neljapäev, 30. september 2010

kaalujälgijad

Me kassiga piirame teineteise liigsöömist: mina talle lihtsalt rohkem ei anna, kui norm ette näeb, mis sest, et tal kauss tühi. Tema jälle ronib mulle otsa, kui ma teleka ette maandun, ja ei lase mind kööki endale järgmist portsu võtma.
Selle kolme nädalaga, mis ta minu juures elab, peaks vist isegi mingit tulemust näitama:)
Hoiukass on, niikauaks kui ta pärishoidja reisil käib, sellpärast vaid kolm nädalat.

neljapäev, 23. september 2010

ah et nii lihtne see ongi?

tuleb ainult teada anda, mida sa tahad, ja juba saadki?
Sofie käis täna esimest päeva uues kohas tööl.

pühapäev, 5. september 2010

Universumile, teadmiseks

juhuks, kui see on ehk märkamata on jäänud, ma otsin tööd. Juba tükk aega.
Ma loodan, et see töö, mis nüüd kohe mu üles leiab, on HEA töö. Midagi innustavat. Midagi, mida ma kohe kangesti tahan teha, rõõmuga. Midagi, mille eest korralikult makstakse. Mitte koletu palju, aga nii, et riie selga, kõht täis ja katus pea kohale jääb ja jaksab ka hinge ja vaimu toita. Ja olgu see üks aus ja paljudele kasu toov töö palun.

pühapäev, 29. august 2010

harjutan talveks...

Selle suve plaan oli elutoa põrand üle õlitada. Mõistagi ei saanud seda teha suve alguses, kohe kui ilmad ilusaks läksid; siis oli vaja rattaga sõitmas käia. Muidugi ei saanud seda teha ka 30-kraadise kuumaga, see olnuks liiga pingutav. Seega jõudis järg põrandaõlitamiseni paari nädala eest. Ega mul mööblit kuhugi panna ei ole, nii et kogu protseduur tuli läbi viia järkude kaupa: jupp põrandat mööblist vabaks, siis spetsiaalseebiga puhtaks küürida, siis oodata, kuni korralikult kuivab, siis õlitada ja siis jälle kuivamist oodata, seekord kemikaalihaisus. Siis mööbel uude nurka, vaba põrandapind jälle küürida, õlitada, oodata. Kolmanda järguga sai asi lõpule viidud ja nüüd ma lihtsalt ootan, et põrand haisemise ära lõpetaks. Avatud akendega. Täna näiteks on õues 14 kraadi sooja, toas näitab termomeeter 16. Kui talvel toas nii külm oleks, siis oleks häda lahti, et miks korralikult ei köeta, aga nii vabatahtlikult... selgub et saab elada küll. Soojad riided, kaks kampsunit, villased sokid, ja telekavaatamiseks võtan veel vatiteki ka peale.

Paari nädala pärast peaks juba kannatama akent vahepeal kinni ka panna.

Ahjaa, niikui ma esimese jupi põrandat puhtaks olin küürinud (vanamoodsalt, kõva harjaga ja käpuli maas), läks kevadest saadik vindunud õlanärvipõletik järsku ägedaks. Nüüd ma siis üritan seda ka siin külmaga ravida:)

Praegu on juba raske ette kujutada, kuidas oli siinsamas istuda 30-kraadises soojuses.

esmaspäev, 16. august 2010

Augustibluus Haapsalus

Kes ütles, et Haapsallu rongiga ei saa? Saab ikka, kui ratas ka on. Riisiperest ainult miski viiskend kilti mööda vana raudteetammi ja ongi. Minul võttis kolm tundi. No ma ikka pressisin neid pedaale kõvasti ka, tüütu võsavaheline igav sirge ju. Tagasi tulin kaks päeva hiljem viie tunniga ja tee oli kohe palju kenam ja huvitavam. Võtsin endale aega pildistada teele roomavaid põldmarjavääte ja viinamäetigusid, kohvi juua ja vaatetornis losutada. Võsavahelises vaatetornis, millest võsa üle ulatus ja kust polnud näha midagi, mida ma juba all tee peal näinud ei olnud: nöörsirget võsavahelist teed silmapiirini nii edasi- kui tagasisuunas. (pildid)
Põldmarju sõin ka. Terve see teetamm oli neid täis.
Festival oli tore, muusika suurepärane, kontserdipaigad imelised. Mulle meeldis kõige rohkem Bullfrog Brown raudteejaamas, aga esimese õhtu eesti esinejad pealaval andsid kah äärmiselt nauditava kontserdi.

