Järvel saab ratast parkida küll...

Tegelikult käiakse Järve Selveris kah rattaga, aga pargitakse ikka mõistlikult, mitte nende ametlikku rattaparklasse. Kõige mõnusam on parkida katusealuses, kus ratta saab lukustada piirde külge. Parkimiskohti on seal kõige rohkem paarile-kolmele rattale, aga mis siis, ega seal rattavaenulikus poes eriti palju jalgrattureid ei käi kah.


Saab parkida ka kohe uste kõrvale, seal on abiks trepipiirded.

Mure sama, mis Pirita Selveris - kärud käivad lukku ja ratta nähtavuspiirkonnas pole võimalik oma käruraha tagasi saada.

rattaparklad - Järve Selver

Vat niisugune näeb välja koht, kus jagrattattad peaks Järve Selveri ja üldse Järve Keskuse meelest parkima. Selles kohas on ka väike katuseserv pea kohal, nii et vihma ajal jäävad rattad täpselt räästa alla. Jajah, sellesse kohta, kuhu vihma ajal kõige rohkem vett sajab. Ma ei mäleta, et ma oleks KUNAGI näinud seal mõnda jalgratast parkimas.

rattaparklad - Pirita Selver

Pirita Selver on endale hankinud suurepärase Tartu-tüüpi rattaparkla ja paigaldanud selle koguni katuse varju. Selle parkla peaaegu ainus häda on see, et parkla on maa külge polditud lausa akna vastu, nii et ratast ei saa piisavalt kaugele toe vastu lükata: esiratas läheb vastu akent ja kaugemale ei saa. Esiteks on ebameeldiv kogu aeg rattaga vastu klaasi tonksida, teiseks, oleks see parkla aknast vähe kaugemal, mahuks sinna poole rohkem rattaid parkima. Aga niigi on hetkel tegemist Tallinna linna parima rattaparklaga. Kahju, et ainult ühes Selveris... Ja kärud on selles poes rahaga, nii et pole seda võimalust, et tood oma kauba käruga ratta juurde ja laadid pakiraamile - käru tagastamiseks tuleks kogu kraam tükiks ajaks järelevalveta jätta. Ega siis jalgratta pakiraami ei saa lukustada, nagu autopagasnikut, et siis rahulikult kuhugi kaugele kõndida käru ära viima.

täiuslik rattaparkla - Tartus, kus mujal

Et mitte Tartule liiga teha, siis esitan kohe ka maailma parima, Tartu rattaparkla pildi. Mugav parkida, mugav ratast lukustada, turvaline, rattale hea. Ja vaadake, kui palju rattaid mahub! Ja vaadake, kui palju on parkijaid! Ühesõnaga, kui keegi peaks hoolima sellest, et jalgratturitel oleks mugav parkida, siis tehku nii nagu Tartus. Selliseid lihtsa konstruktsiooniga, aga häid parklaid on Tartus õnneks palju. Seal linnas justkui teataks kohe, kuidas ratturid parkida tahavad!
Ainult et varjualust vihma puhuks pole siingi.

rattaparklad - Tartu näide

Siin on üks Tartu rattaparkla, mida ma pildistasin sellepärast, et siit on hästi näha, miks mõni rattaparkla jalgrataste parkimiseks ei kõlba. Näete neid rattaid, mis on pargitud nii, nagu ette nähtud? Kõik viltu vajunud. Mis te arvate, kas jalgrattale mõjub hästi, kui tundide kaupa kogu ratta raskusega esiratast väänata? Vat sellpärast ongi üks mõistlik ja oma rattast hooliv rattaomanik näinud kõvasti vaeva, tõstnud oma ratta parkimiskonstruktsiooni TAHA (selleks tuli ratast üle äärekivide tõsta) ja lukustanud selle hoopis sinna.

valgus kõndis Kadriorus...

aga inimesi kõndis rohkem. Inimesi oli kohati nii massiliselt, et varjas valguse ära. Inimesed rääkisid põhiliselt vene keeles. Noh eks eestlased olegi lihtsalt sõnakehvem liik.
Tegelikult läksin ma Kadriorgu huvist C-Jami vastu, aga avastasin põhiliselt ja taaskord, et ma ei ole massiürutuste-inimene. Niikuinii tapab võimendus igasuguse helikvaliteedi - vähemalt sellel kaugusel, millisel mina olen võimeline seda kuulama (see on niisugune keskmisest väheke suurem kaugus).
Kui C-Jam lõpetas, läksin Lilleaeda ja avastasin, et see oli täis rahvamassi, mis pimesi peenardel ja peenarde vahel tallas - no ma poleks selle peale tulnudki, et seal peenrad on, aga ma trügisin sealt kuidagi läbi, mõtlesin, et trepi pealt äkki näeb mingit üldist tulede mustrit või (ei näinud) ja siis ma jala all tundsin, et mõnes kohas lookles nagu jalgrajakene ja mõnes kohas oli muru ja kohati tuli mingitest taimedest üle astuda. Need maha asetatud õueküünlad heitsid pigem varje kui et valgustasid. Vähe oli neid seal kah.
Ühesõnaga, tore üritus, aga liiga menukas. Tõi liiga palju rahvast kohale, mis tappis kogu efekti.
Läksin mööda küünaldega ääristatud teed alla Pirita tee äärde ja üle selle ja veel edasi mereranda ja ikka veel edasi üle kuiva liiva peaaegu veeni välja ja SEAL oli valgus ilusasti ümber minu laotatud: ühelt poolt kaardusid Pirita tee tuled ümber lahe ja teiselt poolt linna ja sadama ja eks sealt tagant vist juba Pljassaare tuled, paar laeva silmapiiril traageldasid ellipsi kokku. Ja selja taga jäid piisavalt kaugele Pirita ree tuled pargi taga; taevas olid mõned tähed ja mõned pilved.
Peaks sagedamini käima üksildastes pimedates kohtades.
Taaskord veendusin, et minu isetarga fotokaga mõnest asjast lihtsalt pilti ei saa ja kõik.

