaosalised selleks oma selgesõnalist nõusolekut pole andnud.

On asju, mida aetakse kahekesi, õigustatud ootuses, et need nende kahe vahele jäävadki. Inimesed saavad aru küll, millest sobib teistele rääkida ja millest ei sobi. Piir sobimatu ja sobiva vahel pole ehk väga täpne ja terav, aga igas kultuuris siiski rangelt paigas. Reeglid on ka erandite jaoks: arstile võib rääkida, aga sel juhul ei luba arstieetika arstil sellest kellelegi edasi rääkida. Kui mõlemad osapooled seda soovivad, võivad nad oma intiimelust pajatada kellele tahavad. Aga kui üks osapooltest pole avalikustamiseks luba andnud, siis kumbki ei räägi. Intiimelu pole mingi “tõde”, mida kogu maailmale kuulutama peaks.

Mina ei ole kindel, et kõik, mis teatud blogis kirjas on, oleks tõde. Eks ole blogi autor ka ise öelnud, et tegemist olevat ilukirjandusega. Noh, samas ütleb ta mujal jälle, et ainult tõtt ta räägibki, nii et pole sugugi kindel, kas ta isegi enam vahet teeb; aga see polegi oluline. Tõde või vale, oma ekskaasa intiimelust ei räägita. Ja niivõrd kui su oma intiimelu puudutab su ekskaasat, ei avalikustata ka omaenese intiimelu. Leping, et teie intiimelu on teievaheline asi, on teie abielulepingu iseenesestmõistetav osa, mis sest, et seda pole kusagil kirja pandud ega isegi sõnastatud. See on kirjas teie südames ja abielu alguses oli kiri ju veel täiesti loetav? Vat sellega on lugu nii, et selle lepingu kehtivus ei lõppe suhte lõpuga.

Sa võid kakelda, et end kaitsta, aga kui sa tahad kaklusest inimnäolisena väljuda, siis isegi kakluses on mõned alatud võtted keelatud.

Inetud teod on inetud ja punkt. Täiesti sõltumatult sellest, mida vastane tegi või ei teinud. Vastase alatud võtted ei õigusta sinu enda isiklikku alatust. Alati on valik, kas jääda inimlikuks ja väärikaks või laskuda sigade tasemele. Täiesti SÕLTUMATULT sellest, kas su vastane on sigade tasemel või ei. Alatus on sinu isiklik valik. Alatuse õigustamine sellega, et “aga tema tegi enne... aga tema tegi nii...”- niiiiii algkooli kolmanda klassi tase. Hiljemalt lahutuse ajaks võiks ikka täiskasvanuks saada ja ise oma tegude eest vastutama hakata. Kas sul siis oma tahet ei olegi? Vaatamata sellele, mis sigadusi keegi teine ajaloo vältel on teinud – sinu sigadused on sinu tehtud ja mitte miski ei SUNDINUD sind selleks. Sa käitusid alatult, sest sa otsustasid alatu olla. Ja kui sellest väheks näis jäävat, siis veel alatum. Ja siis läks juba allamäge peadpööritava kiirusega...

Noh, aga kui sa ei kakle enam oma vastasega, vaid tormad vahkvihas peksma iga juhuslikku möödujat, kes söandab öelda, “ära kakle,”?

Psühhiaater on see, kes paneb diagnoosi ja määrab rohud. Haigele inimesele kiirabi kutsumiseks ei pea olema meditsiiniharidust.

mis tsensuur?

Tsensuur on üks asi, leimaga võitlemine üks hoopis teine asi. See, mis Blog.tr.ee-s viimasel ajal toimus, sarnanes juba tänavarahutustega. Inimestel peab olema õigus meelt avaldada, aga see ei tähenda, et me peaks sallima meeleavalduse ülekasvamist tänavarahutusteks. Kui asi läheb vitriinide sissepeksmiseni ja poodide rüüstamiseni, siis ei jää muud üle, kui märatsev jõuk jõuga laiali peksta. Ei. Jää. Muud. Üle.
Keegi pole ühtegi blogi ära keelanud, mõnedele blogidele lihtsalt ei viidata ajutiselt avalikus kohas. See on lihtsalt rahustamismeede. Pole midagi parata, internetis tuleb kah ette madalalaubalist märatsemist, ja et see on probleem, seda näitab juba sõna "leim" kasutuselevõtt ja ka mitmete leimavastaste saitide olemasolu. Õnneks on targad inimesed andnud ka soovitusi, kuidas selliseid situatsioone ära hoida ja kuidas neid nende puhkemisel maha rahustada.

Eri küsimus on mudugi see, et mõne blogija puhul (vat ei nimeta) ei ole tegemist enam käitumishäirega, vaid märksa tõsisema meditsiinilise probleemiga. (Jah, ei saanud minagi päris lugemata jätta.) Arvata on, et neid mingi ajutine esilehelt kõrvaldamine tõesti ei muuda, selleks on tarvis ikka arsti ja kangeid tablette. Inimestel on abi vaja, mõistate!

No raamatutest mulle lihtsalt meeldib kirjutada!

Kaks Petrone Prindi raamatut tulid mulle külla täiesti juhuslikult. Tütar käis minu juures mingit asja ajamas ja need olid tal kotis, sest keegi, kellele ta need laenanud oli, oli nad just läbi saanud ja talle ära andnud, ja siis ta pakkus, et kas ma tahan kah lugeda. Kui mu tütar on mõne raamatu ära ostnud, siis see on minu jaoks täiesti pädev lugemissovitus, nii et muidugi ma tahtsin. Need oli Epp Petrone “Minu Ameerika” ja Dagmar Lambi “daki.elab.siin”

Ma olin mõlema blogisid lugenud, Epu oma hoolikalt ja Daki oma veidi, nii et ma arvasin, et ma tean, mis sorti raamatud need on. Ja nad olidki umbes niisugused, ainult et – paremad. Epu raamatusse olid lisaks blogijuttudele mõned mujal avaldatud artiklid juurde pandud ja see oli hea, sest blogi oli mul ju loetud ja oli tore, et midagi uut kah oli. Daki blogijuttudega oli vastupidi – sealt oli suurem osa välja roogitud ja väike osa raamatusse pandud ja see oli väga hea. See oli palju parem kui blogi ise. Nagu luuletus.

Epu Ameerika meeldis mulle sellepärast, et Epp kohe oskab näha. Olulist ja huvitavat. Ja kirjutada oskab kah hästi. Ma pole ise Ameerikas käinud – ma pole üldse eriti reisinud – aga just Eppu lugedes hakkasin mõistma, miks peab ikka reisima, ja mitte ainult reisima, vaid elama vahepeal mõnel võõral maal: et näha asju teistsuguse kultuuri vaatenurgast, et mõista, et maailm ON mitmekesine ja et meie oma väike madal mätas ei tarvitse olla see ainus ja õige. Epu suhtumine teistsugustesse nähtustesse on just selline paras, natuke võõristav, samas mõista tahtev, mitte hukkamõistev.
Ja mul oli tõesti tunne, et nüüd ma tean üht-teist Ameerika ja New Yorgi kohta. Midagi, mida tasub teada.

Just sel ajal pidasime tööl lahkumispidu: ühel mu töökaaslasel tuli New Yorki diplomaadiprouaks minna. Mida kinkida lahkumiskingiks inimesele, kes kahel viimasel nädalal on koostanud oma asjade nimekirja ja need, jumal seda teab, diplomaatilise pagasina või, laevale laadinud ja Ameerika poole teele saatnud? Me mõtlesime, et me parem ei tekita talle probleeme mingi ootamatu pagasi näol ja tõime ainult lilli. Aga viimasel hetkel pistsin talle veel pihku ka oma tütrelt laenatud ja juba mitme inimese poolt läbiloetud “Minu Ameerika” köite. Tütar lubas;) Tundus lihtsalt, et see on sobiv asi anda inimesele, kes kerge pagasiga ootab oma lendu New Yorki, et seal mõneks aastaks paigale jääda. Ja teisalt tundus, et sellele raamatule meeldiks olla reisilektüüriks kellelegi, kes on teel New Yorki ja peab sinna mõneks ajaks paigale jääma. Ja töökaaslane lubas, et kui ta Eestisse käima tuleb, siis toob raamatu tagasi, sest siis ongi põhjust tulla ja meie juurest kah läbi astuda.

Inimesed, kes on reisinud ja võõraid maid näinud, muutuvad huvitavamaks. Mul on tunne, et ka raamatud muutuvad huvitavamaks ja väärtuslikumaks, kui neil õnnestub mõnel põneval reisil ära käia;) Nii et ma ootan huviga, millal ma saan tagasi oma tütre Epp Petrone “Minu Ameerika” (on alles lause, kas pole?;)

must on uus blond

(Kaubamajas olid soodsa hinnaga juuksevärvid, võtsin karbi "loomulikku tuhkblondi", et juuksejuured üle värvida. Tea, kas jätsin õige värvi liiga kauaks pähe või?)

talvekuu

Kas olete tähele pannud, et november on tegelikult väga roheline kuu? Pildil sirel.

eakohane

Milline on eakohane käitumine? eakohane väljanägemine? Ma kahtlustan, et suuremalt osalt selline käitumine ja väljanägemine, mis su vanematel oli, kui nad olid nii vanad kui sina praegu.
Eakohase väljanägemise saavutamiseks peaks ma tegema keemilised lokid ja rullisoengu, laskma selle üle tõhusa juukselakikogusega ja muidugi kandma riideid, mis näeksid välja nagu nõukogudeaegne masstoodang. Kust selliseid riideid tänapäeval üldse saab?
Ja blogida muidugi ei tohiks, blogimine on ju noorte värk ja vanainimesele ei sobi käituda nii nagu noored.

Mul pole lähemal ajal plaanis eakohaselt käituma hakata.

Kas sina oled mind sel talvel juba toitnud?

Kui oktoobri lõpus ilmad külmaks läksid, tulid tihased ja koputasid aknale. Mina seepeale muidugi tõttasin poodi ja nõudsin linnukeste sööki, et linnukesed juba küsivad. Vanasti oli Pääsküla poes kogu aeg küll tihaste rasvapalle, küll seemnesegu. Nüüd on vastremonditud poes terve seinatäis koduloomade kaupu, aga linnukestele mitte kui midagi. Õnneks leidub inimesetoidu riiulis suure pakiga päevalilleseemneid.

Aga niipea, kui ma neid päevalilleseemneid akna taha lindude söögimajasse puistasin, tormasid kohale tuvid, trügisid, kaklesid, tallasid söögimaja katuse katki ja muudkui nokkisid ja nokkisid ja ei jätnud järele enne kui seemned viimseni otsas olid. Tihastele ja oravatele ei jäänud midagi.

