tänu teetöödele

Nõmme rändavad kanalisatsiooni- ja teetööd sulgevad iga päev mõne uue lõigu minu töö ja kodu vahelisest marsruudist. Olen sunnitud iga päev otsima uusi võimalusi, kuidas tööle või koju pääseda. Äärmiselt tänuväärt. See Glehni lossi-poolne kant seal mäe otsas on väga kaunis. Eriti nüüd sirelite õitsemise aegu. Ühel päeval leidsin kogemata vanale raudteetammile rajatud uue rattatee, ja sealt, kus see ära lõppes romantilise sirelitevahelise rajakese just sinna, kuhu mul vaja. Kes oleks võinud arvata! Nüüd saan vältida närvilise liiklusega teelõiku, kus ma sõiduteel hästi ei julgenud sõita ja kõnniteel jälle ei tohtinud (aga sõitsin ikka, mis sa teed ära, kui elu armas). Noh, enam ma ei pea seal ei eluga riskima ega liikluseeskrja rikkuma. Sõidan sirelite vahelt.

ID-jama

Näh, tuleb välja - mingi kampaania, mingi rekord... ei tea, kas sellepärast ongi mul eilsest alates ID-kaardiga sisselogimise probleemid - ei saanud mina täna esimese katsega panka sisse, ei saanud mina eile tükk aega e-Maksuametis löögile - no ei loe mu ID-kaarti millegipärast. Ja selgelt mitte panga ega Maksuameti viga, vaid mingi ID-kaardi probleem, niipalju ma võhik ikka taipan. Alguses kahtlustasin ID-kaardi-lugeja rikkiminekut, siis mõtlesin, et äkki mu ID-kaart on suurest tarvitamisest ära kulunud, aga nüüd lisandub kolmanda võimaliku põhjusena Eesti ID-kaardi süsteemi ülekoormus seoses Guinessi rekordiga.
No ei tea, kas on ikka hea reklaam ID-kaardile: tekitada teavituskampaaniaga süsteemi ülekoormus ja probleemid igapäevastele kasutajatele. Ehk siis takistada juba toimivat kasutust selle nimel, et uusi kasutajaid juurde saada?

Sorry, paranoia. 318 Guinessi rekordi ihalejat ei suuda küll ühtegi süsteemi umbe ajada. Niisiis kas kaardilugeja või kaart ise? Kahtlustan, et neli aastat igapäevast kasutust on mu ID-kaardi kiibi lihtsalt läbi kulutanud. Mul on nagu meeles, et kunagi oli sellest juttu ka, et ega need kiibid küll kümme aastat vastu ei pea.
Ja pangad millegipärast vahetavad oma kiipidega pangakaarte iga aasta või paari tagant. Miks siis ID-kiip peaks/saaks 10 aastat vahetama vastu pidada?

Mõni teadja võiks mulle nüüd asja ära seletada.

süsihappegaasist ja puudest

Viimasel ajal on süsihappegaasist massitabes paäris palju juttu olnud. Nii viimase paari aasta jooksul, ma mõtlen. Kõik need lood Kyoto kokkuleppest, kasvuhoonegaasidest, CO₂ kvootidest jne räägivad ju põmtselt kõik sellest, et süsihappegaasi on on liiga palju saanud. Alles näitas ka Eesti Televisioon Al Gore’i “Ebamugavat tõde”. Nii et ma hästi ei usu, et leidub veel keegi, kellel on teadmata, et süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris on natuke katastroofiliselt suureks kasvanud ja kui me midagi kardinaalset ette ei võta, siis kasvab veelgi. Ja et see toob endaga kaasa globaalse kliimasoojenemise, mis põhjustab omakorda jääliustike sulamise, tormid, uputused, põuad, üleujutused ja neist tingitud toidu- ja veepuuduse ning taudid. Ühesõnaga, meil on oodata ebameeldivusi.