teeme elu ohutumaks

Aidake mõistusel võidule pääseda ja jalgratturite elu ohutumaks muuta:
https://www.osale.ee/ideed/idea/view/2355/
leitud Jyri K kaudu

ma juba tükk aega haun seda, et kuidas saaks selle tobeda seaduse ära muuta, et täiskasvanu ei tohi kõnniteel jalgrattaga sõita, peab sõitma sõiduteel. See on meil vanast ajast nii, aga vanasti oli autosid vähe ja jalakäijaid palju, nüüd on asi vastupidi. Tiheda liiklusega magistraal, auto autos kinni, bussid ja veoautod vahele, samas kõrval jumala inimtühi kõnnitee, kuhu juhtumisi pole värvi jätkunud, et jalgratturi-ja-jalakäija figuurikesi maha maalida - ja sa PEAD sõitma jalgrattaga mööda kõige ohtlikumat ja konarlikumat teeserva, ja EI TOHI sõita ohutult mööda tühja kõnniteed. Sa võis sõita jalgrattaga kõnniteel paremal pool Vabaduse puiesteed, aga mitte vasakul pool. Muudame selle tobeduse ära jah!

rattaparklad -Säästumarket

Säästumarket on endale kusagilt hankinud suurepärase, kõrge raamiga jalgrattahoidja. Ja siis paigutanud ta tugevate poltidega hästi seina äärde, nii et kõrge raami eelistele on ligipäääs heal juhul ühel jalgratturil. No küll ma proovisn sinna parkida küll piki, küll põigiti; ka teisele parkla otsale ei saa ratast nii ligi, et ulataks raami pidi kukustama. Seega, üks hea parkimiskoht, aga mitte katusealuses.

rattaparklad - Nõmme Comarket

Tallinnas projekteerivad rattateid inimesed, kes ise rattaga ei sõida, seda on kohe näha nendest teravatest kõnniteeservadest, mida kõigile viimasel ajal valmivatele rattateedele kohustuslikus korras valmistatakse. Veel enam rattavõhikud on need inimesed, kes poodide jms juurde rattaparklaid paigaldavad. No ma nimetan neid rataste parkimise asju lihtsuse mõttes rattaparklaks, mis siis et nad mõõtu päris välja ei anna.
Pildil on ühe üpris hea rattaparkla näide: Nõmme Comarketil on poe kõrval kolm toredat lipumasti, mis sobivad ratta lukustamiseks päris hästi. Vajaduse korral mahub ühe lipumasti juurde lukustama ka kahte ratast, kohe sealsamas on ka üks valgusfoor, mis samuti sobib hästi ratta parkimiseks. Kahjuks pole ükski parkimiskoht katuseserva all, nii et vihmakaitset pole loota. Nagu näete, pole ükski rattur olnud nii rumal, et oleks parkinud oma ratta sellesse spetsiaalsesse raudmonstrumisse, mis poe seina ääres seisab. Ega sealgi vihma ajal kuivalt parkida ei saa, katuseserv on parasjagu nii kitsas, et sadul jääks niikuinii vihma kätte.

Mõni teine kord räägin veel mõnest teisest toredast rattaparklast.

pole vist vihmahooaeg...

Lugejatelt saadud vihje peale käisin Realiseerimiskeskuses endale vihmapükse otsimas. Ei leidnud. No ma vaatasin siis teistesse poodidesse kah. Suusapükse on. Lumelauapükse on. Tavalisi dressipükse - palun väga, suures valikus. Vihmakindlaid kilepükse - Järve keskuse kolme spordipoe peale - tükki üks (1). Värvus: must (tahaks midagi eredamat, et liikluses ellu jääda) suurus: väga, VÄGA suur. (Et selga mahub, ka teiste riiete peale: hea. Et sääreosast 30 cm ülearuseks osutub: paha. Väga paha, sest ei saa ka niisama juppi maha lõigata, see lõhuks pika veekindla tõmbluku.)
Küsisin müüja käest, milles küsimus, miks pole? Kas pole vihmahooaeg või?
Et olla lõpuni aus, Ilveses üht-teist oli. Väga kallist muidugi. Ühed jube ilusad oranžid püksid olid ka. Mitte minu number muidugi;)

maja maanteekurvis

Tegelikult polegi maantee, täitsa harilik tee, Tallinna linnas seejuures.
Meil on selline õnnetusterohke koht lihtsalt.
Sest teel on meie krundi kohal ootamatu kurv. Ükski autojuht ei suuda ju niisugust asja oodata, et et tee on sirge-sirge-sirge ja siis järsku teeb kurvi! Väga alatu temast, onju.

Räägitakse, et kunagi olla meil värav kah olnud ja uhked silikaattellistest väravapostid.
Need sõideti maha juba nii ammu, et nooremad pereliikmed neid ei mäletagi.
Postkastipuu kohe kurvi taga on saanud mitmeid matakaid. No need matakad on antud ikka meistersõitjate poolt, sest postkastipuule pihtasaamine tähendab, et kurv on PEAAEGU võetud, vaja oleks olnud vaid paarkümmend senti VEEL paremale.
Üks öine auto kasutas värava taha toodud liivahunnikut trampliinina ja maandus liivahunniku taga kasvanud noore tamme otsas. Käsivarrejämedune puu ei elanud seda üle ja kuivas.

Ühel öisel kihutajal õnnestus taluhoonete ja elumaja vahelt läbi kibuvitsahekki sõita, ja edasi piki hekki (heki peal) kuni keldrimäeni välja. See on seni kaugusrekord;) Uhked topeltkibuvitsad olid nii räsitud, et tuli kuni juureni maha lõigata, aga juurevõsudest kasvas paari aastaga uus hekk, nii et pole asigi.

Üks auto sõitis keset valget päeva kõigi nelja jalaga hoovil kõrgunud hiigelsuure küttepuude virna otsa. Perenaine kuulis pauku ja läks vaatama: seal ta siis kõhutas, puuhunniku otsas. Ise ta sealt küll alla ei saanud.

Ja nüüd siis eelmise pühapäeva öösel, noored vene poisid, juhilubadeta muidugi, ja vähimagi pidurdusjäljeta, tee ääres kasvavast suurest kuusest napilt mööda, kuurinurgast napilt-napilt mööda ja otse paekivist laudanurgale - pihta. Lauda ees seisnud kreissaag sai kah oma paugu, nii et maandus mitme meetri kaugusele.

Mis me nüüd tegema peame, küsivad majaelanikud, tankitõrjekraavi kaevama või? Isegi ime, et keegi veel elumajale pole pihta saanud.

Läks tordipoodi skorpion...