Siis ma olin sunnitud välja mõtlema midagi spetsiaalselt tihastele kättesaadavat ja nüüd kõlguvad päevalilleseemned mu akna taga nööri külge seotud auklikuks lõigatud plastpudelis. Arvuti taga istudes näen tihaste akrobaatikatrikke, otse monitori taga. Tihased on väga ettevaatlikud. Alguses nad passivad aknataguse männi otsas. Siis lendavad lähemale, kas linnumaja katusele või vertikaalsele seinale akna kõrval, ja uurivad hetke olukorda. Alles siis teevad kiire sööstlennu seemnepudeli juurde, haaravad kiiresti terakese nokka ja sööstavad jälle männi otsa toitu nautima.

miks naistele ei meeldi mehed, kes täpselt teavad, mis naistele meeldib

Oh, oh. Lugesin Kati kirjutist ja vaatasin siis ka, mis teda ajendas nii kirjutama ja see, mis ma sealt lugesin, eriti arvestades meeste kiitvaid kommentaare, ajas, vabandage väljendust, sita keema küll. Aga kuidagi peavad ju poistest mehed saama ja eks sellised teooriad naiste ja suhete kohta käivad siis vist suurekskasvamise juurde, umbes nagu leetrid ja sarlakid? Kasvab ehk veel ja saab üle? Aga mis siis, kui ei saa? Ühest ebaõnnestunud suhtest ühe naisega teeb poiss kardinaalsed järeldused kogu naissoo suhtes ja ehitab kogu oma elu suhteid üles just sellele teooriale tuginedes ja kohtleb kõki naisi nii, nagu ta oleks ehk pidanud kohtlema seda esimest. No täpsustame, kohtleb teist naist, nagu oleks meeldinud esimesele, kolmandat, nagu oleks meeldinud esimesele ja teisele, neljandat, nagu oleks meeldinud esimesele, teisele ja kolmandale jne. Selle asemel, et uurida välja, milline on see naine, kellega ta parajasti suhteid üritab luua ja mis sellele meeldib. Tatsutahime ütles õigesti ja täpselt: naised on täpselt samasugused nagu mehed, erinevad nimelt. Oma vigadest tuleb muidugi õppida, aga vead ütlevad sulle midagi sinu enese kohta, mitte naiste kui selliste kohta.

Muidugi, kui jutt pole mitte suhetest, vaid sellest, kuidas tibi võimalikult kiiresti ja valutult voodisse saada, siis võib Miko teooriast ka abi olla. Ja hiljem on samast teooriast abi, kui tibi on ära tüüdanud ja tahaks tast lahti saada. No nii lihtsalt ei kujune välja mingit püsivat suhet, järelikult on lahku minna sedavõrra kergem. Ja lahku minna tuleb ilmtingimata, sest ei teine, kolmas ega neljas tibi EI ole samasugune kui see esimene ja mida püüdlikumalt poiss oma teooriate järgi naist "kohelda" üritab, seda sügavamale rappa ta läheb. Rääkimata sellest, et naine lihtsalt ei vasta nõudmistele. No ei ole selline kui see esimene.

See on oluline suhtumise vahe: kas mees arvab, et sa oled naine, ja kuna tal on naistega kogemusi, siis ta teab, mida sa tahad, või arvab mees, et sa oled naine, ja kuna tal on naistega kogemusi, siis võib ta välja uurida, milline sa oled ja mis sulle meeldib.

Ja teadagi, kus see suhtumise vahe eriti olulist rolli hakkab mängima: voodis. No kuidagi... muidu elus ikka üritatakse suhelda ja sobib viisakalt pärida, tahad sa teed või kohvi, aga voodis PEAB ju mees teadma, mis "naistele" meeldib... Nii hale on, kui ta märkab, et sinu puhul see, mis "naistele" meeldib, ei tööta, ja seepeale ta arvab, et ju siis ta sooritus polnud piisavalt tugev ja ta paneb auru juurde ja teeb seda, mis meeldib "naistele", aga sulle isiklikult mitte, lihtsalt kiiremini ja kõvemini:(

No ja kui mehe ego ei luba tal lasta end sinu reaktsioonidest juhtida, siis muidugi ei ela ta üle seda, kui sina peaksid voodis "kamandama" hakkama. Ja siis näeb naine, kuidas noormees ka teisel ja kolmandal ööl üritab sooritada sedasama võimlemiskava, mis juba esimesel korral läbi kukkus.

Ühesõnaga, mees suhtumisega "uuriks õige välja, mis sellele naisele meeldib" on naistega tutvumisel palju paremal stardipositsioonil kui mees, kes täitsa kindlalt teab, et naistele paipoisid ei meeldi.

Muide, see, et sa saad teada, mis naisele meeldib, ei tähenda, et sa tingimata seda tegema peaksid. Siin oleks suureks abiks teada ka seda, mis sulle endale meeldib. Siis saad otsustada, kas teie meeldimised omavahel üldse sobivad.

Ja mida nooremad on kõnesolevad mehed ja naised, seda suurem on tõenäosus, et meil mõlemil alles tuleb tasapisi välja uurida, MIS see siis on, mis neile meeldib. uskuge mind, see on tore ja lõbus! Mida vähem te usute end juba teadvat sellest, mis teisele meeldib, seda rohkem jääb teile selle väljauurimise lõbu.

ainult pikkadele

Olen lasknud sügiseti oma jalgtattale hoolduse teha ja jätnud ta siis talveks seisma. Mõtlesin, et sel aastal ehk ei jätagi pikka sõiduvahet. Kui on lumi ja libe või kõva pakane, siis muidugi rattaga ei sõida, aga globaalne soojenemine annab lootust, et ka talvekuudel on mitu kena sõiduilma. Ja üleüldse, praegu annab veel nii hästi sõita, nii et oleksin oma iga-aastast sügishooldust vist veel edasi lükanud, aga esikumm läks katki ja niikuinii tuli töökotta minna. Mina olen nimelt tibiautojuhi jalgratturist teisend: mul pole isegi rattapumpa, kui kumm läheb tühjaks, viin ratta töökotta, poisid pumpavad täis. Poisid ütlevad ka, kui on vaja õlitada või midagi. Noh, mida jalgtattaga tehakse. Ma ju ei tea, ma pole teinud. Seekord ütlesid poisid, et tuleb ära vahetada nii kett kui hammasrattad ja muidugi ütlesid nad veel mingeid asju, ja mina ütlesin, et tehku ära.
Ja siis olin ma kolm päeva ilma jalgrattata ja jube imelik oli. Mitte sellepärast, et sõita ei saanud; ega ma ei sõida alati iga päev. Sellepärast hoopis, et õhtul oli elutuba ilma rattata kuidagi lage ja tühi. Imelik oli üksi ilma rattata kodus olla.

Jalgrattapood oli ka oma varusid täiendanud ja lõpuks ometi sain ma endale need pika sõrmega jalgrattakindad, mida ma juba mitu kuud otsinud olen.

Üldiselt on ette nähtud, et kõik jalgratturid peavad olema pikad poisid. No seda näeb juba spordipoes müügil olevatest jalgrattariietest: kõik varrukad on ikka mitu meetrit pikad. Jalgrattapoe lett on ka nii kõrge, et ma pidin kikivarvul seisma, et näha, millal kaardimakseterminal mult PIN koodi tahab.

ülekäigumüstika

Siin Tallinna salapäraseim jalakäijate rada. Võibolla kaks salapäraseimat.
Kuhu siit jalakäijad minna võivad? Mida nad seal ristmiku keskel pihta peavad hakkama?
Parimatele vastajatele auhinnad.

lugema peab! siis saab targemaks

Raamatuid tuleb lugeda! Ma pean siinkohal sügava piinlikkusega tunnistama, et kuigi Naomi Kleini No Logo ilmus juba 2000. aastal ja eesti keeleski on ta juba 2003. aastast täiesti olemas, lugesin ma selle raamatu läbi alles nüüd.

Ma ei tea, miks meile majandusteaduskonnas ei öeldud, et ilma seda raamatut lugemata oled ikka pooleldi loll. Minu meelest küll ei tohiks kelelegi majanduse alal magistrikraadi anda, kui ta pole kursis moodsate majandustrendide globaalse mõjuga. Tegelikult, keegi ei tohiks end haritud inimeseks pidada, kui ta pole kursis moodsate majandustrendide globaalse mõjuga. No Logo natuke harib selles asjas.

Kui te pole lugenud, siis olete muidugi kuulnud, et tegemist on raske brändistamise kriitikaga. Mina olin. Ma natuke nagu arvasin, et brändistamise kriitika mind nii primaarselt ei huvita ja et noh see laps- ja orajatöö kasutamine Nike poolt - ma ei tea, võibolla ma kartsin, et see hakkab mind emotsionaalselt liiga palju häirima. Mõnda asja on mugavam mitte teada;) Mitte et ma tahaks selliseid asju ignoreerida, pigem nii, et - ma olen niikuinii selle vastu, pole vaja mulle mingeid õudusi rääkida, et veenda mind lapstöö kasutamise halbuses.

Aga nagu ikka, ühes heas raamatus on rohkem, kui sa teadsid oodata. Naomi Kleini raamatus oli Suur Pilt. See aitas mul mõista seoseid, millele ma polnud varem mõelnud ja aitas mul saada selgust probleemides, millele ma OLIN mõelnud, aga mida ma polnud osanud seostada - ma ei tea, maailmaga?

Ühesõnaga raamat, mis tekitas uusi seoseid ja uusi mõtteid ja uut mõistmist.
Kas te teadsite, et on olemas ülemaailmne liikumine Võtame Tänavad Tagasi?;)
Massimeeleavaldustesse (üks VTT tegutsemisviise) suhtun ma aprillisündmustest alates suure ettevaatusega, liiga kergesti lähevad need käest ära ja esile pääsevad massi halvimad omadused (ei olnud need ainult venelased, kes aprillis lõhkusid ja marodöörisid, küllap küllap oli nii mõnigi purjus eesti töll rõõmsalt kambas), aga idee - tänavad ja väljakud avaliku ruumina taas inimeste käsutusse anda - no seda asja ma ju siin ajangi, kui tahan autosid kõnniteelt minema peletada.

No ja tuleb välja, et liiklust SAAB inimsõbralikuks teha ja et saab hea. Lugege Maris Sanderi intervjuud liiklusinsener Hans Mondermaniga viimases Eesti Ekspressis. Lugege netist, trükiversioon oli lühendatud.
Parem lugege mõlemat!

Pagana hea lugu! Ja jälle: inimesed käituvad nii, nagu neid suunatakse käituma. Meil ei arvesta autojuhid jalakäijaga sellepärast, et meil on välja kujunenud selline linnamiljöö ja liiklusolukord, mis õrnalt tõukab neid jalakäijatele pähe istuma. Noh ja mitte ainult, et ON juba välja kujumenud, kujundatakse aga edasi üha - ma ei ütle autosõbralikumaks - ei, jalakäijavaenulukumaks. Ja jalgrattavaenulikumaks.
Aeg oleks märgata, et ainult liiklusjärelvalve ja politsei ja karmima karistamisega enam asja vaos ei hoia, süsteem tuleks kriitilise pilguga üle vaadata. Mina olen siin oma blogis jalakäijate ja jalgratturite seisukohta kajastanud - et autojuhid teevad liiga ja ei arvesta; aga ega siis autojuhidki praeguse liiklusolukorraga rahul pole. Parkimisest vist rääkimata? Eks autojuhtidel läheks kah elu paremaks, kui seataks sisse mingi süsteem, mis sisaldaks rohket vastastikust arvestamist ja sõbralikkust.

Jah, pagan, kuidas seda küll saavutada, kui tegelikult on inimesed ametis hoopis arutamisega, kes kellelt altkäemaksu võttis või kus viibis kommunistlik noor Ansip 1905. aastal. (Vastus: antileninlikul platvormil).

sügisränne

Juuresoleval pildil on näha, kuidas saared talveks lõunamaale hakkavad lendama. Naissaar üritab parajasti õhku tõusta, Aegna on juba lennus.

tali tuleb?

