http://www.blogger.com/img/blank.gif
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest... ei, võtame sealt kohe tükk maad edasi ja läheme kohe selle päikesepaistelise maipäeva juurde, kui Sofie rahulikult jalgrattal kodu poole väntas. Ta oli just keeranud spetsiaalsele jalgrattateele, kus, nagu Tallinnas kombeks, jalgrattasõit "telliskiviga" ära on keelatud, kui järsku nägi enda ees Savisaart. No päriselt ka. Sofiel oli nimelt ammu linnapeale üks küsimus, noh aga et Savisaar tuleb ja annab võimaluse küsimust esitada just selles kohas...
-"Tere härra linnapea! Palun öelge, miks siin jalgrattaga sõita ei tohi?"
-"Tohib ju küll, näe sõidavad ju."
-"No ega see, et sõidavad, ei tähenda ju veel, et tohivad. Selle sillal on mõlemas otsas telliskivi ees, see tähendab, et siin ei tohi sõita mitte keegi. Need, kes sõidavad, rikuvad liikluseeskirja."
Noh, arutati natuke, Sofie seletas, et keelumärk pandi sinna selleks, et autod ja mootorrattad ei sõidaks, aga et (liikluspolitseist on järele küsitud) see märgikombinatsioon - kergliiklustee märk koos telliskiviga - ei tähenda mitte, et telliskivi jalgratturitele ei ei kehtiks, vaid et ükski liiklusvahend ei tohi sõita. Ja et ka muudele Tallinna jalgrattateedele on täieliku liikluskeelu märke pandud. Savisaar küsis Sofielt visiitkaarti ja lubas järele uurida ning midagi vastata.
Üle kuu aja ootas Sofie huviga Savisaarelt meili, aga ei midagi.
Ja siis!
EILE oli kõnesoleva silla Pärnu maantee poolsesse otsa lisatud telliskivi alla lisatahvel "välja arvatud jalgratas"!
Tänu Savisaare isiklikule hoolitsusele saab nüüd Sofie üle selle silla õhtul töölt kodu poole sõita ilma et peakski seadust rikkuma. Teistpidi, Rahumäe poolt Pärnu maanteele sellest sillast aga üle sõita ei tohi, sest teises otsas on endiselt keelumärk ilma lisatahvlita.