Tarvis ühele kliendile natuke raha tagasi maksta. Ise on ta juba läinud, aga tuleb välja, et me oleme unustanud ta kontonumbri küsida.
Aga milles probleem, enne kui me talle midagi tagasi saame maksta, maksis ju tema meile, nii et vaatan aga pangaväljavõttelt ta kontonumbrit ja maksangi tagasi!
Aga enne igaks juhuks kontollin. Halloo, SEB, tahan siin ühele soomlasele raha tagastada, kas see kontonumber, mis teie väljavõtte peal on, on tema number või? Oleks nagu Sampo panga number, aga Eesti Sampo oma, aga meie teada peaks kliendi konto hoopis Soome Sampos olema? Äkki on see mingi Sampo vahekonto, kustkaudu Eesti kroone makstakse, siis pole mul mõtet sellel kontonumbril raha saata?
Teenindaja vastab väga enesekindlalt, aga mitte otse minu küsimustele, vaid kuidagi natuke mööda iga kord. Pika pinnimise peale jõuab ta lõpuks järeldusele, et kui minu väljavõtte peal on maksja nimi ja mingi kontonumber, siis see number ongi maksja kontonumber ja sinna ma võin raha tagasi maksta küll. "Olete ikka kindel?" "Jah."
Mina mitte.
Teen seda, mida teenindaja juba algul soovitas ja helistan Samposse. Eesti omasse. Kui kliendi konto on Soome Sampos, siis nemad ei saa kontrollida, kas kontonumber on õige. Loen oma väljavõtte pealt küsimusealuse kontonumbri ette - see on ju Eesti Sampo number, seda te saate kontrollida. Ma ei küsigi, kelle number see on, sellist infot pangad ju niikuinii ei väljasta (mul on nendega ju kogemusi), ma küsin, kas see on selle-ja-sellenimelise soomlase konto. Ei ole. No aga uudishimu pärast - kelle konto see siis on? Kas on miski vahekonto, nagu ma arvasin? Teenindaja hääl kõlab, nagu muutuks ta parasjagu VÄGA ettevaatlikuks, aga ta möönab, et jah, paistab vist tõesti, et see on mingi vahekonto.
Tore, ma olen teada saanud midagi, mida SEB-i klienditeenindaja ei teadnud või ei tahtnud tunnistada. Miks küll pangad ise ei tea, kuidas nad töötavad?
Taas kõne SEB-i, uus klienditeenindaja satub. Uurin, kas ma saaks nende käest õige kontonumbri. Mulle öeldakse, et nad tohivad väljastada seda infot, mis mu kontoväljavõttelt paistab. Ei, tegelikult, tehke meile taotlus U-netis, aga üldiselt me ikka tohime väljastada seda infot, mis teie kontoväljavõttel paistab. Miks, küsin mina. Miks ma tohin teada Eesti-sisese makse tegija kontonumbrit (see on väljavõttel) aga ei tohi teada välismakse tegija kontonubrit? Kas te ei tea, milliselt väliskontolt see makse tuli? Ei, nad teavad küll, aga tohivad mulle väljastada seda infot, mis on pangaväljavõttel näha (st eesti- sisese makse korral maksja numbrit, aga välislaekumise puhul mingi suvalise vahekonto numbrit). No aga mis on selle piirangu mõte? Miks ma ikkagi eestlaste kontonumbreid tohin teada, aga välismaalaste omi mitte?
Sest nad tohivad väljastada seda infot, mis väljavõttel kirjas on.
Ühesõnaga, nagu ütles poeet,

sest nii on kord,
ei meie süü:

me tordid Talnast tellime
ja neil seal kord on selline
et torti saavad Kalad ja
Vähk, Neitsi ning Veevalaja.

P.S. Kirjaliku järelepärimise peale olen ma oma mäletamist järgi välislaekumise maksja konto kohta infot saanud küll.
Aga eks muidugi võib ka otsida mingit kontakti selle soomalsega ja küsida tema käest, et kuhu maksame. Keegi ikka teab, kust teda kätte saada.

Et kuidas siis ikkagi rattaga vihmas hakkama saada;)

Jah, niikaua kui ratta seljas oled, pole veel vigagi.
Oled märg, siis oled, taevast tulev vihmavesi on vähemalt puhas, aga nad kuradid kipuvad ju poriga pritsima! Sõidan mööda vähese liiklusega tänavaid ja kui kuulen selja tagant järjekordset pahisevat ja plärtsuvat poripilve lähenemas (no te ju teate, mis häält auto teeb, kui hooga poriloigust läbi kihutab, nii et vesi kahte lehte), teen vasaku käega selja taha ägedat pantomiimi: võta vaiksemalt! tasa, tasa! suurema kaarega minust mööda, ruumi sul ju on! Ära pritsi, ära pritsi, jumala pärast, ära pritsi!
Presentaablilt kontorisse jõudmine pole veel selgeks saanud. Kontorisse jõuan: sooja ilmaga higimärjalt, vihmase ilmaga vihmamärjalt. Presentaablid riided on aga kapis (on mind õnnistatud oma kabineti ja oma riidekapiga). Kontorikostüüm kaenlasse ja duširuumi.
Minu kõige suurem sõber on Columbia gore-tex vihmajope. Nagu reklaam lubas, nii ongi: vihma sisse ei lase, aga kehaniiskust välja mingil määral ikka laseb. Ei lähe sõites väga umbseks. Ja on nii pikk, et katab tagumiku ikka ära, haruldane omadus praeguse lühikeste jopede moe ja ainult hooajakaupa müüvate poodide ajastul.
Põlved saavad ikka märjaks! Põlved saavad alati märjaks! Vihmakindlaid jalgrattapükse pole olemas, tuleks sõita suusapükstega. Suusapüksid on mul olemas, täitsa vihmakindlad, testitud, aga nende jaoks tundub veel vara olema, liiatigi on neil üks viga: nad on alt hirmus laiad. Alt laiade pükstega on jama jalgrattaga sõita. Sihukes porise ilmaga tahaks kõige parema meelega üldse paljasääri sõita. Vaata, paljaid sääri on võimalik ikka kuidagi sellest liiklusporist puhtaks nühkida, kui kareda nuustiku, seebi ja sooja veega päris puhtaks ei saa, küll ta siis ajaga maha kulub. Nahk ju uueneb kogu aeg, pealmised naharakud surevad ja tulevad maha ja uus puhas nahk tuleb alt välja - mitte mingid püksid nii ei tee ja poriplekke neilt enam välja ei saa. Musta värvi pükstelt ei paista plekid välja, aga ma TEAN, et nad on seal! Aga ega ma musta värvi riietega väga sõita ei tahagi, eriti nüüd, kui ilmad hakkavad hämaramaks kiskuma. Kui tahad ellu jääda, riietu heledalt!
Nii, tööle jõudsin tänahommikuse lausvihmaga edukalt, aga kuidas õhtul koju saan, seda veel ei tea. Põlved said ju märjaks. Riputasin kuivama küll, aga kuna praegu ei köeta, siis pole teada, millal püksid kuivaks saavad. Teate, märjana võib sõita küll, aga märgi riideid selga panna - brr!
Ja tossud saavad kah vihmaga alati märjaks, see on jama. Märjad püksid ja märjad sokid. Tegelikult on jalgratattapoes jalatsite vihmakaitsed täitsa müügil, peaks vist ikka ostma.