Jalgrattakiivriga sõitmine muutus liiga piinavalt külmaks. Püüdsin küll kiivri alla erinevaid mütse sobitada, aga kui üks asi on ikka tehtud spetsiaalselt nii, et ta tuule sulle hästi pähe suunaks, siis mütsid ei aita. Jalgrattapoest spetsiaalselt ostetud paarisajakroonine tuuletõkkemüts aitas kehvemini kui Selver allahinnatud mütside kastist leitud paarikümnekroonine kõrvu kattev nokats, aga miinuskraadidega ei aidanud ka nokats enam tühjagi ja nii kurb kui see ka polnud, kiiver tuli vahetada sooja mütsi vastu.
Jah, ma mõtlesin ka selle peale, et need kiivri tuuleaugud tuleks õhukindlalt sulgeda hoopis väljastpoolt. Kujutasin juba ette, kuidas ma sõidan, roosa vannimüts kiivrile tõmmatud...
Kui te kusagil jalgratta talvekiivreid juhtute nägema, öelge mulle ka!
Töökaaslased käivad juba kontrollimas, kas mu jalgrattal ikka on naelkummid all;)

Ma sõitsin Pääskülla, elektirongiga

Mina, vana toriseja, tahaks kangesti vahel kedagi kiita. Täna kiidan Elektriraudteed. Kas te teadsite, et elektrirongi saab jalgratta vabalt kaasa võtta ja ei pea isegi juurde maksma ega midagi? Väga mugav ja keskkonnasõbralik. Nüüd, kui ilmad pimedaks on läinud, suurendab ka üldist liiklusohutust. No suvel ma sõidan ikka rattaga linna teise otsa ema juurde ja õhtul koju tagasi, aga sügisel, kui vara pimedaks läheb, siis jääb tagasisõit vahel hilja peale ja siis on ikka tohutult abiks, kui saab viimase jupi rongiga sõita. Mul on küll ees valge ja taga punane tuli ja puha, aga ikka on pimedas jube, eriti liiklustihedamatel kesklinnatänavatel.
Lugesin siin, kuidas Kukupai nähes bussijuht jalgratta bussist välja ajas, ja siis tuli jälle meelde - Elektiraudtee on ikka tore! Sõitke rongiga! Rong sõidab kiiremini kah. Ja pilet maksab Tallinnas 10 krooni, see on vist sama palju kui bussipilet? Ma ei tea, mul on kuukaart. Ma tean, et bussist ostes maksab pilet 15 krooni, aga rongipiletit ainult rongis saabki ja on 10. Tudengitele 9. Ainult vat see on kehva, et vähe käib neid ronge. Harva. Rongiga sõitmiseks peab rongipaani ostma, muidu ei saa.

Ja kus see vaene autojuht siis parkima peaks?

Minu Älissi-loo kommentaridesse kirjutas Margus (ja ma panen ta kommentaari nüüd täies ulatuses siia, sest kes see ikka viitsib mingi kommentaarini linkida):

Väga huvitav lugu ning loodan, et sellele ka järg tuleb ja Äliss siiski aru saab oma vigadest. Kuid lihtsalt tahtsin natuke nuriseda analoogsel teemal, et alati ei ole maailm 100% must-valge ning konkreetseid olukordi tuleb vaadelda siiski situatsioonist lähtuvalt, mitte tuimalt seadust järgides.
Ise olen ka Nõmme elanik ning näiteks on minu tänaval päris mitmed majad sellised, kus kõnnitee kui selline peaaegu et puudub. Või noh, ta on olemas, kuid rohkem selline teepeenra moodi, kui reaalselt kõnnitav kõnnitee. Kuid ma ei oskagi öelda, et kas siis seaduse järgi on see nüüd kõnnitee või teepeenar. Osadel majadel on ta valatud, osadel aga rohkem liiva-mulla segu, kus vahel midagi murulaadset kasvab.
Kui ma nüüd oma aia ette auto pargin, siis on seal võimatu jätta 75cm ruumi jalakäijatele, rääkimata siis veel pooleteisest meetrist vabast ruumist (kogu see "kõnnitee" pole nii laigi). Lisaks kui näiteks pargib ületänava naaber oma autot, siis see tähendab seda, et me paneme kahekesi tänava kinni. Seda aga ei tohi LE järgi teha, sest teiste takistamine on karistatav. Eluaeg on aga jalakäijad meie tänaval käinud sõiduteel, missest et too "kõnnitee" nagu ikkagi oleks. Kui aga politsei seal tänaval viibiks, siis võiks nii mulle kui kõikidele teistele parkijatele seal rahulikult trahvi teha, sest seadust täpselt jälgides oleme me kõik rikkujad. Lisaks kui ise pargin oma maja ette, siis sõidan meelega auto võimalikult lähedale oma aiale, sest sellisel juhul jääb sõiduteel (kus kõik liiklejad tegelikult käivad) ruumi nii jalakäijatele kui ka autodele.
Mis ma aga öelda tahan, on see, et alati tasub ennast panna mõlema poole kingadesse ning mõelda, et kuidas ise konkreetses olukorras käituksid.

reede, 12. Oktoober 2007. a 8:01

Eks ma ikka olen püüdnud asja peale ka autojuhi vaatevinklist mõelda ja omamoodi ma saan neist arugi. Et kuidas nad püüavad parkida ikka nii, et oleks "kõigile parem", lihtsalt nad oskavad "paremat" määratleda pigem autojuhi kui jalakäija vaatevinklist lähtuvalt. Nende seisukohalt on teiste autode mugav läbipääsemine olulisem kui jalakäijate läbipääsemine, ja jalakäijana kujutlevad nad endasugust autojuhti, kes korraks autost välja on astunud, mitte naist lapsevankriga, vaevaliselt liikuvat vanurit kepiga, ratastoolis invaliidi, perenaist kahe raske toidukotiga või ema, kummagi käe otsas ettearvamatu käitumisega ja liikluses kogenematu ja haavatav väikelaps. Ühesõnaga, autojuhile tundub, et "jalakäija mahub siit ju läbi küll".
Ja siis on veel see häda, et järgmine autojuht pargib sinnasamma ja samamoodi, ainult et veel "hoolivamalt", ja kolmas võibolla ei pane enam tähelegi, et tema auto nina ja plangu vahele jääb napilt paarkümmed sentimetrit... ühesõnaga, ühest autost ehk pääseks ka mööda, aga kamba peale pargivad nad kõnnitee ikka täiesti kinni. Ja kõigil on hea põhjendus olemas: "aga kõik ju pargivad!"

Aah, see on see neetud moment, kus indiviididest saab järsku mass, kes kamba peale on lollim ja vastutustundetum kui ükskõik milline massi moodustanud indiviid.
Aga noh, see on tegelikult ju teada, et inimesed pole ei head ega pahad, vaid sellised, millisteks neid kujundab ümbritsev keskkond. Kui normaalsest intelligentsest tudengist saab loetud päevade jooksul kujundada sadistliku vangivalvuri, mis siin siis veel imestada, et tavaline korralik kodanik "ainult" kõnnitee kinni pargib. Loomulikult püüab kodanik oma elu elada nii, nagu talle mugavam on, ja mitte mõelda "teiste" peale, kui ta just ei pea. Sotsioloogid teavad seda. Ühiskonnateadlased teavad seda. Poliitikud peaks ka teadma, aga noh, tont neist poliitikutest aru saab, kas nad ikka teavad seda, mida peaks teadma või ei tea või äkki ikka teavad ja teevad lihtsalt näo, et ei tea.

Meil on lihtsalt loodud tingimused - või lastud tekkida - kus autojuhil ei jää suurt muud üle, kui parkida kellegi teise õiguste arvelt ja kuna see on nende enda otsustada jäetud, sii pole midagi loomulikumat, kui see, et pargitakse nõrgemate arvelt. Jalakäijate arvelt. Aga jalakäijateks on meil jäänud põhiliselt lapsed, vanurid, invaliidid ja muidu vaesed. Need, kes niikuinii otsustamisele ligi ei pääse. Vähemused.

Samas, mitte vähemus. Agne Naruski titevankri-artikli kommentaarides EPL-is kirjutab kommentaator Autovaba:

Üldiselt näitavad uuringud, et Tallinnas pole igal teisel leibkonnal autot, ja ca 30% käikudest tehakse jalgsi, 35 ühistranspordi ja 35% autoga. Seega on mitte autoga tehtavatel liikumistel tegelikult väga ülekaalukas roll ja näitab, et väga paljud kas peavad või suudavad linnas veel üsna autovabalt liigelda. Tänavatel on muidugi pilt teine, sest autodega tehtavad sõidud on pikad ja auto oma ruuminõudlikkusega lihtsalt domineeribki tänavapildis, jättes mulje, et kõik ju sõidavad autoga. See ei ole nii.

Novot, meil on kujunenud selline situatsioon, et nii autojuhud kui jalakäijad rikuvad liikluseskirja, sest neil nagu ei jääkski muud üle. Võtame need Nõmme kõnniteedeta tänavad, mis Nõmme Sõnumite andmeil jävadki kõnniteedetuks, sest sademevesi peab ju kuhugi imbuma, eks siis sinna, kus vanasti kõnniteed olid ja kus nad linnaplaani järgi praegugi on ja kus liikluseeskirja kohaselt peaks käima jalakäijad. Autojuhile tundub, et kõige parem paik parkimiseks on kõnniteel-teepervel, nii et jalakäija pääseks temast mööda sõiduteelt, ja jalakäijatel pole niikuinii kõnniteel/teepervel võimalik käia, sest seal imbub parajast sademevesi pinnasesse (loe: lomp) või pargib mõni auto või on kõnnitee muidu kõnnitamatu, sest aastaid ja aastakümneid juba on majaomanikud ignoreerinud oma kohustust kõnnitee korras hoida ja aastakümneid pole neid keegi korrale kutsunud. Ja kõik ju teevad nii?

Margusel on õigus: teda võidaks iga hetk karistada liikluseeskirja rikkumise eest. Sama käib ka jalakäijate kohta: neidki võidakse iga hetk autoteel käimise eest karistada. Miks siis PEAVAD Nõmmel kõik kogu aeg liikluseeskirja rikkuma? Kas olukord on väljapääsmatu ja paratamatu? Ei ole ju. Kui linnaosavalitsus arvab, et no tõepoolest, las jalakäijad käivad parem sõiduteel, sest kõnniteede ehitamine on liiga kallis või võimatu - siis tuleks see olukord lihtsalt seadustada ja kohaldada niisugune liikluskord, et jalakäijad tohivadki käia sõiduteel ja autod tohivad parkida plangu ääres. Selleks ei pea isegi liikluseeskirja ümber tegema, sellist liikluskorda nimetatakse õuealaks: pandagu märgid üles ja kõik teavad, et jalakäijad käivad siin sõiduteel, autod tohivad sõita 20 km tunnis ja jalakäijal on eesõigus, aga põhjendamatult ei tohi ta autosid takistada. Ainult paar liiklusmärki üles panna ja massiline liikluseeskirja rikkumine ongi lõppenud.

Ja kui tundub, et õueala on liiga kardinaalne, siis Tallinnal ja selle linnaosavalitsustel on ka poliitilist mõju küllalt, et algatada liikkuseeskirja muutmine. Kui te arvate, et nii peab, teeme siis seaduse ümber ja koristame sealt ära, et ei tohi.

Ja kui arvate, et autodel peab ikka sõiduteel olema voli täie kiirusega sõita ja mitte lasta end jalakäijatest häirida, siis tuleb ikkagi luua jalakäijatele mingi võimalus mitte-sõiduteel käia. Valik on teie, nagu öeldakse. See on täitsa kindlalt linna ja linnaosa vastutusala, vastutagu siis, lahendagu see olukord!

Ja üldse, ma arvan, et ei ole hea mõte lasta iagühel ise otsustada, kas ja kuidas ta seadusi täidab. Siis oleks väga kerge õigustada ka kihutamist maanteel (aga mul on kiire! mind oodatakse!) ja ka kogu muud liiklusanarhiat, mis liiklejate korralikul enamusel juba kopsu üle maksa hakkab ajama. Ja tulumaks... no tõstku käsi, kes arvab, et tema tulumaksu suurus on täitsa õiglane, just nii suure raha eest ta riigilt teenust vastu saabki? Kes maksaks tulumaksu, kui võiks ise otsustada, kas ja kui palju maksta?