Tagasi jõudnud, tegin teleka lahti, et teada saada, mis vahepeal uudist on olnud ja avastasin, et ma olin käinud mingil salajasel festivalil. Uudistes räägiti Pärnu vahupeost, nagu oleks see mingi... kultuurisündmus või midagi; Haapsalust ja Lance Lopezizt mitte poolt sõnagi:(


sinna


ja tagasi. OMG, tagasitee ONGI palju ilusam!

teisipäev, 10. august 2010

tegelikkus ei lakka mind üllatamast

Nädal aega tagasi kaotasin ära telekapuldi tagumise kaane, selle, mis patareide peale käib. Akude. Kui akud said laetud, otsisin seda igalt poolt kaks-kolm korda: aknaaluse laua pealt ja söögilaua pealt ja tugitoolist ja toolide pealt ja loomulikult tugitoolist ja nendest taskutest tugitooli seljatoe ja istme vahelt, mida kasutatakse kümnesendiste ja legotükkide ladustamiseks ja diivani pealt ja tugitoolist - no ei olnud.

Täna kui ma tugitoolis istusin ja telekat vaatasin leidsin selle jubina järsku oma tagumiku alt.

Mitte et ma seal tugitoolis selle nädala jooksul vähe oleks istunud. See on kodus mu põhikoht!

Neljas dimensioon tegutseb jälle.

pühapäev, 1. august 2010

ainult natuke veel oodata



ma hakkan vanaemaks!

see teeb mu nii õnnelikuks, et ma ei oska kohe öeldagi.

esmaspäev, 28. juuni 2010

anonüümsed kommenteerijad

Oravatele mu eilne postitus vist ei meeldinud ja nad käisid köögis kommenteerimas. Või noh, ma ju ei tea, et just oravad, kommentaarid olid anonüümsed, aga otsustage ise: umbes nagu hiiresitt, ainult et tsipakene suurem ja jämedam, noh võibolla poole suurem, mitte rohkem. Kes teab, milline on oravasitt? Mina tunnen ära põdrapabulad, jänesepabulad ja hiiresita, aga oravasitaga pole varem kokkupuudet olnud.
Nojah, köögiaken oli ju öösel lahti.
Nüüd tuleb kuidagi välja mõelda, kas keerata kommenteerimine päris kinni või mõtleb välja mingi õhutusvõre või sääsevõrgu või midagi. Ei tahaks ju oravate pärast päris umbses õhus ka elada.

Teine võimalus muidugi, et käisid I&I.

pühapäev, 27. juuni 2010

tegevusaruanne. Praktilisi nõuandeid

Vastu tulles lugejate soovile.
Nõuded tegevusaruandele sätestab raamatupidamise seaduse § 24. Lugege kindlasti.
Hea uudis on see, et nüüd ei pea enam tegevusaruandesse kirjutama mingit palga- ega tööjõuinfot ega ka juhatuse liikmetele makstud tasusid. Selle asemel on taksonoomilises aruandes kohustuslikud tööjõukulude ja seotud osapoolte lisad, kõik mis vaja, saab kirjutada sinna. Ka need, kes veel taksonoomiliselt ei tee, võivad kirjutada lisasse.
EMTAK-i kood ei pea ka enam tegevusaruandes olema, taksonoomilisel aruandel on selle jaoks eraldi koht.