nõrgem liikluses

Näh, Mihkel Raud on kah tänases Päevalehes sõna võtnud, et "täitke liikluseeskirju". Ühest küljest muidugi tore, et mõni arvamusliider kah nii arvab. Teisest küljest jälle, Mihkel Rauda ajendas ju kah sõna võtma see, et ta järsku liikluses selleks nõrgemaks pooleks osutus. Ega mootorrattur ikka ei saa autojuhi vastu, viimasel on ju ikkagi raud igast küljest ümber. Kui Mihkel Raud oleks olnud selle auto juht, mis ringristmikul vasakule hakkas vajuma, ja mootorrattal oleks olnud keski tundmatu tüüp turvariietuseta, siis oleks see sõnavõtt ehk olemata olnud.

Me pole üksteise peale valjuhäälselt röökivad, ent ometi kaaskodanikke väga arvestavad itaallased, et liikluses endale armsalt liberaalseid kokkuleppeid võimaldada.

Me oleme individualistid ja kolmeliitrise mootoriga autos ringi kihutades õnnestub meil ellu jääda üksnes siis, kui meilt inimõigused ära võetakse. Liikluses tähendab see eeskirjade absoluutset ülimust.

See on muidugi rängalt öeldud. Diagnoos: eestlane ei suuda teistega arvestada; ei saa ega saagi saama. Mulle tegelikult meeldib idee, mille järgi elavad need ärakoristatud liiklusmärkidega väikelinnad, millest meil siin viimasel ajal juttu on olnud. Aga jah, kindlasti tuleb meil valida: kas arvestada üksteisega senisest palju suuremal määral või siis rõhuda reeglite senisest täpsemale täitmisele. See praegune kuldne kesktee - et reeglid ei kehti ja teistega ei arvestata kah - see ei kõlba küll kuhugi.

Võib-olla peaks liiklusteooriaeksami iga viie aasta tagant kõigile kohustuslikuks muutma?

Hariduse õilistavasse mõjusse usun ka mina. Vähemalt neid juhte, kes liikluseeskirju rikuvad, tuleks küll eksamitele saata. Eriti veel, kui nad ennast õigustades seda lolli juttu räägivad, mida nad alatihti räägivad. No tõesti, nagu poleks liikluseeskirja eladeski lugenud.

jalgrattaga vihmas

Laupäeval oli kuidagi eriti tüüne rattaga läbi linna sõita. Mõned inimesed ütlevad: armastan sügist, kõik on siis nii selge ja rahulik, kevade ja suve rahutus ja hullus on üle läinud... Mina ei armasta sügist. Aga tõesti oli kuidagi mõnusalt rahulik. Vihma sadas, kavatsesin tagumise poole teest rongiga sõita, aga jõudsin jaamani varakult, ei viitsinud oodata, väntasin edasi.
Tehnika-Toompuiestee ristmikul ootasin lubavat foorituld. Liiklus oli hõre ja kaks noorukit, silma järgi venelased, tulid üle sebra punase tule all. Ootasin, kui nad lähemale jõudsid ja hõikasin siis, et "seda nimetatakse punaseks tuleks ja see tähendab, et parajasti ei tohi teed ületada." See poiss, kes eespool tuli, ütles "gavarite pažaalusta pa-russki" ja see, kes tagapool töllerdas, jäi hoopis seisma. Vöötrajani jõudis üks sõiduauto, juht tuli välja ja virutas sõiduteel seisnud nolgile paugu vastu vahtimist, nii et too sai sisse kõva hoo kuni kõnniteeni. Siis istus autosse tagasi ja jätkas oma teed.
Poiskesed olid muidugi suht vastutus- ja kontaktivõimetus seisundis, vist purjus, võibolla ka mingi muu laksu all. Aga noh, ma ei tea, nii ikka ei tohiks vist, et pikema jututa kätega kallale?
Või kes teab, kui MINA oleks see, kes liikluskonfliktis tugevamaks pooleks osutub, äkki teeks se kah nii? Äkki ma pole seda teinud sinult sellepärast, et autod ja autojuhid on minust reeglina suuremad ja tugevamad?
Ja võibolla meie seisukohtade erinevus just selles seisnebki: mina arvan, et "järgime kõik reegleid, et meil ühiselt hea oleks", sest mina olen nõrgem, aga nemad arvavad, "kel jõud, sel õigus, seega minul, kes ma autoga olen, pole vaja arvestada jalakäijate ja jalgratturitega, piisab kui ma veoautode ja trollide vastu viisakas olen."
Noh nii et tema võib oma auto parkida kõnniteele inimestele jalgu küll, aga kui mõni jalakäija TEMA teele jalgu jääb, noh eks siis või tollele ju virutada. Milleks meile reeglid!
See on nüüd muidugi kõik üks liialdatud üldistamine ju küll, aga ikkagi.
Muide, ärge töllerdage sõiduteel, jalakäijad!

Tahaks nuriseda

Tahaks nuriseda hoolimatute autojuhtide üle, kes pargivad oma kullakalleid autosid kaasliiklejatege arvestamata. Tahaks nuriseda linnavalitsuse üle, kes jalgrattateedest juppe ära kaotab ja mõne kuu pärast süüdimatult teatab, “ahjaa, tuli välja, et Suve ja Sügise tänava jalgrattateed me ikka ei likvideerinud, meil lihtsalt polnud raha märgistuse uuendamiseks. Ehk järgmisel aastal...” Ilma üle võiks kah nuriseda. Aga olgu pealegi. Täna ei nurise. Täna võtaks kiita. Võtaks ja kiidaks midagi ootamatut – Tallinna linnavalitsust näiteks? Ahhaa, seda te nüüd küll ei oodanud! Tallinna linnavalitsust ja kõiki muid keskerakondlasi tuleb ju kiruda niikui jõuad, nende kohta ei kõlba küll head sõna poetada!
Aga mul on see kiitmist vääriv asi juba ammu südame peal. Peaaegu selle tegemisest peale. Mitte päris algusest, päris alguses ma vaatasin, et mida kuradit! miks kõnniteed kitsamaka ehitatakse? Mis kuradi müüri nad siia müüri ETTE veel ehitavad? Siis läks aega mööda, ma sattusin jälle sinnakanti ja vaatasin, et ennäe! hoopis peenar! Ja vat sellest ajast saadik ongi südamel, et sihukest asja peaks kohe kiitma; et Pärnu maantee müratõrjemüüri kaunistamine metsviinapuudega on kohe üks ütlemata hea mõte. Ja mitte ainult mõte, tegu ikka ka! Nii et au ja kiitus sellele, kes selle välja mõtles ja teine au ja kiitus sellele, kes valmis tegi. Kui keegi teab, kes see oli, siis andke mulle kah teada, eks.
Nüüd mul on pilt kah, muidu ma ikka kogu aeg sattusin sealt sõitma õhtupoolikul, kui viinapuud varjus olid. Aga nii ilusat asja ei kõlba ju ilma pildita kiita. Eile oli päike nii lahke ja tuli pildistamise hetkeks korraks pilve tagant välja.