Ühesõnaga, mulle tundub, et kui seadust ei saa täita, siis tuleks kas seadus ümber teha või muuta olukord selliseks, et seadust saaks täita. Ja siin on küll tegemist põhiliselt linnaosavalitsuse tegemata tööga... või äkki hoopis sellega, et meie ise pole piidavalt kodanikud? Kes on käinud linnosavalitsuses kurtmas, et ta ei saa oma kodutänaval liikluseeskirja täita?
- Ahjaa, mina olen. Ja ausalt, kasu polnud sellest sittagi. Põhiliselt sellepärast, et ma polnud täiesti tavalise lihtkodanikuna võimeline organiseerima linna transpordiosakonna, politsei ja linnaasutuse koostööd. Igaüks neist leidis, et tema ei saa midagi teha ja nii ei teinudki keegi midagi. Tüüpiline KTP -lahendus.
Ma arvan, et see on linna ja linnaosavalistsuse asi, sest linn peab tegelema liiklus- ja parkimiskorraldusega. See on politsei asi, sest politsei peab tagama liikluseeskirjadest kinnipidamise. See on kohaliku kooli asi, kui kooli juures pargitakse kinni laste koolitee. (Mis sorti liikluskasvatus see on, kui me õpetame oma lastele: liikluseeskiri käsib küll jalakäijatele ruumi jätta, aga sinu kooli juures võib igaüks ise otsustada, kas jätta sulle ruumi või ei. Äh, mine mööda sõiduteed, näed ju, et kõik teevad nii!)

Ja kõik, kelle asi see on, võiksid ometi omavahel pisut KOOSTÖÖD teha. Kas võimude lahusus tähendab siis seda, et linnosavalistsus politseiga ei räägi ja seadusandjad suruvad käed kõrvadele ja hakkavad ümisema, kui politsei räägib vajadusest liikluseeskirja muuta?

Ahjaa, et kus see vaene autojuht siis parkima peab?

Oot, Margus, sa ütlesid, et elad Nõmmel, ühel neist väikestest tänavatest, kus kõnniteed nagu oleks ja nagu poleks kah - väljaspool Nõmme keskust, seal kus need kõnniteed nagu oleks ja nagu poleks kah on ju hiigelsuured krundid, mida Nõmme miljöö säilitamise huvides ei lubatagi väiksemaks teha? Ja seal krundil peaks ju olema küll ja küll ruumi nii ühe, kahe kui isegi nelja auto jaoks? Sul, Margus, ei ole nii või? Väljaehitatud parkimiskohti, seda küll, tavaliselt pole, aga oma krundile murukivist parkimiskoha ehitamine on küll igaühe enda teha. Kas sina, Margus, pargid aia ääres sellepärast, et krundil TÕEPOOLEST ei ole parkimiskohta ja KUIDAGI ei ole ruumi seda teha kah või on asi selles, et see aiavärava avamine ja auto hoovimanööverdamine on nii pagana tüütu ja vaevaline tegevus ja niikuinii on varsti vaja jälle sõitma minna ja siis tuleks ette võtta sama tüütu ja vaevaline hoovist väljamanööverdamine ja jälle tuleks mitu korda autost välja ronida, et väravat lahti teha ja kinni panna...?
Tegelikult minul isiklikult pole tõesti midagi selle vastu, et kohas, kus kõnnitee niikuinii kõndimiseks ei kõlba, pargivad autod seal plangu ääres. Ma loodan ka, et sellistes kohtades on kõik autojuhid väga ettevaatlikud ja sõidavad sellise tempoga, et ükski sõiduteel kooserdav jalakäija auto alla ei jää ega ka pori täis ei pritsita.
Kui meie liiklejad üksteise suhtes alati viisakad ja hoolivad oleks, siis polekski vaja seadustes näpuga järge ajada. Paraku, ükskõikne suhtumine seaduste täitmisse, mis Itaalias ja mujal lõunamaades päädib üldise sõbraliku minnalaskmise ja vastastikuse leplikkusega, on meil kaasa toonud närvilise ja hoolimatu liiklusolukorra, kus eestlase enesessesulgunud tigedus üha sagedamini üle ääre läigatab ja kõikjale teeveerde veriseid laipu jätab.

Ma peaksin kunagi kultuurierinevustest kirjutama.

oktoober

Nõmme Sõnum: ega kõnniteed siis kõndimiseks pole!

Minu postkastile on kleebitud kaks kleepsu, mis peaksid spämmi eemal hoidma: üks on see roheliste oma, "ainult tellitud post, palun" ja teine on Eesti Posti ametlik kleeps, mille postiljon palus mul lisaks kleepida, et muidu tema ei tohi reklaami mitte panna. Hoiavad kahepeale tõesti postkasti rämpsust puhta, ainult Nõmme Sõnumid lipsavad regulaarselt läbi. Ma vaatan selle lehe tavaliselt läbi, enne kui vanapaberisse viskan, aga tavaliselt pole seal peale erakuulutuste midagi lugeda. Vat kuulutused on küll huvitavad: nigu päris elu kohe. "Restaureerin täispuidust antiikmööblit" - ei tea, kas peaks laskma oma suurt söögilauda parandada, lauaplaat on lõhki ja logiseb, või pole see piisavalt antiik? "Korstnapühkija iga päev" - ei tea, kas korteriühistu on sel aastal lasknud korstnaid puhastada? Meie majas on keskküte, aga ka ahjulõõrid: kelle oli vanniahi, kellel Pioneer-pliit, aga neid, kes ahju või pliiti kütavad, on nüüd vist väga väheks jäänud. Mis ei tähenda, et lõõrid puhtad ei peaks olema. "Müüa majaosa, otse omanikult, kasutuskord" oijah, kesse tahaks endale pahandusi kaela osta.
Seekord oli aga üks artikkel, mis huvi äratas ja aitab mul siin ka teemat arendada:
Kaalu Kirme, Tallinna ülikooli emeriitprofessor (Kas toimetus ei suutnud välja uurida, millise Tallinna ülikooli emeriitprofessor Kaalu Kirme on ja pani siis niimoodi üldiselt, et ah, on mingi Tallinna ülikooli oma?) kurdab Nõmme kõnniteede olukorra üle ja võrdleb seda ennesõjaaegse olukorraga, mil kõnniteed olid kasvõi mullast, aga korras ja kõnnitavad. Ja politseikordnikud valvasid, et kõnniteed korras oleks.
Nüüd on kõnniteed paljudes kohtades korrast ära ja läbipääsmatud. "On ju igaühe enda teha, kas ta tahab oma südame tuksi panna liigjoomise või jalakäimisest loobumisega." Kaalu Kirme arvab, et jalakäimise võimaluse peaks Nõmmel siiski säilitama.
Ja vastab Nõmme linnaosa arhitekt Ene Tomson: ega Nõmme kõnniteed pole mõeldud jalakäijatele kõndimiseks, need on ikka selleks, et vihma- ja lumevesi saaks sõiduteelt ära valguda, sest sadamevete kanalisatsiooni meil seal ju üldiselt ei ole ja lähemal ajal vist ei tulegi. Ainult sinna, kuhu Tallinna Vesi meile kanalistasiooni teeb, tulevad kõnniteed.
Kui mõni krundiomanik TAHAB kõnniteed ehitada, siis võiks ta kasutada murukivi, et vesi ikka pinnasesse saaks imbuda.
Murukivi? See on see aukudega kivi, kus aukudes kasvab rohi? Ilus vaadata ja sinna peale on ka mugav parkida, aga KÄIA seal peal küll ei saa, sest seal on need augud ja tervet jalga ei saa kunagi maha toetada. Ka igasugused rattad võtavad seal peal veeredes kõva vibra sisse, nii et ei sobi ka lapsevankri või ratastooliga läbimiseks.
Ühesõnaga, Nõmme Sõnum on seekord järgmine: autodele pole hea, kui Nõmmel on kõnniteed, järelikult ei kavatse me hakata neid ei korrastama ega ka valvama selle järele, et majaomanikud täidaks oma kohustust hoida kõnniteed korras ja aasta läbi kõnnitavad.
Jalakäimine? Milleks see? Normaalne inimene ei jaluta õhtuti tänavatel, vaid ostab spordisaalis trenniaja. Bussi või rongi peale? Normaalne inimene ei lähe bussi peale, vaid istub autosse, mis on pargitud sinnasamma värava kõrvale kõnniteele või teepervele (autot aeda sisse ajada oleks ju tülikas, ava aga iga kord seda väravat ja pärast pane kinni, te mõelge ise, mitu korda selleks autost välja peaks astuma, see on ju ebamugav!) ja sõidab mööda siledat sõiduteed, millelt sademevesi on kenasti valgunud sinna, kus vanasti kõnniteed olid. No on teil aru peas, tahate kõndida seal, kus meil on ometi vaja sademevett maasse immutada, võtke aru pähe, ostke auto ja sõitke trenni!
Kihutame aga täie auruga ja kõrvale vaatamata ameerikaliku paksudeühiskonna poole, kus autota elu on tehtud võimatuks, sest käimiseks pole tänavatel lihtsalt kohta ja igasuguse loomuliku füüsilise pingutuse võimalus on elimineeritud.
Nõmme Sõnumeid on võimalik lugeda ka Tallinna kodulehelt pdf-versioonis, aga kõnesolevat 19. oktoobri numbrit pole sinna veel üles riputatud.

Kohtumine lugejatega

Täna käis Sofie kohtumisel lugejatega. Lugejatega kohtumine on alati väga produktiivne. Neilt võib näiteks saada huvitavat ja kasulikku infot. Näiteks kinnitasid lugejad Sofiele, et Älis politseis juba mõnda aega enam ei tööta. Lugejatel oli ka ettepanekuid selle kohta, kuidas Sofie oma blogi paremaks saaks muuta. Üks ettepanekutest näiteks puudutas ekslikuks osutunud informatsiooni kõrvaldamist blogisissekandest, mis käsitles kohtumist Älisiga, kes, nagu selgus, politseis siiki ei tööta.
Sofie on alati valmis tunnistama ja parandama oma vigu. Niisiis, teadke kõik: Älis ei tööta politseis.
Ettepanekuid oli ...veel. Praegu Sofie mõtleb selle üle, kas see on tsensuur või... enesetsensuur. Lähemal ajal vaatab Sofie siiski oma blogisissekanded kriitilise pilguga üle ja ilmselt teeb veel parandusi ja kärpeid. Sest oma lugejatega tahab Sofie ikka sõber olla, seda enam, et lugejatel oli kõnniteel parkijate käsitlemise kohta väga toredaid ideid ja plaane, mille elluviimisel Sofie hea meelega kaasa lööks, sest need on tema meelest väga head plaanid ja nende elluviimisest on loota reaalset kasu. Ja üldse.
Ja kui te teate mõnda kohta, kus autod regulaarselt kõnniteel pargivad ja jalakäimist segavad, siis võite mulle siia kommentaaridesse kirjutada, siis me lugejatega võibolla alustame nende toredate plaanide elluviimist just sealt. Aga muidu arvasid lugejad, et neid plaane ei maksa väga välja reklaamida, enne kui asi reaalseks läheb, nii et täpsemalt ma kirjutan siis, kui asi reaalseks läheb.
Lugejad meeldisid Sofiele väga ja oli tore teada saada, et paljudes seaduste täitmist ja liikluskultuuri puudutavates küsimustes olid lugejad just sama meelt, mis Sofiegi. Ja Sofie saab ju aru, et ega ta üksi ei jaksa maailma parandada, aga koos selliste suurte, tugevate lugejatega - hoopis teine asi!

