oravarünnakud

Hommikul vara, liiga vara, ärkas Sofie ebameeldivast mõttest, et seda krabinat, mida ta kuuleb, seda ei tohiks kuidagi olla. Kontrollime: Sofie magab oma kodus, kedagi teist korteris ei tohiks olla, Sofie ei krabista, sest ta magab, järelikult... Sofie tegi silmad lahti ja nägi sissetungijat. Sissetungija oli suhteliselt väikest kasvu, pruun ja koheva sabaga. Noor orav oli roninud sisse ööseks lahti jäetud magamistoaaknast. Sofie kargas voodist välja, mispeale orav muidugi põgenes elutuppa. Sofie läks elutoaakent avama, et orav saaks õue tagasi, mispeale orav muidugi põgenes kööki. Sofie seisis köögiuksel, orav kükitas keset kööki, Sofie ja kinnise köögiakna vahel. Põgeneda polnud enam kuhugi. Sofie natuke kartis lõksujäänud oravale läheneda, aga otsustas siis, et orav tõenäoliselt kardab veel rohkem ja astus siiski kööki, et akent avada. Orav vaeseke põgenes elutuppa tagasi, sealt esikusse ja vannituppa, (null akent), läbi elutoa uuesti magamistuppa, ja lõpuks leidis ka tee aknast õue.

Sofie pani köögi, elutoa ja magamistoa aknad kinni ja ronis voodisse tagasi. Und nagu ei tulnud, aga väljapuhanud tunnet ka polnud ja üldse oli kellaaeg tõusmiseks veel liiga varane. Sofie tegi magamistoa õhuakna uuesti lahti: õuest tuli nii mõnusat värsket suvehommikulõhna. Mõne aja pärast tuli ka tukk uuesti peale.

Ja siis tuli orav tagasi!!!

Ja jälle kordus kogu tants otsast peale! Orav ees ja Sofie tema kannul aknaid avamas (mis orava muidugi aknast eemale hirmutas) läbi elutoa, köögi, jälle elutoa magamistuppa tagasi (oi ei! ega ta ometi riidekappi peitu ei roni!) kuni orav lõpuks leidis tee aknast välja.

Ma muidugi ei tea, võibolla see ei olnud sama orav, võibolla ta saatis oma venna:
"Mine ka, tead, nii vahva oli! Ja seemnetädi oli vaimustuses, kuulsid, kuidas ta plaksutad ja hõiskas!"

Adrenaliinisõltlased oravapojad rsk.