tulemused selgunud

Eile tuli üks meie koristaja oma sugulast puhkuseasendajaks vormistama ja kuna mul seega kohe kaks venelast käepärast võtta oli, korraldasin ma omaenese sotsioloogilise uuringu. Kogu jutt käis muidugi vene keeles, sest, nagu vanatädid ise tunnistasid: “häbi küll, kogu elu oleme Eestis elanud, aga eesti keelt pole ära õppinud.” Seepeale siis küsisingi: kas teie, Eestis elavad venekeelsed, tahaksite, et Eesti kuuluks Venemaale?
Vastavalt minu isikliku sotsioloogilise uuringu tulemustele 100% Eestis elavatest venekeelsetest seda ei soovi. Vastupidi, et nad juba siin elavad, siis nad on asjade praeguse seisuga väga rahul ja tahaks, et kõik just nii jääkski.

raamatumeem

Pärast Pierre Bayardi lugemist oleks imelik hakata Big Readi nimekirja raamatuid loetuks-mitteloetuks liigitama, aga et raamatuteema on blogosfääris võimsalt esil olnud, (vähemalt enne olümpiamängude avamist ja Gruusia sõda), siis ei saa ma päris meemitsemata kah olla.
5 raamatut, mis muutsid mu elu.
1. Oskar Lutsu “Kevade”. Number üks sõna otseses mõttes. Perekonnalegendi kohaselt olla see olnud nimelt see raamat, mille lugemiselt tabati väike Sofie 4-aastaselt, hetkel, kui perekond avastas, et väike Sofie lugeda oskab.
Tegelikult mulle “Kevade” eriti ei meeldinudki, ja ega ta nelja-aastasele päris eakohane ju kah ei ole. Tookord jäi pooleli, sest vanemad hakkasid mind varustama VEIDI eakohasema kirjandusega. Kunagi pärastpoole lugesin ta muidugi lõpuni, suved-sügised-tootsi pulmad sinna otsa. Esmamulje siiski mõjutab, siiamaani ei pea tast suuremat. Aga esimene ta (vist) oli.

2. Üks paks suureformaadiline raamat mitme rahva lugudega. Esimene lugu oli Aladdini imelamp, see oli kole pikk ja veniv, selle ma lugesin läbi alles kõige lõpuks. Esikaas oli kadunud ja paksust eessõnast hõõrusin ma suus niisutatud sõrmega augu läbi, kuni Aladdinini. Ma olin ju alles väike ja rumal laps! Lõpuks ma tahtsin ikka seda Aladdini lugu kah lugeda, aga selleks ajaks olin ma augu juba ka paarist Aladdini esimesest leheküljest läbi hõõrunud ja mõned laused jäidki poolikuks. Pärast seda pole ma enam juturaamatuid rikkunud. Piiblit meil kodus polnud, aga muinasjutud on peaaegu sama head, et lapse üldist maailmanägemist kujundada.

3. Üks vene keelest tõlgitud raamat “Huvitav matemaatika”. Võibolla oli Nagibini oma, aga Nagibin avaldati eesti keeles alles 1969 aastal, mulle tundub, et see, mida mina lugesin, oli kõvasti vanem. Äkki oli hoopis Perelmanni “Huvitav algebra”? Ma ülesandeid ei lahendanud ega midagi, lugesin nagu jutukat. Minu meelest oli lihtsalt huvitav. No mida ma sinna matemaatikateaduskonda siis otsisin?

4. Astrid Lidrgren “Pipi Pikksukk”. Tegelikult ilmus see raamat eesti keeles minu jaoks pisut liiga hilja, minu jaoks oli siis juba huvitavam Kalle Blomkvist, pealegi loeti Pipi raamatut raadios ette, enne kui mul õnnestus raamatut ennast käes hoida ja sellepärast polnud seda enam üldse huvitav lugeda, aga tuleb siiski tunnustada Pipi panust minu isiklikku feministlikku diskursusesse. Siinkohal tuleb vist üles tunnistada, et lapsepõlves oli mu kodune hellitusnimi, n.ö titanimi – Pipi. Mitte Pipi Pikksuka järgi, keda siinmail siis veel ei tuntud, vaid tuletisena mu päris-eesnimest. Pole siis vist imestada, et mina, mis sest et arglik laps ja raamatukoi juba eelkoolieas, samastasin end selle kõigist kõige tugevama, julgema ja jultunuma tüdrukuga maailmas. Ma tõesti usun, et kui ma olen tugev, siis sellepärast, et Astrid Lindgren sisendas mulle, et ma seda olen. Või noh, et Pipi oli, aga mis seal vahet, sest ainus Pipi, keda mina tundsin, olin mina ise. Kui oled (olnud) Pipi, on piinlik põnnama lüüa.

5. Jorge Luis Borges “Hargnevate teede aed”. Näitas, kuidas teistsugune vaade maailmale võib olla imeliselt lummav ja naases minu juurde mitu aastat pärast esmalugemist üheteistkümnenda astme hrön’ina. Ma olen sellesse raamatusse siiamaani armunud.

6. Rex Stout “Double for death”. Esimene ingliskeelne, päris välismaal välja antud raamat, mis sattus mulle kätte nüüd ununenud asjaoludel keskmises koolieas, mis juhtus olema õitsev nõuka-aeg (kõik välismaine oli haruldane ja ihaldatav). Hakkasin lugema innukalt just selle haruldasuse ja ihaldatavuse pärast, ja et oli väga posh lasta end näha välismaist paperbacki lugemas. Algul kasutasi sõnaraamatut, siis tüdinesin sellest ja lugesin ilma, ja avastasin, et ma OSKAN inglise keelt. Pärast lugesin juba inglise keeles Oscar Wilde’i näidendeid, mida sai linnaraamatukogust laenutada ja mis polnud setõttu enam üldse nii poshid, ja siis igast muud asja, mida kätte sai. Hea sõnaga tuleb meenutada näiteks

7. Douglas Adamsit, mis/kes eesti keelde tõlgituna poole oma võlust kaotab. Hea, et sattusin lugema neid ingliskeelseid piraatväljatrükke;)

8. Gabriel Garcia Marquez “Sada aastat üksildust”. Veel üks pilk üle müüri.

9. Selma Lagerlöf “Gösta Berlingi saaga”. Ma olen oma elus tohutult raamatuid lugenud (Big Readi skoor on 62), aga esikümnes, ma vaatan, on põhiliselt muinasjutud.