Jah, ja ma loodan veel, et lugejatel huumorimeelega kõik korras on ja et nad selle peale nüüd ei solvu.

Vana, aga vastik lugu. Äripäev sakib.

Aastaaruande koostamine on teadagi raamatupidaja Aasta Tegu. Kontrollid ja võrdled lõppenud aasta kontode saldod, teed lõpetamiskanded, otsid üles ja parandad pisimadki vead, võrdled Maksuameti, pankade, klientide ja hankijatega ja lõpuks koostad praktiliselt iga bilansirea kohta mõne lisa; siis paljundad saadud paberipaki, korjad igale leheküljele juurde juhatuse allkirjad, paned ühe komplekti lahtiste lehtedena, nagu nõutud, ümbrikku ja viid Äriregistrisse, ülejäänud jagad juhatusele, muist koopiaid paned kausta. Suur töö.
Läheb mööda pool aastat või rohkemgi, ja järsku helistab firmasse Äripäeva ajakirjanik: me siin uurime... teie firma aastaaruandes Äriregistris oli bilanss puudu, miks.
Kuidas puudu? Mulle pole Äriregister midagi öelnud ja üleüldse, kuidas SAAB aastaaruandes BILANSS puudu olla? See on ju kõige tähtsam, sellest tuleneb kõik muu, mis seal on. Uskumatu lugu. Aga teisalt, kes meist poleks kunagi kindaid kaotanud: kuidas ma saan KINDEL olla, et tõepoolest polnud tegu minu või paljundustööd teinud sekretäri tähelepanematusega. Et kellelegi võiks tulla mõte, et midagi niisugust tehtaks meelega, näiteks oma firma majandustulemuste varjamiseks, on täiesti ... no on loll mõte!
Kuulen Äripäeva ajakirjanikult, et teistelgi firmadel olla aruandes lehti puudu, kellel mõni lisa, kellel juhatuse liikmete nimekiri, kellel kasumiaruanne. Äripäev arvab, et Eesti ettevõtjatel on tulnud hea idee, kuidas oma andmeid avalikkuse eest varjata: nad jätavad osa aastaaruande lehti Äriregistrile esitamata.
Ja ilmubki vastavasisuline artikkel Äripäevas, kusjuures ajakirjanik on ignoreerinud firma raamatupidaja selgesõnalist keeldu kasutada artiklis oma nime.
Raamatupidaja aga vestleb sellel teemal vapustatult teiste raamatupidajatega ja saab teada, et sama on ka mujal juhtunud, näiteks talle lähedase isiku firma oli saanud Äriregistrilt ettekirjutuse ja trahvihoiatuse: aastaaruandes puudub audiitori otsus. Lähedane isik ei saa asjast üldse aru: audiitori otsus ju ometi võeti, maksti selle eest rahagi ja mitte vähe; otsuse teine eksemplar on olemas selle aastaaruande väljatrüki juures, mis jäi tema firmasse - kõik loogika ütleb, et ta viis audiitori ostsuse koos aastaaruandega Äriregistrisse, miks seda seal nüüd pole? Ja mis mõte oleks tal jätta audiitori otsus Äriregistrile esitamata, otsus oli ju igati positiivne ja jummel küll, mindi ju audiitori juurde üleüldse ainult selle pärast, et seda otsust on vaja Äriregistrile esitatavasse aastaaruandesse, kedagi muud see otsus ei huvita! Igatahes otsib lähedalseisev isik audiitori otsuse teise eksemplari üles ja viib Äriregistrisse ära. Nagu ka Sofie ise viib äriregistrisse ära oma bilansi, mille puudumisest pole Äriregister suvatsenud teda veel teavitadagi.
Ühtlasi teeb Sofie pisut uurimistööd: tema on nüüd veendunud, et kevadel Äriregistrisse viidud aruandes oli bilanss täiesti olemas ja ta nõuab, et Äriregister tema firma kausta üles otsiks ja sealt veelkord järele vaataks. Äriregister ütleb, et see pole võimalik, sest mingit kausta pole olemas. Aastaaruanded skaneeritakse sisse ja originaalid hävitatakse. Seega midagi kontrollida pole võimalik. Sofiel endal on küll võimalik kontrollida: Sofie tegi allkirjastatud aastaaruandest igaks juhuks mitu koopiat ja pani kausta. Nüüd vaatab ta need koopiad üle ja kõigis neis on bilanss olemas. ÄÄRMISELT ebatõenäoline, et originaalil oli üks leht puudu, aga kõigil koopiatel on see leht ikka olemas.
Sofie saab nüüd aru küll, kuhu Äriregistris massiliselt kaovad leheküljed mitmete firmade aastaaruannetest: eks skänner haarab vahel kaks lehte korraga ja siis jääb ju üks neist sisse skaneerimata. Äriregistri töötajad lihtsalt ei kontrolli, kas kogu paberipakk ka korralikult sisse on skännitud. Kõigepealt skaneeritakse lohakalt, siis hävitatakse originaalid ära, siis hakatakse vaatama, et näe midagi on puudu ja siis, sedapidi, kuidas järg kätte jõuab, hakatakse firmadele puuduliku aastaaruande eest trahvihoiatusi saatma.
No hea veel, et algul hoiatusi, hullem oleks, kui trahv kohe ära tehtaks. Isegi kui firma võtab Äriregistris tõendi, et tema sel ja sel kuupäeval oma aastaaruande ära esitas, pole võimalik saada tõendit, et äraantud aruandes oli tõesti näiteks 26 lehte. Mitte kuidagi ei saa firma hiljem enam tõendada, et ta tõepoolest esitas kõik leheküljed. Ja üleüldse on täiesti lubatud aastaaruanne lihtsalt kasti lasta, ilma igasuguse Äriregistripoolse tõendi või allkirjata, et nad selle vastu on võtnud.
Miks Äripäev, kes oma artikli jaoks asja uuris, ei saanud teada, mis värk seal skaneerimise ja originaalide hävitamiega on, jääb mulle mõistatuseks. Kas lihtsalt lohakus ja ülejala tehtud töö või lollus ja asjatundmatus, nagu tavaliselt? Või vaikiti meelega maha see kõige tõenäolisem seletus aastaaruande osade massilisele kadumaminekule Äriregistris?
Igatahes on Sofie edaspidi igasuguste ajakirjanikega veel ettevaatlikum ja katsub neile üleüldse mitte midagi rääkida, sest väga ebameeldiv on, kui sa heast südamest teisele inimesele asja ära seletad, arusaamise hõlbustamiseks taustainfot pakud, ja siis loed lehest, et sa olevat öelnud mingi lolluse, mille kohta sa kindlalt tead, et sa pole seda öelnud.
Ceterum censeo: Äripäeva ajakirjanikud võiksid end ikkagi veidi majanduse alal harida, et nad ei kirjutaks niisuguseid ennekuulmatuid lollusi, mida nad seal lehes ühtelugu avaldavad. Mil iganes Äripäev kirjutab maksuarvestusest või mõnest muust raamatupidamisvaldkonnast, mida Sofie põhjalikult ja hästi tunneb, siis ALATI leiab Sofie artiklist mõni lolli vea või lausvale väite.
Küllap teiste valdkondade spetsialistid leiavad samasuguseid vigu neist artiklitest, mis nende spetsialiteeti käsitlevad: kinnisvaraspetsialistid kinnisvaraartiklitest, väärtpaberispetsialistid väärtpaberiartiklitest jne.
No kui ajalkirjanik ise ei suuda õppida, äkki siis laseks mõnel asjatundjal artikli enne läbi vaadata?
Noh, jah, pole ju minu asi, aga millegipärast mind solvab, et meie juhtiv majandusajaleht õhtulehestub:(
Vat kirjutasin siin sellest vanast loost, sest kedagi näis huvitavat;)

kohtumine ammuse tundmatuga

Ma nägin täna selle punase Volvo juhti, mille parkimisest Tehnika tänaval jalgrattateel ma olen sel suvel lugematuid kordi politseisse teatanud. Kui ma nägin, et tuttavast autost juht parajasti välja astub, jäin ma teda huviga vaatama, sümpaatse näoga meesterahvas oli. Vaatas vastu sõbralikult, nagu ikka igaks juhuks vaadatakse, et "mis ta vaatab, äkki me oleme tuttavad" - ja kuigi aega kulus just niipalju, kui ettevaatlikul linnajalgratturil seisvast objektist möödumiseks kulub, jõudis ta näol vilksatada äratundmisrõõm enne kui ma temast mööda jõudsin. Ma ei oska seda ilmemuutust kuidagi teisti defineerida. Mina naeratasin talle ja tema mulle vastu. Ta hõikas mulle midagi järele, aga ma ei hakanud peatuma, lehvitasin talle vaid tagantkätt. Siis hakkasin mõttes dešifreerima sõnumit, mida ma päris hästi kuulnud ei olnud: "... ... kas see olete teie?" Kas ta hõikas mind mu päris eesnime pidi? (Ja kõik need küsimused, et kust ta seda teadis? Politsei ütles? Kas see on isikuandmete seadusega kooskõlas? Aga muide, las teab, kui teab, mind ei morjenda.)
Loodetavasti on mu reaktsioon liikluses kiirem kui inimsuhetes, sest viimase puhul kipub küsimus olema ikka "äkki ma oleks pidanud peatuma ja temaga rääkima,", mitte "äkki peaks peatuma ja temaga rääkima."
Ega mul tegelikult seekord uute huvitavate tutvuste sõlmimiseks (süvendamiseks?) aegagi poleks olnud, püüdsin täna tempot tavapärasest pisut kiirema hoida ja jõudsin sihtkohta minutipealt kokkulepitud ajaks.
Ma ei tea, miks, aga mulle jäi sellest näkkuvaatamisest kuidagi meeldiv tunne. Ja muide, tema parkimise kohta polnud seekord midagi kobiseda. Ei parkinud jalgrattateel.

Kas teatada kuhugi?