Neile, kes ei oska välja mõelda, mida sinna tegevusaruandesse kirjutada: soovitan kirjutada hästi lihtsalt ja lühidalt, millega firma tegeleb. Tavalise väikeetevõtte tegevusaruanne võiks ära mahtuda ühele leheküljele. Tihti piisab nentimisest, et "jätkasime tavapärast tegevust ja kavatseme seda jätkata ka järgmisel aastal." No muidugi börsiettevõtetel tuleb rohkem kirjutada, aga nemad ei otsi nõuandeid minu blogist;)

Et asja eriti lihtsaks teha, toon siin ära raamatupidamise seaduse vastava paragrahvi. Eks vaadake ise, mida teil sealt kirjutada on.

Nende finatssuhtarvude kohta ma ei viitsi praegu kirjutada. Aga neid peavad niikuinii ainult auditeeritavad ettevõtted esitama, äkki audiitor aitab teil välja mõelda, mida sinna panna, mida mitte?

§ 24. Tegevusaruanne

(1) Tegevusaruandes antakse ülevaade raamatupidamiskohustuslase tegevusest ja asjaoludest, millel on määrav tähtsus raamatupidamiskohustuslase finantsseisundi ja majandustegevuse hindamisel, olulistest sündmustest majandusaastal ning eeldatavatest arengusuundadest järgmisel majandusaastal.

(2) Tegevusaruandes kirjeldatakse muu hulgas:

1) peamisi tegevusvaldkondi, toote- ja teenusegruppe;

[RT I 2008, 27, 177 – jõust. 10.07.2008]

2) olulisemaid aruandeaasta jooksul toimunud ning lähitulevikus planeeritavaid investeeringuid;
3) olulisi uurimis- ja arendustegevuse projekte ning nendega seotud väljaminekuid aruandeaastal ja järgmistel aastatel;

4) [kehtetu – RT I 2009, 54, 363 – jõust. 1.01.2010]

5) raamatupidamise aastaaruande koostamise perioodil toimunud olulisi sündmusi, mis ei kajastu raamatupidamise aastaaruandes, kuid mis oluliselt mõjutavad või võivad mõjutada järgmiste majandusaastate tulemusi.

(3) Raamatupidamiskohustuslane, kelle majandusaasta aruandeid auditeeritakse või seadustest lähtuvalt tuleb auditeerida, kirjeldab tegevusaruandes lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule:
1) raamatupidamiskohustuslase tegevuskeskkonna üldist (makromajanduslikku) arengut ja selle mõju tema majandustulemusele;
2) raamatupidamiskohustuslase äritegevuse hooajalisust või majandustegevuse tsüklilisust;
3) raamatupidamiskohustuslase tegevusega kaasnevaid olulisi keskkonna- ja sotsiaalseid mõjusid;
4) majandusaastal ja aruande koostamise perioodil ilmnenud valuutakursside, intressimäärade ja börsikursside muutumisega seonduvaid riske;
5) peamisi finantssuhtarve majandusaasta ning sellele eelnenud majandusaasta kohta ning nende arvutamise metoodikat.

(4) Juhul kui äriühingust raamatupidamiskohustuslase omakapital bilansipäeva seisuga ei vasta äriseadustikus kehtestatud nõuetele, tuleb tegevusaruandes kirjeldada kavandatavaid tegevusi omakapitali taastamiseks.

oravarünnakud

Hommikul vara, liiga vara, ärkas Sofie ebameeldivast mõttest, et seda krabinat, mida ta kuuleb, seda ei tohiks kuidagi olla. Kontrollime: Sofie magab oma kodus, kedagi teist korteris ei tohiks olla, Sofie ei krabista, sest ta magab, järelikult... Sofie tegi silmad lahti ja nägi sissetungijat. Sissetungija oli suhteliselt väikest kasvu, pruun ja koheva sabaga. Noor orav oli roninud sisse ööseks lahti jäetud magamistoaaknast. Sofie kargas voodist välja, mispeale orav muidugi põgenes elutuppa. Sofie läks elutoaakent avama, et orav saaks õue tagasi, mispeale orav muidugi põgenes kööki. Sofie seisis köögiuksel, orav kükitas keset kööki, Sofie ja kinnise köögiakna vahel. Põgeneda polnud enam kuhugi. Sofie natuke kartis lõksujäänud oravale läheneda, aga otsustas siis, et orav tõenäoliselt kardab veel rohkem ja astus siiski kööki, et akent avada. Orav vaeseke põgenes elutuppa tagasi, sealt esikusse ja vannituppa, (null akent), läbi elutoa uuesti magamistuppa, ja lõpuks leidis ka tee aknast õue.