10. Ingmar Bergman “Laterna Magica”, “Stseenid ühest abielust”... tegelikult kõik, mis ta kirjutanud on. Ometigi ka üks mitte-muinasjutt nimekirjas.

tagasi

No ma olen nüüd tagasi. Kui tahate lühikese ajaga palju puhata, sõitke kah mõnda depressiivsesse Soome väikelinna. Nädala aja jooksul tekib tunne, et oled seal olnud juba terve igaviku. Kuu aega vähemalt. Kuuajane puhkus nädalaga, tohutu aja kokkuhoid!
Ja tööl on kah tekkinud selline kuhi otsekohe tegemist vajavaid asju, nagu oleks tõepoolest terve kuu ära olnud. Liisinguarvele, mille oleks pidanud eelmisel nädadal ära maksma, on ülemus alla kirjutanud ja selle siis muude maksmata arvetega minu lauale vedelema jätnud. Miks ta ei lasknud seda meie teisel raamatupidajal õigeaegselt ära maksta, on mulle mõistatus. Miks ta ÜLDSE tahab, et kõik arved tema käest läbi käiks, isegi igasugused vaibapuhastus- ja joogiveearved ja muud paarikümne- kuni paarisajakroonised pisividinad - kui ta ei suvatse tähelepanu pöörata sellele, et mitmesajatuhandene makse saaks õigeaegselt ja ilma viivisteta tehtud? Liisingufirma juba viivisearvet saatmata ei jäta. Olen hämmingus.
Aga muidu oli igastahes tore puhata.

Olen ära

Olen Soomes. Vihma sajab. Kui te arvate, et Eesti väikelinnad on depressiivsed... Kohaliku jôe vaatasime eile yle, muude vaatamisväärsustega tutvumiseks tuleb ette vôtta autosôite. Plaanis on veeta hulk aega kohalikes poodides (aga mitte midagi osta). Tôin sôbrannale HU plaadi kingiks. Tunnenn end tôelise kultuuritoojana. Teine kohalik eestlane lahkus eilselt kohvijoomiselt kahe CD-täie eesti estraadiklassika MP3-dega, mis mul reisile kuulamiseks kaasa olid vôetud. Internet on siin soomekeelne ja sôbranna arvutil pole hiirt ega ô-tähte. Yhesônaga, täielik puhkus. Ma olen väga rahul. Ma ei tea, millal ma tsivilisatsiooni naasen.

valgus teeb asju

laupkokkupõrge

Reede õhtul sööstis Kadriorus rattateel jalutanud jõmmide tagant välja üks rulluisutaja - otse mu lenksule. Nii täiuslik laupkokkuõrge, kui üldse olla saab, kumbki ei jõudnud kuhugi poole kõrvale põigata, nii et jäime mõlemad otse ja püsti. Kiirused polnud vist eriti suured kah, ega ma tolvanite vahel laveerides ju mingeid sportlikke temposid üles ei võta ja rulluisutajal olid kah needsamad jalutajad ju jalus. Need kaks molkust, kes rattarajal jalutades meile ette jäid ja õnnetuse põhjustasid, jalutasid rahulikult minema, aga üks suurt kasvu vene mees jäi paigale ja uuris murelikult vaheldumisi minu ja rulluisutüdruku käest, kas meil on kõik korras. Esialgu oli kõik väga korras. Siis tundis tüdruk, et tal läheb süda pahaks. Mees aitas ta murule istuma. Minu rattal oli esiporilaud liigesest välja hüpanud, selle aitas kah venelane lahkesti ära parandada, see oli õnneks lihtne liigutus. Siis ajas tüdruk ennas jälle jalule ja minagi sõitsin edasi eesmärgi poole. Natuke hiljem alles märkasin, et rattakell oli saanud niisuguse mataka, et ilmselt lõi kuskil mingi poldi viltu ja enam ei helise eriti. Veel veidi maad edasi sain aru, et pidurid enam peaaegu üldse ei pea, noh nende piduritega oligi mul plaanis varsti teenindusse minna, edasi tuli sõita lihtsalt veelgi ettevaatlikumalt. Mitte et mul oleks soovi olnud ettevaatamatumalt sõita. Tee peal sõimasin näo täis kahel rulluisutajal, kes sõitsid, kõrvaklapid kõrvas ja ei teinud kuulmagi, kui ma nende taga rattakella kõlistasin, et nad ennast minu möödasõidu ajaks koomale tõmbaks.
Meeles see jalgrattur, kes eelmine kord, kui ma sealt läbi sõitsin, verise peaga murul lebas ja kiirabi ootas.
Pirita rattatee on nii kuradima ohtlikuks muutunud. Muidu oleks ju kõik kena, merevaade ja ilus sile tee, sealtkaudu liigelda peaks ju olema puhas rõõm, aga kuna minu tee viib sealt läbi enamasti samal ajal kui töörahvas saab mahti end liigutamas käia, siis on mul nende lõbutsejate vahelt läbi sõites iga kord närvid krussis.
Ja need pagana rulluisutajad... Liikluseeskirja järgi on nad jalakäijad ja peaks liiklema kõnniteel, mitte rattateel, kui on olemas eraldi rattatee. Pirita tee ääres on rattatee ilus sile asfalt, ja eraldi, mururibast mere poole on vana plaatidest kõnnitee, kus annab jalutada küll, aga mitte rulluiskudega sõita. Ma muidu olen üks igavene oma õiguste eest võitleja ja arvan, et liikluseeskirjast tuleb täpselt kinni pidada, aga ma ei arva, et rulluisutajatele tuleks Pirita jalgrattateedel sõitmine ära keelata. See oleks lihtsalt nii ebaõiglane. Ja see on ju hea, et inimesed ennast liigutavad, seda tuleks igati soodustada, mitte ära keelata. Aga nad on nii ohtlikud selles komplektis jalutajad + jalgratturid + rulluisutajad. Aga kui nad on ohtlikud, ja kui nad rikuvad liikluseeskirja ja kui nad segavad jalgrattaliiklust spetsiaalsel rattateel – kas poleks siiski vaja midagi ette võtta, et olukorda parandada? Kesse meil ongi, kes peab liikluse korraldamise eest vastutama? Ega siis liiklus pole ainult autoliiklus, jalakäijate ja jalgratturite liiklus on kah liiklus ja sellele peaks kah veidike tähelepanu pöörama.