Et mida teha, kui te näete kõnniteel parkivat autot, kas teatada kuhugi või liigitada paratamatuse alla.
Kes viitsis lugeda, juba teab, et autod ei tohi kõnniteel parkida, kui seal pole liiklusmärki, mis osutab parkimist osaliselt või täielikult kõnniteel (asfaldijooned loevad ka) JA IGATAHES peab jalakäijale jääma 1,5m vaba ruumi.
Seda liikluseeskirja punkti rikutakse meil muidugi massiliselt. Autojuhid on teiste autojuhtide suhtes väga hoolivad, nad ikka üritavad parkida nii, et jumala pärast sõiduteel võimalikult vähe teisi autosid segada, järelikult tuleb parkida kõnniteel. Ju nad vist arvavad, et küll see jalakäija kuidagi mööda saab. Ma arvan, et nad unustavad ära, et jalakäija on ka ema, kes lükkab lapsevankrit või kes kõnnib, väikelapsel või kahel käest kinni hoides, ratastooli kasutav invaliid, rulataja, jalgrattur, kes parajasti ratta seljas ei sõida, vaid jalgratast käekõrval lükkab (võibolla läks kumm katki), alla 10-aastane laps jalgrattal, ka abiraami kasutav vanur; et jalakäija võib käia kepi või karkudega... See osa jalakäijatest, kes tõesti vaid oma kaht jalga jala käimiseks kasutab, saab tõesti kuidagi hakkama. Astuvad siis sõiduteele või lähevad mururiba mööda ringi (mururiba on juba ammu muutunud poriribaks).
Aga kõik need, kellel jala käimiseks on vaja rattaid kasutada, on hädas. Lapsevankriga emad on kurtnud minu blogi kommentaarides, ja ka tänane Päevaleht on teema üles võtnud ja samasuguseid kommentaare kogunud: lapsevankriga on pea võimatu kõnniteid pidi läbi pääseda, autod pargivad ees.
Kahel jalal käies võib auto ja plangu vahelt ka küljetsi läbi pugeda, lapsevankriga selline trikk läbi ei lähe. Sõidutee kaudu möödumiseks tuleb aga lapsevanker kõigepealt kuidagi kõnniteelt alla saada, pärast jälle äärekivist üles... Sellepärast meil polegi tänavatel invaliide näha, et nad on ammu loobunud katsetest meie kõnniteede läbimisega iseseisvalt hakkama saada.
Mina soovitan kõigil, kes kõnniteel parkivat autot näevad, politseisse helistada ja liikluseeskirja rikkujast teatada. Aga ühtlasi hoiatan, et kiiret tulemust ei maksa loota ja üleüldse ei saa politseipoolset reageeringut ette ennustada. Kui keegi pargib tasulise parkimise alas ilma parkimispiletita, on väga lihtne talle tagaselja viivitasu otsus teha (rahvakeeles "parkimistrahv") ja see viivistasu varem või hiljem ka sisse nõuda. Kui aga pargitakse kohas, kus see liikluseeskirja järgi on keelatud, pole politseil õigust mingit trahvi teha, enne kui rikkuja, st autojuhi isik on kindlaks tehtud. Ja kuidas sa seda isikut kindlaks teed, kui auto on pargitud ja juht kuhugi ära läinud? Siililegi selge, et politseil pole võimalik jääda iga valesti pargitud auto juurde juhti ootama. Keegi peab ju vargaid ja mõrtsukaid ka püüdma, onju? Ainult siis, kui auto takistab liiklust, on MINGI võimalus: politsei võib tellida auto minemavedamise. Kui juba auto on kord tasulises parklas, küllap siis ka autojuht lõpuks välja ilmub ja eks siis saab ka vist trahvi teha.
Vat selle suhtes, et kas jalakäija takistamine on liikluse takistamine või ei ole, võib politsei olla teiega eriarvamusel. "Kas ÜLDSE ei pääse mööda?", on minu käest küsinud 110 korrapidaja või kes seal toru võtab.
Mis tähendab, kas üldse ei pääse? Kas siis, kui pääseb mööda, aga ainult sõiduteel autode vahel oma elu ohtu seades, tähendab, et siiski pääseb mööda? Kui mööda pääseb ka teiselt poolt, kõnniteel seisva auto ja plangu vahelisest praost, kas siis ikka pääseb mööda? Aga kui seal praos on porilomp ja sealt läbi minekuks peab kingad märjaks tegema? Aga kui pragu on nii kitsas, et sealt läbi pugedes määrib porine auto riided mustaks? Aga kui praost ei pääse, aga kui roniks üle plangu aeda ja pärast jälle üle plangu tänavale tagasi, siis pääseks? Mis siis, kui mina, oma kahel jalal, pääsen küljetsi mööda, aga lapsevanker ei mahuks, ainult et lapsevankriga jalakäijaid parajasti pole? Minu meelest pole korrapidaja asi otsustada, kas ma pääsen vaevu mööda või ei pääse üldse mööda. Kui mulle, jalakäijale pole jäetud nii laia kõnniteeriba, et sealt ka ratastooli või lapsevankriga läbi saaks, siis on liikluse takistamise fakt minu meelest tuvastatud ja politsei peaks laskma (egas ta ise vea) auto ära vedada, enne kui ratastoolis või lapsevankriga jalakäija kohale jõuab.
Politsei ei tarvitse arvata sedasama.
Vähemalt mitte iga politseinik.
Nagu te teate, kaotati meil ju liikluspolitsei kui omaette üksus aastaid tagasi ära, polevat vaja. Liiklusega tegelevad politseinikud arvavad siiani, et jalakäijaid segava auto võib ära vedada küll. Politseikorrapidaja või patrullpolitseinik võib teiega vabalt vaidlema minna teemal, et mis poolteist meetrit, ainult 0,75 meetrit tuleb jalakäijale jätta! Noh ja kui te siis ütlete, et pole ka kolmveerandit meetrit jäetud, siis võib teid oodata arutelu teemal "kas üldse ei pääse mööda". Ja võib ka olla, et teilt küsitakse pahaselt, et kus see auto siis teie meelest parkima peaks.
Kui mõni auto on parkinud hoovivärava ette ja hooviomanik hoovist välja ei pääse, siis selle ühe autojuhi takistamise pärast veetakse väravasse parkinud auto minema küll.
Kui kõnniteele parkinud auto tundide kaupa takistab kõiki sealtkaudu liikuvaid jalakäijaid, ei loeta liikluse takistamist nii oluliseks, et peaks ära vedama.
Seepärast, ma arvan, on lapsevankriga liikujatel teatav konkurentsieelis: nad võivad politseile selge sõnaga öelda: ei, üldse ei pääse läbi. Täiesti takistab. Liiklust. Sest lapsevankriga ema on jalakäijana täpselt sama palju liikleja kui suvaline autojuht.
Ma mõtlen, politsei peab ju saabunud teated registreerima? Ja reageerima? Kui nüüd politsei saaks hästi palju teateid kõnniteel (lapsevankrite) liikemist takistavatest autodest, ehk siis
a) märkab politsei probleemi ja hakkab sellega kuidagi süstemaatiliselt tegelema
b) autode äravedamisega tegelev firma Ühisteenused saab rohkem tellimusi ja kui ei jaksa neid täita, suurendab äravedamisvõimsust
c) autojuhid saavad signaali, et kõnniteel parkimine on karistatav ja karistus on tõenäoline
d) liiklejad saavad signaali, et seadused on täitmiseks ja ei saagi igaüks ise otsustada, milliseid liikluseeskirja sätteid ta tahab täita ja milliseid mitte.

Mulle väga meeldiks, kui me kõik teataksime telefonil 110 kõigist kõnniteele valesti pargitud autodest. No prooviks nädalakese? Vaatame mida politsei teeb. See on küll politsei kiusamine, aga täiesti seaduslik ja seaduskuulekas kiusamine;)

Coming soon: no ja kus need autod siis parkima peaksid ehk kes korraldab linnas parkimist ja kes otsustab, millist seadust ja kui palju peaks täitma ja kas mina kah võin endale valida mõned seadused, mida ma täitma ei pea, juhul kui mul on häid põhjendusi.

Blog Action Day

No ega ma ainult kõnniteel parkijatega tüli ei nori. Selle mõttes pole muretki, ma võtan ikka laialt ette kisun vahel ka teistel teemadel konflikti üles.
Meie korteriühistu esimehele ütlesin paari nädala eest meie biolagunevate jäätmete prügikasti teemal kohe päris pikalt, põhjalikult ja kurjalt.
Kevadisel korteriühistu koosolekul esines ta pahase kõnega selle kohta, et nüüd olla sihuke kord kehtestatud, et biolagunevaid jäätmeid tuleb eraldi korjata. Väga paha ja tülikas asi, ega prügivedu sellest odavamaks ju ei lähe ja kui keegi ebasobivaid asju sinna bioprügikasti viskab, siis on prügivedajal õigus esitada arve tühisõidu eest PLUSS vedada bioprügikast tühjaks tavajäätmete hinna ja lisaväljakutse hinnaga ja kasu pole sellest ju midagi, sest neid nõukogudeaegseid sigadele toidujäätmete korjamise tünne koridorides mäletame me ju kõik, need läksid haisema ja jäätmed hallitama ja sead õnneks ei tahtnud seda solki süüa, jumal tänatud, ja kasu pole sellest niikuinii, sest prügivedu ei lähe sellest odavamaks ja kalarapped lähevad ju haisema, kuidas sa neid ilma kilekotita ikka ära viskad.
Mina katsusin küll seletada, et hea asi; biolagunevad jäätmed komposteeritakse ja need saavad mullaks ja looduseks tagasi, mitte ei kasvata prügimägede mahtu ja eks meil tuleb siis oma korteriühistu liikmeid teavitada, mida tohib bioprügikasti visata ja mida ei tohi - kas mingit infomaterjali siis ei jagata? Prügivedamisfirma või linnaosavalitsuse poolt? - Nooh, jaah, aga niikuinii inimesed ikka ei oska ja niikuinii on see ikka igavene jama ja hinda ju ei alandata.
Mul palju biolagunevaid jäätmeid ei teki, ma ei viitsi eriti kokata. Aga teepaksu ja kohvipuru ikka koguneb natuke. Teepaks ja kohvipuru tunduvad olevat nii hästi biolagunevad, et kohe kahju on neid olmeprügi hulka visata. Õige tsipake on puudu, et oleks juba valmis muld!
Läksin siis natuke aega pärast koosolekut oma tee- ja kohvipaksu bioprügikasti viima, sest koosolekul ju räägiti, et meil on nüüd see bioprügikast. Ei olnud mingit bioprügikasti. Matsin siis oma peaaegu-mulla aknaaluse metsa alla maha ja kui ühistu esimeest nägin, siis küsisin: kus prügikast? Olla ära varastatud. Uus on küll juba olemas, aga seda ei saa enne välja panna, kui on meie aadress peale kirjutatud. No ma tuletasin siis meelde, et elanikele on infomatejali ka vaja. Pakkusin, et ma võin paljundada, antagu ainult info, mida ja kuidas sinna kasti visata. Ah, ei, jah, majahaldur ikka pidi ja küll ikka saab.
See oli kevadel. Möödub kuu, möödub kaks, Sofie kogub kohvipaksu ilusti eraldi ja vaatab aegajalt prügikastide juurde, et kas on juba siginenud bioprügikast. Ei ole. Sofie helistab siis majahaldurile, et kus bioprügikast ja majahaldur räägib, et on olemas, keldris on ja vaja on maja aadress peael kirjutada ja jaah, eks me vaatame ja katsume ära teha jah.
Ja jälle möödub kuu ja kaks ja Sofie käib oma kohvipaksu metsa alla matmas, sest kui on juba vaeva nähtud ja eraldi kogutud, siis ei raatsi ju oma vaeva prügikasti visata, tahaks ikka, et kohvipaksust huumus saaks.
Siis kirjutab linnaosaleht, et meil on nüüd ikka kord, et biolagunevad jäätmed tuleb eraldi koguda ja nüüd hakatakse kontrollima ja kes eraldi ei kogu, sellele tehakse kakskendtuhat trahvi. Vat siis tuleb Sofile jälle meelde, et kus bioprügikast? ja ta võtab oma teepaksu kaasa ja laseb korteriühistu esimehe uksekella, et küsida, kas meil on nüüd kakskendtuhat eelarves üle, et hakkame aga trahvi maksma.
No tõsi, korteriühistu esimehel on väga head põhjused, miks biopügikasti ei saa välja panna: prügifirma olevat nõudnud, et me äravarastatud prügikast välja maksaks ja enne kui see asi lahendatud, ei saa ju kuidagi uut prügikasti välja panna, mis siis, et kirjad on nüüd lõpuks peal.
Aga Sofie muidugi ei ole selle seletusega rahul, sest tema arvates korteriühistu esimees on lihtsalt põhimõtteliselt selle bioprügikast vastane, sest ei taipa ega hooli loodushoiust mitte tuhkagi, nii et Sofie siis seletab talle, et asi pole mitte rahas, vaid looduses, et biolagunevad jäätmed lähevad kompostina taaskasutusse, mitte ei kasvata prügimägesid ja kui korteriühistu esimees oma lapse ja lapselaste tulevasest elukeskkonnast ei hooli, siis Sofie igastahes küll tahab, et tema järeltulijatele pisut prügivaba maailma jääks, nii et olgu korteriühistu esimees nüüd nii lahke ja pangu see prügikast välja, sest, nagu juuresolevalt pildilt näha, pole Sofiel oma teepaksu muidu kuhugi visata. Ja siis läks Sofie välja ja viskas oma teepaksu vihaga maja ette murule.
Sofie suhted korteriühistu esimehega pole sellest ajast saadik eriti soojad olnud. Bioprügikast on nüüdseks küll juba välja pandud. Muidugi ei tehtud seda mitte kohe pärast Sofie jutuajamist korteriühistu esimehega, kus sa sellega!
Sofie tahaks korteriühistu esimehele suhete parandamiseks väikese kingituse teha. Võiks kinkida näiteks raamatu "Maailma roheline ajalugu", sest see oli huvitav raamat ja Sofiele väga meeldis ja niisugune asjalikumat sorti kirjandus võiks ju sobida kinkimiseks soliidsemas eas meesterahvastele, nagu korteriühistu esimees. Aga seda raamatut pole vist enam eriti saada:(

Älis ei ela enam siin...

