No te ju teate seda tunnet, kui paned fotoka käima ja sel hetkel on kaadris midagi, mida kohe pildistama peab. Need kuulsad varvastepildid, eksole. Ma tahtsin tegelikult oma pühademunadest pilti teha, aga kõigepealt jäi see vaip ette.
Selle vaiba kinkis mulle tädi Tiina, kes pole tegelikult mulle päris tädi, vaid mu ema lapsepõlvesõbranna. Ja sõbrannadeks nad said mu emaga niimoodi, et nende emad olid sõbrannad, noorespõlves juba, enne sõda. Tädi Tiina sündis Pariisis, aga siis algas sõda ja tema ema tuli temaga Eestisse tagasi. Minu ema ja vanaema (ja onu ja vanaisa õde) saadeti sõja ajal Marimaale evakuatsiooni ja nemad tulid Eestisse tagasi peale sõda. Nii et siis kusagil umbes 47. aastast saadik on tädi Tiina olnud mu ema sõbranna.
Ja selle vaiba kinkis ta mulle sel kevadel, kui meil Tartus maja maha põles ja me saime korteri vanalinna ja Supilinna piirile. Olime just pool korterit jõudnud kergelt ära remontida ja asjad sisse kolida, ja Jossel tuli sünnipäev - tulekahjust oli möödas vähem kui kuu. Siis me pidasime seal pooleldi remonditud korteris Josse sünnipäeva, päike paistis, aknad olid lahti, oli kitsas ja lõbus ja minu ema tõi tädi Tiina kaasa ja tädi Tiina tõi kingiks kolm kaltsuvaipa.