järgmine kord peame jaanipäeva mais

Vihmavari aitab vihma vastu, seda teavad vist kõik. See töötab Suurima Nöögi printsiibil, st kui välja minnes vihmavari kaasa võtta, siis sadama ei hakka nii et vihmavari osutub üleliigseks. Mida suurem ja ebamugavam vihmavari, seda kindlamini töötab.
Kui ma jaanilaupäeva hommikul maale hakkasin hääletama, siis võtsin kaasa oma kõige suurema vihmavarju, sellise mittekokkupandava. Lootsin, et aitab.
Aga ei läinud päris nii, nagu ma olin arvanud. Jätsin arvestamata, et antud juhul mõjusid korraga kaks erinevat Suurima Nöögi printsiipi: Vihmavarju oma põrkas Jaanilaupäevavihma oma vastu.
Nii et Peterburi tee otsas asusin hääletama tihedas lausvihmas, mis ei mõelnudki üle minna. Selge see, jaanilaupäeval PEAB ju vihma sadama.
Vihmavari päästis mu vihma käest ligunemisest seekord täiesti enneolematul moel: autojuht, kes mu esimese viie hääletamisminutiga peale korjas, otsustas, et ta ei sõida Tapale mitte suurt teed mööda, vaid viib mu ära sinna Võsu lähedale metsa, kuhu mul vaja oli. Ja viiski. Mis siis, et me kumbki teed ei tundnud. Ära eksisime sinult ühe korra, ja siis tuli kah välja, et me olime täitsa õigel teel, me lihtsalt ei teadnud seda. No me lihtsalt sõitsime veel edasi, ja siis tuligi välja , et jee!

Muuseas, ma arvan, et me peaksime jaanilaupäeva kuupäeva ära muutma. Kindlasti ei ole aastas ÜHTEGI teist sellist päeva, mil IGAL AASATAL vihma sajaks. Edaspidi võiks jaanipäeva pidada näiteks kunagi mais.

Tegelikult, nii hullu sadu kui sel aastal, pole vist varem olnudki. Igatahes ma ei mäleta, et ma varem oleks telekast võidupüha paraadi näinud.
Tuld tegime ja sašlõkki küpsetasime kaminas.
Aga sääski sel aastal ei olnud!

lugemissoovitus

Reisikirjad on tavaliselt jamad. See ei ole, see on jumala lahe.

lihtsalt teistsugune reaalsus

ma nägin unes, et Eesti ID-kaardi PIN-kood oli 8-kohaline. Keegi küsis mu käest, ja ma teadsin, et on 8-kohaline. Kontrollisin veel näppudel lugedes üle ka: 2-2-2-5 ja veel numbreid, mis mul parasjagu meelde ei tulnud, ta-ta-taa. Kolm näppu jäi püsti, kümnest kolm maha - on ju kaheksa.
Siis pidingi üles tõusma ja unise peaga mõtlesin alguses, et kuidas ma küll unes nii rumal olin, et arvasin, et see PIN-kood kaheksakohaline on, tegelikult on ju 4-kohaline.
Aga kui ma pisut ärksamaks jõudin saada, siis ma sain aru, et ma ei olnud unes rumal, unes lihtsalt ONGI asjad teistmoodi. ID-kaardi PIN-kood ongi kaheksakohaline ja kümnest kolm maha võrdubki kaheksa. Lihtsalt sedasorti uni.

Tavaliselt on forell või lõhe,

vahel harva on roogitud räime.
Eile polnud mul plaanis kala osta, aga heitsin Pääsküla poes sildile siiski pilgu peale: mis kala täna on?
Allah oli.
Mõnda aega juurdlesin selle üle, kas see on mõni Atlandi kala ja et ega muslimid pahaks ei pane, kui uskmatud allahit praevad.

tänu teetöödele

Nõmme rändavad kanalisatsiooni- ja teetööd sulgevad iga päev mõne uue lõigu minu töö ja kodu vahelisest marsruudist. Olen sunnitud iga päev otsima uusi võimalusi, kuidas tööle või koju pääseda. Äärmiselt tänuväärt. See Glehni lossi-poolne kant seal mäe otsas on väga kaunis. Eriti nüüd sirelite õitsemise aegu. Ühel päeval leidsin kogemata vanale raudteetammile rajatud uue rattatee, ja sealt, kus see ära lõppes romantilise sirelitevahelise rajakese just sinna, kuhu mul vaja. Kes oleks võinud arvata! Nüüd saan vältida närvilise liiklusega teelõiku, kus ma sõiduteel hästi ei julgenud sõita ja kõnniteel jälle ei tohtinud (aga sõitsin ikka, mis sa teed ära, kui elu armas). Noh, enam ma ei pea seal ei eluga riskima ega liikluseeskrja rikkuma. Sõidan sirelite vahelt.

ID-jama

Näh, tuleb välja - mingi kampaania, mingi rekord... ei tea, kas sellepärast ongi mul eilsest alates ID-kaardiga sisselogimise probleemid - ei saanud mina täna esimese katsega panka sisse, ei saanud mina eile tükk aega e-Maksuametis löögile - no ei loe mu ID-kaarti millegipärast. Ja selgelt mitte panga ega Maksuameti viga, vaid mingi ID-kaardi probleem, niipalju ma võhik ikka taipan. Alguses kahtlustasin ID-kaardi-lugeja rikkiminekut, siis mõtlesin, et äkki mu ID-kaart on suurest tarvitamisest ära kulunud, aga nüüd lisandub kolmanda võimaliku põhjusena Eesti ID-kaardi süsteemi ülekoormus seoses Guinessi rekordiga.
No ei tea, kas on ikka hea reklaam ID-kaardile: tekitada teavituskampaaniaga süsteemi ülekoormus ja probleemid igapäevastele kasutajatele. Ehk siis takistada juba toimivat kasutust selle nimel, et uusi kasutajaid juurde saada?

Sorry, paranoia. 318 Guinessi rekordi ihalejat ei suuda küll ühtegi süsteemi umbe ajada. Niisiis kas kaardilugeja või kaart ise? Kahtlustan, et neli aastat igapäevast kasutust on mu ID-kaardi kiibi lihtsalt läbi kulutanud. Mul on nagu meeles, et kunagi oli sellest juttu ka, et ega need kiibid küll kümme aastat vastu ei pea.
Ja pangad millegipärast vahetavad oma kiipidega pangakaarte iga aasta või paari tagant. Miks siis ID-kiip peaks/saaks 10 aastat vahetama vastu pidada?