Mu blogi loetavus on taevasse tõusnud: inimesed käivad ja tahavad teada, mis Älissist edasi sai. Ma tahaks teile teada anda küll ja eks isegi tahaks teada, aga see, kas politsei teda kuidagi karistas või ei, on nüüd politsei ja Älissi vaheline asi, see võib meid huvitada, aga politsei ei pea seda mulle ega teile ütlema, või äkki isegi ei tohi öelda. Minu jaoks pole see ka eriti tähtis, ma arvan, et oluline on, kuidas Äliss edaspidi pargib. Kui ta edaspidi enam kõnniteed kinni ei pargi, siis pole ju oluline, kas ta läks tol õhtul koju, kontrollis oma krundi piirid üle, luges liikluseeskirja ja jõudis ise järeldusele: kurat, mul polnudki õigus; tuleb välja, et ma ikka ei saa seal parkida; või võttis temaga ühendust keegi politseist ja selgitas talle, et tal polnud õigus ja ärgu enam seal parkigu, või seletas seda talle keegi linnaosavalitsusest... On ju võimalik ka selline variant, et Äliss saab kõnniteel parkimise eest trahvi, mispeale ta saab jube vihaseks ja otsustab, et sitta sest trahvist, jaksasin maja osta, jaksan ka trahve maksta - ja pargib edaspidi NIMME alati kõnniteel, mitte ainult kodu juures, vaid ka igal pool mujal, kus saab. Noh ja see variant on veel ka, et Älisile keegi ei ütle, et ta tegelikult ikka rikkus tol õhtul liikluseeskirja ja ta jääbki jäärapäiselt uskuma, et kõnnitee on tema oma ja pargib sel tuima järjekindlusega edasi, aga see on rohkem teoreetiline variant, ma teen kõik endast oleneva, et selle tõenäosus kolaki nulli langeks.
Täna näiteks sõitsin pealelõunal Nõmmelt läbi ja veendusin, et Älisi auto oli pargitud viksilt ja viisakalt teisele poole nurka, Jaama tänavale, sõiduteele kõnnitee kõrval täpselt nagu liikluseeskiri parkida käseb. Raudtee-tänava poolne kõnnitee seal, kus me temaga vaidlesime, oli ilusti autodest puhas ja ka pisut kaugemal, Sõõrikukohviku pidusaali ees parkisid autod nii, et jalakäijatele oli jäänud... noh, poolteist meetrit vast mitte, aga ikka rohkem kui kolmveerand meetrit.
Nii et võib ka olla, et Älisiga on nüüd korras; aga nagu te ise teate, neid kõnniteel parkijaid on ju kõik kohad täis. Ja tuleb välja, et polegi mina ainuke, keda see segab, peale minu on linnas veel jalakäijaid, osad neist lapsevankritega. Nii et Sisalikule tahaks tingimata vastata: ei tohi paratamatuse alla liigitada! Võib helistada 110 ja teatada politseile liikluseeskirja rikkumisest; aga... ma peaks sellest pikemalt kirjutama. Mul on kogemusi;) Ja Margusele tahaks kah kohe pikalt vastata, selle autojuhi aspekti asjus. Ja muidugi, kui peaks juhtuma, et ma Älisi kohta ikkagi mingit huvitavat infot saan, tingimata jutustan teile ka. Nii et natuke võibolla elab ka Älis veel siin, sest teate ju isegi: kui on palju-palju aastaid olnud sulle naabriks Älis...

vahepeal jälle raamatupidamisest...

Kui oled pearaamatupidaja, siis tuleb sul loomulikult arvestada sellega, et suvalisel eluhetkel helistab sulle ülemus tähtsa küsimusega: "mis me registreerimisnumber on? Ja käibemaksukohuslase number? me vist käibemaksukohuslased ei olegi?" (oleme küll). Ja kui see eluhetk juhtub olema näiteks õhtul, kui sa süvenevas hämaruses ja algavas vihmas parajasti jalgrattaga kodu poole väntad, siis mõistagi ei jõua sa end ära kiruda, et pärast pooleaastast töötamist uues kohas polegi sa veel oma alati-kaasas-kantavate-asjade hulka lisanud paberilehte asutuse registreerimis-, käibemaksukohuslase-, riigiraamatupidamise tehingupartneri-, konto- ja muude olulisemate numbritega*. Rääkimata siis ilmselt käibe- ja kasuminumbritest ja muudest tähtsamatest majandusnäitajatest. Mh. Kõrge ülemus emafirmast arvas, et igakuine laenu- ja liisingukohustuse suurus ning pangalaenu lühi- ja pikaajaline osa on ometi nii tähtsad numbrid, et NEED võiks pähe õppida;)
Ma ei jäta ühtegi numbrit meelde. Kord me arutasime seda asja ühe kolleegiga - kui sa ainult numbritega töötadki, siis on tähtis, et sa nende miljonite numbrite seast õigel ajal õige numbri üles oskad leida, või tead, kuidas arvutada. Elementaarne tööhügieen ei luba raamatupidajal oma aju risustada kõigi nende numbrite meeldejätmisega, millega tal iga päev tegelda tuleb. Ülemus, kes ainult kõige tähtsamate numritega kokku puutub, tema võib endale lubada numbrite päheõppimist, kui meie hakkaks seda tegema, me läheks lihtsalt lolliks.

* Sedasama paberilehte, mille ma tööl välja trükkisin ja lauale käepärasesse kohta asetasin ja mille koopia ülemus endale võttis;)

Sofie the Mythbuster

Kust tulevad müüdid?
Võibolla sealtsamast kust lapsed? Lasteaiast. Kui ranitsaga, siis koolist?
Mõne müüdi kohta on mul hüpotees olemas. Näiteks see 0,75 meetrit, mis jalakäijale tulevat jätta. See on väga levinud müüt. Tihti, kui ma sattun kellegagi vestlema kõnniteel parkimise lubatavuse teemadel, ajab mu vestluskaaslane mingit jura, ja et vestlus uuesti loogika rööbastesse saada, tsiteerin ma liikluseekirja:

Asulas tohib (...) parkida ka: (...) osaliselt või täielikult kõnniteel, kus seda näitab vastav liikluskorraldusvahend, jättes jalakäijale seal vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba.

Ja pooltel kordadel parandab vestluskaaslane mind siis: mitte 1,5 vaid 0,75!
Nii mõnelgi korral on minu vestluskaaslaseks olnud politseinik või 110 telefonile vastav politseikorrapidaja. Peab ütlema, et kui NEMAD oma 0,75 m versiooniga välja tulevad, siis see teeb küll pahaseks. Olgu tavaliiklejaga kuidas on aga POLITSEILT ootaks nüüd küll, et nad seadust tunneks. Ja häda on see, et nad ise arvavad, et TUNNEVADKI ja vaidlevad mis kole ja lihtsalt ei usu mind.
Vat mul on hüpotees, kust nad selle 0,75 võtnud on. See on nimelt esimene number, mis liikluseeskirja peatumise ja parkimise peatükis esineb. Ma mõtlen, et need inimesed on võibolla liikluseeskirja oma silmaga näinud ja seda sirvinud, aga peatumise ja parkimise peatüki esimese paragrahvi läbilugemise järel on nad ära väsinud ja pooleli jätnud; ja nad pole tähele pannud, et selle 0,75 ees on kirjas "teepeenral".
Vara väsisite, mu kullakesed! Teepeenar pole kõnnitee! Kõnnitee koht on alles ees! Ei mina tea, kuidas jalakäija teepervel poole kitsamalt läbi saab, kui kõnniteel, aga kõnniteel käsib liikluseeskirja §143 igatahes jalakäijale poolteist meetrit vaba ruumi jätta.

Huvitav on see, et vaidlus kolmveerand meetri ja pooleteise meetri üle puhkeb tavaliselt kohas, kus autojuht pole jalakäijale ÜLDSE ruumi jätnud;) Ja KÕIK, kes minuga pooleteise meetri üle vaidlema hakkavad, unustavad täiesti ära seaduseparagrahvi esimese poole.
Müüdipurustamise korras tahaks veelkord seda kõnniteel parkimise asja seletada.
Kõigepealt, kõnniteel EI TOHI parkida. See on reegel. Selle reeglil on erand: kui kõnniteele on parkimiskohad maha märgitud või on üles pandud lisateatetahvel 86 "Parkimsviis", mis näitab, et parkida tuleb osaliselt või täielikult kõnniteel. SEALJUURES peb ikkagi jalakäijale jääma 1,5m vaba ruumi.
Ja teate, mis? MÕLEMAD tingimused peavad täidetud olema. Peab olema parkimist lubav liikluskorraldusvahend JA poolteist meetrit peab jalakäijale vabaks jääma.
Inimestele, keda segab, et mõnes kindlas kohas parkivad autod ühtelugu kõndimist segavad, tuleb vahel mõte, et sinna peaks parkimist keelava liiklusmärgi üles panema. Aga liikluskorraldajad ei tee seda. Ja ma saan nüüd aru, et õige kah. Ega me ei riputa ju ka linna täis märke "siin üle 50 km tunnis sõita ei tohi". Märgi paneme hoopis selle koha peale, kus juhtumisi tohib kiiremini sõita.
Parkimisega kõnniteel on sama lugu. Kui näete märki, et võib parkida, siis parkige. Muidu ei tohi.