Süsihappegaasist räägiti meile kõigile juba koolis ka. Noh, et rohelised taimed tarvitavad süsihappegaasi, sidudes süsinikku ja eraldades hapnikku. Ja et inimesed tarvitavad hingates jälle hapnikku: hapnik sisse ja süsihappegaas välja. Ja et põlemisel tarvitatakse ära õhuhapnik ja tekkib süsihappegaas. Sedasorti värki.

Al Gore’i filmis muide räägiti sellest, et maakera atmosfääri süsihappegaasi hulk kõigub vastavalt aastaajale: sel ajal, kui põhjapoolkeral on talv, süsihappegaasi hulk suureneb ja kui põhjapoolkerale saabub suvi, siis hakkab süsihappegaasi hulk pisut vähenema. See on tingitud sellest, et põhjapoolkeral on rohkem maismaad kui lõunapoolkeral ja rohkem maismaad mahutab rohkem rohelist taimestikku. Aga talvel ei ole osa põhjapoolkera taimestikust teps mitte roheline, ja kui pole roheline, siis ei seo ka süsihappegaasi ega tooda hapnikku.

Meie männid-kuused on selles suhtes erilised, et nemad tegelevad süsihappegaasi sidumisega ja hapniku tootmisega ka talvel, kui lehtpuud on lehed langetanud ja niisama tühja lorutavad.

Vat mina aru ei saa, kas inimesed saavad ikka aru, et see süsihappegaas, millest räägitakse globaalse soojenemise loos, ja see süsihappegaas, mida nad koolis õppisid, millest rohelised taimed hapnikku valmistavad, et need on üks ja seesama süsihappegaas. Et puud aitavad meil selle tülika CO₂-ga hakkama saada. Iseäranis veel igihaljad puud, need meie kõige tavalisemad männid.

Ja ma saan aru, et oma tarbimisharjumusi tagasi tõmmata on muidugi valulik ja mõnda puhku ka võimatu: ei saa jätta hingamata; ei saa jätta isegi kütet põletamata, sest ilma kütteta külmaks me siin kliimas talvel surnuks. Ja meile ju tundub, et me ei saa mõjutada suuri globaalseid protsesse ja et meie käitumine ei saa panna kinni suuri tehaseid või midagi muud suurt, mis tõesti SUURELT reostab. Ühesõnaga, meil pole eriti sõna sekka rääkida, mis puutub süsihappegaasi tootmise vähendamist.

Aga kas see peab siis tähendama, et me üldse ei peaks kaasa mõtlema või vastutama?

Kas see peab siis tähendama et ah, läks trumm, mingu ka pulgad ja mis me sest ülearusest süsihappegaasist ikka nii suures mahus hapnikuks ümber töötleme, hävitame parem ära poole kogu sellest haljastusest, mis meie voli all on, ja laasime männid kiilaks, MEIL ON SIIS VALGEM!

Mina isiklikult arvan, et kui sulle ei meeldi, et akna taga on puud ja rohelus, siis oleks targem Nõmmelt ära Lasnamäele kolida. Müü korter maha ja osta Lasnakal sama suur, aga valge ja odav. Jääb veel raha üle kah, pensionär ei pea enam peost suhu elama, võib leiva peale vorsti osta. Leidub küllalt neid, kes on valmis just nendesamade akna all kasvavate puude eest suurt raha maksma. Et ei peaks naabri aknast sisse vahtima ja et oravad käiks akna taga pähklit nurumas. (Ei tea, kuhu me oravapere nüüd kolib? Neid oksi, kus nad hommikuti hullamas käisid, enam ei ole.)

Aga üldiselt – me elame Eestis. Siin ongi pime. Puude mahavõtmine ei tee valget aega juurde. Laasimine ei pane korterit ennast päikese järgi keerama. Meie majapoolele õhtupoolikul päike aknasse ei paista, lõika puud kasvõi juurelt maha. Ja teisel pool maja ei hakka päike aknast paistma enne kui pealelõunal, ükskõik, kas sandistate majaesised puud ära või ei. Ainus mida te kindlasti saavutasite, on see, et meie haljastus seob edaspidi poole vähem süsihappegaasi, kui enne laasimistööd.

nutke koos minuga

Korteriühistu pidi "natuke haljastust piirama".
Tegelikult laasiti kõik majaümbruse puud kuni ladvatutini elujõulistest okstest puhtaks.
Minu meelest hävitati meil umbes pool kogu haljastusest.