Mõni teadja võiks mulle nüüd asja ära seletada.

süsihappegaasist ja puudest

Viimasel ajal on süsihappegaasist massitabes paäris palju juttu olnud. Nii viimase paari aasta jooksul, ma mõtlen. Kõik need lood Kyoto kokkuleppest, kasvuhoonegaasidest, CO₂ kvootidest jne räägivad ju põmtselt kõik sellest, et süsihappegaasi on on liiga palju saanud. Alles näitas ka Eesti Televisioon Al Gore’i “Ebamugavat tõde”. Nii et ma hästi ei usu, et leidub veel keegi, kellel on teadmata, et süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris on natuke katastroofiliselt suureks kasvanud ja kui me midagi kardinaalset ette ei võta, siis kasvab veelgi. Ja et see toob endaga kaasa globaalse kliimasoojenemise, mis põhjustab omakorda jääliustike sulamise, tormid, uputused, põuad, üleujutused ja neist tingitud toidu- ja veepuuduse ning taudid. Ühesõnaga, meil on oodata ebameeldivusi.

Süsihappegaasist räägiti meile kõigile juba koolis ka. Noh, et rohelised taimed tarvitavad süsihappegaasi, sidudes süsinikku ja eraldades hapnikku. Ja et inimesed tarvitavad hingates jälle hapnikku: hapnik sisse ja süsihappegaas välja. Ja et põlemisel tarvitatakse ära õhuhapnik ja tekkib süsihappegaas. Sedasorti värki.

Al Gore’i filmis muide räägiti sellest, et maakera atmosfääri süsihappegaasi hulk kõigub vastavalt aastaajale: sel ajal, kui põhjapoolkeral on talv, süsihappegaasi hulk suureneb ja kui põhjapoolkerale saabub suvi, siis hakkab süsihappegaasi hulk pisut vähenema. See on tingitud sellest, et põhjapoolkeral on rohkem maismaad kui lõunapoolkeral ja rohkem maismaad mahutab rohkem rohelist taimestikku. Aga talvel ei ole osa põhjapoolkera taimestikust teps mitte roheline, ja kui pole roheline, siis ei seo ka süsihappegaasi ega tooda hapnikku.

Meie männid-kuused on selles suhtes erilised, et nemad tegelevad süsihappegaasi sidumisega ja hapniku tootmisega ka talvel, kui lehtpuud on lehed langetanud ja niisama tühja lorutavad.

Vat mina aru ei saa, kas inimesed saavad ikka aru, et see süsihappegaas, millest räägitakse globaalse soojenemise loos, ja see süsihappegaas, mida nad koolis õppisid, millest rohelised taimed hapnikku valmistavad, et need on üks ja seesama süsihappegaas. Et puud aitavad meil selle tülika CO₂-ga hakkama saada. Iseäranis veel igihaljad puud, need meie kõige tavalisemad männid.

Ja ma saan aru, et oma tarbimisharjumusi tagasi tõmmata on muidugi valulik ja mõnda puhku ka võimatu: ei saa jätta hingamata; ei saa jätta isegi kütet põletamata, sest ilma kütteta külmaks me siin kliimas talvel surnuks. Ja meile ju tundub, et me ei saa mõjutada suuri globaalseid protsesse ja et meie käitumine ei saa panna kinni suuri tehaseid või midagi muud suurt, mis tõesti SUURELT reostab. Ühesõnaga, meil pole eriti sõna sekka rääkida, mis puutub süsihappegaasi tootmise vähendamist.

Aga kas see peab siis tähendama, et me üldse ei peaks kaasa mõtlema või vastutama?

Kas see peab siis tähendama et ah, läks trumm, mingu ka pulgad ja mis me sest ülearusest süsihappegaasist ikka nii suures mahus hapnikuks ümber töötleme, hävitame parem ära poole kogu sellest haljastusest, mis meie voli all on, ja laasime männid kiilaks, MEIL ON SIIS VALGEM!

Mina isiklikult arvan, et kui sulle ei meeldi, et akna taga on puud ja rohelus, siis oleks targem Nõmmelt ära Lasnamäele kolida. Müü korter maha ja osta Lasnakal sama suur, aga valge ja odav. Jääb veel raha üle kah, pensionär ei pea enam peost suhu elama, võib leiva peale vorsti osta. Leidub küllalt neid, kes on valmis just nendesamade akna all kasvavate puude eest suurt raha maksma. Et ei peaks naabri aknast sisse vahtima ja et oravad käiks akna taga pähklit nurumas. (Ei tea, kuhu me oravapere nüüd kolib? Neid oksi, kus nad hommikuti hullamas käisid, enam ei ole.)

Aga üldiselt – me elame Eestis. Siin ongi pime. Puude mahavõtmine ei tee valget aega juurde. Laasimine ei pane korterit ennast päikese järgi keerama. Meie majapoolele õhtupoolikul päike aknasse ei paista, lõika puud kasvõi juurelt maha. Ja teisel pool maja ei hakka päike aknast paistma enne kui pealelõunal, ükskõik, kas sandistate majaesised puud ära või ei. Ainus mida te kindlasti saavutasite, on see, et meie haljastus seob edaspidi poole vähem süsihappegaasi, kui enne laasimistööd.

nutke koos minuga

Korteriühistu pidi "natuke haljastust piirama".
Tegelikult laasiti kõik majaümbruse puud kuni ladvatutini elujõulistest okstest puhtaks.
Minu meelest hävitati meil umbes pool kogu haljastusest.

Tõmbasin kodus kardinad ette ja nii nüüd istungi. Lihtsalt ei suuda seda vaadata, nii kurb ja häbi ja viha.

Korteriühistu esimees, kes kogu selle projekti algatas, ütles: mind polnud kohalgi. Kui mina tulin, olid töömehed juba töö lõpetanud. Ütlesid, et naised olid neile öelnud: võtke veel, võtke veel, siin on nii pime.

Tahaks kedagi peksta või ma ei tea, mis viisil kätte maksta, aga mis sest kasu?
Ühtegi oksa pole võimalik enam tagasi panna.

Inimesed on ikka nõmedad ja isekad ja parandamatud lollid.
Ökokatastroof on meile paras palk. Ongi õige, et inimesed peavad välja surema. Küll see planeet ja loodus saab pärast seda juba ilma meieta kenasti hakkama.