Mida ültes selle peale linnavõim

Kui üks inimene nahhaalselt tükikese avalikku ruumi lihtsalt ärastab, siis on ju olemas avalik võim, mis avalikku ruumi kaitsma tõttab, mõtlein ma. Politseipatrull ei saanud hakkama, aga meil on ju kohalik omavalitsus. Nõmme keskuse detailplaneeringu seletuses oli palju kauneid sõnu jalakäijasõbralikkusest ja keskkonnast ja kohalikust miljööst, ehk asub Nõmme LoV neid väärtusi siis tõesti ka kaitsma?
Tallinna linnavalitsuse kodulehekülg ei kipu just lahkesti oma asjapulkade telefoninumbreid avalikustama ja Nõmme LoV pole selles suhtes erand. Alustan linnaosvalitsuse üldisest infonumbrist ja jutustan lühidalt oma murest seoses Älissiga, kes on kaaperdanud kõnnitee. Nagu ikka vastab sellist sorti telefonile klenditeenindaja tasemel inimene. Tema küll ei oska arvata, kelle asi linnosavalitsuses on avalikku ruumi kaitsta. Aga ta pakub mulle linnavara osakonna juhataja asetäitja telefoninumbrit, vastuvõtt neljapäeval 9-12. Proovin helistada kohe, aga linnavaraosakond toru ei võta.
Ehk on abi Tallinna linna enda tasemel, seal on ju olemas transpordi- ja muud asjakohased osakonnad? Linnaameteid on terve hulk, alustan prooviks kommunaalametist. Nemad suunavad mu üldisele infotelefonile. Sealt antakse mulle Nõmme linnaosa arhitekti ja transpordiameti telefoninumber. Transpordiametist antakse omakorda linnatranspordi osakonna number. Igal pool saan jutustada oma lugu Älisist ja selle aja peale on mu jutt muutunud juba üpris ladusaks ja ilmekaks;)
Linnatranspordi osakond toru ei võta, aga mõne aja pärast õnnestub tabada Nõmme arhitekt. Vat see on üks kena daam. Juba ta hääl kõlab kuidagi intelligentselt:) Ega temagi ei tea, kuidas kõnniteel parkivat majaomanikku talitseda saaks, aga ta vaatab sama kaarti, mis minagi ja näeb, nagu minagi, et krundi ja sõidutee vahel on kõnnitee siiski olemas. Majaomanik peab seda kõniteed korras hoidma, sügisel seal lehti riisuma, talvel lund koristama ja liiva viskama, aga see ei tähenda, et kõnnitee tema oma oleks ja et ta seal parkida võiks. Arhitektilt saan hea mõtte, et võiks asja arutada kohaliku konstaabliga. Aga muidu lubab arhitekt Aet asja üle mõelda ja kolleegidega arutada ja ma saan aru, et ta mõistab probleemi, on selle lahendamisest huvitatud ja teeb selle huvides ka midagi ära, kui saab.
Järgmiseks tuleks helistada Nõmme keskuse kohalikule konstaablile. Politseiameti kodulehel on kõigi politseinike telefoninumbrid olemas, häda on selles, et ma ei leia sealt, kes neist Nõmme konstaabel on. Abiks Põhja prefektuuri Lõuna politseiosakonna üldtelefon. Saan Nõmme konstaablipunkti telefoninumbri ja vestlen juhtivkonstaabli Triin Uudeväljaga. Jällegi väga asjalik ja edasiviiv vestlus. Triin lubab juba õhtul kohapeale minna ja selle kõnnitee üle vaadata. Paistab, et siit hakkavadki asjad liikuma.
Õhtul viib minu tee jälle Jaama 14 majast mööda. Seal, kus eile parkis Äliss, pargib nüüd üks teine auto. Kaalun politseisse teatamist, aga vihma sajab, mu riided on juba natuke märjad ja ma väntan edasi ja jätan Nõmme konstaablitele aega asjaga ise tegelema hakata.
Täna helistasin igaks juhuks ka Nõmme LoV linnavara osakonda, kus juhataja asetäitja Margus Nõlvak asja samuti täie tõsidusega suhtus, kaardilt kõnniteed ja krundi piire uuris ja lubas kohapeale minna asja vaatama.
No vaatame, kas kõigest sellest kohapeale vaatama minemisest ka mingit kasu on. Ma usun, et uudishimu tõttu käib minu kodutee nüüd mõnda aega Nõmme keskuse, mitte Hiiu kaudu. Väga hea, Nõmme mäest ongi kriipsukese laugem üles vändata, kui Trepi tänavast!

Kohtumine Älissiga, kes ütles, et töötab politseis

Diskleimer: Vastavalt Sofiele laekunud usaldusväärsele infole Älis politseis enam ei tööta ja ei töötanud ka allpoolkirjeldatud kohtumise ajal.
Sõitsin just rattaga kodu poole, Nõmme keskusest läbi, kui nägin üht autot parkimas selle ilusa Nõmme jaama taguse paekivimaja ette kõnniteele, täpselt majast sõiduteeni. Keerasin otsa ringi, astusin ligi, tutvustasin end kui abipolitseinik Sofie Maailma (no ma ütlesin oma õige nime ikka;) ja tsiteerisin liikluseeskirja: “Kõnniteel on lubatud parkida ainult seal, kus seda näitab vastav liikluskorraldusvahend ja nii, et jalakäijatele jääb vähemalt poolteist meetrit.” Autost väljuv naisterahvas rõõmustas, haaras mingi parkimispaberi ja teatas sellega lehvitades, väga rõõmustav, tema töötab politseis. “Mis siis, kas politsei tohib seadusi rikkuda?” – “Aga ma ELAN siin”. “No mis siis, et elate, see on kõnnitee ja siin ei tohi parkida,” – “Aga see on MINU maja, mille me ostsime ja korda tegime, kas olete kade või? See siin on MINU maa, ja siinsamas on liiklusmärk “parkimine ainult valdaja loal” mille MINA siia lasin panna ja ma olen siin kümme aastat parkinud ja pargin edasi.” – “Mina näen, et see on kõnnitee ja kõnniteel parkimiseks peab ka liiklusmärgi puhul jääma vähemalt poolteist meetrit jalakäijatele, nii et olge või omanik, parkida ikka ei tohi”. “No kutsume siis politsei”- “Kutsume pealegi.”
Seni kui politseid ootasime, arendasime seltskondlikku vestlust. Naisterahvas üritas mulle selgitada, et tegemist on tema krundiga ja ta võib oma krundil teha mis tahab. (Valetas. Vaatasin Nõmme detailplaneeringu kaardilt järele. Kõnnitee servast jäi tema krundi piirini, kaardilahenduse mõõtmisfunktsiooniga mõõtes, kaks meetrit.) Mina muidugi vaidlesin vastu, et isegi kui see on tema krunt, ei tohi ta ikkagi tänavat kuni sõiduteeni sulgeda. (No seda ma oletasin, kuidas juriidiliselt on, ma ei tea. Äkki saabki majaomanikule erastada maa majast kuni sõiduteeni ja keegi ei tohi omaniku loata enam kõnniteel käia?)
Ja üldse, kust ma näen, et see on tema maa, mitte kõnnitee? Mina küll otsustaks väliste märkide, äärekivi ja majani ulatuva sillutise järgi, et tegemist on avaliku kõnniteega. Sepeale teatas mu vestluskaaslane, et varsti nad teevadki sinna piirde ette. (Valetas. Kehtiv Nõmme keskuse detailplaneering ütleb selle muuinsuskaitsealuse maja (Jaama 14) kohta selge sõnaga: piirete rajamine keelatud.) Ja üldse, tema pole mul lubanud seal parkida, misasja ma pargin seal tema maal? Mina muidugi lahkelt seletasin, et ma ei pargi seal midagi, ma olen jalakäija kõnniteel, sest, nagu ta väga hästi teab, jalgrattur olen ma seni kui jalgtatta seljas sõidan, niipea kui ma sadulast maha tulen ja jalgratta käekõrvale võtan, muutun ma tavaliseks jalakäijaks kõigi jalakäija õigustega. (Ta noogutas ja ma sain aru, et ta tõepoolest teadis seda isegi väga hästi, järelikult üritas mind lihtsalt lollitada.)
Siis tuli daamile hea mõte, et tema hoopis esitab minu kohta kaebuse. See äratas minus tõsist huvi: mis alusel? Ahaa! Ma olevat saanud hakkama tõsise rikkumisega, kui esitlesin end abipolitseinikuna, aga endal polnud mundrit ega ametimärki! Ma ei olnud üldse ametikohuseid täitmas ja lehvitasin ometi oma abipolitseiniku tõendiga, “teadmata, kelle otsa sattusin”. (Tuletasin talle meelde, et esimene asi, mida ta mulle ütles, oli see, et ta töötab politseis.) Tõsine argument. Võibolla tõesti ei tohi abipolitseinik kellelegi hingatagi, et ta abipolitseinik on, kui ta just parajasti koos end juhendava politseinikuga ametikohuseid ei täida. Võimalik, et olen hakkama saanud tõsise rikkumisega. Mind lohutas tunne, et minuga vestlev kena naisterahvas otsib meeleheitlikult midagi, millega mind hirmutada. Niipea kui ma seda mõistsin, sain ka aru, et ta ise kardab. See andis mulle enesekindlust juurde.
Nõnda me siis meeldivalt keskustelime, kuni saabus politseipatrull. Õnneks ei võtnud patrulli saabumine väga palju aega (Älis kutsus.)
Politseinikud, kenad noored mehed, jäid aga kaasuse lahendamisega hätta. Mis parata. Või kuidas tõlgendada tõsiasja, et nad hakkasid minuga vaidlema teemal “kui palju peab jalakäijale kõnniteel ruumi jätma”: nemad olid surmkindlad, et 75 cm, mina jälle teadsin, et 1,5 m. (Minul on õigus, vaadake elektroonilisest Riigi Teatajast järele, kui ei usu. 75 sentimeetrit tuleb jalakäijale jätta, kui pargite teepervel. Kui on tegemist kõnniteega, siis on nõutav 1,5 m.) (Mitte et antud juhul oleks kõnniteest jalakäijatele jäetud üle 15 sentimeetri;)
Politseinikud ei suutnud samuti aru saada, kas antud kohas on tegemist kõnniteega või on see kõnniteel parkiva naisterahva maa. Äärmiselt asjakohatuks osutusid nende katsed õigustada kõnniteel parkimist sildiga “ainult valdaja loal”. Kui see kõnnitee pole kõnnitee vaid erakrunt, siis pole see tee ja seal liiklusmärgid ei kehti ja kui see on kõnnitee, siis kehtib seal liikluseeskiri, mis lubab parkida ainult jalakäijale pooltteist meetrit liikumisriuumi jättes ja sedagi vaid seal, kus seda näitab “vastav liikluskorraldusvahend”. “Vastava liikluskorraldusvahendi” all tuleb mõista liiklusmärki, mis näitab, et selles kohas tohib parkida osaliselt või täielikult kõnniteel, või kõnniteele joonitud parkimiskohti. Nii et minu ja politseitöötajate ühiste juriidiliste ponnistuste tulemusel jõudsime vaid järeldusele, et nüüd tuleb Nõmme linnaosavalitsusest välja uurida, kas Raudtee tänaval Nõmme jaama taga üldse on kõnniteed või ongi seal ainult sõidutee ja mis üle jääb, see on seal elava naise oma ja sinna pole jalakäijatel asja.
Eks ma homme võtan ka linnaosavalitsusega ühendust, aga seni uurisin internetist detailplaneeringut. Igasugu huvitavaid asju sai teada, sealhulgas muidugi seda, et naisterahvas valetas nii mulle ka kui patrullpolitseinikele otse silma sisse nii et suu suitses. Või oli ta loll ja tõesti lihtsalt ei teadnud?
Nõmme keskuse detailpaneeringust selgus ka, et Jaama 14 maja juures on ette nähtud 2 parkimiskohta oma krundil. Need parkimiskohad olid hoovil, mitte kõnniteel.

Mina muidugi tutvustasin ennast nii väärparkivale naisterahvale kui politseinikele, esitasin ID kaardi ja abipolitseiniku tõendi, kas ja mida kõnniteel parkiv naisterahvas esitas, seda ma ei näinud. Kuulsin vaid juhtumisi pealt: “Ja sina oled meil siis Äliss, jah”
Niisiis Äliss. Nimi ja kõik tegelased on mõistagi välja mõeldud ja kõik sarnasused tegelikult eksisteerivate inimestega on täiesti juhuslikud;) Seda enam, et kena lokkispäise Älisi dokumente ma ei näinud ja mul pole aimugi, kuidas tema nime õigesti kirjutada.