Sofie pani köögi, elutoa ja magamistoa aknad kinni ja ronis voodisse tagasi. Und nagu ei tulnud, aga väljapuhanud tunnet ka polnud ja üldse oli kellaaeg tõusmiseks veel liiga varane. Sofie tegi magamistoa õhuakna uuesti lahti: õuest tuli nii mõnusat värsket suvehommikulõhna. Mõne aja pärast tuli ka tukk uuesti peale.

Ja siis tuli orav tagasi!!!

Ja jälle kordus kogu tants otsast peale! Orav ees ja Sofie tema kannul aknaid avamas (mis orava muidugi aknast eemale hirmutas) läbi elutoa, köögi, jälle elutoa magamistuppa tagasi (oi ei! ega ta ometi riidekappi peitu ei roni!) kuni orav lõpuks leidis tee aknast välja.

Ma muidugi ei tea, võibolla see ei olnud sama orav, võibolla ta saatis oma venna:
"Mine ka, tead, nii vahva oli! Ja seemnetädi oli vaimustuses, kuulsid, kuidas ta plaksutad ja hõiskas!"

Adrenaliinisõltlased oravapojad rsk.

laupäev, 29. mai 2010

neljapäev, 29. aprill 2010

re: kukepildid

Käisin vinoteegis Tigu Katu veine maitsmas. Veinid mulle meeldisid küll ja ma juba väga ootan, et neid Eestis osta saaks, aga ma pean ausalt üles tunnistama, et tegelikult ei tea ma veinidest nii palju, et söandaks sõna võtta. Veine ma ei mõista. Raamatuid, vat raamatuid ma mõistan. Seega on mul selle veiniõhtu kohta ütelda järgmist:

kui teie ka arvate, et Karlsson on poiste raamat ja Pipi tüdrukute raamat, siis on Lindgren teid lihtsalt alt tõmmanud. See ei loe, et mõnele poisile meeldis lapsepõlves Karlssoni raamat rohkem kui Pipi raamat (tüdrukutele ka meeldis Karlsson rohkem) ja see, et tüdrukud loevad poiste raamatuid küll, aga poisid tüdrukute raamatuid mitte, pole tegelikult asjakohane argument.

Oluline on see, et Pipi raamat oli täis äkšõnit, mereröövleid, kuldrahasid, laevu ja hobuseid, jõuga ärapanemist ja muud poiste värki, ilma igasuguse "liigse" tundlemisteta, samas kui Karlssoni raamat rääkis tegelikult suhetest ja tunnetest. Väikevend ootamas ja kurvastamas ja Karlsson, kes lendab kohale kui ise heaks arvab ja kõik etteheited oma väikese paksu käe hooletu liigutusega eemale heidab - kas see ei tule teile tuttav ette? Naistekatest?

Ühesõnaga, Pipi on tegelikult poistekas, ainult et kuna seal on peategeleseks tüdruk, siis poisid seda kahjuks ei taipa. Ja Karlsson on täitsa hea naistekas, ainult ärge seda poistele öelge, muidu nad arvavad, et neil ei kõlba seda lugeda.

pühapäev, 4. aprill 2010

Kristus on üles tõusnud!