Tõmbasin kodus kardinad ette ja nii nüüd istungi. Lihtsalt ei suuda seda vaadata, nii kurb ja häbi ja viha.

Korteriühistu esimees, kes kogu selle projekti algatas, ütles: mind polnud kohalgi. Kui mina tulin, olid töömehed juba töö lõpetanud. Ütlesid, et naised olid neile öelnud: võtke veel, võtke veel, siin on nii pime.

Tahaks kedagi peksta või ma ei tea, mis viisil kätte maksta, aga mis sest kasu?
Ühtegi oksa pole võimalik enam tagasi panna.

Inimesed on ikka nõmedad ja isekad ja parandamatud lollid.
Ökokatastroof on meile paras palk. Ongi õige, et inimesed peavad välja surema. Küll see planeet ja loodus saab pärast seda juba ilma meieta kenasti hakkama.

ma ka tegin

Et kui on päevik, siis peaks ju ikka kroonika mõttes kirja panema, et mina ka tegin. Käisin kotiga metsas ja tassisin sealt prügi välja. Registreerimisega muidugi läks nagu mul ikka läheb – selleks ajaks, kui ma olin otsustanud, et ma ei sõida mai algul Eestist ära, oli registreerimine lõppenud. Aga noh, ega mul poleks ju meeskonda kah olnud. Ja transporti ammugi mitte – keda sa ikka oma jalgratta peale kutsud? Nii et vaatasin laupäeva hommikul Teeme Ära kardi pealt kodule lähemaid prügihunnikuid ja orienteerusin kohale. Leidsin metsast ühed kaubikuga tüübid, kes pidid sodi metsast välja sõidutama, nemad juhatasid mu lipujaama, kust sai kilekotte ja pärast hernesuppi. Prügi sai metsast piisavalt. Tõsi, neid prügimägesid, mis kaardil olid, ma üles ei leidnudki. Mulle kõige lähem ja suurem paistis platseeruvat kusagil Lauliku tänaval lausa keset elamukvartalit – seal, kus ta mu kaardil paistis, teda kindlasti ei olnud. Ilmselt töötas see kaart kuidagi teisti...

Aga tegelikult tahtsin ma teile rääkida, et ma lugesin ühte JUBE HEAD raamatut:
Kurt Vonneguti “Kodumaata meest”. Kui mees, kes on kirjutanud suurepäraseid raamatuid kaheksakümne kahe aastasena leiab, et ei suuda pidada lubadust enam mitte ühtegi raamatut kirjutada, siis, noh, mida muud sealt oodata, kui mitte üht eriti suurepärast raamatut. Proff teab, kuidas raamatuid teha. Vana mees ei raiska vaeva tühja-tähja peale, vaid kirjutab lühidalt ja ainult kõige tähtsamast. Lugege ka. Eriti mõnus on, kui “Tšempionide eine” ja “Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda” enne loetud on.

suve teine päev

Täna on väga vaikne. Nagu oleks pühapäev. Või veelgi vaiksem. Vahepäev 1. mai riigipüha ja laupäevase koristuspüha vahel.
Muudest uudistest: ma ei saa enam aru, kui mu telefon heliseb, sest kõik teised linnukesed laulavad ka kogu aeg. Võtab aega, enne kui ma ära taban - ööbik, aaa, praegu pole ju öö, see peab olema hoopis minu mobla.
Suvi tuli nii äkki. Alles see oli, kui märtsi lõpus tuli talv; alles see oli kui lumi ära sulas ja ma oma ratta välja tõin ja soojad rattariided välja otsisin; eile pidin loobuma nii jopest kui dressipluusist ja sõitma lühikeste varrukatega pluusi väel.