Vaatasin Suurel Reedel telekast Manchester Passionit. Mulle idee meeldis. Jeesus saabus Manchesteri jalgrattal, tervitas oma jüngreid tänavakambaliku käsipihku-embus-õlalepatsutusega ja pidas õhtusöömaaega kohaliku kiirtoiduputka juures. Teisest linnaservast tassiti keskväljaku poole hiiglaslikku risti, mida ka saatsid kaamerad ja reporter mikrofoniga, kes siis osalejaid intevjueeris: "Mida teile tähendab rist ja mis te muidu asjast arvate?" Raekoja ees oli üles seatud lava ja hiiglaslik ekraan, kust osalema palutud linnakodanike mass sai jälgida nii Jeesuse kui risti teekonda saatusliku lõpplahenduse poole. Hästi palju siin-ja-praegu vihjeid. Jeesus sai reedetud, märulipolitseinikud võtsid ta kinni ja kiiresti salgas Peetrus ta kolm korda maha. Siis vahetas saatejuht pealaval oma tagi lipsuga ülikonna vastu ("Ma tahan ju võimalikult hea välja näha, kui Jeesus siia jõuab") ja muutus kohtumõistjaks, kelle palge ette tiriti oranžis vanglatürbis Jeesus. "Kelle ma vabaks lasen, Jeesuse või röövel Barabasi?" küsis ta väljakule kogunenud rahvahulgalt. "Barabasi! Barabasi!" karjus rahvas.

Sel hetkel muutus asi minu jaoks järsku väga häirivaks.

"Mida Jeesusega teha?" - "Risti lüüa! Risti lüüa!" karjus rahvas.
OK, osatäitjad on osatäitjad, nad on näitlejad, kellele makstakse raha, et nad kurja tegelast mängiks. Mida said Manchesteri elanikud selle eest, et nad Kristuse surma mõistsid? Niipalju kui mina aru sain, lubati neil lahkesti tasuta osaleda.

Tähendab, ma saan aru, et näitleja tahab mängida Juudast või Pilatust, kui Jeesuse osa on juba võetud, aga kes TAHAB kehastada massiliiget, üht neist "kes ei teadnud, mida nad teevad", skandeerimas "crucify, crucify"? Kas rahvamass pole kahe tuhande aastaga vahepeal siis teada saanud, "mida nad teevad"? Kaks tuhat aastat (no paarkümmed jääb veel puudu, ok) aastat on seda lugu räägitud ja targemaks pole keegi saanud? Võibolla mina, vana ateist, ei saa asjast lihtsalt aru, aga no, mis see kannatusmängude mõte siis on, kui mitte meenutada ja läbi elada Jeesuse ohvrit? No ja kui juba meenutada ja läbi elada, miks siis mitte ka mõningaid järeldusi teha või koguni õppida???

Kui ma mängiksin Juudast, siis oleks mul tunne, et, noh, Jeesuse reetis tema, Juudas. Misisganes ta motiivid siis ka olid. (Tal võisid olla väga head põhjused! Ka sellest on nüüd juba pea kaks tuhat aastat mõeldud ja sellest on kirjutatud kindlasti mitu raamatut, neist mõned vast ka Juudast õigustavad. Ühte ma olen kunagi lugenud.) Kui ma mängiksin Peetrust, ma mõtleks, et tema, Peetrus salgas Jeesuse maha, ei tea, kas mina tema olukorras oleks sama teinud.

Aga kui ma mängin rahvamassi, kes skandeerib "crucify, crucify" siis pean ma ju aru saama, et need olime meie, meie, inimesed massi hulgas, kes saatsid ristile Jeesuse, mitte röövel Barabase. Mitte nemad, meie. Ja siin me nüüd oleme, taas samas situatsioonis, ja meile antakse valida...
ja me valime, et löödagu Jeesus risti.

Kas mitte keegi ei elanud niipalju sisse, et hüüda: "Lase Jeesus vabaks?". Kas mitte keegi ei tundnud end niipalju kõrvaltvaatajana, et hüüda "Lase Jeesus vabaks?". Kas kõik kohaletulnud SOOVISID, et Jeesus risti löödaks? Või nad lihtsalt tegid, mida neilt oodati? Kas seal rahvamassis oli ka mõni, kes massiga kaasa ei läinud?

Masside psühholoogia.

Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda enam see mind häiris. Seal oli linnaväljakutäis rahvast, tuhanded ja tuhanded inimesed, kordi rohkem kui oli korraldajaid. Kui neile oleks pähe tulnud, et nad võivad asjade käiku muuta, poleks keegi suutnud neid takistada. Kas kellelegi ei tulnud pähe mõtet seekord teisiti teha? Keelduda olemast loll rahvamass? Kasvõi mängult, ainult seekord? Kristuse mälestuseks? Näidata välja kahetsust, et läks nii? Või ei uskunud keegi, et sellest midagi välja tuleb? Või nad luhtsalt arvasid kõik, et NII PEAB. Seal oli koos SELLINE JÕUD, ja ükskõik mida igaüks neist tundis või mõtles, hulgana allusid nad vastuvaidlemata korraldajate käsklustele, ja kui anti märku, siis määgisid, "Crucify, crucify"

OK, võibolla kristlus selles seisnebki, et nii pidi minema ja vaata kui tore ja muuta niikuinii midagi ei saa, aga... et kui Ta uuesti tuleks, siis tuleks sama teha???

Jah, võibolla me lihtsalt ei ole kahe tuhande aastaga sugugi muutunud, meie, rahvamassid. Me oleme vere- ja vaatemänguhimulised, me teeme, mida meilt oodatakse, me tormame lambakarjana sinna, kuhu karjakoerad meid hauguvad. Ja piisab ühest ettevõtlikust ja karismaatilisest isikust, kes söandab haarata liidrirolli, et ajada meid karjana sinna, kuhu me oma peaga ilmaski ei roniks. BBC sobib ka;)

Nojah, eks te mõelge selle peale, kui Saku Suurhalli lähete. Minul pole piletit.

kolmapäev, 31. märts 2010

mis te maksite maamaksu juba enne tänast ära või?

No ma ei tea, mis paanika see nüüd olgu, "Täna on maamaksu laekumise tähtaeg, aga paar päeva tagasi oli pool maksu on veel laekumata." Lehes, telekas... kas teie maksate siis maksud enne tähtaega ära või? Kui täna on tähtaeg siis täna tulebki maksta, kesse rumal siis varem maksab? Mind tõesti paneb imestama, et pooled inimesed on maksu enneaegu ära maksnud. Internetipangas saab ju nii hõlpsasti määratud tähtajaga tulevikumakseid teha. Mina tegin maksekorralduse ära siis, kui maamaksuteade tuli, tänaseks. Nii et pommuudise avaldamise ajal oli MINU maks igastahes juba makstud. Firma maamaksukohustuse kattis niikuinii ettemaksukonto jääk. Noh, ja nende maamaks loeti ka ju alles täna tasutuks, kes tulumaksutagastuse maamaksu katteks jätsid. Homme hommikul on mõtet vaadata, palju maksu tasumata jäi.

esmaspäev, 22. märts 2010

Welcome to Estonia



... käisime laevaga sõitmas.

kolmapäev, 17. märts 2010

ilmateade

Mitu nädalat või isegi mitu kuud tagasi tulin ma üksõhtu ebatavaliselt vara töölt koju ja nägin ETV uudistesaates ehtsat sünoptikut. Sünoptiku jutt jättis mulle väga hea mulje ja sestsaadik vaatan ma uudistesaateid lootusrikkalt lõpuni välja, et ehk tuleb jälle professionaalne ilmateade.

Aga paraku pole seda rohkem juhtunud.

Selle asemel pean vaatama TV3 reibast idiooti, kes vankumatu entusiasmiga piktogramme ette loeb. No see on muidugi tore, et televisioon näitab sellist head eeskuju vaimupuudega inimeste töölerakendamisel... või kas on?

kolmapäev, 10. märts 2010

südamlike tervitustega

Tere! Meil teine kuu on väga aeglane Interneti kiirus. Kas Te võite parandada? Ei saa töötada. Võib olla keegi liiga palju surfatab ja vangutab?
С уважением,


no nad vähemalt püüavad! :)

pühapäev, 28. veebruar 2010

neile, kes pildistavad lund




AbFabi väikesed soovitused inimestele, kes pildistavad lund: ärge!

Negatiivsus on nii seksikas! Kellelegi või millegi kohta on võimalik mitmel eri moel sitasti öelda, nii et see on ühtaegu huvitav JA naljakas. Abiks on seegi, kui sul on mingisse nähtusesse ühene ja soovitavalt kirglik suhe ("mulle lumi ei meeldi.") Loen AbFabi (ja nii mõndagi muud parimat blogi) väikse kadedusega; ise ma ei suuda enam ammu nii kirglikke ja üheseid seisukohti võtta. Lumi ei meeldi mulle kah eriti ja talv on mu kõige vähem lemmikum aastaaeg, aga ma ei suuda lume vastu sõna võtta. No võiks ju, aga siis ma peaks oma suhet lumesse palju pikemalt analüüsima... Ei, mind ei peata mitte see, et kardan oma lugejaid surnuks tüüdata. Pigem ikka ei viitsi nii pikalt kirjutada;)

See võimetus millegi kohta ühest kirglikku (soovitavalt taunivat) seisukohta võtta on viimasel ajal tugevasti mu blogimisaktiivsust pärssinud.

Aga inimestele, kes pildistavad lund, on mul AbFabi omast täiesti erinev nõuanne: pildistage rohkem! Sest lumi on valge ja igav ja teda on niigi igal pool ja head pilti on sitaks raske saada. Nii et mõelge hoolega, mida te tegelikult jäädvustada tahate, ja proovige see siis tõepoolest pildile saada, misiganes see siis poleks. Näiteks külm. Või see, et seda lund nii PALJU on. Või see et ta on IGAL POOL. Pidistage julgesti, võibolla, VÕIBOLLA on see teie elu viimane lumerohke talv. Kui te praegu ei viitsi pilti teha, kuidas te siis lapselastele tõestate, et 2010 aasta külmal talvel olid hanged aknalauani?

Need pildid, mis välja ei tule, kustutage ära.

Võibolla mitte kõik:

kolmapäev, 24. veebruar 2010

linnuvaatlusblogi

Vanasti olid linnalinnud varblane ja tuvi. No see oli küll ammu vanasti, kajakas lisandus kah juba päris hulk aega tagasi.
("On olemas kahte sorti linde. Kui on suur, siis on tuvi, kui on väike siis on varblane." Vaat selline põhjapanev ornitoloogiline seisukohavõtt. "No aga luik?" - "Suur, järelikult tuvi.")

Minul olid pikka aega põhilised aknalaualinnud tuvid. Huvitav, Viru keskuse bussiterminaalis on nad alles, aga minu Pääsküla korteri aknalauale pole juba ammu ühtegi sattunud. Ka kajakaid pole ma tükk aega tähele pannud. Prügimäe sulgemine? Ja varblased? Millal ma üldse viimati kusagil varblast nägin? Kuulge, kas meil üldse on enam varblasi? Suvel? Kesklinnas?

Tänapäeval on nii, et kui väike, siis tihane. Minul on ainult rasvatihased, emal teises linnaservas ka sinitihased ja sootihased. Aga see suur must (peaaegu sama suur kui tuvi, ainult et palju saledam), see on musträstas. Neid on teistel ka, alles me töökaaslasega arutasime asjalikult, et minul on selline kollase nokaga musträstas, aga temal on millegipärast hoopis teist sorti musträstas, selline musta nokaga ja mu emal on ka musta nokaga.

Vat nüüd ma uurisin vanarahva käest välja, et kollase nokaga on isane ja musta nokaga on emane musträstas. Ja kumbki pole kuldnokk, sest kuldnokad on sellise kirjuvõitu sulestikuga hoopis.

teisipäev, 23. veebruar 2010

87 cm

täna on mu akna all juba 87 cm lund ja muudkui sajab juurde. Ootan huviga, millal lumi aknalauaga tasa jõuab.

teisipäev, 16. veebruar 2010

IT-K



millised värvid!;)

kolmapäev, 3. veebruar 2010

küünlapäev


Lume paksuseks minu kontori akna all mõõdetud 65 cm.

esmaspäev, 18. jaanuar 2010

no mis ma oskan öelda



peal- ja allkirjapõud

neljapäev, 14. jaanuar 2010

pika jala torn



Talv on jätkuvalt ja kasvavalt hämmastavalt kaunis.

teisipäev, 12. jaanuar 2010

pühapäev, 10. jaanuar 2010

laupäev, 9. jaanuar 2010

plank

neljapäev, 7. jaanuar 2010

lapsepõlve talv




Vat kui meie veel noored olime, siis oli ikka rohi rohelisem ja taevas sinisem, sellest on kõik kuulnud.
Ja et talved olid ikka talved, siis oli ikka külma kõvasti ja hanged üle pea... no ikka nii nagu... praegu väljas.
Nüüd te siis teate, mida me, vanainimsed, silmas pidasime, kui oma lapsepõlvetalvedest rääkisime.
Jah, kes oleks võinud arvata, et Eestimaale võib veel päris ehtne talv tulla.

kolmapäev, 6. jaanuar 2010

õhtul

laupäev, 2. jaanuar 2010

Kaebuste ja ettepanekute raamat.


Bussiootamine läks igavaks, helistasin Tallinna abitelefonile ja küsisin, et kas buss jääb lihtsalt hiljaks või jätab hoopis tulemata. "Kõigepealt ütlen kohe ära, et täna on pühapäevane graafik," -
Pühapäevase plaani järgi tuli järgmine buss umbes tunni aja pärast.
- "Aga täna on ju laupäev, mitte pühapäev?" - "Seda teatati juba pool kuud tagasi."

Huvitav, kus? Teade oli üleval lukustatud raudukse taga Raekoja keldris, kuhu tuleb laskuda järsku redelit pidi?
Miks siis mitte bussipeatustes? Siin on üleval bussiplaan, ja ka varjualuse seinal on ohtralt ruumi, kuhu vastava teate üles saaks kleepida? - "Aitäh, annan Teie soovituse edasi. Head aega."

No tõepoolest, ma olen geenius! Mõelda vaid, ma olen esimene ja ainus inimene, kellel tuli mõte, et bussiplaani muudatusest võiks sõitjaid informeerida kohas, kus nad selle info kõige tõenäolisemalt kätte saavad!
Mul on mõned mõtted veel. Juhuks kui jälle KÕIK teised minust nii palju rumalamaks osutuvad:
Reisisaatjad võiksid teadate kleepimise bussipeatustesse vabalt ära teha. Peale selle võiks reisisaatjad varustada lihtsate lumelabidatega ja poetada nad bussipeatustesse lund rookima. Kui peatus puhas, võiks nad jälle edasi sõita. Järgmise rookimata peatuseni.
Täna ei näinud ma ÜHTEGI rahuldavalt puhtaks roogitud bussipeatust. Peab küll ütlema, et see häda on kestnud juba mõnda aega. Kõnniteedest rääkimata. Autojuhid räägivad, et sõiduteedega olevat sama jama;)

Kui meil on inimesed, kellel pole tööd, ja meil on töö, mis tahab tegemist, ja on isegi raha, mida maksta, miks siis neid kolme kokku ei panda? Miks peab raha maksma eimillegi eest ja jätma töö ikkagi tegemata? Ähh, pole ma mingi geenius. Ei saa ma sellest aru, mitte kohe ei saa.

Keegi hea inimene oli jätnud lumelabida meie trepikotta välisukse kõrvale. See oli tal nii hea idee! Välja minnes kulutasin pool minutit ja lükkasin trepimademe lumest puhtaks; oli roogitud küll, aga lund sadas ju kogu aeg juurde. Õhtul koju tulles tegin kiirelt sedasama. Lund oli vahepeal kogunenud kahtlaselt vähe, keegi oli vist vahepeal peale minu veel lõbutsenud...

Tegelikult võiks igas bussipeatuses olla kohalik lumelabidas. Siis võiks bussi oodates oma panuse anda igaüks, kes viitsib. Oleks soe ja poleks nii igav oodata.

reede, 1. jaanuar 2010